Rakvere linnuses

Tähistasime vaheaja algust spaapuhkusega, sihtkohaks valisime seekord Rakvere Aqva spa. Jõudsime varakult Rakveresse ja kuna ilm oli ilus, siis otsustasime ka kohalike vaatamisväärsustega tutvuda. Esmalt ronisimegi Tarva juurde, ürgveise kuju asub kohe ordulinnuse juures seega kaks vaatamisväärsust ühe hoobiga. Kuju avati juba 2002. aastal ning sellega tähistati 700 aasta möödumist Rakvere linnaõiguse saamisest.

Tarva juurest jalutasimegi linnusesse, täispilet maksis 11.- perepileti saab 22 euro eest. Kassast anti kaasa ka Rakvere linnuse plaan, mille järgi oli linnuses hea orienteeruda. Koosneb linnus siis konvendihoonest, millel on kaks korrust ning eeshoovist.

Kõige rohkem aega veetsimegi me hoovis, seal sai piigiharjutusi teha, vibu lasta, loomi ja linde paitada ja vaadata, laskemoonakeldrisse piiluda, aga ka punaste laternate tänaval jalutada ja lugeda koledusi seksuaalelust keskajal. Olemas on ka nukuteater, soovidekaev, kõrts ning isegi keskaegne peldik ja häbipost. Eesel jalutas hoovis vabalt ringi ja tuli pai küsima, aga ta nägi sellel hommikul kuidagi väga kurb välja.

Näha saab ka kuute suurtükki, mis on lahinguvalmis ja vahepeal külastajate rõõmuks tehaksegi pauku ka. Palju oli linnuses lapsi, ka neile on mitmeid erinevaid tegevusi, peame oma Väikse Preili ka sinna kunagi viima.

Konvendihoones käisime ajalookambris, seal oli arheoloogianäitus linnusest leitud esemetest. Sisse sai piiluda ka Teaduste kambrisse, kabelisse, kapiitlisaali, refektooriumisse ning ronida mööda tornitreppi, kaitsekäigust peaks olema parim vaade kogu linnale, praegu sügisel teevad kirevad puulehed vaatepildi eriti vahvaks. Piinakambri ust käisime mitu korda katsumas, aga sinna me ei pääsenud.

Oli hariv jalutuskäik keskaega, sain teada, et linnus on aegada jooksul kuulunud Taani kuningatele, Liivi ordula ja Poola ja Rootsi riigile.

Jalutasime ka keskväljakule ja tutvusime erinevate Rakvere toidukohtadega, järgmiseks korraks jätsime Politseimuuseumi külastuse.

Jäähoki MM-karikat imetlemas!

Napilt jõudsime! Täna oli viimast päeva Eesti Spordi – ja Olümpiamuuseumis võimalik näha Soome jäähokikoondise võidetud maailmameistrivõistluste võidukarikat. Näitus on avatud olnud küll juba 2. oktoobrist, aga me varem ei jõudnud. Nüüd on karikas ja muu näitusele pandu nähtud ja saan endiselt öelda, et olen viimase aasta jooksul kõik Spordimuuseumi näitused ära näinud, mis seal vaatamiseks välja on pandud.

Päris vahva fakt on see, et karikat sai Eestis enne imetleda kui Soomes. Soome spordimuuseumisse karikas alles nüüd rändab. Ma pole just eriti suur jäähoki fänn, aga seda teadsin ikka, et enne MMi soomlased pigem ei olnud kullasoosikud ning ihaldatud karikas ongi neil varem õnnestunud koju viia ainult kahel korral – 1995. ja 2011. aastal.

Lisaks karikale sai vaadata mängusärke ja ja muud jäähokivarustust. Natuke tundus see näitusesaal tühi olevat ja oleks tahtnud rohkem fakte ja teadmisi sealt juurde lugeda, aga selliseid kahe nädalaseid näitusi vist väga põhjalikuks ka ei saa ajada.

