Jalutuskäik Narvas

Enne kui Narva – Jõesuusse spapuhkusele sõitsime, jalutasime paar tundi piirilinnas Narvas ringi. Parkisime auto kindluse ja piiripunkti lähedale linnavalitsuse ees asuvasse tasulisse parklasse ja suundusime esimese asjana lõunatama. Mulle tuli üllatusena fakt, et eestlasi elab Narvas kõigest umbes 5%, ma arvasin, et eestlaste osakaal on ikka sinna 15 – 20% ligi.

Tartu Ülikooli Narva kolledži esimesel korrusel asub kohvik Muna. Kolledž asub kohe Narva raekoja kõrval. Me võtsime kõik päevapraed ehk lihapallid kartuli ja salatiga ning magustoiduks valisin samuti päevapakkumises olnud sõrnikud. Kahjuks me pettusime ikka täiega. Lihapallid olid täiesti maitsetud ja kuivad ning kartul oli ka maitseta. Unustati maitseaineid kasutada? Sõrnikud olid õnneks head ja leib ning sinna peale määritav maitsevõi olid suurepärased, kõhud saime ikka täis.

Edasi suundusime promenaadile, mis on imekaunis ja ehitatud pea kilomeetri pikkuseks. Promenaad on idast piiratud Narva jõega, läänest bastionimüüride ja Hermanni kindlusega, põhjast Narva Sadamaga ja lõunast Joaoru rekreatsioonialaga. Seal on hea jalutada, lastele on ka mängimisplatse ning mõned seal sõitsid ka rulluiskudega ringi.

Jaanilinna linnus Venemaal

Korraks põikasime ka Narva linnuse sisehoovi, aga linnusesse sisse seekord ei läinud. Seal mingid remonttööd vist käsil, igal pool oli ehitusjäätmeid ja sissepääs oli restorani kaudu.

Esimestkoda Narva sattujatel soovitan promenaadil jalutada, linnust külastada. Suhteliselt uus huviväärsus on Victoria Bastioni kasematid, kus ma pole veel ise käinud. Kirikud paistavad ka eemalt väga võimsatena. Kreenholmi ekskursioonile tahaksin ka kunagi minna. Narvas jagub tegevust kindlasti terveks päevaks.

Elistvere loomapargis

Meie Väikse Preili südames on karumõmmidel suur koht, ta oli ülipettunud, et Tallinna loomaaias pruunkaru ei olnud. Juba nädal aega ajab hommikuti issi üles ja korrutab: “Kalu puudu”. Kuna tema karu vaimustus sai alguse Elistverest, siis otsustasime ta “esimese lapsepõlve trauma” kaotada ja läksime jälle loomaparki.

Valisime hommikuse aja, temperatuur oli 20, aga oli pilvine ja kerge tuulega ilm, mis lõi head eeldused, et loomad väljas oleksid ja ringi ka liiguksid. Nirgid ja mink olid väga aktiivsed ja lapsel oli lõbu kui palju.

Ma ei tea kuidas me varem Elistveres käies pole jäneste puuride juurde sattunud, aga seekord olime seal pikalt. Nägime ka kuidas jänksidele süüa ja juua anti, kõigile üks suur õun, aga ühele eriti hea isuga jänkule kaks õuna. Saime teada, et ilvestel on pojad, aga me ei näinud juba teistkorda ühtegi ilvest. Oravad olid mänguhoos ja andsid nagu tsirkuse etendust.

Karu oli olemas ja tegutses ikka kogu raha eest. Nägime kuidas ta jooksis, kahele käpale tõusis ja enda selga puu vastu sügas, oma väiksesse basseini hüppas ja ennast jahutas ning pesi. Laps oli õnne tipul, kui karu talle otsa vaatas ja puuri lähedale maha istus.

Elistveres on alati vahva, aga nüüd tahaksime ka Alaveski loomaparki uudistama minna, sest seal peaks lausa mitu karu olema. Tartust veidi üle 100km sõitu, aga vaatasin, et seal lähedal on ka Filmi Vargamäe ehk koht, kus “Tõde ja õigust” filmiti ja vahva oleks seda paikagi külastama minna. Augustis võtame plaani.

Spordimuuseumis on uued näitused

Üllatus, üllatus,me sattusime jälle Spordimuuseumisse. Tegelikult oli seekord vaatamiseks lausa kaks näitust, mida me polnud varem näinud “Tartu põleb” ja “Eesti sport Kanadas”.

Nii sügavale Spordimuuseumi keldrikorruse ruumidesse ma varem ei olnudki sattunud. Keskaegsete müüride vahel on avatud keskkond, mis jutustab 1775. aasta tulekahjust, mis hävitas lausa 2/3 Tartust. Arvatakse, et põleng saigi alguse umbes sealt muuseumi alalt Rüütli tänavalt. Täitsa huvitav oli lugeda selle õnnetuse kohta ja seal keldris tekkis kergelt kõhe tunne ka, aga näitus ja efektid olid küll hästi läbi mõeldud.

