Elistvere loomapargis ja Juulamõisa kohvikus

Elistvere loomapark asutati 1997. aastal, me külastasime parki viimati eelmise aasta suvel. Kuna 1. mai on töövaba päev, siis tahtsime Väikse Preili viia kuhugi ägedasse kohta. Väljavalituks saigi Elistvere loomapark, perepilet maksab kõigest 6.40. Peale piletiostu imetlesime vaatamiseks pandud topiseid ja siis suundusime juba päris loomi vaatama.

Edasipidi teame, et just kevad ongi parim aeg sinna minekuks, suvel on sageli nii palav olnud, et loomad ei tule oma varjualustest väljagi ning puud ja põõsad on nii rohelised ja kohevad, et näed ainult karu peput ja põdra sarvi kuskilt paistmas.

Täna toimetasid kõik loomad aktiivselt ringi, ainult ilveseid ja rebast ei õnnestunud meil näha. Alustasime oma ringkäiku näriliste majast, Väikse Preili ajasid eriti elevile deegud, kes kahekesi koos jooksurattal trenni tegid. Seal on vaatamiseks veel laborihiiri, liivahiiri, hamstreid, merisigu ja tsintsiljasid.

Sealt suundusime piisonite juurde, meid tuli uudistama kolm piisonit, lapsel jälle elevust kui palju. Nugised olid väga hoos ja jooksid pidevalt ringiratast ja hüppasid vastu klaasi. Minu lemmikuks osutus mink, keda ma polnud varem nii lähedalt uudistada saanud.

Veel nägime põtra, metskitsi, kabehirve, kuna metssigu ei tohi katku tõttu loomapargis pidada, siis seal aedades elutsevad praegu tüüringi sikud ja pekingi pardid. Oravad tegid igasuguseid lolluseid ja neid oli päris palju külastajaid vaatamas.

Meie lapse kõige lemmikum oli kindlasti karu, teel koju korrutas aina: “Mõmmi, mõmmi” Karu polnud kade ka, poseeris kenasti ja näitas oma oskuseid.

Peale loomapargi ringkäiku olid kõhud tühjad. Mulle jäi Tartust Elistverre sõites silma Juulamõisa kohviku viit. Sinna me sõitsimegi, ainult kolme kilomeetri kaugusel loomapargist.

Foto: Juulamõis facebook

Sisenedes saime kohe väga sooja vastuvõtu osaliseks. Teenindaja küsis, kas oleme esimestkorda ja tutvustas menüüd ning aitas meil otsused langetada. Sisekujundus oli ka väga hubane ja kasutatud oli huvitavaid detaile, lastejaoks oli kirstutäis mänguasju, mulle meeldis, et eelistatud oli puidust lelusid. Olemas on ka suur väliterass, kus mõnus päikese käes peesitada ja toitu nautida.

Mina sõin Kalevipoja praadi ning elukaaslane riisist kullapada, Väike Preili sõi meie mõlema juurest natukene. Toidud olid väga maitsvad ja portsjonid toekad. Magustoiduks sõime pannkooke, ühed mu elu parimad pannukad 🙂 Kindlasti astume sealt veel läbi, kui sinna kanti asja.