Kadri – Emajõe Suveteater

Foto: Emajõe Suveteater facebook

Silvia Rannama “Kadri” oli aastaid mu lemmik raamatuks, julgen arvata, et vähemalt kümme korda olen ma selle teose küll läbi lugenud. Kui ma kuulsin, et Andres Dvinjaninov lavastab “Kadri” ja minu üks teine lemmik kirjanikke pubeka ajast, Aidi Vallik teeb tükile dramatiseeringu ning Toomas Lunge on loonud muusika, siis teadsin, et seda suveetendust pean ma nägema.

Eile käisingi teatris, esimene kord sellel suvel ei hakanud mul teatris külm. Tükk oli hoogne, emotsionaalne ja kaasa haarav, mängupaigaks oli valitud koht, kus ma polnud jällegi kunagi käinud, aga mis sobis tüki edasi andmiseks suurepäraselt. Seda peaksid vaatamas käima kõik põhikooli klassid, sest koolikiusamise, armumise, pettumuste ja eneseotsingutega puutuvad kokku kõik lapsed või teismelised varem või hiljem nagunii. “Naerata ometi ja maailm naeratab sulle vastu”, lihtne põhimõte mille järgi elada, kas pole?

Mulle sellel korral väga meeldis, et lavastuses oli nii palju lapsi ja elukutselisi näitlejaid ainult neli, kes muidugi mängisid ka väga head rollid. See laste rõõm ja energia ja elevus oli võrratu. Mul oli nii hea meel, et publik neile etenduse lõppedes püsti seistes kaua aplodeeris. Minu arvates andsid noored näitlejad kõik endast 100%, eraldi kiitus muidugi peaosas säranud ja minult mõnegi pisara välja kiskunud Ella Cecilia Claessonile.

Jään siis Dvinjaninovilt järgmisel suvel järge ootama, “Kasuema” vaja ju ka lavale tuua!

Tsaar Saltaan. Üleküpsenud muinasjutt- Emajõe Suveteater

Tsaar Saltaan esietendus juba eelmisel suvel, aga siis ma seda vaatama ei jõudnud. Etendust mängitakse Tartus Pühade Aleksandrite kiriku tagaaias, ma polnud selle pühakoja olemasolust varem teadlik. Sellepärast mulle suveetendused meeldivadki, et satun kohtadesse, kus varem pole käinud. Kindlasti oli see ka esimene kord, kui ma läksin suveteatrisse talvejopes. Koju jõudes olid varbad ikkagi külmunud, aga kuum tee parandas asja.

Foto: Ruudu Rahumaru

Puškini muinasjutt  “Tsaar Saltaan” on lavastatud Kaili Viidase poolt. Kodulehel on tüki kohta öeldud nii: “Viidase tõlgendus saab alguse hetkest, mil tsaar Saltaan on surnud. Tsaaritar, kangur ja kokapiiga on aga elus, tõsi küll kohutavalt, lausa koostlagunemiseni vanad, kuid seletamatul kombel endiselt lummavad ja kaunid. Nüüd, peielauas, on neil võimalik üksteisele ausalt silma vaadata ja kaua hingeshoitu välja paisata.Tsaari peied on pidu, millega saab läbi üks pikk ja kurnav muinasjutt. Õhk saab olema paks emotsionaalselt purtsatavatest kannatustest ja hingematvalt magusast kõikehävitavast armastusest. Kirg seguneb väsimusega, baranka samovariga, armastus vihkamisega, Luik Gvidoniga, argine muinas-jutulisega. Lavastuses kõlavad Puškini surematud värsid, põimudes koos muusikaliste vahepalade ja grotesksete intermeediumitega teatri-elamuseks.”

Minu arvates oli valitud väga sobiv mängupaik, see kiriku taga aed ja kirik ise oma tornide ja kuplitega mõjus nõiduslikult. Ma pole niipalju samovare kunagi varem näinud, kogu lavakujundus meeldis mulle, selliseid pitsilisi rätikuid tahaks endalegi.

Naerda sai palju, peaosalised Marika Barabanštšikova Vanemuisest, Karin Tammaru Endlast ja Terje Pennie Ugalast  kehastusid pidevalt ümber erinevateks karakteriteks. Minu arvates tegid nad seda suurepäraselt ja nende tantsud ja laulud sobisid näidendit hästi ilmestama. Imelised näitlejad! Ka neljas naine, kelle nägu paljastus alles kummarduma tulles, pani endale kaasa elama, annab ikka käia nii krõnksult ringi. Meeldisid ka muusikud, kes omalt poolt etendusele hoogu lisasid. Kogu tervik oli sümpaatne ja maitsekas.

Kokkuvõttes oli tegu ühe mõnusa naeruteraapiaga, oli lõbus õhtu, aga suvi palun tule tagasi. Augustis lähen vaatama ka Emajõe Suveteatri teist etendust “Kadrit”. See oli mu lemmik raamat kunagi, ootan huviga, mida nad lavale toovad.