Foto: spordimuuseum.ee

“Eesti sport Kanadas” oli hariv vaatamine, sai imetleda erinevaid karikaid, medaleid ja spordivahendeid, aga ma väga süveneda ei saanud, sest Väike Preili sikutas mind pidevalt varrukast, et ma temaga pallimerre läheksin.

Muidugi käisime me jälle ka ülejäänud muuseumi läbi. Väike Preili tahtis kangi tõsta, Otiga pilti teha ja reaktsioonimängu mängida ning ralliauto rooli keerata. Ma väga ootan juba muuseumi uue püsinäituse valmimist.

Vudisime Vudilasse

Ma ostsin piletid Vudilasse juba aprillis valmis, siis kui neid kampaania korras poole hinnaga sai, märkimisväärne vahe ikka, kas maksta 18 eurot või 36 euri. Lapsele sai mingist ajakirjast Vudila reklaami näidatud ja ta tõi seda meile ikka pidevalt nina alla: “Vuta, vuta juurde.” Ilmad olid juuli esimeses pooles nagu külmal ja vihmasel sügisel seega pidi Väike Preili kannatlikult päris suve ootama. Täna oli megamõnus ja päikeseline päev ja nii me Vudilasse vurasimegi.

Arvasime, et oleme eriti varajased, juba 10.45 parkisime auto mängumaa parklasse, aga seal elu juba kees. Käru me lapsele kaasa ei võtnud, aga kohe peale sisenemist haarasime selle seal pakutava sõiduk-käru, laadisime lapse ja kotid sinna sisse ja sõitsime basseini äärde. Väike Preili vaimustus kõikidest asjadest, kokku veetsime Vudilas 5 tundi. Peaaegu kahese jaoks oli see täpselt piisav aeg, aga kujutan ette, et järgmisel aastal läheb juba tunduvalt kauem.

Arvatavasti on Vudilas Eesti üks ägedamaid väliveeparke. Täna oli vesi 22 kraadi ehk mitte just ülearu soe, aga ma ütleks, et sellise kuuma ilmaga just parajalt jahutav. Külmakartlikumad saavad ennast enne saunades kuumaks leilitada ja siis vette joosta. Olemas on kolm erineval tasandil asuvat liumäge, kus saab ikka megasuure hoo sisse. Liumäele pääsevad lapsed alates neljandast eluaastast. Liutorusid on üks, aga see on 60 meetri pikkune ja kiire ning elamust pakkuv. Ujuda saab kaare kujulises liikuva veega basseinis. Väiksele Preilile meeldis ka väikelaste ujumisalal, seal oli vesi 45cm kõrge ja sõita sai ka väikeste paadikestega. Natuke eemal oli ka päris väikestele mudilastele üks madala veega bassein, kus sees väga suur punane pall. Basseini ääres oli palju lamamistoole ja varjualustega istepinke. Meie parkisimegi oma käru ühe lamamistooli juurde ja seal oli mugav Väikse Preiliga toimetada – riideid vahetada, süüa, kuivada ja jälle ujuma minna. Kui muude atraktsioonide juurde läksime, siis asjad jätsime ikka basseini äärde ja kaduma küll midagi ei läinud.

Foto: vudila.ee

Üpriski palju aega veetsime batuutide juures, sest Väike Preili on usin ronija. Keerukamate ja suuremate batuutide peale läksin temaga kaasa ja saime koos ronida ja liugu lasta. Maabatuudid olid minu jaoks kõige hirmsamad, mul oli pidevalt tunne, et kukun maha. Pakun, et kokku külastasime umbes kaheksat erinevat batuuti.

Suur mängudetuba oli teisel korrusel ja nii avar ja seal oli nii mitmeteks tegevusteks võimalusi. Meie laps tegi mängumajas süüa, uudistas suurt nukumaja, kiikus, vaatas ennast kõverpeeglitest, tegin talle natuke nukuteatrit, ronis läbi toru, hullas liumäega pallimeres. Seal on võimalik veel keeglit, lauatennist ja minigolfi mängida. Rohkete võimalustega mängutuba. Lisaks on olemas veel elektrooniliste mängude maja, seal me käisime ainult korraks ja eriti ei süvenenud. Ainsana proovisime aja peale korvpalle korvi visata, tekitas hasarti küll.

Motoradadel ja elektriautodega sõitmas me ei käinudki, 4D kino tekitas juba vaadates kõhedus, see asi pole minu jaoks. Seiklusraja jaoks on laps veel liiga väike ning igale poole lihtsalt ei jõuagi, valikuid on lihtsalt nii palju. Üks popimaid atraktsioone oli sky-jump, seal oli küll koguaeg järjekord taga. Natuke lennutasime discgolfi kettaid ka, minigolfi seekord ei proovinud. Paatide ja vesijalgratastega saab järvele sõitma minna, ma ütleks, et mängumaal leiavad ka täiskasvanud, kes pidevalt lapsi ei pea patrullima endale piisavalt tegevust.

