Tsaar Saltaan. Üleküpsenud muinasjutt- Emajõe Suveteater

Tsaar Saltaan esietendus juba eelmisel suvel, aga siis ma seda vaatama ei jõudnud. Etendust mängitakse Tartus Pühade Aleksandrite kiriku tagaaias, ma polnud selle pühakoja olemasolust varem teadlik. Sellepärast mulle suveetendused meeldivadki, et satun kohtadesse, kus varem pole käinud. Kindlasti oli see ka esimene kord, kui ma läksin suveteatrisse talvejopes. Koju jõudes olid varbad ikkagi külmunud, aga kuum tee parandas asja.

Foto: Ruudu Rahumaru

Puškini muinasjutt  “Tsaar Saltaan” on lavastatud Kaili Viidase poolt. Kodulehel on tüki kohta öeldud nii: “Viidase tõlgendus saab alguse hetkest, mil tsaar Saltaan on surnud. Tsaaritar, kangur ja kokapiiga on aga elus, tõsi küll kohutavalt, lausa koostlagunemiseni vanad, kuid seletamatul kombel endiselt lummavad ja kaunid. Nüüd, peielauas, on neil võimalik üksteisele ausalt silma vaadata ja kaua hingeshoitu välja paisata.Tsaari peied on pidu, millega saab läbi üks pikk ja kurnav muinasjutt. Õhk saab olema paks emotsionaalselt purtsatavatest kannatustest ja hingematvalt magusast kõikehävitavast armastusest. Kirg seguneb väsimusega, baranka samovariga, armastus vihkamisega, Luik Gvidoniga, argine muinas-jutulisega. Lavastuses kõlavad Puškini surematud värsid, põimudes koos muusikaliste vahepalade ja grotesksete intermeediumitega teatri-elamuseks.”

Minu arvates oli valitud väga sobiv mängupaik, see kiriku taga aed ja kirik ise oma tornide ja kuplitega mõjus nõiduslikult. Ma pole niipalju samovare kunagi varem näinud, kogu lavakujundus meeldis mulle, selliseid pitsilisi rätikuid tahaks endalegi.

Naerda sai palju, peaosalised Marika Barabanštšikova Vanemuisest, Karin Tammaru Endlast ja Terje Pennie Ugalast  kehastusid pidevalt ümber erinevateks karakteriteks. Minu arvates tegid nad seda suurepäraselt ja nende tantsud ja laulud sobisid näidendit hästi ilmestama. Imelised näitlejad! Ka neljas naine, kelle nägu paljastus alles kummarduma tulles, pani endale kaasa elama, annab ikka käia nii krõnksult ringi. Meeldisid ka muusikud, kes omalt poolt etendusele hoogu lisasid. Kogu tervik oli sümpaatne ja maitsekas.

Kokkuvõttes oli tegu ühe mõnusa naeruteraapiaga, oli lõbus õhtu, aga suvi palun tule tagasi. Augustis lähen vaatama ka Emajõe Suveteatri teist etendust “Kadrit”. See oli mu lemmik raamat kunagi, ootan huviga, mida nad lavale toovad.