Vahur Kalmre raamat Martin Kutmanist


Olen varem lugenud Kalmre kirjutatud teost “Tartu Rock! Tartu Rock!”, see raamat pälvis parimale spordiraamatule antava Georg Hackenschmidti auhinna ning meeldis mulle ka. Mu ootused olid ka Kutmani raamatule kõrged, eelkõige sellepärast, et Kutman oli nii huvitav ja spordile pühendunud inimene ning raamatus antakse sõna paljudele tema kolleegidele ning õpilastele. Lugesin Vahur Kalmre raamatu “Martin Kutman – kergejõustikus kogu elu” läbi praktiliselt ühe päevaga. Põnev oli, ei tahtnud raamatut käest panna.

Legendaarse treeneri Kutmaniga olen ka ise kokku puutunud, kui ta Tartu Ülikooli õppejõuna meile kehakultuurlastele kõrgushüppe tarkust jagas ja arvestust vastu võttis. Mäletan, et käisime mitmel päeval hüppamas, hüppel hindas ta vist kaheksat erinevat tegurit, kunagi polnud kõik päris hea. Hüppasime kõik ikka uuesti ja uuesti, aga lõpuks saime ala arvestatud ja kuhjaga uusi teadmisi ja harjutusi ka lisaks.

Olin 2011. aasta suvel Viljandi staadionil kohapeal, nägin Eesti rekordi sündi. Jälgisin just kõrgushüpet erilise huviga, sest oli näha, et Anna Iljustsenko on heas hoos. Rõõmustasin väga Anna hüpatud Eesti rekordi üle. 29. mail 2012 olin Tamme staadionil ootamas vägevat kergejõustiku-õhtut. Gustav Sule memoriaal on alati heatasemeline ja Tartu publik sportlastesõbralik. Kahjuks kujunes sellest hoopis kurb õhtupoolik, sest teatati Martin Kutmani surmast. Suur treener lahkus, aga tema parim õpilane Anna Iljustsenko hüppas ikka vapralt kõrgust – treeneri auks.

Raamat oli jagatud peatükkideks erinevate teemade kaupa. Lugeda sai nii Kutmani sünnist Gruusias Estonka külas, sealsest eluolust, Martini kooliaastatest, jõudmisest teivashüppe juurde, esimesest Eesti külastusest, Eestisse elama asumisest ja Fred Kudu seosest selles otsuses, tööst ülikoolis ja Kääriku spordibaaside loomisest, treeneritööst, õpilastest, veteranide võistlustest, eraldi peatükk muidugi Annast, samuti perest. Lõpetuseks veel intervjuu lapselapsele.

Kalmre on kirjutanud ladusalt ja põnevalt, Kutmani pere, kolleegide ja õpilaste meenutused kinnitavad juba minu varasemat esmamuljet, et Kutman oli imeline treener ja suure südamega inimene. Kindlasti on see raamat lugemist väärt ja ma mingil hetkel loen selle uuesti kaanest kaaneni läbi.

Treener ehk kohtumine kogemusega

Kergejõustikutreener Jaanus Kriisk kirjutas raamatu “Treener ehk kohtumine kogemusega” 2017. aastal. Ta ise on treeneriametit pidanud põhitöö kõrvalt ning on olnud ka oma laste treener. Kõigepealt saabki lugeda raamatu autori eluteest ja tema mõtisklusi treeneritööst, sellele järgneb spordiajaloolase Kalle Voolaidi ülevaade treenimise ajaloost.

Raamatus räägivad oma kogemustest ja läbielamistest 13 Eesti treenerit, kes on mõjutanud oma ala arengut Eestis. Sõna saavad Aavo Põhjala, Anatoli Šmigun, Anna Levandi, Avo Keel, Jaak Salumets, Jüri Post, Kalmer Musting, Mart Siliksaar, Matti Killing, Helen Nelis –Naukas, Rein Ottoson, Toomas Merila ja Tõnu Kaukis.

Põhjala, Šmigun, Levandi, Keel, Salumets, Killing ning kergejõustiku-treenerid Merila ja Kaukis on minu jaoks juba varasemastki väga tuttavad nimed, aga ikka oli hea nende mõtteid lugeda ja fakte meelde tuletada. Karate treenerist Jüri Postist ei teadnud ma varem midagi, sulgpalli entusiastist Mart Siliksaarest olin nagu kuskilt kuulnud. Käsipalli ja Kalmer Mustingu kohta oli huvitav lugeda. Helen Nelis – Naukase nimi kerkis minu jaoks rohkem pilti, kui linastus suurepärane film “Vehkleja”. Hiljem jäi ta juba kindlalt meelde, sest on ta ju Katrina Lehise treener ja üldse väga julgete väljaütlemistega naisterahvas.

