Minu suvelemmikud 2019

Täitsa kahju on öelda, et suvi sai läbi, kuigi ka sügisel on omad võlud on suvi siiski mu lemmik aastaaeg. Peale kaht lapsega kodus oldud aastat oli natukene põnev, aga samas ka ärev jälle tööle minna. Töökeskkond, kolleegid ja õpilased kõik on minu jaoks uus. Arvatavasti hakkan ma ka blogisse palju harvemini jõudma kui praegu, aga kes teab.

Sellel suvel rändasime päris palju ringi ja avastasime Eestimaa paiku, kus varem polnud käinud. Muidugi käisime ka kohtades, mis juba varasemast on meeldima hakanud ja saime kinnitust, et nad on ikka tasemel ja koha meie lemmikute listis kindlasti ära teeninud.

Vudila – käisime juulis, aga peame siiani õhtujuttu alustama Vutast. Meie kahese jaoks on see koht nagu paradiis, sai mängida, möllata, ujuda ja loomadele pai teha ning lõunaunest polnud sellel päeval juttugi. Kindlasti järgmisel suvel jälle.

Suveetendus “Kadri” – jõudsin sellel suvel kolmel korral teatrisse, aga “Kadri” läks kõige rohkem hinge. Loodan, et järgmisel suvel saab II osa vaatama minna.

Narva – Jõesuu Noorus spa vee- ja saunakeskus – kogu hotell oli ilus ja maitsekas, aga eriti meeldis mulle vee-ja saunakeskus. Külmadel talveõhtutel hakkan kindlasti seda kuuma Jaapani vanni igatsema ja õhtul saab seal õues mullivannis mõnuleda ja vaadata merd ja päikeseloojangut ning kuulata lainete kohinat. Lisaks on tegemist väga lastesõbraliku kohaga.

Elistvere loomapark – Väike Preili on suur loomasõber, tema eriline lemmik on karu. Elistvere karu oleks seda nagu teadnud ja viimasel korral näitas lapsele ikka kõiki trikke mida oskab. Piisavalt väike park, et saaks kõikide loomade tegemistesse süveneda, hea linnalähedal ka. Kahjuks ilvesepoegi me ikkagi ei näinud.

Pizza Olive – meile maitseb. Tundub, et teistele ka, sest rahvast on alati palju, kuigi Ihamaru asub ju ikkagi suhteliselt metsas.

Väikelinnade Võru ja Põlva keskväljakud – mõlemad on viimase paari aasta jooksul saanud uue kuue. Meie laps oleks Põlvasse tahtnud jäädagi, sest seal on purskkaevud, kus sai ennast mõnusalt märjaks lobistada. Võru omast sõitsime ainult mööda, aga jättis kutsuva mulje, peab kunagi minema lähemalt uudistama.

Tartu rattaringlus – kui alguses oli ratast võimatu saada ja linnapildis jäi iga päev silma mitmeid rattaid lõhkuvaid noori, siis nüüdseks on olukord rahunenud. Vähemalt ma olen alati ratast saanud, mugav on Toomemäest üles vurada.

Tartu kohvikute koogid – sattusime kuidagi tihti välja maiustama ja avastasime päris mitu eriti maitsvat kooki. Näiteks iga kell võiksin uuesti süüa Pahade Poiste Toorjuustu-sokolaadi marmorkooki vaarikakastmega ning RP9 laimikook valge sokolaadi ja toorjuustuga oli super maitsev. Werneri koogivalikust ma ei hakka üldse rääkimagi, lemmikud meil seal napoleoni kook ja uue leiuna laulupeo kook.

Sibulatee – käisime kahel korral, aga ikka ei jõudnud kõigega nii põhjalikult tutvuda kui oleks tahtnud. Soovitan kindlasti Sibulateele aardeid otsima minna ja sibulaid varuma. Mina lähen kindlasti järgmisel suvel jälle, et sealne rattaring ära teha.

Pärnu- aastaid tagasi sattusin pea iga nädal Pärnusse, nüüd polnud kaks aastat käinud, aga tekkis ikka kergelt kodune tunne. Steffani pitsa oli ikka sama hea kui vanasti.

Kubija Spa – oleme käinud viimase kolme aasta jooksul vist viis korda. Mulle meeldib seal kõik. Teenindus, toad, veekeskus, toit, hoolitsused ja neid saab tarbida minu arvates ikka väga mõistliku raha eest ka. Me ei pidanud ka seekord pettuma.

Nooritsmetsa küün – mul oli võimalus osa saada küünipulmast, väga vahva küün Põlvamaal.

Tartu muuseumid – kuna meie laps tahaks iga päev muuseumis käia, siis on mul ülihea meel, et muuseumites nii tihti uusi näituseid avatakse. Spordimuuseum ja Mänguasjamuuseum on täielikud hitid tema jaoks, kui ta pikemaid lauseid oskab moodustada, siis võib seal ekskursioone läbi viia 😀 aga tal on põnev olnud ka AHHAAs, Loodusmuuseumis ja ERMis.

