Esmaspäev AHHAAs

Vaheajal on energiat ja aega veidi rohkem, et lapsele lasteaia vabu päevi teha ja perega kuskil koos käia. Täna hommikul läksime AHHAAsse. Ajutiste näituste saalis on juba maist saati näitus “Ahhaa, võidujooks kosmosesse!”, aga me külastasime teaduskeskust viimati vist märtsis seega oli kosmosenäitus veel nägemata.

Näitusel sai aimu kosmose vallutamise ajaloost, kosmosetehnikast, kosmonautidest ning vaadata sai ehtsat kosmoseskafandrit ja kosmoses käinud tehiskaaslast Sputnikku, lisaks erinevaid teleskoope ja muud tehnikat.

Püsinäitustelgi oli uusi asju mida uudistada ning vanu lemmikuid, mida taasavastada. Väike Preili oli enim võlutud tibudest ja tuletõrjeautost. Õnnepäev, sai roolida ja võis kõiki nuppe vajutada, ilma et keegi keelaks ja midagi juhtuks ning muidugi kõik veeatraktsioonid panid tal ka silma särama ning labürinti pidime tema soovil ka mitmeid kordi läbima.

Selles Baltimaade suurimas teaduskeskuses pole huvitav ainult lastel, ma proovisin ise ka päris paljusid eksponaate. Tartlastena on meil sinna hea ligi minna, arvan, et paar korda aastas ongi seal huvitav käia, näeb kõik uued näitused ja uued eksponaadid ära ja on ikka põnev ning huvitav.

Enne koju minekut käisime ka teaduspoes, seal on müügil tõeliselt ägedaid lauamänge ja igasugust muud põnevat kraami, mis võiks näiteks jõuluvana kingikotti hästi sobida.

Jäähoki MM-karikat imetlemas!

Napilt jõudsime! Täna oli viimast päeva Eesti Spordi – ja Olümpiamuuseumis võimalik näha Soome jäähokikoondise võidetud maailmameistrivõistluste võidukarikat. Näitus on avatud olnud küll juba 2. oktoobrist, aga me varem ei jõudnud. Nüüd on karikas ja muu näitusele pandu nähtud ja saan endiselt öelda, et olen viimase aasta jooksul kõik Spordimuuseumi näitused ära näinud, mis seal vaatamiseks välja on pandud.

Päris vahva fakt on see, et karikat sai Eestis enne imetleda kui Soomes. Soome spordimuuseumisse karikas alles nüüd rändab. Ma pole just eriti suur jäähoki fänn, aga seda teadsin ikka, et enne MMi soomlased pigem ei olnud kullasoosikud ning ihaldatud karikas ongi neil varem õnnestunud koju viia ainult kahel korral – 1995. ja 2011. aastal.

Lisaks karikale sai vaadata mängusärke ja ja muud jäähokivarustust. Natuke tundus see näitusesaal tühi olevat ja oleks tahtnud rohkem fakte ja teadmisi sealt juurde lugeda, aga selliseid kahe nädalaseid näitusi vist väga põhjalikuks ka ei saa ajada.

Väikse Preili soovil käisime muidugi ka rallinäitusel ja Otti imetlemas ning reaktsioonimängu mängimas, iga külastuskorraga saavad ka pallidega mängualad temalt järjest rohkem tähelepanu. Pallimeri tundub nüüd juba liiga titekas, vaja on ikka jalgpalle väravasse lüüa ja korvpalle muuseumis ringi veeretada.

Lõunakeskuse mängudžunglis

Tänane pühapäev ikka väga vihmane, otsustasin, et viin Väikse Preili mängumaale hullama ja proovime seekord mõnda teist kohta peale Kvartali Marakrati. Käisime Lõunakeskuses asuvas Mängudžunglis. Seal saavad mängimas käia kuni 8. aastased lapsed, kes pole pikemad kui 140cm. Tunniaja pilet maksis 3.50 ja meie lapse jaoks oli see täitsa piisav aeg, et kõik meeldiva saaks ära proovida.

