Minu suvelemmikud 2019

Täitsa kahju on öelda, et suvi sai läbi, kuigi ka sügisel on omad võlud on suvi siiski mu lemmik aastaaeg. Peale kaht lapsega kodus oldud aastat oli natukene põnev, aga samas ka ärev jälle tööle minna. Töökeskkond, kolleegid ja õpilased kõik on minu jaoks uus. Arvatavasti hakkan ma ka blogisse palju harvemini jõudma kui praegu, aga kes teab.

Sellel suvel rändasime päris palju ringi ja avastasime Eestimaa paiku, kus varem polnud käinud. Muidugi käisime ka kohtades, mis juba varasemast on meeldima hakanud ja saime kinnitust, et nad on ikka tasemel ja koha meie lemmikute listis kindlasti ära teeninud.

Vudila – käisime juulis, aga peame siiani õhtujuttu alustama Vutast. Meie kahese jaoks on see koht nagu paradiis, sai mängida, möllata, ujuda ja loomadele pai teha ning lõunaunest polnud sellel päeval juttugi. Kindlasti järgmisel suvel jälle.

Suveetendus “Kadri” – jõudsin sellel suvel kolmel korral teatrisse, aga “Kadri” läks kõige rohkem hinge. Loodan, et järgmisel suvel saab II osa vaatama minna.

Narva – Jõesuu Noorus spa vee- ja saunakeskus – kogu hotell oli ilus ja maitsekas, aga eriti meeldis mulle vee-ja saunakeskus. Külmadel talveõhtutel hakkan kindlasti seda kuuma Jaapani vanni igatsema ja õhtul saab seal õues mullivannis mõnuleda ja vaadata merd ja päikeseloojangut ning kuulata lainete kohinat. Lisaks on tegemist väga lastesõbraliku kohaga.

Elistvere loomapark – Väike Preili on suur loomasõber, tema eriline lemmik on karu. Elistvere karu oleks seda nagu teadnud ja viimasel korral näitas lapsele ikka kõiki trikke mida oskab. Piisavalt väike park, et saaks kõikide loomade tegemistesse süveneda, hea linnalähedal ka. Kahjuks ilvesepoegi me ikkagi ei näinud.

Pizza Olive – meile maitseb. Tundub, et teistele ka, sest rahvast on alati palju, kuigi Ihamaru asub ju ikkagi suhteliselt metsas.

Väikelinnade Võru ja Põlva keskväljakud – mõlemad on viimase paari aasta jooksul saanud uue kuue. Meie laps oleks Põlvasse tahtnud jäädagi, sest seal on purskkaevud, kus sai ennast mõnusalt märjaks lobistada. Võru omast sõitsime ainult mööda, aga jättis kutsuva mulje, peab kunagi minema lähemalt uudistama.

Tartu rattaringlus – kui alguses oli ratast võimatu saada ja linnapildis jäi iga päev silma mitmeid rattaid lõhkuvaid noori, siis nüüdseks on olukord rahunenud. Vähemalt ma olen alati ratast saanud, mugav on Toomemäest üles vurada.

Tartu kohvikute koogid – sattusime kuidagi tihti välja maiustama ja avastasime päris mitu eriti maitsvat kooki. Näiteks iga kell võiksin uuesti süüa Pahade Poiste Toorjuustu-sokolaadi marmorkooki vaarikakastmega ning RP9 laimikook valge sokolaadi ja toorjuustuga oli super maitsev. Werneri koogivalikust ma ei hakka üldse rääkimagi, lemmikud meil seal napoleoni kook ja uue leiuna laulupeo kook.

Sibulatee – käisime kahel korral, aga ikka ei jõudnud kõigega nii põhjalikult tutvuda kui oleks tahtnud. Soovitan kindlasti Sibulateele aardeid otsima minna ja sibulaid varuma. Mina lähen kindlasti järgmisel suvel jälle, et sealne rattaring ära teha.

Pärnu- aastaid tagasi sattusin pea iga nädal Pärnusse, nüüd polnud kaks aastat käinud, aga tekkis ikka kergelt kodune tunne. Steffani pitsa oli ikka sama hea kui vanasti.

Kubija Spa – oleme käinud viimase kolme aasta jooksul vist viis korda. Mulle meeldib seal kõik. Teenindus, toad, veekeskus, toit, hoolitsused ja neid saab tarbida minu arvates ikka väga mõistliku raha eest ka. Me ei pidanud ka seekord pettuma.

Nooritsmetsa küün – mul oli võimalus osa saada küünipulmast, väga vahva küün Põlvamaal.