Väikse Preili soovil käisime muidugi ka rallinäitusel ja Otti imetlemas ning reaktsioonimängu mängimas, iga külastuskorraga saavad ka pallidega mängualad temalt järjest rohkem tähelepanu. Pallimeri tundub nüüd juba liiga titekas, vaja on ikka jalgpalle väravasse lüüa ja korvpalle muuseumis ringi veeretada.

Taevaskodade matkarajal

Ma tavaliselt satun vaatamisväärsusi avastama ja matkaradadele pigem suvel või nädalavahetustel. Täitsa huvitav oli Taevaskojas olla hoopis ühel oktoobri argipäevahommikul, paduvihma sadas, aga me olime vaprad matkajad. Kes veel ei tea, siis Suur Taevaskoda on üks Lõuna – Eesti ilusamaid looduslikke vaatamisväärsuseid, asudes Põlvamaal Ahja jõe kaldal.

Rajal saab imetleda kauneid vaateid ning uhkeid paljandeid, ronida mööda ohtraid treppe, juua allikavett, lugeda seal elutsevate lindude ja loomade kohta ning käia mööda “Viimse reliikvia” radu. Rada ise on 3 kilomeetri pikkune ja seda saab läbida ringikujuliselt. Ilusad vaated on nii Suurele Taevaskojale, Väiksele Taevaskojale. Lisaks saab uudistada ja lugeda legende Emalätte, Neitsikoopa ja Salakuulajakivi kohta.

Beatrice – Vanemuine

Beatrice esietendus Vanemuises juba 2017. aasta sügisel, aga mina käisin seda põnevat Siret Campbelli kirjutatud ja Ain Mäeotsa lavastatud tulevikuromanssi vaatamas alles nüüd. Ma polegi kunagi käinud vaatamas etendust mille tegevus toimub tulevikus ning julgen arvata, et ükski seninähtud lavastus pole koju jalutades pannud pähe nii palju mõtteid ja küsimusi. Lahe oli!

Foto: Heikki Leis

 Tom ja Kristi on tavalised inimesed, kes püüavad elada oma elu ja teineteist armastada. Hetkel, kui nad kaotavad kõik, avaneb ootamatu lahendus, mille abil oma maailm tagasi saada. Kaotus jääb, kuid elu võib jätkuda. See elu on aga midagi väga enneolematut. Digivahendite suhtes skeptiline Tom peab langetama otsuse, kas digiteerida avariisse sattunud Kristi mõistus või lasta tal rahus minna? Hiljem otsustab ta oma naisele ka surrogaatkeha tellida, aga see paneb proovile kõik suhted, nii mehe ja naise, perekonna kui sõprussuhted. Kui teadvus panna teise inimese sisse, siis kas see inimene oleks sel juhul ikka tema või oleks ta keegi muu? Teadusele ja tulevikutehnoloogiatele vaadatakse igavese elu kontekstis aina suuremate ootusega. Ühte sellist võimalust uurib ka „Beatrice“.

Ma rohkem sisust ei räägi, sest muidu pole teatrisse minejal huvitav, aga saalis istudes oli ikka koguaeg põnevus õhus ja ootusärevus säilis, mis nüüd edasi?

Lavakujundus oli väga moodne ja kõrgtehnoloogiline, mulle meeldis, et stseenid ja tegevuspaigad nõnda kiirelt vahetusid, videolahendused lisasid loole modernsust. Ära olid kasutatud vist küll kõik tehnoloogilised võimalused, mis praegusaja teatris võimalik teha on.

Foto: Karoliina Kase

Näitlejad moodustasid koos kena meeskonna, esile tõstaksin võibolla Veiko Porkaneni mängitud Yocki ja Tamarat mänginud Liina Tennossaar meeldis ka. Samas ükski osatäitja ei häirinud ka. Kaasa tegid veel Priit Strandberg, Marian Heinat, Karol Kuntsel, Kärt Tammjärv, Linda Kolde, Kaisa Riivald.

