Praktiline Eesti ajalugu – Tartu Uus Teater

Foto: Gabriela Liivamägi

Vau! Oli see vast teatrielamus. Tühja kõhuga ei soovita seda tükki vaatama minna, sest laval keedetakse, praetakse, süüakse ning saalis on pidevalt lendlemas ringi söögilõhn. See vahvlilõhn pani minu süljenäärmed küll tööle, koju jõudes valmistasin perele kiirelt pannkooke. Humoorikas lihapraadimisõpetus kulub alati ära ning kui laps lunib kodus mõnda uut magustoitu, siis palun väga – hapukoor suhkruga, valmib ülikiirelt.

Ja Kukerpill kummitab nüüd, ise ka imestasin kui paljusid Kukerpillide laule ma tegelikult tean. “Tahan lennata”, “Ei takista vallid”, “Pole sul tarvis teada”, “Oi külad, oi kõrtsid”, “Veel kord”, “Kui naine armastab meest”, “Sind ainult palun isa” jne, kõik need palad tulid esitlusele ja olid nii vahvalt jutustuste vahele põimitud.

Kohe kui kokk (Ann Ideon) avamonoloogiga lavale astus haaras lugu mind endaga kaasa ja põnevus ja hoog säilisid lõpuni. Teatritrupp alustab maailma loomisega ning jõuab teise vaatuse lõpuks kulinaarse eks-kursiooniga meie aega välja. Mulle meeldis, et kõik näitlejad on peaaegu koguaeg laval ning nende osad vahetuvad sujuvalt peaosast kõrvalosadesse ja siis hetkepärast astuvad jälle uue särava tegelasena rambivalgusesse. Koopamaalingute tegemine, paljude pillide kasutamine ning loomulikult pidev kokkamine – see kõik kokku mõjus nii värskena. Eks ole ju toit inimese elus alati kesksel kohal olnud ja inimese teekond toitumisahela tippu on kõvasti aega võtnud, aga siin me oleme.

Naerda sai ka, eredamalt tulevad praegu meelde hetked, kui vahvlite küpsetamise ajal laulsid naised “Karburaatori-laulu”, kui kokk tutvustas presidendivastuvõtu toite ning naabrimees, kes läbi astus, sest ” Su naisel tuli põles, mõtlesin, et astun läbi ja kustutan ära .” Huumorit oli tükis küll ja veel.

Foto: Gabriela Liivamägi

Lemmikuks mul kindlasti Tambet Seling, lisaks näitlejasarmile sai näha tema musikaalsust, krutskeid täis Robert Annus sobis tema lavapartneriks suurepäraselt. Naispeaosalised olid ka väga tublid, samuti Odd Hugo muusikud.

Peale etendust väljusin teatrimajast uskumatult energilisena ja rõõmsameelsena, aitäh Ivar Põllu selle imelise lavastuse eest.

Uuel ajastul vajavad inimesed mitte sõdade ja maniakkide, vaid õnne, ellujäämise ja praktiliste tarkuste ajalugu. On viimane aeg hakata väärtustama seda, mis on meid läbi paksu ja vedela siia välja toonud. Kõigel on alati olnud oma praktiline põhjus. Igal kombel ja traditsioonil, mida me truult järgime, on oma asine algus. Kõik, mis on “alati nii olnud” ning milles ei tohi kahelda, on kord saanud alguse, ning enamasti väga selgelt praktilisest vajadusest. Missugune on meie minapilt, meie mõttemaailm, meie söögilaud ja siht, on ikka sõltunud väga asistest põhjustest ja praktilistest olukordadest. Me oleme alati olnud need, mida me sööme ja tahtnud saada millekski muuks, mida me veel söönud pole. See on kahevaatuseline muusikaline teraapia, praktiline ekskursioon eestlaseks söömisesse, eestlaseks rääkimisse ja eestlaseks laulmisesse – läbi kulinaaria, kaljujooniste ja Kukerpillide laulude. Miks just Kukerpillid? Sest nende repertuaariks on rahvalaulud ja algupärandid, milles on sees kogu eestlasena elus ja maailmas püsimise teadus. See on suur tarkus, rüütatud arusaadavasse ja söödavasse vormi. Nende lauludes on sees “nagu asjad on”, praktiliselt, nagu räägiks seda viguriga vanaisa, kes teab kõike, aga ei hakka sellega viisakusest kelkima, sest see võiks varjutada tema õpetuse vastuvõtmist. Lavastus on kahes vaatuses ning sisaldab väga palju muusikat, toidulõhnu, liikuvaid pilte ning ilmselt ka huumorit. Siiski publikut ümber ei paigutata, ei toideta ega kiusata. Kes tunneb end ette petetuna, sellele võib lohutuseks lisada, et vaheajal töötab puhvet ja saab ka jalutada.

Laval: Ann Ideon, Maarja Mitt, Ingrid Isotamm, Robert Annus, Tambet Seling, Randi Kruus, Oliver Vare, Epp Peedumäe. Autor-lavastaja: Ivar Põllu. Esietendus: 23. veebruas 2017