Pallipesa mängumaal

Käisime täna perega uuenenud Eedenis, tahtsin Pepco poodi uudistada, mees vajas uusi kingi ja lapsele tahtsime rõõmu pakkuda mängumaa külastusega. Pallipesa mängumaa asub keskuse teisel korrusel, pilet maksis 4.- ja ajalimiiti ei olnud, mängi või terve päeva, maksad ikka neli.

Mängumaa oli väga avar, tegevust pakuvad nad lastele vanuses 0 – 10. Kuna meie 1,5 aastane liigitub veel beebi alla, siis suundusimegi esmalt beebialale, mis on mõeldud kuni kolme aastastele põngerjatele. Pallimeri ja turnimisrada ning liumägi on vahvad, seal saab veel hästi suurtest pehmetest klotsidest ehitada ja suur “kolakast” on ka, kust beebid rõõmustavaid kilinaid-kolinaid leiavad.

Kuna meie laps on suhteliselt püsimatu, siis tahtis ta mujal ka ringi uudistada. Väga lahe on suurte võimlemispallide ala, meie mängisime seal peitust näiteks. Suuremad lapsed saavad batuutidel hüpata, turnida, palli mängida, kõrgematest liumägedest alla sõita jne. Olemas on ka suur nukumaja, aga mööblit seal polnud, kaks paljast Barbit vedelas maja lähedal põrandal.

Foto: pallipesa.ee

Meie lapsele meeldivad mängumaadel eriti kööginurgad, nukkude kärutamine, torudest alla sõitmine, uute raamatute uudistamine, mida kodus pole. Neid asju Pallipesas ta teha ei saanud. Tal oli muidugi ka sellel mängumaal lõbus, aga pigem on seal vist suurematel lastel rohkem tegemist.

Ronila 4. – 10. aastastele Foto: pallipesa.ee

Kuna me Annelinna satume nagunii haruharva, siis ei hakka me ka seda mängumaad eriti tihti külastama, aga soovitan kindlasti ikkagi teistel uudistama minna. Me jääme ikka truuks Kvartali Marakratile 🙂

Treener ehk kohtumine kogemusega

Kergejõustikutreener Jaanus Kriisk kirjutas raamatu “Treener ehk kohtumine kogemusega” 2017. aastal. Ta ise on treeneriametit pidanud põhitöö kõrvalt ning on olnud ka oma laste treener. Kõigepealt saabki lugeda raamatu autori eluteest ja tema mõtisklusi treeneritööst, sellele järgneb spordiajaloolase Kalle Voolaidi ülevaade treenimise ajaloost.

Raamatus räägivad oma kogemustest ja läbielamistest 13 Eesti treenerit, kes on mõjutanud oma ala arengut Eestis. Sõna saavad Aavo Põhjala, Anatoli Šmigun, Anna Levandi, Avo Keel, Jaak Salumets, Jüri Post, Kalmer Musting, Mart Siliksaar, Matti Killing, Helen Nelis –Naukas, Rein Ottoson, Toomas Merila ja Tõnu Kaukis.

Põhjala, Šmigun, Levandi, Keel, Salumets, Killing ning kergejõustiku-treenerid Merila ja Kaukis on minu jaoks juba varasemastki väga tuttavad nimed, aga ikka oli hea nende mõtteid lugeda ja fakte meelde tuletada. Karate treenerist Jüri Postist ei teadnud ma varem midagi, sulgpalli entusiastist Mart Siliksaarest olin nagu kuskilt kuulnud. Käsipalli ja Kalmer Mustingu kohta oli huvitav lugeda. Helen Nelis – Naukase nimi kerkis minu jaoks rohkem pilti, kui linastus suurepärane film “Vehkleja”. Hiljem jäi ta juba kindlalt meelde, sest on ta ju Katrina Lehise treener ja üldse väga julgete väljaütlemistega naisterahvas.

Olles raamatu kaanest kaaneni läbilugenud jäin mõtisklema ja kergelt muretsema, sest olgem ausad raamatus said sõna väga head treenerid, kes pole keegi enam esimeses nooruses. Kas Eestis kasvab ikka peale uus ja sama tugev treeneritekaader? Kergejõustikuvõistlustel on küll palju noori treenereid, aga kuidas on seis näiteks vehklemises või käsipallis? Mina ei tea, aga loodan parimat.

Kokkuvõttes ma kindlasti ei kahetse sellele raamatule pühendatud aega, aga kohati hakkas natuke igav ka. Ei oskagi öelda, mis puudu jäi, aga ma ei lugenud seda nii suure innuga kui oleksin tahtnud.