Olles raamatu kaanest kaaneni läbilugenud jäin mõtisklema ja kergelt muretsema, sest olgem ausad raamatus said sõna väga head treenerid, kes pole keegi enam esimeses nooruses. Kas Eestis kasvab ikka peale uus ja sama tugev treeneritekaader? Kergejõustikuvõistlustel on küll palju noori treenereid, aga kuidas on seis näiteks vehklemises või käsipallis? Mina ei tea, aga loodan parimat.

Kokkuvõttes ma kindlasti ei kahetse sellele raamatule pühendatud aega, aga kohati hakkas natuke igav ka. Ei oskagi öelda, mis puudu jäi, aga ma ei lugenud seda nii suure innuga kui oleksin tahtnud.

Terava keelega…

Spordiajakirjaniku Märt Roosna kirjutatud raamat „TERAVA KEELEGA. Avo Keele ja Eesti võrkpallimeeskonna lugu“ räägib haarava ja värvika loo, kuidas võrkpall Eestis uuesti võrratuks sai. Kõige õigem ongi seda käänakuterikast lugu jutustada läbi Avo Keele silmade. Ta on olnud nii patuoinas kui ka päästeingel. Ainus, kes on olnud osaline viimase nelja kümnendi tähtsamates sündmustes. Ta on hinnangutes õiglane, teritades vajadusel halastamatult keelt nii iseenda kui ka teiste kallal. Huumor on Keele puhul nagunii kohustuslik, samuti kõrvalepõige rannavollesse, kus ta jõudis koos Kaido Kreeniga olümpiamängudele.

Võrkpalliloos pole pallimatsude kõrval puudust ka intriigidest, pisaratest, haldjast ristiemadest, õnnelikest kokkusattumustest, lõbusatest pidudest ja lustakatest kihlvedudest. Põnev on spordiala kasvamise kõrval jälgida muutusi peategelase mõttemaailmas ja hoiakutes. Lisaks Keelele sai spetsiaalselt selle raamatu tarbeks sõna üle 40 inimese, teiste hulgas võrkpallurit hoopis teise külje poolt tutvustav abikaasa Kai, koondise rahastamispalve nipsakalt tagasi lükanud endine peaminister Andrus Ansip, Tallinnas kaotanud Poola koondise juhendaja Raul Lozano, Euroopa meistriks tulnud lapsepõlvekaaslane Jaanus Lillepuu ja omal ajal pikalt vanema sidemängija varju jäänud Kert Toobal.

Olles raamatu tutvustuse läbi lugenud teadsin kohe, et tegemist on ühe põneva ja hariva lugemisega. Raamat jaguneb kuude ossa kandes järgnevaid pealkirju – noor kutt meri põlvili, valus kukkumine, täiskasvanuks saamine, rannavolle lugu, uus tõus algab Pärnus, treeneripõli. Lõpetuseks veel kuus lühikest jahimehejuttu ja lisas 100 mängu klubi ehk ülevaade koondislastest, kel 100 mängu Eesti eest selja taga.

Ma olin varem hästi kursis Avo Keele treenerikarjääriga, aga tema noorusajast ning sportlase karjäärist ei teadnud midagi. Mind üllatas, et ta on vangis istunud, teises peatükis keskendutakse sellele teemale põhjalikult, olid ikka ajad. Imetlen ka Avo naist Kaid, kes truult ootas ja on kõik need aastad olnud tippsportlase-tipptreeneri kindel tagala. Mulle meeldis ka rannavolle peatükk, mäletan kuidas Keelele ja Kreenile 1996. aasta Atlanta olümpiamängudel teleka ees kaasa elasin, olles ise alles 10- aastane. Minu jaoks oli uudiseks, et Urmas Sõõrumaa on võrkpalli päris palju raha panustanud.

Hea raamat oli! Minu arvates on Eesti võrkpallikoondis meie pallimängukoondistest kõige sümpaatsem, loodan nende esituses näha veel palju kaasahaaravaid ja põnevaid mänge.