Suurepärane teatrielamus!

Vihmane nädalavahetus

Ebatavaliselt soojad septembriilmad asendusid kiirelt vihma, tuule ja jahedusega. Selliste padukatega ei tahakski üldse välja minna, vaid ainult diivanis külitada ja kuuma teed või kakaod juua ja küünlaid põletada. Päris niisama laiselnud me see nädalavahetus siiski pole, oleme töörütmiga enam vähem harjunud, juba jaksan õhtuti ka midagi muud teha kui ohkida, et olen nii väsinud.

Reedel käisime Auras väikelaste ujumistunnis, see on mõeldud 2. – 4. aastastele veesõpradele. Tund toimus sellel hooajal esimest korda ja kohal oli ikka väga palju lapsi koos vanematega, arvan, et umbes 30 lapse kanti lausa. Õpetaja oli ka veidi ähmi täis, et nii palju lapsi tundi on tulnud. Kokkuvõttes oli tore, aga Arenas on ikka palju vahvam, sest seal korraga ainult kuus last ja lähenevad kõigile personaalselt, arvestades iga lapse oskuseid ja vanust. Peale ujumist võtsime Tavernast pitsad, need on mulle alati maitsenud, aga eriti tühja kõhuga olid ikka pagana head.

Laupäeval läksin Väikse Preiliga Tähtvere spordiparki rattamaratonile, tal tuli läbida 400 meetrit. Ütleme nii, et kogu hommikupoolik läks meil tõusude ja mõõnadega, raja ta ikkagi läbi sõitis ja rõõmsalt medali ja jäätise vastu võttis. Koduteel veel Saiasahwrist preemiaks üks koogike ja oligi lõunaune aeg.

Tänane päev oli meil planeeritud Tähtvere Õunaõuepäevadeks, aga väikse lapsega sellise pideva paduvihmaga ei hakanud ikkagi minema. Loodan, et järgmisel aastal on ilmataat rohkem korraldajate poolt, sest tegemist on ühe väga vahva ettevõtmisega.

Eks tuleb siis tugitoolispordile keskenduda ja võtta vastu kõik, mida vaatamiseks pakutakse, vaatame meeleldi nii kossu kui võrkpalli. Otsisin head spaapakkumist ka, et vaheajal lõõgastuma minna. Tahtsin kõige rohkem Rakvere Aqvasse, kodulehelt väga head pakkumist ei leidnud, aga siis oppa Booking.com pakkus päris soodsa diili ja nii me oktoobris Rakveresse põrutamegi.

Minu suvelemmikud 2019

Täitsa kahju on öelda, et suvi sai läbi, kuigi ka sügisel on omad võlud on suvi siiski mu lemmik aastaaeg. Peale kaht lapsega kodus oldud aastat oli natukene põnev, aga samas ka ärev jälle tööle minna. Töökeskkond, kolleegid ja õpilased kõik on minu jaoks uus. Arvatavasti hakkan ma ka blogisse palju harvemini jõudma kui praegu, aga kes teab.

Sellel suvel rändasime päris palju ringi ja avastasime Eestimaa paiku, kus varem polnud käinud. Muidugi käisime ka kohtades, mis juba varasemast on meeldima hakanud ja saime kinnitust, et nad on ikka tasemel ja koha meie lemmikute listis kindlasti ära teeninud.

Vudila – käisime juulis, aga peame siiani õhtujuttu alustama Vutast. Meie kahese jaoks on see koht nagu paradiis, sai mängida, möllata, ujuda ja loomadele pai teha ning lõunaunest polnud sellel päeval juttugi. Kindlasti järgmisel suvel jälle.

Suveetendus “Kadri” – jõudsin sellel suvel kolmel korral teatrisse, aga “Kadri” läks kõige rohkem hinge. Loodan, et järgmisel suvel saab II osa vaatama minna.