Ma arvan, et see oli esimene suvi mu elus kui ma ei käinud Kauksis. Lihtsalt läks kuidagi nii, et ilusate ilmadega olime kuskil mujal ja külma ning vihmaga ei mõju rand minu jaoks just kutsuvalt.

Järgmisel suvel juba uued käigud, nüüd siis jälle töölainele tagasi.

2019 – avastame Tartumaad ja Jõgevamaad

Sellel aastal tahaksin ma avastada Tartumaa ja Jõgevamaa vaatamisväärsuseid, mis ei tähenda muidugi, et me mujal Eestis ringi ei sõida, aga põhifookus oleks nende kahe maakonna vaatamisväärsustel, muuseumidel, kultuurisündmustel, loodusradadel, huvitavatel toidukohtadel. Miks just need kaks maakonda? Kuna me elame Tartus, siis oleks ju viisakas olla kursis sellega, mida kodulinn ja maakond turistidele pakuvad, kuidas see ütlus ongi: „Enne Pariisi minekut käi Nuustakul ära“ Kuna me pole elupõlised tartlased, vaid õpingute käigus siia elama asunud, siis pole ka terve linn läbi käidud. Me vanematekodud on Jõgevamaal, veedame ka seal tihti aega ja olen maakonna turismimagnetitega päris hästi kursis, aga sealsetel matkaradadel olen käinud vähe ning ägedaid sportimise ja vaba aja veetmise kohti on juurde lisandunud, mida tahaks ka ise näha ja proovida.

Foto: Tartu Külastuskeskus

Tahaksin loota, et jõuan kõikidesse Tartu muuseumidesse. Mänguasjamuusemis oleme sagedased külalised, sest mulle on sümpaatne sealne mängutuba, kus saab mängida vaid puust mänguasjadega ning uhkes kostüüminurgas kehastuda kelleks iganes, alates draakonist, mesilasest ja lõpetades uhkete printsessipreilidega. Meie lapsel on väga lõbus, kui saab erineva kostüümiga ringi lipata ja nalja teha. Teatri Kodus toimuvad etendused isegi beebidele, meie 1-aastane Väike Preili läheb veebruaris juba oma elu teist teatritükki vaatama. Eelmisel korral vaatas ta 20 minutit suu lahti toimunut, seekord tuleb 35 minutit paigal püsida.

Spordi – ja Olümpiamuuseum on kõvasti pingutanud, et atraktiivsem ja noortesõbralikum olla. Kindla peale valik, kui on vaja rüblikutele midagi harivat tutvustada, samas saavad nad ennast seal proovile panna ja oma meeletu energia välja elada. Usun, et muuseum pakub igas vanuses inimestele avastamisrõõmu. Ootan huviga muuseumi uue püsinäituse valmimist, seda hakatakse ehitama 2019. aasta teises pooles. Senine püsiekspositsioon “Hortus Athleticus” on ka põnev, aga ma olen seda juba liiga palju kordi uudistamas käinud.

ERMis olen ma ainult korra käinud, paar nädalat peale uhket avamist. Kuna aega polnud palju, siis sain ainult põgusalt eksponaatide ja majaga tutvuda, kindlasti on huvitav uuesti minna.

Foto: erm.ee

19. sajandi linnakodaniku muuseumis olen korra käinud ühe nutimängu raames, tundus igav, aga ma annan muusemile teise võimaluse. Tartu Ülikooli muuseumis ja Tähetornis olen ka varem korra käinud. TÜ Kunstimuuseumis käisin kunagi kooliajal klassiekskursioonil, hiljem pole sinna sattunud, kuigi see on ülikooli peamajas. Loodusmuuseum on väga vahva koht, sinna tahaks alati tagasi. Botaanikaaias jalutame suvel peaaegu igapäevaselt, aga kasvuhoonedesse sisse pole ammu astunud. AHHAAd olen külastanud nii oma klassiga, kui ka perega. Erialaselt on mulle meeldinud nii taliolümpia kui ka inimkehade näitus. Kuna jaanuaris on AHHAA kinni, siis eeldan, et nad teevad sinna jälle midagi uut ja huvitavat. Täiesti null teadmist on mul Kirjandusmuuseumi, Trüki- ja paberimuuseumi, KGB kongide muuseumi, Oskar Lutsu majamuuseumi, Laulupeo muuseumi, Tartu Kunstimuuseumi, Tartu Linnamuuseumi ja Õllemuuseumi kohta. Okei null on palju öeldud, ma tean, kus kõik muuseumid asuvad. Varsti loodetavasti saan ka teada, mida huvitavat nad endas peidavad.

Loodusmuuseumi topised. Foto: Raivo Tasso

Tartust kaugel ei asu ka Põllumajandusmuuseum ega Lennundusmuuseum. Viimases olen ka varem käinud, mulle väga meeldis. Ikka ohtralt lennukeid, osadesse sai ka sisse piiluda. Ei ole minu jalad sattunud ka Piirissaarele ega sealsesse vanausuliste muuseumisse. Tahaksin uudistada ka Hellenurme veskimuusemi, Jääaja Keskust, Järvemuuseumi ning Tartu Observatooriumit.