Tartu muuseumid – kuna meie laps tahaks iga päev muuseumis käia, siis on mul ülihea meel, et muuseumites nii tihti uusi näituseid avatakse. Spordimuuseum ja Mänguasjamuuseum on täielikud hitid tema jaoks, kui ta pikemaid lauseid oskab moodustada, siis võib seal ekskursioone läbi viia 😀 aga tal on põnev olnud ka AHHAAs, Loodusmuuseumis ja ERMis.

Ma arvan, et see oli esimene suvi mu elus kui ma ei käinud Kauksis. Lihtsalt läks kuidagi nii, et ilusate ilmadega olime kuskil mujal ja külma ning vihmaga ei mõju rand minu jaoks just kutsuvalt.

Järgmisel suvel juba uued käigud, nüüd siis jälle töölainele tagasi.

Kubija Spa – meie lemmik

Viimased kolm aastat oleme vähemalt korra aastas sõitnud Võru külje all asuvasse Kubija Spaasse puhkama, mõnel aastal lausa mitu korda. Seal on lihtsalt nii mõnus! Just jälle tulime sealt. Miks just Kubija, küsite?

Hotell asub Võru linnast umbes viis kilomeetrit eemal männimetsade ja järvede vahel väga rahulikus ja kenas looduskaunis paigas. Teenindus on väga sõbralik, veekeskuses on hea mõnuleda, hoolitsused viiakse läbi äärmiselt asjatundlikult ja toit maitseb imehästi ning hotelli ümbruses on mitmeid vaba aja veetmise võimalusi, need vist ongi need suurimad plussid, miks me sinna ikka ja jälle tagasi kipume, aga nüüd kõigest lähemalt.

Me broneerisime paketi “Suverõõm”, see sisaldab nii kõiki söögikordi buffee lauas kui ka kolme hoolitsust ning piiramatut spaa- ja saunakeskuse külastust ning hotellis viibisime pühapäevast teisipäevani.

Me ööbisime standard toas, kodulehel on kirjas, et check-in on alates kella 15.00st, aga kahjuks kui me peale nelja kohale jõudsime, siis meie tuba ei olnud veel valmis, aga sellepärast väga vabandati ja me saime juba 15 minuti pärast ka tuppa minna seega ma seda negatiivse asjaoluna välja ei too. Hotell oli välja müüdud ja koristajatel oli kiire, et kõik õigeks ajaks valmis jõuda. Tuba oli meil kena ja puhas, olemas nii spaasussid kui ka hommikumantlid. Kuni 3. aastased lapsed saab tasuta kaasa võtta ja neile pannakse siis võrevoodi või tugitool-voodi, olenevalt lapse suurusest. Meie Väike Preili põõnas seekord meie kaisus.

Foto: kubija.ee

Spaa- ja saunakeskus ei ole väga suur, aga neljast saunast ja viiest erineva temperatuuriga veesilmast on rohkem kui küll. On olemas 90°C leilisaun, aroomisaun, aurusaun ja kadakasaun, nädalavahetusel töötavad lisaks veel ka välisaunad ning soovi korral saab saunast tulles ennast jahutada ka seal samas asuvas Kubija paisjärves. Minu lemmik on spa aurusaun.

Kõige suuremas ja samas ka kõige külmemas basseinis on temperatuur 28°C . Beebidele ja väikelastele on oma bassein, sügavust seal alla poole meetri ja temperatuur 32°C. Mullidega veesilmasid on kaks ning on olemas ka üks eriti kuum bassein, kus temperatuur lausa 42°C. Mulle tegelikult meeldibki see kõige kuumem vann enim, see väsitab küll ära, aga mõnusalt lõõgastab ka. Kui varem pole Väike Preili lastebasseinist eriti hoolinud, siis sellel korral pidime seal väga palju aega veetma. Teisel päeval käisime veekeskuses kolm korda ja veetsime seal kokku umbes 4,5 tundi, vot sellised kalad.

Foto: kubija.ee

Spaahoolitsustest oli meil paketis seljamassaaž ürdiõliga 40 min ning pehme parafiini teraapia kätele ning ka jalgadele, mõlemad kestsid umbes 20 minutit. Eelmisel suvel sain ma seal suurepärast seljamassaaži ja lootsin sarnast õndsust kogeda ka sellel korral. Ja isegi veel parem oli, lavendli ja mingi teise õli mõjul muutus selg mõnusalt soojaks ja massöör leidis kõik mu pinged ja blokid üles ja mudis neid kohti eriti ning ma tundsin ennast peale massaaži palju kergemana. Eriti mõnus oli ka käte massaaž. Elukaaslasele tegi sama naine massaaži ja ta jäi ka väga rahule.

Parafiini hoolitsused olid ka head, esmalt jalad/käed kooritakse, siis kreemitatakse ja pannakse peale pehme parafiin, seejärel tulevad jalgade/käte ümber kilekotid ja soojendusest võetud kindad/sokid sinna otsa ning 10 minutit saab mõnuleda. Seejärel veel kreemitatakse ja pärast tunduvad käed ning jalad imepehmetena.

