Kaukaasia kriidiring – Vanemuine

Päev enne Eesti vabariigi 101. sünnipäeva esietendus Vanemuise suures majas Bertolt Brechti draama “Kaukaasia kriidiring”. Kuna vaatajate tagasiside on tükile valdavalt positiivne ja kiitev, siis otsustasin ka ise näidendit vaatama minna. Mul vedas üliväga, sain pileti ainult 10.- eest, sest kasutasin ära kassakolmapäeva pakkumist. Vanemuises nimelt on igal kolmapäeval üks eriti soodne päevapakkumine, mille saab soetada nii kassast kui ka kodulehelt.

Foto: Maris Savik

Juba saali sisenedes ja lavakujundust vaadates oli vau-efekt olemas ning ootasin põnevusega etenduse algust. Laval oli suur “mägi”, mis kõrgus pea saali laeni ja lõppes kuskil lava all. Minu arvates väga õnnestunud konstruktsioon, tegevus toimus nii mäe külgedel, mäe nõlval, kui ka erinevatel mäe tasapindadel. Pidevalt pidi keegi “mäest” üles ronima ja tihti kukkusid näitlejad sealt ka alla. Valgusrežii aitas õige atmosfääri loomisele samuti kõvasti kaasa.

Foto: Maris Savik

Tänavatel voolab veri, valitseja on kukutatud ning teenijatüdruk Gruše (Marian Heinat) peab tegema kiire otsuse: kas põgeneda ja päästa oma elu või riskida kõigega ning võtta endaga kaasa õuele unustatud imik, põgenenud valitseja laps. Tema süda ei luba last hüljata ja nii ta koos beebiga põgenebki, et jõuda oma venna juurde. Hiljem ta abiellub olude sunnil, endal aga mõtteis ainult koduküla noormees, kellega enne rahutuste ja sõja puhkemist sai kihlutud. On noor sõjamees üldse elus? Mis ta ütleb, kui lapsest kuuleb?

Teine vaatus tiirleb enamasti linna kohtuniku Azdak`i ümber, kes on sellesse ametisse sattunud kaunis juhuslikult ja tahaks parema meelega rahus veini rüübata, kui kohtuotsuseid langetada, aga no mis sa teed, kui peab, siis peab. Ta peab leidma vastuse küsimusele, kumb on lapse ema: kas see, kes ta sünnitas või see, kes ta armastusega üles kasvatas? Kriidiringi katse abil langetabki ta otsuse…

Foto: Maris Savik

20. sajandi mõjukaima teatriuuendaja Bertolt Brechti näidendite paremikku kuuluv “Kaukaasia kriidiring” on Eesti teatrilaval esmakordselt. Tiit Palu on minu arvates teinud väga hea lavastuse.

Esimene vaatus meeldis mulle väga, teine mitte nii palju. Andres Mähar (kohtunik Azdak) mängis oma rolli küll suurepäraselt, aga minu jaoks sai neid sita ja peeru jutte lõpuks liiga palju. Samas panid ta välja ütlemised muigama küll. “Õnnetust tagumikust õnnelikku peeru ei tule”.

Tükis teeb kaasa ainult 9 näitlejat, aga rolle, mida nad mängivad on väga palju. Merle Jääger näiteks kehastab lausa seitset erinevat tegelaskuju. Muusikat on lavastuses omajagu, väga meeldis, et kasutati elavat muusikat ning tüki lõppedes sai ka bändi inimesi näha ja neile aplodeerida. Mulle meeldisid kõik näitlejad, aga eriline sümpaatia kuulus seekord Aivar Tommingasele, kes oli jutustaja rollis. Tal on kohe selline hääl, mis kannab endaga kaasa. Lisaks juba eelpool mainitud Aivar Tommingasele, Marian Heinatile, Merle Jäägerile ja Andres Mäharile löövad etenduses kaasa veel Karl Laumets, Piret Krumm, Jaanus Teppomees, Ott Sepp ning Reimo Sagor. Peale “Võta või jäta” filmi oli nii tore Sagorit ka teatrilaval näha.

Foto: Maris Savik

Mina igal juhul jäin etendusega väga rahule – tugevad näitlejad, ilus muusika, vau-efektiga lavakujundus ja huvitav ning sisukas lavastus. Mida veel ühelt etenduselt tahta?