Steffani pitsas

Steffani pitsarestoranis on vist käinud enamus eestlasi, kes Pärnus suvitamas on käinud. Restoran avati juba 1999. aastal organist Stefani maja hoovis, just muusiku nime järgi saigi pitsakoht endale nime.

Suvekuudel on koht ikka väga populaarne, seega olime väga rõõmsad, et meil õnnestus õues olev viimane vaba laud endale napsata. Teenindaja tuli kiiresti ja ütles kohe, et pitsade ooteaeg on umbes 25 minutit, oodates võib salatibuffeest endale eelrooga tõsta ja sooje kukleid ka.

Pitsad toodi tegelikult palju kiiremini lauda ja maitsesid nad ikka oivaliselt nagu alati. Ma tellin seal alati tavalise ehk õhukese põhjaga pitsa, aga saab tellida ka pannipitsasid.

Magustoitu seekord ei tellinud, aga vahukoorega kakao oli ise nagu magustoidu eest. Mõnus ja kreemine.

Täitsa kahju kohe, et Pärnusse nii harva satun. Iga kümnes pitsa on seal tasuta, et kuldklientidele küll päris hea diil.

Valgesoo matkarada-Põlva-Pizza Olive

Pidime täna Vudilasse minema, aga hommikune ilm ei tõotanud just sooja suplusvett ja kuna seal kõige ägedamad ongi veeatraktsioonid, siis jätsime mineku mõnele teisele päikselisemale päevale. Läksime hoopis Põlvamaale.

Esimene peatus oli Valgesoos, seal on 1,8km pikkune rada, mis kulgeb ümber Valgesoo raba, rabas on ka National Geographicu kollane aken, üks 21st Lõuna – Eesti avastamist väärt paigast. Matkaraja alguses on uhiuus vaatetorn, mis pea 30 meetrit kõrge. Mina argpüks jäin muidugi alla, aga Väike Preili ja mu elukaaslane ronisid ikka tippu ja imetlesid vaadet. Või noh elukaaslane üritas ümbrust vaadata ja Väike Preili lihtsalt jooksis meeletult ringi tornis.

Mulle meeldis matkaraja rabaosa, laudtee oli vahepeal mõnusalt sinkavonkaline ja vaade oli ilus, kollane aken oli ka kena koha peal, metsaosa ehk pool rajast oli samas igav, polnud nagu midagi vaadata, peale paari kuklasepesa.

Järgmise peatuse tegime Põlva linnas, täpsemalt külastasime linna uuenenud keskväljakut, mis aasta tagasi avati. Ilus koht, purskaevud, puhkealad, park, mänguväljak, pinksilaud ja isegi poksikott. Ma pole varem kuskil avalikus kohas poksikotti näinud. Kogu tervik jättis väga sümpaatse mulje.

Foto: lounaeestlane.ee

Viimane peatus oli Ihamaru külas Pizza Olive`s. Endiselt arvan, et seal on Eesti parim pitsa. Mina valisin singipizza, Väike Preili sõi ka ja kiitis, elukaaslane sõi peekoni pitsat ja jäi ka väga rahule. Jõudsime kohale 15 minutit peale avamist ja elu seal juba kees, kohe peale meid tuli veel mitu mitu autotäit inimesi. Väga pop paik, aga õigustatult ka.