Lõunakeskuse mängudžunglis

Tänane pühapäev ikka väga vihmane, otsustasin, et viin Väikse Preili mängumaale hullama ja proovime seekord mõnda teist kohta peale Kvartali Marakrati. Käisime Lõunakeskuses asuvas Mängudžunglis. Seal saavad mängimas käia kuni 8. aastased lapsed, kes pole pikemad kui 140cm. Tunniaja pilet maksis 3.50 ja meie lapse jaoks oli see täitsa piisav aeg, et kõik meeldiva saaks ära proovida.

Minu arvates on see mängumaa väga nutikalt üles ehitatud. Ruum ei ole just väga suur, aga laed on kõrged ja ronimisatraktsioon lõppebki lae all. Tegevusi, mida teha saab on väga palju ja ruum ise on rõõmus ja avar. Kõik asjad ja kogu ruum jätsid puhta ja hea mulje.

Väiksemaid kliente rõõmustavad nukumaja, kööginurk, rongilaud, ninjakilpkonnade mänguala ja autorada, kus mudelautosid sõidutada. Kõik mõnusalt koos ühes mängumajas.

Erinevaid autosid oli ka, millega ringi rallida ning hobused, millega ratsutamist harjutada. Ronimisatraktsioon oli uhke ja Väike Preili oleks seal meeleldi ringi turninud, aga kuna juures oli keelav silt lapsevanemate rajale mineku kohta, siis ma ei julgenud teda üksinda lasta. Laps peab veel veidi kasvama, et üksinda ronima minna.

Spordisõbrad saavad palli korvi visata ja jalkalööke väravasse virutada ning batuudil hüpata ning õhuhoki lahingut pidada. Lisaks ronimisrajale on ka eraldi ronimissein, saab ka raamatuid lugeda ning ennast erinevatest kõverpeeglitest vaadata ning lego klotsidest ehitada.

Tund aega möödus väga kiiresti. Mulle jättis mängumaa sümpaatse mulje, kindlasti külastame millalgi veel Mängudžunglit.

Mänguasjamuuseumi kuldkliendid

Jah, me käisime täna jälle Tartu Mänguasjamuusemis. Me satume sinna vist küll vähemalt kuus korra, laps muidugi käiks iga päev, kui me võimaluse annaksime. Väike Preili oli hommikust saati ülevas meeleolus ja ootas kannatlikult, et kell juba ometigi 11 saaks ja muuseum avataks.

Käisime esmalt läbi püsinäitused, enim meeldivad lapsele muidugi kohad, kus saab asju katsuda ja leludega mängida, klaasi taga olevad asjad on veel igavad. Kõige põnevamad on tema jaoks üleskeeratavad mänguasjad, ta vaimustub nendest asjadest alati. Lotte multikaid tuleb ka vähemalt kaks osa vaadata.

Barbie näitusel avastasime mänguala, mis meil varasematel kordadel on märkamata jäänud. Disainerinurk, kus saab Barbiele riided kavandada ja mannekeeni ka riietada. Barbie nukke on näitusel muidugi sadu ja sadu, väärikas 60. juubeli tähistamine kindlapeale. Laulu- ja tantsupeo järelkajana oli vahva vaadata Barbie nukke erinevate riikide rahvariietes.

Viimane ja kõige pikem peatus on meil alati mängutoas. Väikeste laste paradiis. Kui varem vaimustus meie peaaegu kahe aastane eelkõige just kööginurgast, siis nüüd on kindel lemmik kostüüminurk. Kui sobiv kostüüm välja valitud, siis peab kindlasti koos mõmmidega poseerima.

Esmakordselt külastasime ka muuseumi õueala. Seal on liivakast, auto ja võimalus istuda laeva, hobuse peale ja vankrisse. Juba sellel kuul esietendub õuealal ka suveteater “Pettson ja Findus telkimas”.

Täna oli muuseumis päris palju külastajaid, siginat-saginat jätkus igasse ruumi.

Kaelkirjakut tahad näha? Mine Tartu Ülikooli Loodusmuuseumisse

Tartus Vanemuise tänaval asub Tartu Ülikooli Loodusmuuseum. Väga väga põnev koht, kuhu kindlasti minna ja lapsed ka ühes võtta. Peale pileti ostu sõitsin liftiga kolmandale korrusele, kus asuvad muuseumi eksponaadid. Näitused jagunevad kolme kategooriasse – elumustrite saal, Maa ajaloo saal, elurikkuse saal, pluss on veel lisaks vahetuva näituse saal, kus hetkel oli näitus “Hirmus kallis maapõu”.

