Tõde ja õigus (2019)

Foto: cinamonkino.com

Vargamäe uus ja järeleandmatu peremees peab võitlema raske töö, kiusliku naabri ja omaenda tõekspidamistega, et oma söötis ja vilets maa viljakaks muuta. Ja et tõde ja õigus jumala poolt mahajäetud paigas jalule seada.

Lootusest ja teotahtest pakatav Andres tuleb koos noore abikaasa Krõõdaga võlgu ostetud soisele talukohale uut elu rajama. Vargamäe Mäe talust peab saama koht, mis perekonna eest hoolitseb. Majapidamine nõuab palju tööd ja järjekindlust – algab elukestev võitlus nii looduse ja saatuse kui ka kiusliku naabrimehe Pearu poolt mängitavate vingerpussidega. Kui elukaar jagab Andresele enam kannatusi kui kauaoodatud tulemusi, hakkab mees üha meeleheitlikumalt otsima tõde ja õigust nii kohtust, kõrtsist kui ka Piiblist, tuues oma otsinguil ohvriks perekonna, lähikondlased ja iseenda. Unelm õitsvast ja perekonna eest hoolt kandvast Vargamäest vajub üha sügavamale reaalsuse varju.

Loomulikult olen kooliajal lugenud ka raamatut, kui mälu ei peta, siis olen lugenud läbi I, II ja V osa, aga meeles on ainult esimese osa sisu ja just selle põhjal on Tanel Toom EV100 filmiprogrammi raames toonud Tammsaare teose kinolinale. Film “Tõde ja õigus” meeldis mulle väga, mind ei hirmutanud filmi pikk kestus. See kolm tundi läks kiirelt, igav ei hakanud ning kella ei piilunud.

Tugevad näitlejad, kaunis muusika, hea kaameratöö, suurepärane grimm, päikeseline Krõõt, kaunis Eestimaa loodus, aastaaegade vaheldumine, naabrimeeste teravad suhted, laste sündimine ja suremine, kohtuprotsessid, võitlus iseenda ja ühiskonnaga, tõe ja õiguse otsimine – usun, et see film jääb väga paljudeks aastateks eestlaste üheks armastatuimaks filmiks. Tõustes selliste filmide nagu “Kevade”, “Siin me oleme”, “Viimse reliikvia”, “Nimed marmortahvlil” ühele pulgale.

Ma kavatsen nüüd Tammsaare raamatu ka uuesti üle lugeda, seda teevad vist paljud teised filminautijad ka? Loodetavasti teismelised, kellel teos kohustusliku kirjanduse nimekirjas on ei lähe nüüd kergema vastupanu teed ja raamatu lugemise asemel ei vaata ainult filmi.

Klassikokkutulek 3

On mulgi nüüd “Klassikokkutuleku” sarja viimane ehk kolmas osa “Klassikokkutulek 3: ristiisad” vaadatud. Otsus just täna kinno minna sündis tunnike enne filmi algust, kartsin, et võib olla on saal väljamüüdud, sest tegu on ju väga popi linateosega. Reaalsus oli see, et peale minu oli umbes 20 inimest veel filmi vaatamas ja vabu kohti küll ja veel.

Triloogia viimase peatüki alguses leiame kolm klassivenda olukorrast, kus kuri saatus on kõige hullemini asunud just Andrest väntsutama. Alustades eksnaise Anne uuest imalalt sulnist pereidüllist koos nägusa rikkurist abikaasa ja vastsündinud beebiga, kuni ootamatult kaelasadanud kohustusest hooldada invaliidistunud isa. Miks küll on teistel elu kõige ilusam just siis, kui sinul kõige hullemaks kisub? Kui Anne teeb Andresele ettepaneku hakata beebi ristiisaks, otsustab vapper mees leida ristsetele minekuks oma käevangu maailma kauneima kaaslanna. Sünnib äärmiselt loogiline plaan suunduda naisejahile tantralaagrisse. Pakkinud kaasa ratastoolis isa ja suured lootused, alustab Andres koos kaimude Toomase ja Mardiga stiihilist amokki läbi Eesti kuuma suve. 

