Terava keelega…

Spordiajakirjaniku Märt Roosna kirjutatud raamat „TERAVA KEELEGA. Avo Keele ja Eesti võrkpallimeeskonna lugu“ räägib haarava ja värvika loo, kuidas võrkpall Eestis uuesti võrratuks sai. Kõige õigem ongi seda käänakuterikast lugu jutustada läbi Avo Keele silmade. Ta on olnud nii patuoinas kui ka päästeingel. Ainus, kes on olnud osaline viimase nelja kümnendi tähtsamates sündmustes. Ta on hinnangutes õiglane, teritades vajadusel halastamatult keelt nii iseenda kui ka teiste kallal. Huumor on Keele puhul nagunii kohustuslik, samuti kõrvalepõige rannavollesse, kus ta jõudis koos Kaido Kreeniga olümpiamängudele.

Võrkpalliloos pole pallimatsude kõrval puudust ka intriigidest, pisaratest, haldjast ristiemadest, õnnelikest kokkusattumustest, lõbusatest pidudest ja lustakatest kihlvedudest. Põnev on spordiala kasvamise kõrval jälgida muutusi peategelase mõttemaailmas ja hoiakutes. Lisaks Keelele sai spetsiaalselt selle raamatu tarbeks sõna üle 40 inimese, teiste hulgas võrkpallurit hoopis teise külje poolt tutvustav abikaasa Kai, koondise rahastamispalve nipsakalt tagasi lükanud endine peaminister Andrus Ansip, Tallinnas kaotanud Poola koondise juhendaja Raul Lozano, Euroopa meistriks tulnud lapsepõlvekaaslane Jaanus Lillepuu ja omal ajal pikalt vanema sidemängija varju jäänud Kert Toobal.

Olles raamatu tutvustuse läbi lugenud teadsin kohe, et tegemist on ühe põneva ja hariva lugemisega. Raamat jaguneb kuude ossa kandes järgnevaid pealkirju – noor kutt meri põlvili, valus kukkumine, täiskasvanuks saamine, rannavolle lugu, uus tõus algab Pärnus, treeneripõli. Lõpetuseks veel kuus lühikest jahimehejuttu ja lisas 100 mängu klubi ehk ülevaade koondislastest, kel 100 mängu Eesti eest selja taga.

Ma olin varem hästi kursis Avo Keele treenerikarjääriga, aga tema noorusajast ning sportlase karjäärist ei teadnud midagi. Mind üllatas, et ta on vangis istunud, teises peatükis keskendutakse sellele teemale põhjalikult, olid ikka ajad. Imetlen ka Avo naist Kaid, kes truult ootas ja on kõik need aastad olnud tippsportlase-tipptreeneri kindel tagala. Mulle meeldis ka rannavolle peatükk, mäletan kuidas Keelele ja Kreenile 1996. aasta Atlanta olümpiamängudel teleka ees kaasa elasin, olles ise alles 10- aastane. Minu jaoks oli uudiseks, et Urmas Sõõrumaa on võrkpalli päris palju raha panustanud.

Hea raamat oli! Minu arvates on Eesti võrkpallikoondis meie pallimängukoondistest kõige sümpaatsem, loodan nende esituses näha veel palju kaasahaaravaid ja põnevaid mänge.