Klassikokkutulek 3

On mulgi nüüd “Klassikokkutuleku” sarja viimane ehk kolmas osa “Klassikokkutulek 3: ristiisad” vaadatud. Otsus just täna kinno minna sündis tunnike enne filmi algust, kartsin, et võib olla on saal väljamüüdud, sest tegu on ju väga popi linateosega. Reaalsus oli see, et peale minu oli umbes 20 inimest veel filmi vaatamas ja vabu kohti küll ja veel.

Triloogia viimase peatüki alguses leiame kolm klassivenda olukorrast, kus kuri saatus on kõige hullemini asunud just Andrest väntsutama. Alustades eksnaise Anne uuest imalalt sulnist pereidüllist koos nägusa rikkurist abikaasa ja vastsündinud beebiga, kuni ootamatult kaelasadanud kohustusest hooldada invaliidistunud isa. Miks küll on teistel elu kõige ilusam just siis, kui sinul kõige hullemaks kisub? Kui Anne teeb Andresele ettepaneku hakata beebi ristiisaks, otsustab vapper mees leida ristsetele minekuks oma käevangu maailma kauneima kaaslanna. Sünnib äärmiselt loogiline plaan suunduda naisejahile tantralaagrisse. Pakkinud kaasa ratastoolis isa ja suured lootused, alustab Andres koos kaimude Toomase ja Mardiga stiihilist amokki läbi Eesti kuuma suve. 

Naerda saab filmi vaadates küll, mulle meeldis kolmas osa oluliselt rohkem kui teine, aga esimene osa jääb siiski lemmikuks, siis tekitasid vulgaarsed naljad elevust, aga nüüd kolmandas osas tundub samade nõksude kasutamine juba natuke tüütuna.

Oli olukordi, kus rahvas saalis naeris ja mina olin surmtõsine. Kuidas on naljakas olukord, kui keegi nihverdab oma invaliidist isa suvalise hooldekodu uksest sisse ja tahad siis ise jooksu panna? Põgenemise käigus niidab Andres veel paar vanurit pikali, jälle kõik naeravad. Jah, ma tean, et filmitegijad lihtsalt lõõbivad, aga mulle need naljad ei istunud. Ju ma veedan hetkel olude sunnil liiga palju aega hooldushaiglas ja olen selle teema suhtes ülitundlik. Samas pole muidugi reaalsuses naljakas ka pissihäda, mis ründab iga viie minuti tagant, aga Mait Malmsteni pidev sirtsutamine ja vetsu otsimine ajab ikka muigama küll. Tantralaagri naljad olid minu jaoks ka suhteliselt vaimukad.

Kõrvalosatäitjatest meeldisid mulle Jan Uuspõld (tantrakoolitaja), Ott Sepp (gei tantralaagris), Sandra Ashilevi (tantralaagri registraator) ning Saskia Alusalu (Pille). Ma mitu korda jäin mõttesse, et üks osatäitja nii Alusalu moodi, alles pärast kodus tegin kindlaks, et oligi tema ise.

Aga oli tore argiõhtu Eesti ülemeelikut komöödiat vaadates. Triloogia sai väärika punkti. Mulle meeldis, et filmitud oli Kauksis. Kauksi rand ja Peipsi järv, minu suvede lahutamatud kaaslased.

Terava keelega…

Spordiajakirjaniku Märt Roosna kirjutatud raamat „TERAVA KEELEGA. Avo Keele ja Eesti võrkpallimeeskonna lugu“ räägib haarava ja värvika loo, kuidas võrkpall Eestis uuesti võrratuks sai. Kõige õigem ongi seda käänakuterikast lugu jutustada läbi Avo Keele silmade. Ta on olnud nii patuoinas kui ka päästeingel. Ainus, kes on olnud osaline viimase nelja kümnendi tähtsamates sündmustes. Ta on hinnangutes õiglane, teritades vajadusel halastamatult keelt nii iseenda kui ka teiste kallal. Huumor on Keele puhul nagunii kohustuslik, samuti kõrvalepõige rannavollesse, kus ta jõudis koos Kaido Kreeniga olümpiamängudele.

Võrkpalliloos pole pallimatsude kõrval puudust ka intriigidest, pisaratest, haldjast ristiemadest, õnnelikest kokkusattumustest, lõbusatest pidudest ja lustakatest kihlvedudest. Põnev on spordiala kasvamise kõrval jälgida muutusi peategelase mõttemaailmas ja hoiakutes. Lisaks Keelele sai spetsiaalselt selle raamatu tarbeks sõna üle 40 inimese, teiste hulgas võrkpallurit hoopis teise külje poolt tutvustav abikaasa Kai, koondise rahastamispalve nipsakalt tagasi lükanud endine peaminister Andrus Ansip, Tallinnas kaotanud Poola koondise juhendaja Raul Lozano, Euroopa meistriks tulnud lapsepõlvekaaslane Jaanus Lillepuu ja omal ajal pikalt vanema sidemängija varju jäänud Kert Toobal.

