Kloun Kärts ja pannkoogid

Tulime Väikse Preiliga just Teatri Kodust, kus toimus pannkoogihommik, tänane külaline oli kloun Kärts. Ega lapsel enne tänast aimu polnud, mis või kes see kloun üldse on, aga tundub, et talle meeldis. Kloun oli rõõmsameelne ja särav ning suutis kiirelt köita kõikide laste tähelepanu endale.

Klouniga koos sai kadumistrikke teha, kotist asju välja võluda, tantsida ja mängida ning meisterdada ka ja osavusharjutusi teha, kui soovi oli. Meie väike häbelik küll alles lõpus oli valmis kaasa tegema ja klouniga mängima, aga vaadata talle meeldis niisama ka ja pannkoogid kadusid peale Kärtsu etteastet kiirelt kõhtu ning nüüd põõnab mõnusasti lõunaund.

Jõudsime kohale veidi varem ja saime ka allkorrusel olevaid näituseid uudistada. Väikse Preili lemmik oli nukuteater, ma oleks võinud talle lugusid jutustama jäädagi, kilkas ainult, et veel ja veel.

Vaatasin, et novembris tuleb veel üks pannkoogihommik, seal on nukuetendus “Piibeleheneitsi”, kui kuupäev sobib saame minna. Veel tundub vanuse poolest sobivat “Piip ja Tuut loomad”, aga eks näis, kas me sinna jõuame.

Mänguasjamuuseumi pannkoogihommikul

Käisime Väikse Preiliga täna jällegi Mänguasjamuuseumis, seekord oli pannkoogihommikule kutsutud Kehra Nukk, kes etendas näidendit “Punamütsike”. Väikse Preili jaoks oli see elu kolmas teatrikogemus. Üksikpilet maksis 6.- ning perepilet 16.-

Muinasjuttu jutustas ja nukkudega mängis üks inimene. Tegevus toimus ühe laua peal, jutustaja, siis vahetas seal aksessuaare, algas lugu Punamütsikese sünnipäeva ja nime saamis looga, edasi jätkus juba klassikaline Punamütsikese muinasjutt nagu me kõik kindlasti sadu kordi lugenud ja kuulanud oleme.

Foto: Kehranukk.ee

Tüki tutvustuses oli kirjas, et sobib igas vanuses vaatajale. Meie Väikse Preili jaoks, kes on natuke alla 2-aastane jäi seekord teater siiski natuke igavaks. Ta küll püsis 45 minutit mul kenasti vaikselt süles, aga haigutused järjest sagenesid ja lugu ei haaranud teda kaasa, arvatavasti sellepärast, et tegevus toimus koguaeg ühes kohas ja suuremat liikumist ei toimunud ning vaadata oli ainult ühte inimest. Lõpp oli minu arvates eriti pikaks venitatud, hundile uinutava süsti tegemine võttis ilmatuma aja.

Küll oli huvitav kindlasti nendel lastel, kellele meeldib kõikides asjades kaasa rääkida ja küsimustele vastata. Ise sain ka paar korda südamest naerda, kui laste öeldud pärleid kuulasin, vahepeal oli Punamütsikesest hoopis päkapikk saanud.

Peale etendust sõime pannkooke ja mängisime natuke Teatri Kodu mängunurgas ning oligi aeg jälle koju jalutada.

Lumeeit – Kehra Nukk

Foto: sonumitooja.ee

Ideaalse pühapäeva hommiku juurde kuuluvad minu arvates kaua magamine, perega koos olemine ja muidugi pannkoogid. Meie hommikul küll väga kaua põõnata ei saanud, sest meid ootas midagi palju põnevamat. Jalutasime Teatri Kodusse pannkoogihommikule. Enne maitsvaid pannkooke saime vaadata lastelavastust “Lumeeit”. Tegu oli Kehra Nuku 35 minutilise külalisetendusega.

“Lumeeit” oli lumehõnguline lugu sel­lest, kui­das kor­da­möö­da sa­tu­vad Lumeeide juur­de kaks kae­vu hü­pa­nud pe­re­tü­tart. Vir­ka ka­su­tü­tart, kes ai­tab Lu­meei­del hool­salt lu­me­pat­ju  klop­pi­da, pre­mee­rib Lu­meeit kuld­se kleidiga. Lais­ka pe­re­tü­tart, kes tööd ei taha teha, ka­ris­tab aga Lumeeit pi­gist klei­di­ga. Pese ja nühi palju tahad, pigi maha ei tule.

Meie Väike Preili oli etendusest lummatud, istus 35 minutit liikumatult minu süles ja vaatas lavale. Plakustamismäng ajas teda naerma ka, talle meeldis teatris. Tundus, et teistele saalisviibivatele lastele meeldis ka. Vahepeal mängis muusika, tahvlil sai näha erinevaid tegelasi ning kolm näitlejat suutsid laste tähelepanu köita ning endal hoida.

