Raamatunäitusel “Eesti laste kangelased”

Tartu Linnaraamatukogu II korruse näituseruumis on kuni 7. novembrini vahva näitus “Eesti laste kangelased” Läbi ajaloo on olnud palju erinevaid tegelasi, kes on mällu sööbinud ning mõnikord lausa omandanud kangelase staatuse. See näitus pakkus mulle nii palju taaskohtumise hetki, ma ei tea suuremat raamatusõpra kui minu vanaema, ta ostis mulle küll vist kõik raamatud ja koomiksid, mis tol ajal üldse saada olid.

Ta jaksas mulle väsimatult raamatuid ette lugeda ning süstis minusse sama suure lugemiskire, olen eluaeg hästi palju lugenud ja viinud raha pigem raamatupoodi kui kuhugi mujale. Ootan juba põnevusega seda aega, kui saan Väiksele Preilile lugema hakata ning koos temaga loetu üle arutleda.

Näitusel oli minu lapsepõlve lemmikutest Astrid Reinla “Pätu”. Mulle meeldis telekast ka samanimelist sarja vaadata, oi kus ma naersin, kui Pätu jälle pahandust oli teinud. Naksitrallid olid ka vahvad sellid, mäletan, et tahtsin ka endale kirja saata nagu seal tehti. “Sipsikut” ning “Trips, Traps, Trulli” võisin ka lõputult lugeda, “Kunksmoor” meeldis ka. Tipp ja Täpp meenuvad mulle ainult telekast oma maailma parima lauluga: “Täna sööme kommi, homme sööme kommi…”, seda raamatut ma vist lugenud pole.

Mõmmi – Aabits oli kahtlemata Hunt Kriimsilma kõrval mu lemmik multikaks/lavastuseks, raamatuid ma nii väga ei mäleta.

Uuema aja raamatutest olid esindatud Jänku – Jussi raamatud, Nöbinina ning muidugi Lotte. Neid meil kodus olemas pole, sest mina ja vend olime nende ilmumise ajaks juba päris suured. Teised varem ilmunud raamatud on meil enamasti kõik olemas, täitsa uskumatult äge tegelikult.

Mul oli muidugi veel lemmik raamatuid, peaks mõnel kõledal sügisõhtul raamaturiiulit sorteerima ning endale sealt nostalgia mõttes lugemisvara võtma.

Mängukeskuses Marakratt hullamas

Kuna täna on vastikult niiske ja vihmane ilm, siis mänguväljakule ma ei tahtnud Väikse Preiliga minna, aga mingit vahvat tegevust tahtsin talle pakkuda küll. Googeldasin Tartus asuvaid laste mängumaasid ja valisin asukoha järgi kõige paremini sobiva välja.

Täna sai valituks Kvartali keskuses asuv laste mängukeskus Marakratt. Asub see neljandal korrusel ehk on V Spa veekeskuse naaber. Sõitsime liftiga õigele korrusele, parkisime käru ukse taha ning astusimegi marakrattide maailma.  1-aastasele maksis 60 minuti pilet 3.-, täitsa mõistlik hind minu arvates.

Esimesena suundusime muidugi pallimerre, mis on siiani mängutubades Väikse Preili lemmik koht olnud. Seal samas oli kohe ka liumägi nii, et seal mängumaa osas veetsime ikka enamuse ajast.

https://www.marakratt.ee/galerii/

Veel pakkus lapsele huvi nukunurk, koos köögi ja tarvikutega. Sai hoogsalt kapi uksi ja sahtleid avada ja kraami välja tõsta, nukukäruga nukku ringi sõidutada ja erinevaid puuvilju korvi ja potti tõsta.

Autodele mõeldud ringrajal oli alati palju sõitjaid, sinna ta eriti minna ei julgenud, aga üks väiksem auto pakkus talle muidu huvi küll. Raamaturiiuli juures vaatasime pusled üle ja sirvisime paari raamatut ka. Suurematele mõeldud atraktsioone ma väga uudistada ei jõudnud, aga tegevust jagub seal tundideks ka suurematele lastele. Olemas on ronimisala, pallikahurite mänguala, liumägi läbi kahe korruse ja palju muudki. 4. – 12. aastaseid lapsi saavad vanemad sinna mängima viia ka nii, et ise lähevad ära näiteks Kvartalisse shoppama.