Olles raamatu tutvustuse läbi lugenud teadsin kohe, et tegemist on ühe põneva ja hariva lugemisega. Raamat jaguneb kuude ossa kandes järgnevaid pealkirju – noor kutt meri põlvili, valus kukkumine, täiskasvanuks saamine, rannavolle lugu, uus tõus algab Pärnus, treeneripõli. Lõpetuseks veel kuus lühikest jahimehejuttu ja lisas 100 mängu klubi ehk ülevaade koondislastest, kel 100 mängu Eesti eest selja taga.

Ma olin varem hästi kursis Avo Keele treenerikarjääriga, aga tema noorusajast ning sportlase karjäärist ei teadnud midagi. Mind üllatas, et ta on vangis istunud, teises peatükis keskendutakse sellele teemale põhjalikult, olid ikka ajad. Imetlen ka Avo naist Kaid, kes truult ootas ja on kõik need aastad olnud tippsportlase-tipptreeneri kindel tagala. Mulle meeldis ka rannavolle peatükk, mäletan kuidas Keelele ja Kreenile 1996. aasta Atlanta olümpiamängudel teleka ees kaasa elasin, olles ise alles 10- aastane. Minu jaoks oli uudiseks, et Urmas Sõõrumaa on võrkpalli päris palju raha panustanud.

Hea raamat oli! Minu arvates on Eesti võrkpallikoondis meie pallimängukoondistest kõige sümpaatsem, loodan nende esituses näha veel palju kaasahaaravaid ja põnevaid mänge.

#kaotamindära – VAT teater

Foto: vatteater.ee

Käisin täna teatris vaatamas VAT teatri etendust #kaotamindära. Tegu oli külalisetendusega Tartu Uues Teatris. Viimati käisin selles Botaanikaaia vastas asuvas majas, siis kui see veel võimla oli ja seal oma võimlemisaineid tegin, ehk siis kaua aega tagasi.

Jäljetult kaob 7-aastane Karl. Aastaid hiljem ilmub ta ühtäkki jälle välja, kuid perekonna rõõmu varjutavad mitmed murettekitavad küsimused. Kus oli Karl kõik need aastad? Mida on ta pidanud üle elama? Kes on tema kadumises süüdi? Kas Karl on suuteline jätkama elu normaalse teismelisena? Karli juhtumiga tegelevad uurija ja psühholoog jõuavad juhtlõngade abil interneti pahupoolele. Neid hakkab närima küsimus, kas Karli näol on tegemist ohvri või hoopis segaduste põhjustajaga. Karli ema tahab oma poega tagasi. Karli õde tahab välja selgitada tõe. Karl ise soovib pääseda oma mineviku eest. Kõik soovid pole aga määratud täituma.

Kuidas mulle tükk siis meeldis? Kuna etendus pole mingi komöödia, vaid keskendub keerulistele ja emotsionaalselt rasketele teemadele – eneselõikumine, identiteedi vargus, keerulised suhted perekondades, koolikiusamine, veebikiusamine, ohtlikud arvutimängud, siis mul õpetajana oli seda kohati päris hirmus vaadata ja külmavärinad tulid vägisi peale. Peas ketras mõte, kas mõni minu õpilane peab ka päevast-päeva sellise karmi koolikiusamisega kokku puutuma? Digivõimaluste pidev areng on ikka väga palju uusi kiusamise ja manipuleerimise viise juurde toonud. Ma olin küll teadlik kurikuulsast sotsiaalmeediamängust “Sinivaal”, aga ma polnud kunagi süvenenud, et mis see endast täpsemalt kujutab, tänu etendusele olen nüüd hästi informeeritud. Kokkuvõtvalt on tegu mänguga, mille eesmärgiks on 50 päevaga noori enesetapule ahvatleda. Soovitan etendust koos teismelistega vaatama minna ning pärast üheskoos nähtu üle arutleda ja mõtteid vahetada.

Osades: Loore Martma, Helena Merzin, Roland Laos, Rauno Kaibiainen, Meelis Põdersoo. Autor: Kristiina Jalasto Lavastaja: Helena Rekkor Kunstnik: Inga Vares Valguskunstnik: Sander Põllu Videokunstnik: Sander Põldsaar Esietendus: 21. märts 2018 Rahvusraamatukogu Teatrisaalis Mina nägin: 24. jaanuar 2019 Tartu Uus Teater Etendus on ühes vaatuses ja kestab 1 tund ja 20 minutit.