Süüa saab hotellis hästi ja palju. Me pole restorani menüüst kunagi midagi tellinud, sest buffee laud kolmel korral päevas on meile niigi alati lisakilosid kaasa toonud, sest seal on raske piiri pidada, kui hõrke roogi on valikus nii palju. Eriti lapsega on see buffeelaud kuldaväärt asi, saab mitmeid roogi maitsta ja lemmikuid valida.

Lastele on mängutuba ja õues on mänguväljak. Mängutoas on tegevust pigem koolieelikule, saab joonistada, legotada, kiikuda, ehitada ja rollimänge mängida. Kahjuks oli see tuba koguaeg sassis, isegi hommikul varakult minnes oli näha, et õhtul seda korda tehtud küll pole. Muidugi peaksid ja võiksid kõik ise asjad oma kohale tagasi panna, aga kahjuks enamus seda ei teinud.

Vaba aja veetmise võimalusi on mitmeid. Tasuta saab mängida minigolfi, jalgrattaid saab laenutada. Tervisespordi radu on Kubijal palju, ujuda saab nii kohe hotelli juures olevas paisjärves kui veidi maad eemal asuvas Kubija järves. Mõned kilomeetrid eemal on Kubija discgolfi väljak.

Meie lemmikuks on kujunenud minigolf, elukaaslane käis ühel õhtul ka disce loopimas. Ma olen mitmeid kordi googeldanud, kus veel Eestis minigolfi radu on, nii meeldima hakkas see mäng.


Hotelli fuajees on pronksskulptuur teivast hüppavast Erki Noolest, üks sviit on ka tema nimeline. Austusavaldus olümpiavõitjale.

Järgmisel suvel kindlasti jälle Kubijale sõit. Väike Preili hõiskas ka selle peale: “Jaaa, jaaa” Ma ei oskagi midagi negatiivset välja tuua, veekeskuse põrandad olid väga märjad ja libedad, aga sama on ka igalpool mujal.

Puhkus Võrumaal

Alustasime Võrru sõitu pühapäeva pärastlõunal, ajal, kui kõik suured rallisõbrad just Saverna kiiruskatselt tagasi Tartusse vurasid. Reaalselt autode katkematu rivi oli umbes 40 kilomeetrit pikk, vaesed kiirabiautod, kes pidid vigastatuid linna transportima ning vastassuunas kihutama, lootes, et kõik vastu tulevad autod ruttu tee äärde tõmbavad.

Me käime igal suvel Kubija hotell-loodusspaas, seal lihtsalt on nii mõnus, aga sellest spaast põhjalikult juba järgmises postituses. Toidupeatuse tegime Võrus asuvas Ränduri pubis. Seal on õues mõnus lasteala, kus Väike Preili sai piraaadilaeval “Must Pärl” turnida ja peitust mängida, lisaks saab veel kiikuda ja puidust sõidukil istuda ja juhti mängida. WCs oli isegi laste pissipott ka nii, et lastele on igati mõeldud.

Rahvast oli palju ja kuna lapsel oli tegevust ka, siis me 45 minutilise ooteaja üle nurisema ei hakanud. Praed olid sellised tavalised pubitoidud, ei midagi erilist, lapse “tibutitate” kana oli pigem kehvasti tehtud. Rahule jäime magustoitudega, kreembrülee oli tõesti maitsev. Kui me lahkuma hakkasime oli rahvast juba palju vähem, aga uutele tulijatele öeldi, et ootaeg on üle tunni, sest kokk on uus. Tegelikult peakski järgmisel korral vahelduse mõttes mõnda uut toidukohta proovima.

Puhkuse teisel päeval käisime Hinni kanjonis. Viit kanjonile on ka meile varem silma jäänud, kui oleme Rõugesse ja Ööbikuorgu sõitnud, aga sellel korral läksimegi spetsiaalselt kanjonit vaatama. Tegemist on 15-20 m sügavuse ja 300 m pikkuse järskude nõlvadega sälkoruga, mille põhjas on voolab  kiirevooluline Enni oja. Allikavett saab kohapeal ka juua, selleks on valmis pandud kannud ja kopsikud.

Käisime ka Tamula järve äärsel promenaadil jalutamas, aga kuna Väike Preili oli veidi virilas tujus, siis ei saanud Võrus nii palju ringi vaadata, kui oleks tahtnud. Promenaad ja Katariina allee on meile ka eelmisest aastast tuttavad kohad, seal on tõesti kaunis. Võrus on valmis saanud ka keskväljak, mis on väga lahe ja omanäoline, kahjuks seekord uudistasime seda ainult autoaknast. Võru on ilus ja kutsub alati tagasi, vähemalt meid küll.

Foto: lounaeestlane.ee