Narva – Jõesuu Noorus spa vee- ja saunakeskus – kogu hotell oli ilus ja maitsekas, aga eriti meeldis mulle vee-ja saunakeskus. Külmadel talveõhtutel hakkan kindlasti seda kuuma Jaapani vanni igatsema ja õhtul saab seal õues mullivannis mõnuleda ja vaadata merd ja päikeseloojangut ning kuulata lainete kohinat. Lisaks on tegemist väga lastesõbraliku kohaga.

Elistvere loomapark – Väike Preili on suur loomasõber, tema eriline lemmik on karu. Elistvere karu oleks seda nagu teadnud ja viimasel korral näitas lapsele ikka kõiki trikke mida oskab. Piisavalt väike park, et saaks kõikide loomade tegemistesse süveneda, hea linnalähedal ka. Kahjuks ilvesepoegi me ikkagi ei näinud.

Pizza Olive – meile maitseb. Tundub, et teistele ka, sest rahvast on alati palju, kuigi Ihamaru asub ju ikkagi suhteliselt metsas.

Väikelinnade Võru ja Põlva keskväljakud – mõlemad on viimase paari aasta jooksul saanud uue kuue. Meie laps oleks Põlvasse tahtnud jäädagi, sest seal on purskkaevud, kus sai ennast mõnusalt märjaks lobistada. Võru omast sõitsime ainult mööda, aga jättis kutsuva mulje, peab kunagi minema lähemalt uudistama.

Tartu rattaringlus – kui alguses oli ratast võimatu saada ja linnapildis jäi iga päev silma mitmeid rattaid lõhkuvaid noori, siis nüüdseks on olukord rahunenud. Vähemalt ma olen alati ratast saanud, mugav on Toomemäest üles vurada.

Tartu kohvikute koogid – sattusime kuidagi tihti välja maiustama ja avastasime päris mitu eriti maitsvat kooki. Näiteks iga kell võiksin uuesti süüa Pahade Poiste Toorjuustu-sokolaadi marmorkooki vaarikakastmega ning RP9 laimikook valge sokolaadi ja toorjuustuga oli super maitsev. Werneri koogivalikust ma ei hakka üldse rääkimagi, lemmikud meil seal napoleoni kook ja uue leiuna laulupeo kook.

Sibulatee – käisime kahel korral, aga ikka ei jõudnud kõigega nii põhjalikult tutvuda kui oleks tahtnud. Soovitan kindlasti Sibulateele aardeid otsima minna ja sibulaid varuma. Mina lähen kindlasti järgmisel suvel jälle, et sealne rattaring ära teha.

Pärnu- aastaid tagasi sattusin pea iga nädal Pärnusse, nüüd polnud kaks aastat käinud, aga tekkis ikka kergelt kodune tunne. Steffani pitsa oli ikka sama hea kui vanasti.

Kubija Spa – oleme käinud viimase kolme aasta jooksul vist viis korda. Mulle meeldib seal kõik. Teenindus, toad, veekeskus, toit, hoolitsused ja neid saab tarbida minu arvates ikka väga mõistliku raha eest ka. Me ei pidanud ka seekord pettuma.

Nooritsmetsa küün – mul oli võimalus osa saada küünipulmast, väga vahva küün Põlvamaal.

Tartu muuseumid – kuna meie laps tahaks iga päev muuseumis käia, siis on mul ülihea meel, et muuseumites nii tihti uusi näituseid avatakse. Spordimuuseum ja Mänguasjamuuseum on täielikud hitid tema jaoks, kui ta pikemaid lauseid oskab moodustada, siis võib seal ekskursioone läbi viia 😀 aga tal on põnev olnud ka AHHAAs, Loodusmuuseumis ja ERMis.

Ma arvan, et see oli esimene suvi mu elus kui ma ei käinud Kauksis. Lihtsalt läks kuidagi nii, et ilusate ilmadega olime kuskil mujal ja külma ning vihmaga ei mõju rand minu jaoks just kutsuvalt.