Naerda saab filmi vaadates küll, mulle meeldis kolmas osa oluliselt rohkem kui teine, aga esimene osa jääb siiski lemmikuks, siis tekitasid vulgaarsed naljad elevust, aga nüüd kolmandas osas tundub samade nõksude kasutamine juba natuke tüütuna.

Oli olukordi, kus rahvas saalis naeris ja mina olin surmtõsine. Kuidas on naljakas olukord, kui keegi nihverdab oma invaliidist isa suvalise hooldekodu uksest sisse ja tahad siis ise jooksu panna? Põgenemise käigus niidab Andres veel paar vanurit pikali, jälle kõik naeravad. Jah, ma tean, et filmitegijad lihtsalt lõõbivad, aga mulle need naljad ei istunud. Ju ma veedan hetkel olude sunnil liiga palju aega hooldushaiglas ja olen selle teema suhtes ülitundlik. Samas pole muidugi reaalsuses naljakas ka pissihäda, mis ründab iga viie minuti tagant, aga Mait Malmsteni pidev sirtsutamine ja vetsu otsimine ajab ikka muigama küll. Tantralaagri naljad olid minu jaoks ka suhteliselt vaimukad.

Kõrvalosatäitjatest meeldisid mulle Jan Uuspõld (tantrakoolitaja), Ott Sepp (gei tantralaagris), Sandra Ashilevi (tantralaagri registraator) ning Saskia Alusalu (Pille). Ma mitu korda jäin mõttesse, et üks osatäitja nii Alusalu moodi, alles pärast kodus tegin kindlaks, et oligi tema ise.

Aga oli tore argiõhtu Eesti ülemeelikut komöödiat vaadates. Triloogia sai väärika punkti. Mulle meeldis, et filmitud oli Kauksis. Kauksi rand ja Peipsi järv, minu suvede lahutamatud kaaslased.

Film “Tuulte tahutud maa”

matsalufilm.ee

Filmi tutvustatakse nii:

Joosep Matjuse eepiline loodusfilm “Tuulte tahutud maa” teeb kummarduse Eesti loodusele, loodusele mis on meie visiitkaardiks Aegadest, mida keegi ei mäleta, kõnelevad meile aastatuhandete jooksul kootud maastikud. Ükski element ei ole siia potsatanud juhuslikult, vaid on tahutud siinsete asukate ja stiihiate omavahelise võitluse kiuste. Igat puud ja rohukõrt on hoolikalt lõigatud või lõikamata jäetud, loomi on hoitud ja eemale peletatud, hääled on toodud lähemale ja sätitud kooris kõlama. Kõik vastavalt võimalustele-tarvidusele. Maastike mustrites on kestma jäänud meie esivanemate püüdlused ja ilumeel. Tuulte tahutud maa on film Eestimaa metsikust ja ürgsest loodusest, kus vaataja ees avanevad meie kodumaa eriilmelised maastikud koos metsloomade ja tuhandete läbirändavate lindudega.

Käisin filmi vaatamas Cinamoni kinos pühapäeva hommikul, peale minu oli saalis veel kümmekond filmisõpra. See film oli nii teistmoodi kõikidest teistest linateostest, mida ma kinos vaatamas olen käinud. Soovitan kõigil komöödiate ja märulite asemel või nendele lisaks minna ja vaadata ilusat Eesti filmi, kus peatähelepanu pole inimestel vaid loodusel ja loomadel.

Filmis näeme meie maa loodust läbi erinevate aastaaegade ning saame juurde teadmisi lindude ja loomade elust ning harjumustest. Kuna mul oli suhteliselt magamata öö, sest Väike Preili oli öösel väga rahutu ja ärkas kordi ja kordi, siis filmi muusika ja loodushääled tahtsid mind mitmel korral unne suigutada, aga kuna filmi oli koguaeg põnev vaadata, siis magama ma siiski ei jäänud.

Ma arvan, et see oli kõige ilusam Eesti film, mida ma näinud olen ja millised sümpaatsed ja suursugused peategelased, üliarmsad põdrad.  See film on suurepärane kingitus EV100 auks.  Filmi lõppedes mõtlesin, et peaksin ning kõik me peaksime rohkem looduses aega veetma, sest milliseid ilusaid vaatemänge loodus ja loomad meile siin kodumaal pakuvad, uskumatult fantastiline on see meie elukeskkond ikka.