Alustasin elumustrite saalist. Päris huvitav oli vaadata ja võrrelda erinevate loomade luustikke. Vaadata sai näiteks India ninasarviku, nahkhiire, mullamuti ja konna luustikku ning väga paljude loomade koljusid.

Aasia elevant

Alati on kõige toredam tutvust teha elavate eksootiliste loomadega. Erinevad gekod piidlesid mind läbi klaasi teraselt, veekilpkonn ujus usinalt ringi, akvaariumites oli nii palju erinevaid kalu. Kuningpüütonil oli suhteliselt suur puur, aga ta oli ennast pressinud ühte nurka magama ja ennast kolmeks kihiks rulli keeranud. Mul tulevad usse nähes alati külmavärinad peale, mis siis, et ta ju klaasi taga on.

Koolis käis kunagi üks mees oma madusid näitamas algklassidele. Tuli spordikott õlal saali ja hakkas sealt usse välja tõstma ja näitas neid kõigile soovijatele, lapsed olid sillas ma tahtsin põgeneda ja minestada. Pärast selgus, et ta tuli Tallinnast liinibussiga. Kunagi ei tea, mis ühistranspordis su kaasreisijal kotis võib olla.

Minu lemmikuks selles muuseumis osutus kaelkirjak. Jah, pole päris, on topis, aga lugu, mis sellega kaasnes on omamoodi kurvalt rõõmustav. Nimelt oli kaelkirjaku topis ainus, mis pääses Tartu Ülikooli varade evakueerumisest Venemaale I maailmasõja ajal 1915. aastal. Kaelkirjak, kes ei mahtunud transpordivagunisse, jäeti maha Tartu raudteejaama perroonile. Seisis seal mitu kuud kurvalt vihma ja tuule käes, õmblused hakkasid ka kärisema. Nüüd on juba aastaid aastaid külastajaid muuseumis rõõmustanud.

Elumustrite saalis sai veel tutvuda maailma kooslustega tundrast troopiliste vihmametsadeni ning Eesti kooslustega ja vaadata kaarti Eesti maastike kujunemisest peale jääaega.

Elurikkuse saal on ka üks põnev paik. Seal on esindatud kõik, kõik – bakterid, rakud, käsnad, ussid, limused, kalad, roomajad, kahepaiksed, linnud, imetajad, putukad, seened, taimed. Loomade topised on nii suured ja uhked, enamus näevad kaunis reaalsed välja ka, mõned topised tunduvad küll veidi koomilised.

Foto: natmuseum.ut.ee
Foto: Aavo Kaine
Foto: Andres Tennus
Foto: Aivo Tamm

Mulle meeldis ka see, et linnutopiste juures sai nupule vajutades kuulata lindude lauluhääli. Ma küll pole kindel, et ma nüüd looduses linnulaulu kuulates oskaks midagi paremini eristada, aga vahva ikka.

Maa ajaloo saal oli minu jaoks kõige igavam, aga eks geograafia ja bioloogia eksamist ole juba üksjagu aega möödas kah. Seal saab siis tutvust teha Maa tekke ja meteoriitidega, kivimite ja mineraalidega, Eesti maavaradega, sauruste ajastu ja inimeste eellastega.

Foto: Tõnu Tunnel

Näitusel “Hirmus kallis maapõu” lugesin kivimite ja mineraalide vastuolulisusest ning maavarade kasulikkuse aga ka võimalike terviseohtlikkuse kohta. Näiteks immitseb mõnel pool Eestis maapõuest radooni, mis hoonete siseruumi kogunedes on ohtlik. Näitus ise oli väga atraktiivseks ja värviliseks tehtud, ülesehitus erinevas püsinäitustest märgatavalt.


Foto: natmuseum.ut.ee

Kui mul oleks peagi 2-aastaseks saav Väike Preili kaasas olnud, siis meil oleks seal vist küll pool päeva läinud. Ta on täiesti loomahull, oleks igat looma ja topist nähes kilganud ja rõõmustanud. Kindlasti soovitan seda muuseumi külastada!

