Gustav Sule memoriaal 2019

Foto: Argo Ingver

Eile Tartus Tamme staadionil toimunud 55. Gustav Sule memoriaal pakkus häid emotsioone. Tribüünidel oli rohkelt kergejõustikusõpru, sportlased näitasid tugevaid tulemusi ning ilmataat otsustas ka ikka viimasel hetkel, et on võistluse poolt ning vihm ja hall taevas asendus päikesega.

Mis siis mulle enam silma jäi?

Magnus Kirt – publiku lemmik ja seda teenitult. Eelmisel aastal sain samal võistlusel ta esimese Eesti rekordi sündi näha, seekord nii hästi ei läinud, aga 87.65 ikkagi tippklassi tulemus.

Hans Kristjan Hausenberg – seda, et ta suudab kaugele hüpata teame juba ammu, aga kahjuks pole harv juhus, kui ta kauguses hoopis tulemuseta jääb, sest ei saa kuidagi pakule määrustepäraselt pihta. Seekord sai ja kuidas veel. Kõik kuus katset mõõdeti, parim neist 7.52 ja halvim 7.41. Imeline seeria ja kaasa haarav emotsionaalne sportlane.

Kristo Galeta – Tahtis MM normi tõugata, aga seekord ei tulnud, siiski haarav võistlus.

Luna – Aleksandra Lagoda – pisikene väle jooksupiiga, kellele kõik kaasa elasid. Jäi küll viimaseks, aga omavanuste hulgas üks Euroopa kui mitte maailma väledamaid. 1500m tema jaoks liiga lühike maa. Huviga ootan, milleks ta tulevikus võimeline on.

Eerik Haamer – teivashüppe talent. Seekord uusi rekordnumbreid ei sündinud, aga igal võistlusel ei saagi ju neid ka oodata.

Kahju, et paljud välja kuulutatud sportlased pidin viimasel hetkel loobuma, näiteks Liina Laasma odaviset ootasin ka põnevusega. Sule memoriaal on alati huvitav võistlus, nii hea oli taas tribüünil olla ja kergejõustikut fännata.