Siiruviirulisele Sibulateele jääb ohtralt muuseume ja huvitavaid paiku. Reklaamivad nad ennast lausega: “üks piirkond, kaks rahvust, kolm kultuuri” Kolkja vanausuliste muuseum, Liivi muuseum, Varnja muuseum, Sigurimuuseum, Tubina muuseum, AmbulARToorium, Voronja Galerii – minu jaoks siiani kõik võõrad kohad.

Foto: visitpeipsi.com
Foto: sibulatee.ee

Jõgevale sattudes võiks ju minna Betti Alveri muuseumisse ja Jõgewa muuseumisse. Kindlasti lähme uuenenud Palamuse muuseumit külastama. Kalevipoja muuseumis peaksid algama ehitustööd, vähemalt nii on mulle ajalehtedest meelde jäänud. Avinurme muuseumrongiga lähme jaanipäeval kindlasti sõitma, et Väike Preili saaks ka lõbusõitu teha. Põltsamaa on minu jaoks päris tundmatu kant, olen sealt olnud kordi ja kordi läbisõidul, aga mida kujutavad endast Põltsamaa muuseum, Toidumuuseum ei tea.

Kuna meile meeldib sportida ja looduses aega veeta, siis vaatasin üle millised matkarajad meid võiksid oodata. Jõgevamaal asuvat Saare järve õpperada (3,5km) pole ma küll tervenisti läbinud, aga Saare järv on üks mu lemmik järvesid. Seal on mõnus ujuda, telkida ning perega aega veeta. Tammeluha matkarada (3km) asub ka üpriski Tartu – Jõhvi maantee ääres Kaiu järve ääres. Seal samas ka lühem Jõemõisa matkarada (0,5km). Endla järve matkarada (8km) tundub ka sellise kohana, kuhu ma tahaksin minna, sest Endla looduskaitsealal pole ma küll kunagi käinud.

Saare järve õpperada. Foto: loodusegakoos.ee

Tartumaal ootavad matkajaid Alatskivi matkarada (4,5km) Elistvere õpperada (2km), Ilmatsalu – Kärevere linnutee õpperada (3,5km). Padakõrva matkarada (3,6km), mis tutvustab siplegate elu tundub ka huvitav. Tiksoja matkarada ka linna lähedal, valida saab nii 1km kui 2km raja vahel. Elva kandis on Vapramäe-Vellavere-Vitipalu rajad ning vaksali hoone juures Väike Väerada. Panin praegu kirja sellised lühemad rajad, sest meiega rändab ju enamasti kaasa meie vapper laps, kellele siiani on selline aktiivne maailma avastamine väga meeldinud.

Nõiamaja Elva väerajal. Foto: T. Pertels

Discgolf meeldib meile ka, mul see küll eriti välja ei tule, aga elukaaslane on päris osav ja kettaid meil kodus jagub. Siiani oleme mänginud Tähtvere discgolfirajal, aga neid uusi radasid tekib nagu seeni pärast vihma. Tartumaal saab discgolfitada veel Alatksivi, Annikoru, Elva, Kaagvere, Koosa, Nõo, Vooremäe, Tõrvandi ja Võnnu radadel. Jõgevamaal on ketaste loopimise võimalus loodud Avinurmesse, Jõgevale, Kaareperra, Tabiverre ja Kuningamäele.

Ja siis tahaks veel minna Alatskivi lossi imetlema, Emajõe Suursoo keskusega tutvuma, Järvselja ürgmetsa matkama, Kallaste pangale ka. Luke mõisaparki peetakse ilusaks paigaks, Mehikoorma tuletorni võiks ka oma silmaga üle vaadata. Elistvere loomapark ja Vudila on kindlasti programmis. Tagurpidi maja kõlab ka põnevalt, aga kahtlemata läheb mul seal süda pahaks. Laevasõit Emajõel ja lodjasõit Jõmmuga pühapäeva hommikusi pannkooke süües kõlab ka ideaalselt.

Foto: sibulatee.ee

Ka Jõgevamaa peidab endas palju huvitavat. Mustvee linn on viimaste aastatega arenenud ja linna üldpilt kordi kenamaks muutunud. Kuremaal on uuenenud veekeskus, ilus rand ja mõis ning mõisapark. Peatuse peaks tegema ka Luua arboreetumis, Laiuse lossivaremetes, Kassinurme linnamäel, Avinurme Puiduaidas. Peipsi äärsed tänavkülad on vaatamisväärsus omaette. Põltsamaa loss ja roosiaed ka minu jaoks siiani avastamata. Kuskil sealkandis peaks asuma ka maisilabürint.

Kassinurme- Foto: Liina Laurikainen
Sarapiku talu maisilabürint. Foto: Liina Laurikainen

Loodan, et me ikka külastame siin mainitud kohti, mitte ei veeda tervet suve lihtsalt Peipsi ääres päevitades ja vees hullates, mis poleks ka iseenesest paha plaan. Meie avastustest ja muljetest saab lugeda juba õige pea.