Minu arvates on see mängumaa väga nutikalt üles ehitatud. Ruum ei ole just väga suur, aga laed on kõrged ja ronimisatraktsioon lõppebki lae all. Tegevusi, mida teha saab on väga palju ja ruum ise on rõõmus ja avar. Kõik asjad ja kogu ruum jätsid puhta ja hea mulje.

Väiksemaid kliente rõõmustavad nukumaja, kööginurk, rongilaud, ninjakilpkonnade mänguala ja autorada, kus mudelautosid sõidutada. Kõik mõnusalt koos ühes mängumajas.

Erinevaid autosid oli ka, millega ringi rallida ning hobused, millega ratsutamist harjutada. Ronimisatraktsioon oli uhke ja Väike Preili oleks seal meeleldi ringi turninud, aga kuna juures oli keelav silt lapsevanemate rajale mineku kohta, siis ma ei julgenud teda üksinda lasta. Laps peab veel veidi kasvama, et üksinda ronima minna.

Spordisõbrad saavad palli korvi visata ja jalkalööke väravasse virutada ning batuudil hüpata ning õhuhoki lahingut pidada. Lisaks ronimisrajale on ka eraldi ronimissein, saab ka raamatuid lugeda ning ennast erinevatest kõverpeeglitest vaadata ning lego klotsidest ehitada.

Tund aega möödus väga kiiresti. Mulle jättis mängumaa sümpaatse mulje, kindlasti külastame millalgi veel Mängudžunglit.

Mänguasjamuuseumi kuldkliendid

Jah, me käisime täna jälle Tartu Mänguasjamuusemis. Me satume sinna vist küll vähemalt kuus korra, laps muidugi käiks iga päev, kui me võimaluse annaksime. Väike Preili oli hommikust saati ülevas meeleolus ja ootas kannatlikult, et kell juba ometigi 11 saaks ja muuseum avataks.

Käisime esmalt läbi püsinäitused, enim meeldivad lapsele muidugi kohad, kus saab asju katsuda ja leludega mängida, klaasi taga olevad asjad on veel igavad. Kõige põnevamad on tema jaoks üleskeeratavad mänguasjad, ta vaimustub nendest asjadest alati. Lotte multikaid tuleb ka vähemalt kaks osa vaadata.

Barbie näitusel avastasime mänguala, mis meil varasematel kordadel on märkamata jäänud. Disainerinurk, kus saab Barbiele riided kavandada ja mannekeeni ka riietada. Barbie nukke on näitusel muidugi sadu ja sadu, väärikas 60. juubeli tähistamine kindlapeale. Laulu- ja tantsupeo järelkajana oli vahva vaadata Barbie nukke erinevate riikide rahvariietes.

Viimane ja kõige pikem peatus on meil alati mängutoas. Väikeste laste paradiis. Kui varem vaimustus meie peaaegu kahe aastane eelkõige just kööginurgast, siis nüüd on kindel lemmik kostüüminurk. Kui sobiv kostüüm välja valitud, siis peab kindlasti koos mõmmidega poseerima.

Esmakordselt külastasime ka muuseumi õueala. Seal on liivakast, auto ja võimalus istuda laeva, hobuse peale ja vankrisse. Juba sellel kuul esietendub õuealal ka suveteater “Pettson ja Findus telkimas”.

Täna oli muuseumis päris palju külastajaid, siginat-saginat jätkus igasse ruumi.

Kaelkirjakut tahad näha? Mine Tartu Ülikooli Loodusmuuseumisse

Tartus Vanemuise tänaval asub Tartu Ülikooli Loodusmuuseum. Väga väga põnev koht, kuhu kindlasti minna ja lapsed ka ühes võtta. Peale pileti ostu sõitsin liftiga kolmandale korrusele, kus asuvad muuseumi eksponaadid. Näitused jagunevad kolme kategooriasse – elumustrite saal, Maa ajaloo saal, elurikkuse saal, pluss on veel lisaks vahetuva näituse saal, kus hetkel oli näitus “Hirmus kallis maapõu”.

