Cantervilla lossi mängumaal

Kui me perega Põlvamaal Kanepi vallas Pikajärve külas asuvasse Cantervilla lossi mängumaale jõudsime valitses seal vaikus. Parklas oli null autot ja liikumas polnud näha ühtegi inimest. Õnneks ei olnud ma siiski millegagi eksinud, mängumaa avati ikka kell 11.00 ja tegevusi oli palju. Lihtsalt peale meie oli sellel päeval seal ainult veel kolm perekonda, ei mingeid rahvamasse ja järjekordi. Tore ju eks.

Ilm oli küll pilves, aga sooja oli 20 kraadi ja keskpäeval tuli isegi päike välja ja meil hakkas palav ning käisin Väikse Preiliga veeatraktsioone ka proovimas. Pärastlõunal, kui vihma hakkas sadama uudistasime siseruumides pakutavat, kokku veetsime mängumaal neli tundi.

Mul on väga hea meel, et Lõuna – Eestis mängumaa on ja tegevusi on seal ka palju, aga kõik jättis natukene kulunud ja nukra mulje. Vudila hellitas meid vist liiga ära. Töötajatel polnud seljas midagi, mis eristaks neid tavalistest külastajatest. Basseinide ja järve ääres polnudki ühtegi töötajat, me oleksime tahtnud küll seda veekarusselli proovida, aga otsima ka töötajaid ei viitsinud minna.

Aga räägin siis asjadest ja tegevustest, mida seal teha saab. Veealal on mitu liumäge, mis asuvad erinevatel kõrgustel. Kes ei soovi basseini ujuma minna saab ennast jahutada Pikajärve järves, mille kaldal see mängumaa asubki. Seal olid ka paadid ja vesirattad, millega siis arvatavasti võib järvele sõitma minna. Kõige ägedam asi tundus selles veepargis olema veetuubirada, mis oli päris pikk, umbes nii 60 meetrit. Pere pisematele oli suur kummibassein madala veega ja paadikestega. Meie Väikse Preiliga seal olimegi, sest seal oli vesi soojem ja talle väga meeldisid need paadid. Selles basseinis oli vesi küll suhteliselt must ma ütleks. Põhjas oli palju liiva ja põhi oli megalibe. Lapsel oli isegi basseinisussidega seal raske ise astuda. Järve kaldal oli ka väikse saunake ja üks riietuskabiin. Sellise suure mängumaa peale üks pisike tavaline rannakabiin on minu arvates ikka nadi, seal polnud isegi pinki kuhu asju panna, ainult nagid.

Meie lapse lemmikuks olid põrkeautod, koos issiga oli nii tore rallida ja rooli keerata. Peale põrkeautode on seal veel kolme rattalised velod, akuga autod ja trikiratas. Põrkeautodega sai ka vihmaga sõita, sest rada oli poolenisti majas sees.

Wii majas saab mängida erinevaid arvutimänge. Saab istuda erinevatele sõiduvahenditele, mis mõisates kasutusel olid, näiteks vankrisse ja kaarikusse. Mänge mängides sai samuti kaarikus istuda.

Ronimisväljak oli päris suur ja kõrge. Me seal ei käinudki, aga jättis päris hea mulje, ronimissõpradele kindlasti meeldib. Seal oli ka rippsild ja Tarzani rada, mida me ka ei külastanud. Batuute oli kokku vist kuus – kaks maabatuuti, 2 sportbatuuti ja 2 batuut takistusrada. Väikse Preili lemmikud olid maabatuudid.

Mängumaal oli mitmeid karusselle, mida vanasti lõbustusparkides proovida sai. Laps nautis sõitu printsessi tõllaga, tegime vist kolm ringi, siis talle aitas.

Kui me jõudsime mängualale, kus olid karussellid “Viikingite laev” ning “Lendavad toolid”, siis ma küsisin seal olevalt töötajalt, kas meie laps on nende jaoks liiga väike. Ta vastas, et võib mõlemaga sõita, eeldasin, et ju see karussell siis käib aeglaselt ja madalalt ringi ja elukaaslane tõstiski lapse karussellile istuma ja kinnitas rihmad. Laps oli ka elevil, et sõita saab. Me pidime veidi hiljem mehega mõlemad ataki saama, sest meie laps vuhises kiireid ringe teha väga väga kõrgel. Laps ise istus nagu vana rahu ja nautis sõitu, aga meie palusime karusselli kinni pidada, sest kui laps oleks seal siplema hakanud oleks ta meie hinnangul võinud sealt toolist ikkagi ennast välja nihverdada ja kukkunud, sest ta on kaunis pisikene. Edaspidi hoidsime karussellidest eemale ja kodus vaatasin, et sinna “lendavate toolide” peale ei tohiks üldse nooremaid kui kolme aastaseid lubadagi, meie laps saab kuu aja pärast kaks. Meie usaldasime sellel hetkel pargi töötajat, aga jumal tänatud, et midagi ei juhtunud.

Vahepeal käisime söömas, lastepraad maksis 3.50 (friikartulid, viinerid, kurk, tomat) ning meie sõime elukaaslasega snitslipraadi (5.50). Toit oli selline tavaline sööklatoit, polnud halb, aga ei jätnud ka mingit elamust. Hea oli see, et samas majas asus mängudemaja, saime toitu oodates juba seal ringi uudistada.

Olemas oli mudilaste ronimisala, pallimeri, nukumaja, kööginurk. Suuremad saavad piljardit, õhuhokit ja lauajalgpalli mängida, et tegevusi jagus küll. Üks minu arvates kole asi oli lasermäng, selline tulistamise mäng, kus kohalikus kõrtsis tuleb tulistada erinevaid sihtmärke ja kui tabab, siis nad teevad erinevaid koledaid/hirmsaid hääli. Poistele vist läheb rohkem peale. Kostüümide toas kehastus meie Väike Preili printsessiks ja mõisapreiliks, nalja kui palju. Mind häirisid selle mängudetoa juures pimedus ja hästi niiske ning külm õhk. Muidugi vanas kivihoones on see vist paratamatu, aga hubasust ja valgust saaks ju ikka luua.

Palju aega veetsime Ait-Kuivati Muuseumi majas. Seal sai näha, kuidas 100 aastat tagasi see vilja kasvatamine ja kuivatamine käis ning kuidas puutööd tehti, õpetlikud aspektid mängumaadel on alati toredad. Mängisime ka palliviske mängu, hobuste võiduajamist, punktijahti ja pallirallit. Kõik väga vahvad ideed ja hästi teostatud ka.

Aeg läks tegelikult väga kiiresti ja kui paduvihma poleks sadama hakanud, oleksime seal veel tegevust leidnud, aga kas me lähme sinna järgmisel suvel tagasi? Kaldun arvama, et pigem mitte, Vudila kõrval see paik ikka kahvatub.

Mul ongi plaanis kirjutada ka Vudilat ja Cantervilla lossi mängumaad võrdlev postitus, kellegi blogist jäi silma ja tundus toreda ideeda ka oma arvamus kirja panna.