Mulle väga meeldib, et Vudilasse võib siseneda oma söökide ja jookidega. Territooriumil on piknikuplatsid ja grillimisalad, me võtsime ka veed ja puuviljad näksimiseks kaasa. Lõunatasime Vuti Bistroos, pokaal kartulisalatit maksis näiteks 2.90, friikartulite ja viinerite praad 4.50 ja lasanje 5.50. Järjekorras seisin kaua, aga toidu saime kätte väga kiiresti. Lisaks saab süüa grillmajas, kus menüüs liha- ja kalaroad, mis valmivad seal samas tulel, saab ka ise forelli kinni püüda ja enda jaoks siis puhastada ja valmistada lasta. Jäätisekioskeid oli ka mitu ja kokteile sai ka osta.

Enne kojusõitu käisime Vudila loomapargis. Seal vist selline süsteem, et kes ostab vankrisõidu saab seal loomadega lähemalt tutvust teha ja näiteks küülikute, lindude aedikusse sisse minna. Kes 3.- piletit osta ei taha saab ka loomaparki loomi uudistama minna, aga aedikusse sisse ei pääse. Meie mingit lisapiletit ei ostnud, aga hobune, kitsed ja lambad tulid kohe aia äärde ja me saime neid paitada ikka.

Minu üldmulje Vudilast on igatahes väga positiivne. Kõik oli puhas ja atraktsioonid töökorras. Töötajad olid enamasti väga noored, aga alati viisakad ja sõbralikud. WC oli väga mitmes kohas ja puhtad, prügikaste oli territooriumil palju. Atraktsioonide rohkusest ja tegevustest juba rääkisin. Mulle meeldisid ka kolm vutti, keda uudistada sai, on Vudila ju vutifarmi järgi oma nime saanud. Meie lapse jaoks oli tegemist vist küll elu parima päevaga.

Tallinna loomaaias

Kui ma laps olin viisid vanemad meid ikka korra aastas loomaaeda, tahan seda traditsiooni ka oma Väikse Preiliga jätkata. Täna võtsimegi ette pika autosõidu Tallinnasse, neli põlvkonda naisi koos loomaaeda avastamas, ilus!

Me viibisime loomaaia territooriumil kella üheteistkümnest kella poole kolmeni pärastlõunal. Selline päikeseline aeg vist peletab loomad pigem peitu, pluss lõunasöögi aeg ka veel. Ma vähemalt arvan, et just nendel põhjustel jäid meil paljud loomad nägemata. Sisenesime loomaaeda Lääneväravast ehk Õismäe poolt. Seal oli kohe laste loomaaed, kus elavad lambad, kitsed, alpakad, küülikud, närilised ja linnud. Õueaedikutes sai kääbuskodukitsede puuri ka ise sisse minna ja kitsi paitada ning neid harjata. Alpakad nautisid dušši, mis neile voolikuga oli tekitatud.

Tore oli ikka, aga natukene nagu olime pettunud ka. Väike Preili oli Elistvere loomapargis käies lummatud karust, kui ta sai aru, mis koht see loomaaed on, siis ta hakkas hõikama: “Karu, uuu, karu”. Meie ikka lohutasime, et küll karu puurini ka jõuame. Kahjuks oli meil kodutöö tegemata ja me ei teadnud, et hetkel polegi Tallinna loomaaias pruunkaru, vot nii.

Elamuslikke hetki pakkusid ja ennast lähedalt näitasid meile täna makaagid, kes kiikusid, jooksid, mängisid ja lapsi naerutasid. Ühel ahvil oli tilluke beebi käes ja ta kussutas teda parasjagu tuttu, super nunnu. Lõvid olid hoos, eriti isa lõvi toimetas ja tormas pidevalt ringi. Hülged ujusid kahekesi, sukeldusid, puhusid ninast vett välja ja tekitasid meie lapses vaimustust.

Elevandid on ikka võimsad ja ilusad küll. Kahe küüruga kaamlid olid ka valmis igati poseerima, jõehobu oli lihtsalt omamoodi üliarmas, sõralisi oli palju erinevaid ja neid sai ka pikalt uudistada. Tahtsin väga näha jää-karudele ehitatud polaariumi, see on tõesti kena ja ruumikas, kindlasti miljon korda parem, kui nende varasemad elutingimused, aga kahjuks me nägime ainult jääkaru taguotsa ja pidime sellega leppima. Nimelt oli näha ainult üks jääkaru, kes närviliselt ust tagus, ju ootas süüa.

Ma oleksin tahtnud näha ka ninasarvikuid, leopardi, tiigrit, kängurusid, aga seekord ei õnnestunud. Troopikamajja me seekord ei läinud, sest sisenedes andis Väike Preili kohe märku, et seal ta olla ei taha.

Lõunat sõime Illu kohvikus, mis on kohe polaariumi juures, toidud toodi lauda väga kiiresti. Meenepoest ostsime jääkarudega magneti, et see väike meene jääks lapsele meenutama tema elu esimest loomaaia külastust. Karu peame siis Elistverre vaatama minema.