Alustasin elumustrite saalist. Päris huvitav oli vaadata ja võrrelda erinevate loomade luustikke. Vaadata sai näiteks India ninasarviku, nahkhiire, mullamuti ja konna luustikku ning väga paljude loomade koljusid.

Aasia elevant

Alati on kõige toredam tutvust teha elavate eksootiliste loomadega. Erinevad gekod piidlesid mind läbi klaasi teraselt, veekilpkonn ujus usinalt ringi, akvaariumites oli nii palju erinevaid kalu. Kuningpüütonil oli suhteliselt suur puur, aga ta oli ennast pressinud ühte nurka magama ja ennast kolmeks kihiks rulli keeranud. Mul tulevad usse nähes alati külmavärinad peale, mis siis, et ta ju klaasi taga on.

Koolis käis kunagi üks mees oma madusid näitamas algklassidele. Tuli spordikott õlal saali ja hakkas sealt usse välja tõstma ja näitas neid kõigile soovijatele, lapsed olid sillas ma tahtsin põgeneda ja minestada. Pärast selgus, et ta tuli Tallinnast liinibussiga. Kunagi ei tea, mis ühistranspordis su kaasreisijal kotis võib olla.

Minu lemmikuks selles muuseumis osutus kaelkirjak. Jah, pole päris, on topis, aga lugu, mis sellega kaasnes on omamoodi kurvalt rõõmustav. Nimelt oli kaelkirjaku topis ainus, mis pääses Tartu Ülikooli varade evakueerumisest Venemaale I maailmasõja ajal 1915. aastal. Kaelkirjak, kes ei mahtunud transpordivagunisse, jäeti maha Tartu raudteejaama perroonile. Seisis seal mitu kuud kurvalt vihma ja tuule käes, õmblused hakkasid ka kärisema. Nüüd on juba aastaid aastaid külastajaid muuseumis rõõmustanud.

Elumustrite saalis sai veel tutvuda maailma kooslustega tundrast troopiliste vihmametsadeni ning Eesti kooslustega ja vaadata kaarti Eesti maastike kujunemisest peale jääaega.

Elurikkuse saal on ka üks põnev paik. Seal on esindatud kõik, kõik – bakterid, rakud, käsnad, ussid, limused, kalad, roomajad, kahepaiksed, linnud, imetajad, putukad, seened, taimed. Loomade topised on nii suured ja uhked, enamus näevad kaunis reaalsed välja ka, mõned topised tunduvad küll veidi koomilised.

Foto: natmuseum.ut.ee
Foto: Aavo Kaine
Foto: Andres Tennus
Foto: Aivo Tamm

Mulle meeldis ka see, et linnutopiste juures sai nupule vajutades kuulata lindude lauluhääli. Ma küll pole kindel, et ma nüüd looduses linnulaulu kuulates oskaks midagi paremini eristada, aga vahva ikka.

Maa ajaloo saal oli minu jaoks kõige igavam, aga eks geograafia ja bioloogia eksamist ole juba üksjagu aega möödas kah. Seal saab siis tutvust teha Maa tekke ja meteoriitidega, kivimite ja mineraalidega, Eesti maavaradega, sauruste ajastu ja inimeste eellastega.

Foto: Tõnu Tunnel

Näitusel “Hirmus kallis maapõu” lugesin kivimite ja mineraalide vastuolulisusest ning maavarade kasulikkuse aga ka võimalike terviseohtlikkuse kohta. Näiteks immitseb mõnel pool Eestis maapõuest radooni, mis hoonete siseruumi kogunedes on ohtlik. Näitus ise oli väga atraktiivseks ja värviliseks tehtud, ülesehitus erinevas püsinäitustest märgatavalt.


Foto: natmuseum.ut.ee

Kui mul oleks peagi 2-aastaseks saav Väike Preili kaasas olnud, siis meil oleks seal vist küll pool päeva läinud. Ta on täiesti loomahull, oleks igat looma ja topist nähes kilganud ja rõõmustanud. Kindlasti soovitan seda muuseumi külastada!

Täispilet maksab 8.-, sooduspilet 4.- ning perepilet 16.-