Järgmisel suvel juba uued käigud, nüüd siis jälle töölainele tagasi.

Sibulateel aardeid otsimas (I osa)

Mulle väga meeldib Sibulatee kodulehekülg, nad postitavad pidevalt uusi ja ägedaid fakte või uudistamist väärivaid paiku oma piirkonnast, näiteks kas te teate millised on Sibulatee kõige instagrammitavamad kohad või kõige põnevamad hoovid?

Me oleme igal suvel mingit nutimängu mänginud mille raames saab Eestit avastada. 2017 suvel mängisime kodulinnas mängu “Tartus on rohkem” ehk külastasime Tartu tuntumaid ja ka vähem teada olevaid paiku ja vastasime viktoriiniküsimustele. Eelmisel suvel mängisime nutimängu EV100, mida sai mängida NaviCup mobiilirakenduse kaudu. Olin väga elevil, kui kevadel nägin uudist, et Sibulatee teeb oma mängu “Sibulatee 25 aaret”.

Mängima jõudsime me küll alles nüüd suve lõpus, aga hasarti tekitas küll see paikade üles otsimine. Mängida saab seda siis, kui kodulehel www.eesti100aaret.ee  kasutajakonto lood. Sealt näeb ka millised need 25 aaret on, mida üles peab leidma ja kus nad asuvad. Olles kohapeale jõudnud ja aarde üles leidnud tuleb vastata erinevatele küsimustele ja kõik need leiud ja vastused annavad punkte ja sügisel võib usinaid punktide kogujaid oodata ka auhinnad.

Me seiklesime täna Sibulateel veidi üle viie tunni ja leidsime üles 12 aaret. Lisaks aardejahile käisime ka söömas, discgolfi mängimas ja matkarajal. Ühte aaret me ei suutnud leida või noh meie telefon lihtsalt ei registreerinud kuidagi neid Välgi metsasid kuigi gps oli sees ja olime nagu õiges kohas küll. 12 aaret jätsime meelega järgmiseks nädalaks, sest teisipäeval vaja jälle sealt kandist läbi sõita.

Vara kirik oli meie esimene peatuspaik ja suutsime ka kõigi vastustega täppi panna, veidi segadust tekitas meis Vara mõisapargis ette tulnud uste küsimus, käisime mingi kolm ringi ümber maja, aga saime ikka vale vastuse, me ei tea kuidas. Välgi kiriku juures oli ka surnuaed, elukaaslane tegi nalja, et ei tea, kas seal peab surnud üle lugema ja siis oppaa tuli küsimus: “Millise perekonnanimega inimesi on surnuaiale kõige rohkem maetud?” Seal haudade vahel me siis jalutasime ja teineteisele erinevaid perekonnanimesid hõikasime, vastuse saime ikka õige.

Edasi viis tee meid Padakõrva looduskaitsealale, sain rohkelt uusi teadmisi sipelgatest ehk kuklastest, Kalevipoja sängi juures polnud me ka varem käinud. Nina külast on uudistes tavaliselt juttu kevadeti, kui sinna jäämineku aegu suured jäämäed tekivad. Saime ka teada, et Nina küla tuletorn on tegelikult tulepaak, sest selle tuletorni nähtavus on alla kümne meremiili. Nina kiriku väravad olid küll kinni, aga kirikuõpetaja toimetas seal ringi ja kõrvalt hoovist meid kirikuhoovi vastuseid jahtima lubati.

Alatskivi oli juba tuttav paik, esimese peatuse tegime hoopis Kivi kõrtsis. Seasnitsel oli maitsev, aga mulle see juustukatte maitse väga ei meeldinud, küüslauguleivad, mida toidu kõrvale võtta võis olid imehead. Kõrtsis olid ka igal laual aaretemängu kaardid, hea reklaamimise koht. Kõhud täis jalutasime Alatskivi lossi juurde. Vastasime küsimustele ja hakkasime discgolfi mängima. Seal on tegelikult päris keeruline taldrikuid lennutada, sest turiste käib palju ja korvid on pargis, kus on tihti palju jalutajaid.