Täispilet maksab 8.-, sooduspilet 4.- ning perepilet 16.-

Näitusel “Kaunase Žalgirise varakamber”

Foto: spordimuuseum.ee

Käisime Väikse Preiliga täna Spordi- ja Olümpiamuuseumis, juba veebruarist saati saab seal korvpalliklubi Kaunase Žalgirise trofeesid ja muid märgilisi esemeid vaadata. Näitus jääb Tartus avatuks maikuuni.

Hea uudis kõigile ITIC õpetajakaardi omanikele ka, Spordimuuseumis on kõikidele õpsidele tasuta sissepääs kaardi ette näitamisel garanteeritud. Meil oli seega täitsa tasuta muuseumis käik, sest eelkooliealised saavad ka muuseumipileti täitsa niisama.

Karikad olid ilusad ja uhked, uudistada sai veel erinevaid mängusärke, näiteks on näitusel Arvydas Sabonise võistlusvorm, ta on vist ka ainuke mängija, keda ma niimoodi sealt meeskonnast nimetada oskan.

Foto: spordimuuseum.ee

Mulle meeldis, et näituse kavandamisel oli esile toodud Kaunase võistkonna seotus Eestiga. Sai vaadata Siim – Sander Vene ja ja Priit Vene Leedu meistrisõrmuseid näiteks ning järelkasvumeeskonna karikat, mis võidetud Tartu sügisturniiril. Kossufännid minge uudistama!

Me muidugi ei piirdunud ainult selle näituse vaatamisega, tegime ikka muuseumile ringi peale. Huvitav oleks teada, kas mõni 1,5 aastane on veel sama palju seal muuseumis käinud, kui meie Väike Preili. Kindlad kohad, kus tuleb peatus teha ja laps pildile püüda on pallimeri, hooga jookseb ta ka esikoha pjedestaalile, et Ott Tänaku ja Martin Järveoja vahel poseerida. Palle tuleb ka muidugi väravasse lüüa ja mööda saali laiali vedada.

Mängukeskuses Marakratt hullamas

Kuna täna on vastikult niiske ja vihmane ilm, siis mänguväljakule ma ei tahtnud Väikse Preiliga minna, aga mingit vahvat tegevust tahtsin talle pakkuda küll. Googeldasin Tartus asuvaid laste mängumaasid ja valisin asukoha järgi kõige paremini sobiva välja.

Täna sai valituks Kvartali keskuses asuv laste mängukeskus Marakratt. Asub see neljandal korrusel ehk on V Spa veekeskuse naaber. Sõitsime liftiga õigele korrusele, parkisime käru ukse taha ning astusimegi marakrattide maailma.  1-aastasele maksis 60 minuti pilet 3.-, täitsa mõistlik hind minu arvates.

Esimesena suundusime muidugi pallimerre, mis on siiani mängutubades Väikse Preili lemmik koht olnud. Seal samas oli kohe ka liumägi nii, et seal mängumaa osas veetsime ikka enamuse ajast.

https://www.marakratt.ee/galerii/

Veel pakkus lapsele huvi nukunurk, koos köögi ja tarvikutega. Sai hoogsalt kapi uksi ja sahtleid avada ja kraami välja tõsta, nukukäruga nukku ringi sõidutada ja erinevaid puuvilju korvi ja potti tõsta.

Autodele mõeldud ringrajal oli alati palju sõitjaid, sinna ta eriti minna ei julgenud, aga üks väiksem auto pakkus talle muidu huvi küll. Raamaturiiuli juures vaatasime pusled üle ja sirvisime paari raamatut ka. Suurematele mõeldud atraktsioone ma väga uudistada ei jõudnud, aga tegevust jagub seal tundideks ka suurematele lastele. Olemas on ronimisala, pallikahurite mänguala, liumägi läbi kahe korruse ja palju muudki. 4. – 12. aastaseid lapsi saavad vanemad sinna mängima viia ka nii, et ise lähevad ära näiteks Kvartalisse shoppama.

Mängukeskuses on olemas ka sünnipäevatuba, kuhu mahub 30 külalist. 3 tunnise sünnipäeva hinnad algavad 60 eurost nädala sees ja on 100 euro ringis nädalavahetustel.

https://www.marakratt.ee/galerii/

Ma arvan, et tegu on ühe ägeda mängukeskusega, kuhu me ka teinekord mängima suundume. Tund aega hullamist väsitas Väikse Preili täitsa ära, oli kärus teel koju väga rahulik, tavaliselt tahab ikka vankrist välja rabeleda.