Meie küll elukaaslasega pärast arutasime, et natuke kahtlase sisuga tükk. Kui tahad Lumeeide juurde pead kaevu hüppama, kui oled virk ja kraps võid kingituseks saada kuldse kleidi. Reaalsuses püüad ju oma last kaevust igati eemalhoida, samas palju tänapäeval Eestis üldse neid lahtiseid kaeve ongi? Vist mitte väga palju.

Peale etendust ostsime pannkooke ja Väike Preili mängis natuke mängunurgas ning käisime Teatri Kodu keldrikorrusel nukumajade näitust ka jälle vaatamas. Oli vahva ja kultuurne pühapäevahommik perega.

Tartu Mänguasjamuuseumis ja Teatri Kodus

Käisime Väikse Preiliga Mänguasjamuuseumis, see muuseum asub Tartu kesklinnas Lutsu tänaval, kenas vanas puumajas. Kui mõni mõtleb, et 1-aastane on liiga noor, et tema pärast muuseumisse minna, siis nüüd saan öelda, et isegi nii väikse lapse jaoks on see Mänguasjamuuseum üks kuldaväärt ja huvitav paik. Täispilet maksis 5.- ja väikelapse oma 0.50 senti. Pilet tagas pääsu püsinäitustele, ajutistele näitustele, Teatri Kodusse ja mängutuppa, uudistamist ja tegevust on seal ikka väga mitmeks tunniks. Meie olime muuseumis kaks tundi, aga laps oleks kindlasti kauem tahtnud mängida, aga ta lõunaune aeg pressis peale.

Mänguasjamuuseum avati juba 1994. aastal, aga 2004. aastast asub muuseum praegustes hoonetes. 2019. aasta maikuus saab muuseum juba 25. aastaseks, just juubeliaasta eelüritusena loodi muuseumi juurde beebiteater, mille avaetendust ka mina Väikse Preiliga vaatamas käisin. Lugedes muuseumi sünnipäevaplaane, siis jääb silma mitmeid vahvaid sündmuseid, näiteks näitus Läti mänguasjadest, Barbie 60. juubeli tähistamine (appi, Barbie on varsti pensionär) ning 18. mai peetakse suur sünnipäevapidu “Vinge veerandsada”. Kogu seda programmi lugedes on mul eriti hea meel, et me muuseumist ainult mõne minutilise jalutuskäigu kaugusel elame, sest see on paik, mis väärib taaskülastamist.

Mis me seal muuseumis siis nägime ja tegime? Esmalt tutvusime erinevate näitustega. Nukud, loomad, lauamängud, sõidukid, paberist mänguasjad, mängumajad, üleskeeratavad mänguasjad jne jne. Näitusel sai tutvuda nii linnalaste portselannukkudega, talulaste puust lõigatud loomadega, keskaegsete mänguasjadega kui ka tänapäeva laste lemmikutega. Näitusel “Mängime sajaga!” oli nii palju mängukanne, mis mu tagasi lapsepõlve viisid, näiteks kirbumäng oli kunagi mu lemmik.

Tegelikult oli muuseumis küll palju asju, mis olid vitriini taga ja mõeldud ainult vaatamiseks ega muudmoodi ei säilikski asjad järgmistele põlvedele vaatamiseks, aga siiski leidus mänguasju, mida laps ka ise katsuda sai ning mängunurki, kus ta toimetada sai. Näiteks olid olemas liivakast ja kööginurk, kus meie Väike Preili usinalt kokkas.

Uudistasime ka näitust “Maailma kuulsaim hiir”. Uskumatu, aga Miki Hiir on juba 90. aastat lapsi rõõmustanud. Näitusel on nii koomikseid, postkaarte, mänguasju kui ka temaatilisi mängunõusid.

Pilt: www.mm.ww

Peale näitustega tutvumist siirdusime laste paradiisi ehk mängutuppa. Tõeliselt mõnus koht, nii avar ja hästi läbi mõeldud mängupaik, kus ainult puust mänguasjad. Inspireeris ka koju vähem plastikut ja rohkem puitmänguasju muretsema. Väike Preili uudistas nukumaju, kokkas hoolega kööginurgas, kiikus natukene hobusega ja mängis motoorikakeskustega. Emme rõõmuks tuli natukeseks teisele korrusele ka ja lasi endale mesilase ning päkapiku kostüümi selga proovida. Kui see pole laste unistuste mängutuba, siis ma ei tea, milline oleks. Aknast piilusime ka muuseumi siseõue, kus on karussell, liivakast ja veetünn. Suvel lähme sinna kindlasti mängima.

Pilt: puhkaeestis.ee

Peale mängutoas mängimist läksime Teatri Kodusse, seal keldris asub nukukodude muuseum. Nukumaju on nii praegusaegseid kui ka peaaegu 100-aasta vanuseid. Seda näitust vaadates näeb, et nukumaju saab valmistada millest iganes, vaja on ainult fantaasiat ja näpuosavust.

Pilt: www.mm.ee

Mulle see muuseum väga meeldis, soovitan lastega külastada ja kindlasti vähemalt paar tundi aega varuda.