Emadepäeva lõuna Püssirohukeldris

Tahtsime emadepäeva tähistama minna Chez Andre restorani, olen käinud sealt argipäeviti lõunabuffees söömas ja toitude valik on olnud väga rikkalik ning maitseküllane. Kodulehel on kirjas, et nädalavahetustel pakuvad nad 6.- eest desserdi buffeed, kohapeal selgus, et tegelikult see nii siiski pole, juba mõnda aega sellist nädalavahetuse pakkumist ei eksisteeri. Kas on raske siis vastav info kodukalt eemaldada või me oleme ainsad maiasmokad, kellele selline buffee kutsuvana tundub?

Igatahes jalutasime Püssirohukeldrisse, ma pole seal mitu aastat käinud, aga vanasti olid seal maruhead soojad purukoogid. Kohapeal selgus, et neid menüüs enam polegi, nuuks!

Lastesõbralik oli Püssikas küll, Väiksele Preilile toodi kohe paber ja pliiatsid ja ta asus kunsti looma. Menüüs oli meelepäraseid valikuid mitmeid, aga ikka tellisime mehega mõlemad endale kanafileetasku mozzarella ja päikesekuivatatud tomatiga ja ahjukartuli ning marineeritud köögiviljadega. Lapsele tellisime kananagitsad friikartulitega.

Lastepraad tuli üpiski kiiresti, umbes 15 minutit peale tellimuse esitamist. Väga suur ports, maitses hästi ka. Me haruharva tellime või ostame koju friikaid, aga täna ta neid süüa sai. Lõpuks kastis juba oskuslikult kartulit ketsupi sisse enne suhu panemist.

Umbes 30 minutit peale lasteprae toomist saime meie ka lõpuks oma praed kätte. Ma tegelikult ei saanudki aru, millest selline suur ooteaeg, me olime peale avamist esimesed külalised, peale meid tuli väga mitu laudkonda veel, ei kujuta ette kaua nemad lõpuks ootama pidid.

Kahjuks ei ole prae kohta ka häid sõnu öelda. Ma pole toiduga üldse pirts, aga need marineeritud köögiviljad olid nii kõvad, eriti porgand, nagu oleks lihtsalt toorest porgandit söönud. Kartulid olid head, aga kana oli nii vintske ja maitsestamata. Unustati?

Foto: pyss.ee

Mõned head aastad tagasi sattusin sinna ikka tihti sööma ja kõhu sai alati täis ning nuriseda polnud ka millegi üle. Peale tänast ei kõneta kahjuks Püssikas mind enam üldse.

Hullu Teadlase kabinetis, varakambris ja Toomkiriku tornides

Saan uhkusega öelda, et olen ka Tartu Ülikooli vilistlane, suurele ülikooli kokkutulekule ma küll ei plaani minna, aga külastasin täna Toomemäel asuvat Tartu Ülikooli muuseumi, see muuseum tutvustab teaduse ja ülikoolihariduse ajalugu 17. sajandist tänapäevani. Minu arvates pakub muuseum avastamisrõõmu kogu perele. Hommikupoolikul olidki seal peamiselt lapsed koos õpetajatega ringkäiku tegemas ja uusi teadmisi kogumas.

Juba muuseumi fuajees sai skulptuure ja Toomkiriku maketti imetleda ning teha tutvust Foucault`pendliga, mis teeb nähtavaks maakera liikumise.

Foto: muuseum.ut.ee

Tegevust jätkus lausa seitsmele korrusele. Peale pileti ostu suundusin Valgesse saali. Ilus saal, kus võimalik isegi pulmi pidada. Seal saab ülevaate Tartu Ülikooli ajaloost, interaktiivselseinal vahetuvad rektorite portreed, saab lugeda, millised kuulsad külalised on Tartu Ülikoolis külas käinud. Mulle jäid meelde näiteks Aleksander I, Rootsi kroonprints Gustav Adolf ning Dmitri Mendelejev.