Mängukeskuses on olemas ka sünnipäevatuba, kuhu mahub 30 külalist. 3 tunnise sünnipäeva hinnad algavad 60 eurost nädala sees ja on 100 euro ringis nädalavahetustel.

https://www.marakratt.ee/galerii/

Ma arvan, et tegu on ühe ägeda mängukeskusega, kuhu me ka teinekord mängima suundume. Tund aega hullamist väsitas Väikse Preili täitsa ära, oli kärus teel koju väga rahulik, tavaliselt tahab ikka vankrist välja rabeleda.

 

Õhtusöök La Dolce Vitas

Ma sattusin Tartu vanalinnas Gildi tänaval asuvasse Itaalia restorani La Dolce Vita esimest korda juba Tartu ülikooli rebasena ehk siis 13 aastat tagasi. See armas restoran on mul siiani üks lemmikuid ning aegajalt ikka käin seal ennast maitsvate roogadega premeerimas.

Täna saime koos mehega õhtusöögile minna, tähistasime tema esimese veerandi lõppu õpetajana, Väike Preili jäi onuga koju mängima. La Dolce Vita avati 2003. aastal itaallaste poolt ning restorani saalis on alati mõnus sumin nagu üks suur Itaalia perekond sööks õhtust ja jagaks teistega oma päevamuljeid, samas pole see sumin häiriv ning jagub privaatsust, et kallimaga koos õhtusööki nautida. Meie jõudsime restorani juba kella viie ajal ja rahvast polnud väga palju, õhtul hiljem ja nädalavahetustel minnes soovitan laua ette broneerida, sest tegemist on väga populaarse restoga.

Mina sõin täna esimest korda Ravioli al salome`d ehk värskeid ravioole koore, lõhe, tomatikastme, punase sibula ja parmesani juustuga. Oli väga maitsev täidisega pastaroog, aga minu jaoks oli seda sibulat seal liiga palju.

Mees tellis Pollo al limone ehk kanafilee koore-sidrunikastmes, ta kiitis oma pearooga väga. Kõige lemmikumad toidud on mul La Dolce Vitas Lasanje, Rigatoni ai quattro formaggi ning kõik pitsad on ka hirmushead.

Magustoiduks sõin mina Tiramisut, mis oli hea nagu alati. Ma üldse ei mäletagi, et ma oleks seal kunagi mõnes toidus pettuma pidanud. Mees tellis Fagottino alla banana ehk traditsioonilise Itaalia piruka sokolaadi, maskarpoone juustu ja banaaniga. Esimene mõte tema magustoitu nähes oli mul: “Appi, kui suur ja rammus ports”

Jäätised on ka seal restoranis väga head, tavaliselt suvel, kui Emajõe äärde jalutama suundume, siis põikame La Dolce Vitast läbi ja võtame jäätisetuutud maiustamiseks kaasa.

Spordi – ja Olümpiamuuseumis

Minu lemmik muuseum asub Tartus Rüütli tänaval, kohe Treffneri koolimaja vastas. Ma pole üheski teises muuseumis nii mitmeid kordi käinud kui Spordimuuseumis. Miks ma sinna siis nii tihti satun? Seal on alati midagi uut vaadata, muuseum pingutab tõsiselt selle nimel, et külastajatele elamusi pakkuda, näiteks suvel sai imetleda Real Madridi karikaid ja medaleid ning muud nänni. Samuti on muuseumis palju interaktiivseid eksponaate, saab ise palli mängida, Ott Tänakule kaardilugejat mängida, oma reaktsiooni testida ning palju muid asju veel teha, mis põnevust ja pinget pakuvad kõikidele, kel väikegi spordihuvi või võistluspisik sees.

