Kirvetüü – Vanemuine

Minu selle suve esimene suveteatri külastus oli just näidendi “Kirvetüü” esietendusele. Toimus see põnevas kohas, Kammivabriku sündmus-keskuses Teguri tänaval. „Kirvetüü“ sai Eesti Teatri Agentuuri 2017. aasta näidendivõistlusel I preemia. Näidend räägib setu keeles Eesti väikeküla elanike ausa ja inimliku loo.

Foto: Gabriela Liivamägi

Bussis etenduse toimumispaika sõites oli mul kaks väikest muret. Esiteks, kas ma leian selle Kammivabriku kiiresti üles ega pea vihmas ekslema, teiseks, kas ma saan sellest setu keelest ikka piisavalt aru. Esimene mure lahenes kohe, sest bussi sisenes ka Merca ja kuna ta seal tükis mängib, siis passisin lihtsalt peale, millises peatuses tema väljub ja jalutasin tema sabas õigesse kohta. Setu keelne näidend oli täiesti aru saadav, vahepeal kui väga kiiresti räägiti, siis mul tekkis paar kohta, kus mõte ei jõudnud järgi.

See etendus sobis Kammivabrikusse kui valatult. Ruum oli suur ja tegevuspaiku väga mitmeid, laval olid nii pood, kui mitme inimese kodud, mets, isegi päris autod mahtusid sinna sõitma. Ma olen liiga noor, et nõuka ajast kõike mäletada, aga oli tarbeesemeid ja asju laval, mis ka minus ära tundmise tekitasid. Lisaks lavaruumile toimus tegevus ka rõdul, mis oli samuti hiiglaslik. Tegevus toimus nii lava vasakus ääres, keskel kui ka paremas ääres ja rõdudel. Keskel oli ka suur ekraan, kust sai tegevusi lähiplaanis vaadata nagu oleks teatris ja kinos korraga. Mulle väga meeldis see lahendus.

Etenduse alguses on peategelased väikesed poisid ja aset leiab üks traagiline sündmus, mis mõjutab kõiki neid mehi ka hilisemas elus.

Foto: Gabriela Liivamägi

Järgnev tegevus toimub 1990. aasta alguse aastatel Setumaal, vana süsteem on kokku kukkunud ja uus pole jõudnud veel tekkida, igaüks elab nii nagu oskab. Ma ei hakka siin sisust rohkem kirjutama, sest üheksa etendust on ju alles ees ja põnevust peab jaguma kõigile vaatajatele.

Ma ei oska näitlejatest kedagi esile tõsta, ühtlaselt tugev trupp. Andres Mähar, Mait Malmsten, Ott Sepp, Veiko Porkanen jäid enim meelde, aga ka kõik teised olid ülesannete kõrgusel. Mul hakkas lõpuks Mürkast (Veiko Porkanen) lausa kahju, pole lihtne kolm tundi purjus meest mängida ja pidevalt kuskile koperdada ja kukkuda. Igatahes mõjus väga loomutruult.

Foto: Gabriela Liivamägi

Kokkuvõttes mulle ikka meeldis see lavastus. Nalja sai, lugu oli inimlik ja eks see külaelu ole praegugi paljudes kohtades vist sarnane. Mul tekkis noore õpetajaga kohe paar seost, ka mina alustasin oma õpetaja teed väikses külas ja poes võis kohata ikka igasuguseid, kes küll ei mõelnud, mida nad sulle just ütlesid. Väga koomiline oli naiste lauluproov, et Soome esinema pääseda ja nelja purjus mehe trepist alla jooksime/vaarumine. Ropud naljad ja vägivald käis selle tüki juurde, lihtsalt minu jaoks oli seda lõpuks natuke liiga palju. Esimest vaatust nautisin rohkem.

Ahjaa mulle meeldis ka see, kuidas inimesi enne etenduse algust ja peale vaheaega saali tagasi kutsuti. Mitte lihtsalt viisakalt märku andes, vaid järsku tuli kõlaritest valjult: “Hakkab pääle, hakkab pääle, istu maha!” Teistmoodi ja värskendav.

Vihmaste ilmade meelelahutus

Oleme juba nii ära harjunud, et iga päev saab tunde õues veeta – jalutada, mänguväljakuid külastada, rannas käia jne. Kaks vihmast ilma järjest ja meie Väike Preili muutus toas rahutuks. Õnneks on Tartus palju ägedaid kohti, kus aega veeta.

Eile käisime Marakratis mängimas. See mu lemmik mängutuba Tartus, kuigi jah, kõiki me pole veel jõudnud külastada. Marakratt asub Kvartali 4. korrusel, on Vspa naaber. Väike Preili on nüüd nii boss, et talle sobivad ronimiseks ja liulaskmiseks ainult suured torud ja takistusrajad. Seega ma saan ka ennast liigutada ja seal hullata, sest üksinda ta veel ei oska, mitte et mulle see keerdtoru väga meeldiks.

Mina käisin hommikul veel lapsele kirbukates asju otsimas. Põnnilt Põnnile kirbukast sain ühtteist riidekraami ja Aparaaditehase kirbukas 2. koht oli müügil väga ilus seelik, mis Väiksele Preilile täpselt paras. Tahtsin sealt Aardla ristist elektrirattaga koju tulla, äpp näitas, et seal lähedal parklates on rattaid. Kohale jõudes selgus muidugi, et äpp valetas ja rattaid parklas 0. Kui ma olin kaks parklat läbi käinud ja vihmas jalutades Aparaaditehasesse jõudsin, siis selgus, et ka seal parklas pole ühtegi ratast, seega kasutasin ikka linnaliini bussi. Kaubamaja juurest sain ratta, seal parklas oli ka ainult mõni üksik ratas. Kus kõik rattad on saanud??

Täna läksime peale ärkamist kohe Vspa veekeskusesse. Seal on ikka nii mõnus. Vspa oli vahepeal väiksel remondipausil, kiitus neile, et nad oma spaakeskust igal aastal värskendavad. Nüüd on olemas infrapunasaun, 15 minutit seal saunas maksab 3.- Gaasikerisega aroomisaunas on lava uuendatud ja ilusad puidust väiksed pingikesed lisatud. Üldse oli kõikides saunades nii mõnus, eriti nautisin seekord Türgi saunas pikutamist, tundsin kuidas kuumus selga paitab. Uus on vist ka spordituba? Vähemalt ma pole seda võimalust varem tähele pannud.

Foto: vspa.ee

Väike Preili on nüüd nõus kätistega basseini tulema, see teeb tema valvamise märgatavalt lihtsamaks ja ta saab ennast iseseisvamana tunda ja ringi sulberdada. Ma ei tea, kas veel on olemas nii pisikesi, kes on nii suured veesõbrad. Ta lihtsalt ujuks iga päev mitu tundi.

Peale ujumist olid kõhud väga tühjad ja suundusime samas keskuses asuvasse Vapianosse. Ma käin seal külalltki sageli, mulle meeldib nende kaardisüsteem, siis ei pea menüüsid ootama ja pärast ei pea arvet ootama. Päevapastasid oli viis, need kõik maksid 5.50. Ma proovisin esimestkorda Pomodora pastat ja mulle maitses, mõnusalt tomatine suutäis.

Õhtul ootab mind veel Vanemuise “Kirvetüü” esietendus, hea et see suvelavastus ei toimu vabas õhus, vaid hoopis Kammivabriku sündmuskeskuses. Tegelikult ootame päikselisi päevi, et saaks randa ja Vudilasse 🙂