Tartu Ülikooli ajaloo muuseumi valge saal. Foto Andres Tennus/Tartu Ülikool

Huvitav oli vaadata vanu fotosid ning lugeda millised teadustööd ja uurimised said alguse just Tartust, näiteks Tähetornist sai alguse mõte mõõta täpselt ära maakera ümbermõõt. Olen harjunud uhkest ja ilusast ülikooli peamajast mööda kõndima, aga peale II maailmasõda 1944. aastal alustati õppetööd näiteks lõhutud akendega kütmata ruumides. Sellist akendeta peamaja fotot oli väga veider vaadata.

Edasi liikusin varakambrisse, kus näituseruum on jagatud viide ossa. Saali keskosas on esemed, mis kõnelevad ülikooli administratiivsest ajaloost ning saali külgmised osad on jaotatud valdkondade kaupa. Mulle meeldis, et varakambris oli hämar, erinevad valguslahendused ja põrandale kirjutatud tsitaadid tekitasid kergelt nõidusliku meeleolu. Vaadata sai seal näiteks Eesti suurimat mündiaaret, rektori kuldserviisi, mündikaalu, Eesti esimest röntgenpilti ning sinilille aastast 1818.

Tartu Ülikooli varakamber TÜ ajaloo muuseumis. Foto Andres Tennus/Tartu Ülikool

Morgensterni saal oli hetkel suletud, muidu saab seal tutvuda tudengiorganisatsioonide ajalooga ning muuseumihoone minevikuga. Muuseumis asub ka Tartu vanim lift, mis töös juba 1928. aastast alates. Ma seekord jätsin selle katsetamise küll vahele, kerge hirm tuli peale.

Ülivinge koht on Hullu Teadlase kabinet, uksel on lausa silt, mis julgustab tegutsema ja uurima. Võib ringi vaadata, lugeda ja mängida, katsuda ja nuusutada, kuulata ja maitsta. Ühesõnaga lasteparadiis. Sealt leiab harivaid mänge, saab mõõteriistu katsuda, vajutada, pöörata, keerata, võluketast keerutada ja mida kõike veel. Igal laupäeval ootab Hull Teadlane lapsi eksperimendihommikutele.

Parroti kabinet asub pööningul, seal sai vaadata Parroti füüsikariistade kogu ja selle kasutusvõimalusi kaasaegses õppetöös. Tagasi alla jõudes läksin müüdavaid meeneid vaatama. Toompoes on müügil väga vahvaid tooteid, sealt saab osta nii raamatuid, suveniire, ehteid, kui ka näiteks “Tähtede sõda” kaardimängu.

Õue minnes ronisin Toomkiriku tornidesse, minu kui kõrgusepelguri jaoks oli see natuke raske, aga sain hakkama. Tartu toomkirik on üks suurimaid ning ainus kahe torniga keskaegne kirik Eestis. Kirikut hakati ehitama 13. sajandil ning seda  täiendati 16. sajandi alguseni. Viimasena valmisid kirikutornid. Liivi sõja ajal kirik purustati ning pole sestsaadik enam kirikuna tegutsenud. 

Alates 2005. aasta kevadest on tornid huvilistele avatud.  Vaade, mis tornist avaneb on turnimist väärt. Näeb sealt nii TÜ ühiselamuid kui ka EMÜ ühiselamuid, Jaani kirikut, Peetri kirikut, Katoliku kirikut kui ka Õlletehase kuivatitorni nagu kogu linn oleks peopesal.

Foto: muuseum.ut.ee

Väga põnev hommikupoolik oli, kindlasti on see muuseum, kuhu võib kaasa võtta ka lapsed, usun, et nad tahaksid Hullu Teadlase juurde jäädagi.

Muumiakambris ja kartseris

Tartu Ülikooli Kunstimuuseum asub ülikooli peahoone vasakus tiivas. Ostsin ühispileti, millega pääsen lisaks Tartu Ülikooli Kunstimuuseumile ka Tartu Tähetorni ning Tartu Ülikooli muuseumi, mis asub ajaloolises toomkirikus. Pileti eest käisin välja 10.- Ühispilet kehtib 30 päeva, seega saate selle kuu jooksul veel mitu muuseumikülastuse postitust.

