Jääaja Keskuse jõulumaal

Käisime täna Jääaja Keskuses. Tartust pole sõit sinna pikk ja uudistamist jagus 2-aastasele küllaga ning omal oli ka huvitav. Selles Saadjärve ääres asuvas keskuses saab ülevaate sellest, kuidas aastatuhandete jooksul on kujunenud maailm ja Eesti loodus.

Näitusesaali sisenedes tervitab saabujaid mammut, näha saab keskuses veel lõvi, hirve, jääkaru ja paljude teiste loomade elusuuruses topiseid. Näitused on kolmel korrusel, I korruse näitus kannab nime “jääaeg ja jää meie aias”, II korrusel on “jääaja jäljed Eestimaa pinnal” ning III korrus esitab küsimuse “Kas tulevik sõltub meist?” Meie lapsele meeldis väga jääaja koobas, kuhu ta pidevalt jooksu pani, seal sai vaadata multifilmi “Välek vibulane”. Veel meeldisid talle koopamaale teha ja ennast lumekoopasse peita ning muidugi kõikide interaktiivsete eksponaatide nuppe vajutada.

Minu lemmik näitus oli hoopis ajarännak müstilise ürgmere põhja. Ruumis tekkis tunne nagu oleksidki seal merepõhjas ja ujuksid koos kalade ja roomajatega ringi. Mõnusa valgus- ja helilahendustega ruum.

Lapse jaoks oli kõrghetkeks Vuta nägemine. Küsite, miks Vuta maskott on Jääaja Keskuses mitte Vudilas? Nimelt ühendasid need kaks asutust sellel talvel jõud ja teevad koos jõulumaad.

Minu muljed jõulumaast on nii ja naa. Jah, meil oli väga tore ennelõuna koos perega. Lapsel oli keskuses väga vahva ja meil endil ka. Kuna meisterdamise töötoad algasid alles kell 13.30 ja jõuluvana pidi saabuma 13.00, aga meie läksime avamise ajaks, siis nagu sellest jõuluvärgist me tegelikult osa ei saanudki. Oleksin pidanud põhjalikumalt kodulehega tutvuma, kus need ajad tegelikult kirjas olid, ma vaatasin lihtsalt pealehe reklaami, mis kutsus jõulumaale. Mulle väga meeldis pildistamisnurk, kus olid sellised vahvad päkapikud ka.

Vudila mängutoas saab joonistada, kiikuda, ehitada, oma osavust testida ja vahvatesse kohtadesse pugeda.

Pilet maksis 10.-, alla neljased saavad sisse tasuta. Õues nägime ka hobuseid, soovijad said vankrisõidule minna.

Ma kindlasti soovitan Jääaja Keskusesse minna, sest seal on huvitav ja vahva, aga kui varem on korduvalt seal käidud, siis ainult jõulumaa pärast ma uuesti ei läheks. Jõulumaadest tunduvad väga kihvtid Huskypargi kelgukoerte jõulumaa ja Lottemaa jõulumaa. Näis, kas me sinna jõuame, aga kui jõuame, siis jagan kindlasti muljeid.

Vudisime Vudilasse

Ma ostsin piletid Vudilasse juba aprillis valmis, siis kui neid kampaania korras poole hinnaga sai, märkimisväärne vahe ikka, kas maksta 18 eurot või 36 euri. Lapsele sai mingist ajakirjast Vudila reklaami näidatud ja ta tõi seda meile ikka pidevalt nina alla: “Vuta, vuta juurde.” Ilmad olid juuli esimeses pooles nagu külmal ja vihmasel sügisel seega pidi Väike Preili kannatlikult päris suve ootama. Täna oli megamõnus ja päikeseline päev ja nii me Vudilasse vurasimegi.

Arvasime, et oleme eriti varajased, juba 10.45 parkisime auto mängumaa parklasse, aga seal elu juba kees. Käru me lapsele kaasa ei võtnud, aga kohe peale sisenemist haarasime selle seal pakutava sõiduk-käru, laadisime lapse ja kotid sinna sisse ja sõitsime basseini äärde. Väike Preili vaimustus kõikidest asjadest, kokku veetsime Vudilas 5 tundi. Peaaegu kahese jaoks oli see täpselt piisav aeg, aga kujutan ette, et järgmisel aastal läheb juba tunduvalt kauem.

