Eesti suurimas muuseumis ehk käisin ERMis

Ma käisin Eesti Rahva Muuseumis (ERM) paar nädalat peale seda, kui see suur ja võimas uus maja 2016. aastal Raadil avati. Meil oli giidiga tellitud ekskursioon ja me sõna otseses mõttes jooksime muuseumi läbi ja põhi lause, mis mul giidi jutust meelde jäi oli: “Väga kiire on, me peame kiirustama…”

Nüüd läksime muuseumisse perega, sai rohkem ja rahulikumalt ringi uudistada. Väike Preili küll veidi dikteeris seda kuhu ja millal minna, aga üldiselt oli ta väga tubli. Me seekord küll vahetuvate näituste saali ei jõudnud, aga Eesti kultuuriloo püsinäitus “Kohtumised” ja Soome-ugri püsinäitus “Uurali kaja” on nüüd kenasti vaadatud ja läbi käidud. Uurali kaja mõjus nagu rohkem, meeldis helitaust ja “sinine kaladega põrand” ja kogu tervik oli kuidagi mõnusam. “Kohtumiste” helitaustad mõjusid kohati natukene tüütu mürana, aga muidu oli see ka huvitavalt üles ehitatud sai kõndida tänapäevast kiviaega.

Foto: erm.ee

ERMi puhul mulle meeldib avarus, 6000 ruutmeetrit teevad sellest ülekaalukalt suurima Eesti muuseumi. Jagub puhkenurki ja lisaks muuseumile on majas ka restoran, kohvik, muuseumipood, teatrisaal, konverentsisaalid, rahvakultuuriteabekeskus ja raamatukogu.

Nii suures muuseumis ei jõua kõike ülipõhjalikult uudistada ja meelde ei jää ammugi kõik, aga siin mõned asjad/lood, mis mulle meeldisid.

Kukruse emand – elas millalgi 12. sajandi lõpul ja 13. sajandi algul Ida – Virumaal Kukrusel. 2009. aastal avastati teeehituse ajal Kukruse laibakalmistu. Päästekaevamistel leiti umbes 50 inimese matused, aga just see naine võeti koos ümbritseva pinnasega (3 tonni) laborisse kaasa. Puhastati, dokumenteeriti, konserveeriti ja toodi muuseumisse.

Saja aasta tagune Eesti fotodel – ERM lähetas 1913. aastal fotograaf Johannes Pääsukese kogumisretkele, ta pidi tegema ülesvõtteid kodumaa huvitavatest paikadest. Fotosid läbi aastate on ju ikka ja alati tehtud, aga väga huvitav on suurelt interaktiivselt ekraanilt vaadata, milline nägi 100 aastat tagasi välja Ülikooli peahoone või näiteks raekojaplats või hoopiski Laiuse lossivaremed.

Kogemusruum – näitab millised on Eesti elanike liikumisharjumused 21. sajandil. Põhiteljeks on 2015. aasta elanike igapäevane paiknemine ja liikumine. Välja on toodud inimeste liikumine laulupeo ajal, jaanipäeval ja päris vahva vaadata, kui vara Peipsi ääres kalamehed hommikuti liikuma hakkavad, et järvele minna ja kust nad siis sinna Mustvee ja Räpina kanti kõik kokku sõidavad.

Vaibamuusika – rida-realt korduvad vaibakirja motiivid väikeste variatsioonidega panevad iga vaiba rääkima oma lugu.Muusik Peeter Rebase loodud vaibamuusika mängija on ühendatud ERMi vaibakogu digitaliseeritud andmebaasiga, aga võimaldab igaühel sündmuspaigal ka oma mustrilise eseme häält kuulda.

Foto: erm.ee

Karjala saun – lihtsalt seal sees olles tuli suur tahtmine istuda samasuguses saunas ja leilitada ning vihelda.

Nutivoodi – vot see ajas Väikse Preili ikka totaalselt segadusse. Pikutas mõnusalt voodis ja kui püsti tõusis nägi voodil lebamas täpselt samasugust tüdrukut nagu tema. Mis toimub? Voodist tõustes näed, et voodi on meelde jätnud nii teie kehakuju kui ka näo.

Keelekatel – näitus, kus saab näha, kuidas eesti keel on aja jooksul muutunud. Saab kuulata, kuidas on rääkinud eripaikade eestlased. Lisaks on ekraanid, kus saab ise sõnu teha ja mõistatada sõnade tähendusi, isegi viipekeelt saab õppida.

2015. aasta tüüpilisemad jõulukingitused – juba nüüd 4 aastat hiljem tundusid osad asjad unustuste hõlma vajunud olevatena. Koeratüdruk Lotte on muidugi praegu ka sama pop kui siis.

Kõike nähtut ei suuda sõnadesse panna, oma silm on ikka kuningas. Iga eestlane võiks Eesti Rahva Muuseumis ikka korra elus ära käia.

Peale näituste vaatamist käisime seal samas asuvas kohvikus söömas. Borsi supp oli väga maitsev. Ja siis läksime Väikse Preili rõõmuks laste ERMi ehk mängutuppa. Palju rahvusmustrilisi lebopatjasid, lambanahad, kiikhobused, puidust mänguasjad, talle igatahes väga meeldis selline rahvuslik mängunurk. Enne väljumist vaatasime korraks ka muuseumipoodi, ka seal oli väga huvitavaid asju. Tuleb teinekord tagasi minna.