Meie alustasime muuseumi külastust elamusnäitusel “See on ralli!” Näitusel on palju ralliga seotud esemeid nii mootorispordi algusaegadest, kui praegustelt tähtedelt Ott Tänakult ja Martin Järveojalt. Interaktiivsetel atraktsioonidel saab enda rallisõidu oskuseid katsetada, kaardilugeja ametit proovida ning enda mehaaniku oskuseid testida. Meie Väiksele Preilile meeldis kõige rohkem poodjumi esimesel astmel istumine ja meile ehk publikule lehvitamine.

spordimuuseum.ee

Edasi suundusime püsinäituste juurde, mis kannab üldnime “Hortus Atleticus”. Sealt leiab igas vanuses spordihuviline enda jaoks põnevat, tõsisem spordihuviline saab süüvida spordiajalukku, lapsed saavad osavust proovida jalgrattasimulaatoril ja köieveos, pildistada ennast koos jõumeestega ning veel palju muudki. Ja eestlaste olümpiamedaleid uudistades on oma maa sportlaste üle alati uhke tunne ja tulevad meelde emotsionaalsed kaasaelamised teleka ees.

Kõige kauem aega veetsime näitusel “Kõik mängu!” Reaktsiooni mäng oli mul üks lemmikuid, mis sest, et ma sain järjekordselt kinnitust, et mu mehel on palju kiirem reageerimisvõime.  Spordikommentaatori rolli me ennast küll ei asetanud, aga võimalus on seal olemas lasta Kalev Kruusil ennast küsitleda.  Samuti saab näitusesaalis mängida nii käsipalli, jalgpalli kui ka teisi pallimänge proovida, pere pisemaid lõbustab ja meelitab suur pallimeri.

Suvel oli jalkasõpradel kahe nädala jooksul võimalik näha näitust “Real Madrid. Sajandi kollektsioon.” Kas me käisime seda vaatamas? Jah, muidugi, sest tegemist on väga erilise väljapanekuga, mida pole varem Batikumis ega Skandinaavias nähtud, aga meie oma koduses Tartus sai imetleda suursuguseid ja säravaid trofeesid, mida jagatakse ainult maailma parimatele.

Muuseumi täispilet maksab 6.- ja perepilet 15.-, aga kodulehelt tasub soodustuste kohta ka uurida. Muuseum on avatud kolmapäevast pühapäevani, millegi pärast on mul just alati esmaspäeviti sealt mööda jalutades tahtmine sisse astuda.

Muuseum pakub mitmeid erinevaid haridusprogramme ka, samuti töötubasid ning giidiga ekskursioone ning talvel muutub muuseum mõneks ajaks lausa Päkapikumaaks. Üsna tihti on muuseumis esinemas mõni Eesti tippsportlane, keda saab siis kuulama ja autogrammi sooviga pommitama minna. Mina olen korra kasutanud teenust “Muuseum tuleb külla”, lastele läks see üritus väga peale, vaadati huviga kaasa võetud eksponaate, kuulati loengut ning üritus lõppes vahva viktoriiniga, kus parimatele jagati ka auhindu.

Eesti parim pitsa?

Kui me satume Põlva kanti, siis meid tõmbab nagu magnetiga ka Postitee ääres asuvasse Ihamaru kõrtsi, kus tegutseb külakohvik Pizza Olive. Pitsa valmib külastajate silme all puuküttega pitsaahjus. Suvel on toidukoht igapäevaselt avatud, aga praegu ainult nädalavahetustel. Rahvast on kohvikus alati palju, aga meie küll oma pitsasid väga kaua ootama pole pidanud.

Väike pitsa on 28cm ning suur 40cm läbimõõduga.  Väike pitsa maksab keskmiselt 7.- ja suur 15.- Meie pere lemmikud on Toscana, Extra ning Prosciutto di Parma pitsad.

Kohvikus on mõeldud ka laste peale, olemas on söögitool ning mänguasjad, raamatud ning joonistustarbed.

Meie ühildame seal einestamise alati mõne vaatamisväärsuse külastamisega. Oleme käinud Maanteemuuseumis, Meenikunno rabas ja Põlva linnas. Kohviku lähedal on ka Viia – Jaani labürinditalu. Postiteel on aga veel nii palju avastamata kohti, et suvel sinna kanti kindlasti jälle satume.