Arvatavasti on Vudilas Eesti üks ägedamaid väliveeparke. Täna oli vesi 22 kraadi ehk mitte just ülearu soe, aga ma ütleks, et sellise kuuma ilmaga just parajalt jahutav. Külmakartlikumad saavad ennast enne saunades kuumaks leilitada ja siis vette joosta. Olemas on kolm erineval tasandil asuvat liumäge, kus saab ikka megasuure hoo sisse. Liumäele pääsevad lapsed alates neljandast eluaastast. Liutorusid on üks, aga see on 60 meetri pikkune ja kiire ning elamust pakkuv. Ujuda saab kaare kujulises liikuva veega basseinis. Väiksele Preilile meeldis ka väikelaste ujumisalal, seal oli vesi 45cm kõrge ja sõita sai ka väikeste paadikestega. Natuke eemal oli ka päris väikestele mudilastele üks madala veega bassein, kus sees väga suur punane pall. Basseini ääres oli palju lamamistoole ja varjualustega istepinke. Meie parkisimegi oma käru ühe lamamistooli juurde ja seal oli mugav Väikse Preiliga toimetada – riideid vahetada, süüa, kuivada ja jälle ujuma minna. Kui muude atraktsioonide juurde läksime, siis asjad jätsime ikka basseini äärde ja kaduma küll midagi ei läinud.

Foto: vudila.ee

Üpriski palju aega veetsime batuutide juures, sest Väike Preili on usin ronija. Keerukamate ja suuremate batuutide peale läksin temaga kaasa ja saime koos ronida ja liugu lasta. Maabatuudid olid minu jaoks kõige hirmsamad, mul oli pidevalt tunne, et kukun maha. Pakun, et kokku külastasime umbes kaheksat erinevat batuuti.

Suur mängudetuba oli teisel korrusel ja nii avar ja seal oli nii mitmeteks tegevusteks võimalusi. Meie laps tegi mängumajas süüa, uudistas suurt nukumaja, kiikus, vaatas ennast kõverpeeglitest, tegin talle natuke nukuteatrit, ronis läbi toru, hullas liumäega pallimeres. Seal on võimalik veel keeglit, lauatennist ja minigolfi mängida. Rohkete võimalustega mängutuba. Lisaks on olemas veel elektrooniliste mängude maja, seal me käisime ainult korraks ja eriti ei süvenenud. Ainsana proovisime aja peale korvpalle korvi visata, tekitas hasarti küll.

Motoradadel ja elektriautodega sõitmas me ei käinudki, 4D kino tekitas juba vaadates kõhedus, see asi pole minu jaoks. Seiklusraja jaoks on laps veel liiga väike ning igale poole lihtsalt ei jõuagi, valikuid on lihtsalt nii palju. Üks popimaid atraktsioone oli sky-jump, seal oli küll koguaeg järjekord taga. Natuke lennutasime discgolfi kettaid ka, minigolfi seekord ei proovinud. Paatide ja vesijalgratastega saab järvele sõitma minna, ma ütleks, et mängumaal leiavad ka täiskasvanud, kes pidevalt lapsi ei pea patrullima endale piisavalt tegevust.

Mulle väga meeldib, et Vudilasse võib siseneda oma söökide ja jookidega. Territooriumil on piknikuplatsid ja grillimisalad, me võtsime ka veed ja puuviljad näksimiseks kaasa. Lõunatasime Vuti Bistroos, pokaal kartulisalatit maksis näiteks 2.90, friikartulite ja viinerite praad 4.50 ja lasanje 5.50. Järjekorras seisin kaua, aga toidu saime kätte väga kiiresti. Lisaks saab süüa grillmajas, kus menüüs liha- ja kalaroad, mis valmivad seal samas tulel, saab ka ise forelli kinni püüda ja enda jaoks siis puhastada ja valmistada lasta. Jäätisekioskeid oli ka mitu ja kokteile sai ka osta.

Enne kojusõitu käisime Vudila loomapargis. Seal vist selline süsteem, et kes ostab vankrisõidu saab seal loomadega lähemalt tutvust teha ja näiteks küülikute, lindude aedikusse sisse minna. Kes 3.- piletit osta ei taha saab ka loomaparki loomi uudistama minna, aga aedikusse sisse ei pääse. Meie mingit lisapiletit ei ostnud, aga hobune, kitsed ja lambad tulid kohe aia äärde ja me saime neid paitada ikka.

Minu üldmulje Vudilast on igatahes väga positiivne. Kõik oli puhas ja atraktsioonid töökorras. Töötajad olid enamasti väga noored, aga alati viisakad ja sõbralikud. WC oli väga mitmes kohas ja puhtad, prügikaste oli territooriumil palju. Atraktsioonide rohkusest ja tegevustest juba rääkisin. Mulle meeldisid ka kolm vutti, keda uudistada sai, on Vudila ju vutifarmi järgi oma nime saanud. Meie lapse jaoks oli tegemist vist küll elu parima päevaga.