Tsaar Saltaan. Üleküpsenud muinasjutt- Emajõe Suveteater

Tsaar Saltaan esietendus juba eelmisel suvel, aga siis ma seda vaatama ei jõudnud. Etendust mängitakse Tartus Pühade Aleksandrite kiriku tagaaias, ma polnud selle pühakoja olemasolust varem teadlik. Sellepärast mulle suveetendused meeldivadki, et satun kohtadesse, kus varem pole käinud. Kindlasti oli see ka esimene kord, kui ma läksin suveteatrisse talvejopes. Koju jõudes olid varbad ikkagi külmunud, aga kuum tee parandas asja.

Foto: Ruudu Rahumaru

Puškini muinasjutt  “Tsaar Saltaan” on lavastatud Kaili Viidase poolt. Kodulehel on tüki kohta öeldud nii: “Viidase tõlgendus saab alguse hetkest, mil tsaar Saltaan on surnud. Tsaaritar, kangur ja kokapiiga on aga elus, tõsi küll kohutavalt, lausa koostlagunemiseni vanad, kuid seletamatul kombel endiselt lummavad ja kaunid. Nüüd, peielauas, on neil võimalik üksteisele ausalt silma vaadata ja kaua hingeshoitu välja paisata.Tsaari peied on pidu, millega saab läbi üks pikk ja kurnav muinasjutt. Õhk saab olema paks emotsionaalselt purtsatavatest kannatustest ja hingematvalt magusast kõikehävitavast armastusest. Kirg seguneb väsimusega, baranka samovariga, armastus vihkamisega, Luik Gvidoniga, argine muinas-jutulisega. Lavastuses kõlavad Puškini surematud värsid, põimudes koos muusikaliste vahepalade ja grotesksete intermeediumitega teatri-elamuseks.”

Minu arvates oli valitud väga sobiv mängupaik, see kiriku taga aed ja kirik ise oma tornide ja kuplitega mõjus nõiduslikult. Ma pole niipalju samovare kunagi varem näinud, kogu lavakujundus meeldis mulle, selliseid pitsilisi rätikuid tahaks endalegi.

Naerda sai palju, peaosalised Marika Barabanštšikova Vanemuisest, Karin Tammaru Endlast ja Terje Pennie Ugalast  kehastusid pidevalt ümber erinevateks karakteriteks. Minu arvates tegid nad seda suurepäraselt ja nende tantsud ja laulud sobisid näidendit hästi ilmestama. Imelised näitlejad! Ka neljas naine, kelle nägu paljastus alles kummarduma tulles, pani endale kaasa elama, annab ikka käia nii krõnksult ringi. Meeldisid ka muusikud, kes omalt poolt etendusele hoogu lisasid. Kogu tervik oli sümpaatne ja maitsekas.

Kokkuvõttes oli tegu ühe mõnusa naeruteraapiaga, oli lõbus õhtu, aga suvi palun tule tagasi. Augustis lähen vaatama ka Emajõe Suveteatri teist etendust “Kadrit”. See oli mu lemmik raamat kunagi, ootan huviga, mida nad lavale toovad.

Kirvetüü – Vanemuine

Minu selle suve esimene suveteatri külastus oli just näidendi “Kirvetüü” esietendusele. Toimus see põnevas kohas, Kammivabriku sündmus-keskuses Teguri tänaval. „Kirvetüü“ sai Eesti Teatri Agentuuri 2017. aasta näidendivõistlusel I preemia. Näidend räägib setu keeles Eesti väikeküla elanike ausa ja inimliku loo.

Foto: Gabriela Liivamägi

Bussis etenduse toimumispaika sõites oli mul kaks väikest muret. Esiteks, kas ma leian selle Kammivabriku kiiresti üles ega pea vihmas ekslema, teiseks, kas ma saan sellest setu keelest ikka piisavalt aru. Esimene mure lahenes kohe, sest bussi sisenes ka Merca ja kuna ta seal tükis mängib, siis passisin lihtsalt peale, millises peatuses tema väljub ja jalutasin tema sabas õigesse kohta. Setu keelne näidend oli täiesti aru saadav, vahepeal kui väga kiiresti räägiti, siis mul tekkis paar kohta, kus mõte ei jõudnud järgi.

See etendus sobis Kammivabrikusse kui valatult. Ruum oli suur ja tegevuspaiku väga mitmeid, laval olid nii pood, kui mitme inimese kodud, mets, isegi päris autod mahtusid sinna sõitma. Ma olen liiga noor, et nõuka ajast kõike mäletada, aga oli tarbeesemeid ja asju laval, mis ka minus ära tundmise tekitasid. Lisaks lavaruumile toimus tegevus ka rõdul, mis oli samuti hiiglaslik. Tegevus toimus nii lava vasakus ääres, keskel kui ka paremas ääres ja rõdudel. Keskel oli ka suur ekraan, kust sai tegevusi lähiplaanis vaadata nagu oleks teatris ja kinos korraga. Mulle väga meeldis see lahendus.

Etenduse alguses on peategelased väikesed poisid ja aset leiab üks traagiline sündmus, mis mõjutab kõiki neid mehi ka hilisemas elus.

Foto: Gabriela Liivamägi

Järgnev tegevus toimub 1990. aasta alguse aastatel Setumaal, vana süsteem on kokku kukkunud ja uus pole jõudnud veel tekkida, igaüks elab nii nagu oskab. Ma ei hakka siin sisust rohkem kirjutama, sest üheksa etendust on ju alles ees ja põnevust peab jaguma kõigile vaatajatele.

Ma ei oska näitlejatest kedagi esile tõsta, ühtlaselt tugev trupp. Andres Mähar, Mait Malmsten, Ott Sepp, Veiko Porkanen jäid enim meelde, aga ka kõik teised olid ülesannete kõrgusel. Mul hakkas lõpuks Mürkast (Veiko Porkanen) lausa kahju, pole lihtne kolm tundi purjus meest mängida ja pidevalt kuskile koperdada ja kukkuda. Igatahes mõjus väga loomutruult.

Foto: Gabriela Liivamägi

Kokkuvõttes mulle ikka meeldis see lavastus. Nalja sai, lugu oli inimlik ja eks see külaelu ole praegugi paljudes kohtades vist sarnane. Mul tekkis noore õpetajaga kohe paar seost, ka mina alustasin oma õpetaja teed väikses külas ja poes võis kohata ikka igasuguseid, kes küll ei mõelnud, mida nad sulle just ütlesid. Väga koomiline oli naiste lauluproov, et Soome esinema pääseda ja nelja purjus mehe trepist alla jooksime/vaarumine. Ropud naljad ja vägivald käis selle tüki juurde, lihtsalt minu jaoks oli seda lõpuks natuke liiga palju. Esimest vaatust nautisin rohkem.

Ahjaa mulle meeldis ka see, kuidas inimesi enne etenduse algust ja peale vaheaega saali tagasi kutsuti. Mitte lihtsalt viisakalt märku andes, vaid järsku tuli kõlaritest valjult: “Hakkab pääle, hakkab pääle, istu maha!” Teistmoodi ja värskendav.