Muuseum on ainuke Eestis, kus saab antiikkunsti imetleda. TÜ Kunstimuuseum on üks Eesti vanimaid muuseume, loodi vahetult pärast Tartu Ülikooli taasasutamist 1803. aastal. Haruldaseimad eksponaadid on egiptuse muumiad, sumeri ja assüüria kiilkirjatahvlid ning filosoof Immanuel Kanti surimask, mida on teadaolevalt maailmas ainult kaks.

Püsinäituse moodustavad skulptuurid, mis on tehtud kipsist. Kolmes saalis saab neid kreeka arhailise, klassikalise ja hellenistliku kunsti paremaid töid imetleda.


Üks näitus kandis nime “Ülikooli peahoone kunstis”, see näitus alles aprillis avati ning on pühendatud rahvusülikooli 100. aastapäevale. Näitusel eksponeeritakse nii maali, graafikat kui joonistusi ülikooli peahoonest, mis on kahtlemata üks Tartu sümboleid.

2017. aasta veebruarist on avatud muumiakamber, minu jaoks oli see kartseri kõrval kõige põnevam koht. Tegu on Egiptuse hauakambrist inspireeritud näitusega, kus saab vaadata ehtsaid muumiaid.

Piiluda saab ka klassistliku interjööriga aulasse ning pööningul asuvasse tudengikartserisse. Aulas olin mitu korda varem ka käinud, just seal võtsin vastu nii oma bakalaureuse kui ka magistri diplomi.

Ülikooli peahoone pööningul ma polnud kunagi varem käinud, seal on säilinud ajalooline kartseriruum. Varem oli seal 5 kartserit, aga teised hävisid 1965. aasta põlengus, õnneks see üks kartseriruum jäi tulest puutumata ning seintel on säilinud originaaljoonistusi, mille on sinna jätnud 19. sajandi tudengid. Kartseris pidid istuma üliõpilased, kes rikkusid avalikku korda või astusid üle ülikoolis kehtinud käitumisreeglitest. Näiteks Toomemäel ratsutamise eest pidi 5 päeva kartseris elama.

Foto: kunstimuuseum.ut.ee

Kuna ma väga suur kunstifänn ei ole, siis sain kogu muuseumile juba 45 minutiga ringi peale, aga huvitav oli ikka. Hetkel vist olen isegi graafikus ja jõuan selle aasta numbri sees kõikidesse Tartumaa muuseumidesse.

Elistvere loomapargis ja Juulamõisa kohvikus

Elistvere loomapark asutati 1997. aastal, me külastasime parki viimati eelmise aasta suvel. Kuna 1. mai on töövaba päev, siis tahtsime Väikse Preili viia kuhugi ägedasse kohta. Väljavalituks saigi Elistvere loomapark, perepilet maksab kõigest 6.40. Peale piletiostu imetlesime vaatamiseks pandud topiseid ja siis suundusime juba päris loomi vaatama.

Edasipidi teame, et just kevad ongi parim aeg sinna minekuks, suvel on sageli nii palav olnud, et loomad ei tule oma varjualustest väljagi ning puud ja põõsad on nii rohelised ja kohevad, et näed ainult karu peput ja põdra sarvi kuskilt paistmas.

Täna toimetasid kõik loomad aktiivselt ringi, ainult ilveseid ja rebast ei õnnestunud meil näha. Alustasime oma ringkäiku näriliste majast, Väikse Preili ajasid eriti elevile deegud, kes kahekesi koos jooksurattal trenni tegid. Seal on vaatamiseks veel laborihiiri, liivahiiri, hamstreid, merisigu ja tsintsiljasid.

Sealt suundusime piisonite juurde, meid tuli uudistama kolm piisonit, lapsel jälle elevust kui palju. Nugised olid väga hoos ja jooksid pidevalt ringiratast ja hüppasid vastu klaasi. Minu lemmikuks osutus mink, keda ma polnud varem nii lähedalt uudistada saanud.

