Tartu rattahullus

Tartu rattaringlus alustas eelmisel laupäeval ja juba tänaseks on tehtud üle 55000 sõidu. Mitte keegi ei uskunud, et see vahva idee nii popiks muutub. Linnapildid tekib vahepeal tunne, et muid rattaid ei näegi, kui neid rattaringluse omi. Ka Wolti töötajad kasutavad vist ainult nüüd neid rattaid, olen mingi viiel korral näinud neid töösõitudel.

Ma pole võõraste tartlastega kunagi ühe päeva jooksul nii palju suhelnud kui eile, kui rattaringlust esimest korda proovisin. Sisestasin küll äppi ratta numbri, aga ei osanud näpuga õigest kohast üle ekraani libistada, üks rõõmsameelne naisterahvas tuli appi ja näitas kuidas asi käib.

Kui sõit tehtud ja tahtsin ratast tagastada ja dokki panna, siis ma ei kujutanud ette, et seda peab nii jõuliselt tegema. Üks naisterahvas andis jällegi nõu, et tuleb lükata jõuga. Ise läksin appi ühele tütarlapsele, kes ei saanud sadulat madalamaks ning minu poole pöördus üks härra, kes oli samuti peale koodi sisestamist hädas ratta kätte saamisega.

Aga sõit ise? Alguses oli harjumatu, et mäest üles saab nii lihtsalt. Elektriratas ikkagi. Ratas ise oli mugav, koti sai ilusti ette korvi panna ja sadula kõrguse saab ka kenasti endale sobivaks reguleerida.

Kuna linnlaste huvi on nii suur, siis lihtsalt ei pruugi igas parklas rattaid olla ja akud on enamusel ka pidevalt tühjad. Ma usun, et esmane hullus siiski veidi jahtub ja kui tasuta sõiduõigused läbi saavad, siis jääb ka probleeme vähemaks. Nii paha on uudistest lugeda, kuidas noored rattaid retsivad.

Kiitus linnale sellise ägeda idee elluviimise eest!