Veel nägime põtra, metskitsi, kabehirve, kuna metssigu ei tohi katku tõttu loomapargis pidada, siis seal aedades elutsevad praegu tüüringi sikud ja pekingi pardid. Oravad tegid igasuguseid lolluseid ja neid oli päris palju külastajaid vaatamas.

Meie lapse kõige lemmikum oli kindlasti karu, teel koju korrutas aina: “Mõmmi, mõmmi” Karu polnud kade ka, poseeris kenasti ja näitas oma oskuseid.

Peale loomapargi ringkäiku olid kõhud tühjad. Mulle jäi Tartust Elistverre sõites silma Juulamõisa kohviku viit. Sinna me sõitsimegi, ainult kolme kilomeetri kaugusel loomapargist.

Foto: Juulamõis facebook

Sisenedes saime kohe väga sooja vastuvõtu osaliseks. Teenindaja küsis, kas oleme esimestkorda ja tutvustas menüüd ning aitas meil otsused langetada. Sisekujundus oli ka väga hubane ja kasutatud oli huvitavaid detaile, lastejaoks oli kirstutäis mänguasju, mulle meeldis, et eelistatud oli puidust lelusid. Olemas on ka suur väliterass, kus mõnus päikese käes peesitada ja toitu nautida.

Mina sõin Kalevipoja praadi ning elukaaslane riisist kullapada, Väike Preili sõi meie mõlema juurest natukene. Toidud olid väga maitsvad ja portsjonid toekad. Magustoiduks sõime pannkooke, ühed mu elu parimad pannukad 🙂 Kindlasti astume sealt veel läbi, kui sinna kanti asja.

Pikk päevatee kaob öösse – Vanemuine

Foto: Heikki Leis

Üllar Saaremäe lavastatud Eugene O´Neilli perekonnadraamat “Pikk päevatee kaob öösse” mängitakse Vanemuise väikses majas. Seda lugu peetakse maailma draamaklassika vaieldamatuks tipuks. Esietendus oli tükil eelmisel nädalal, täna käisin ka mina seda lavastust vaatamas. Tegevus toimub 1912. aasta suvel ning tegevuse keskmes on perekond Tyron. Pereema on narkosõltlane, isa joob palju, nooremal pojal on tiisikus ning vanem poeg armastab samuti viskit ning veedab meelsasti aega litsimajas. Laval on lõpuni rääkimata minevikuvalud, varjatud saladused, sõltuvused ning enesehinnanguprobleemid – kõik masendav ja kurvastav, mis inimeste elus saab juhtuda, on järsku kohal ning tõest pole enam kuidagi võimalik mööda vaadata.

Lavastuses mängivad Hannes Kaljujärv, Piret Laurimaa, Rasmus Kaljujärv, Veiko Porkanen ja Kärt Tammjärv. Kõik head näitlejad ja mulle sümpaatsed inimesed, kahjuks seekord ei olnud nad minu arvates alati ülesannete kõrgusel. Enim meeldis Hannes Kaljujärv, tema energia sobis antud ossa. Piret Laurimaa sobis Mary rolli hästi, aga vahepeal, kui tal olid pikad monoloogid, siis ta hääletoon mõjus kuidagi eriti uinutavalt ja tekitas igavust. Veiko Porkaneni ja Kärt Tammjärve näitlejatöö meeldis mulle ka, kuigi viimast nägi laval kahjuks väga vähe. Rasmus Kaljujärv on mul alati üks lemmikuid olnud, aga selles Jamie rollis ta minu arvates kohe kuidagi ei säranud, kohati mõjus lausa ebausutavalt.

Foto: Heikki Leis

Mulle see lavastus pigem ei meeldinud, selline keskpärane teatrielamus. Oli ka muidugi helgeid hetki ja palju meeldivat, aga ootasin midagi rohkemat. Võib olla olid mu ootused lihtsalt liiga kõrgeks kruvitud, lavastaja Saaremäe, tugev näitlejatetrupp ning O´Neilli draamaklassika andis sellele ju põhjust ka.