Truuduse tamme ja punase allika otsimine viis meid Alatskivi matkarajale, kuna oli palav ja tekkis kerge väsimus, siis hakkasime Tartusse tagasi sõitma. Käisime veel Liivi muuseumis ja otsisime küsimustele vastuseid ja läksime koju.

Aaretejaht on väga mõnus mäng, lastele meeldib ka kindlasti. Soovitan seiklema minna! Kuidas meie ülejäänud 12 aarde jaht edeneb sellest muljetan juba järgmisel nädalal.

Steffani pitsas

Steffani pitsarestoranis on vist käinud enamus eestlasi, kes Pärnus suvitamas on käinud. Restoran avati juba 1999. aastal organist Stefani maja hoovis, just muusiku nime järgi saigi pitsakoht endale nime.

Suvekuudel on koht ikka väga populaarne, seega olime väga rõõmsad, et meil õnnestus õues olev viimane vaba laud endale napsata. Teenindaja tuli kiiresti ja ütles kohe, et pitsade ooteaeg on umbes 25 minutit, oodates võib salatibuffeest endale eelrooga tõsta ja sooje kukleid ka.

Pitsad toodi tegelikult palju kiiremini lauda ja maitsesid nad ikka oivaliselt nagu alati. Ma tellin seal alati tavalise ehk õhukese põhjaga pitsa, aga saab tellida ka pannipitsasid.

Magustoitu seekord ei tellinud, aga vahukoorega kakao oli ise nagu magustoidu eest. Mõnus ja kreemine.

Täitsa kahju kohe, et Pärnusse nii harva satun. Iga kümnes pitsa on seal tasuta, et kuldklientidele küll päris hea diil.

Lõunakeskuse mängudžunglis

Tänane pühapäev ikka väga vihmane, otsustasin, et viin Väikse Preili mängumaale hullama ja proovime seekord mõnda teist kohta peale Kvartali Marakrati. Käisime Lõunakeskuses asuvas Mängudžunglis. Seal saavad mängimas käia kuni 8. aastased lapsed, kes pole pikemad kui 140cm. Tunniaja pilet maksis 3.50 ja meie lapse jaoks oli see täitsa piisav aeg, et kõik meeldiva saaks ära proovida.

Minu arvates on see mängumaa väga nutikalt üles ehitatud. Ruum ei ole just väga suur, aga laed on kõrged ja ronimisatraktsioon lõppebki lae all. Tegevusi, mida teha saab on väga palju ja ruum ise on rõõmus ja avar. Kõik asjad ja kogu ruum jätsid puhta ja hea mulje.

Väiksemaid kliente rõõmustavad nukumaja, kööginurk, rongilaud, ninjakilpkonnade mänguala ja autorada, kus mudelautosid sõidutada. Kõik mõnusalt koos ühes mängumajas.

Erinevaid autosid oli ka, millega ringi rallida ning hobused, millega ratsutamist harjutada. Ronimisatraktsioon oli uhke ja Väike Preili oleks seal meeleldi ringi turninud, aga kuna juures oli keelav silt lapsevanemate rajale mineku kohta, siis ma ei julgenud teda üksinda lasta. Laps peab veel veidi kasvama, et üksinda ronima minna.

Spordisõbrad saavad palli korvi visata ja jalkalööke väravasse virutada ning batuudil hüpata ning õhuhoki lahingut pidada. Lisaks ronimisrajale on ka eraldi ronimissein, saab ka raamatuid lugeda ning ennast erinevatest kõverpeeglitest vaadata ning lego klotsidest ehitada.

Tund aega möödus väga kiiresti. Mulle jättis mängumaa sümpaatse mulje, kindlasti külastame millalgi veel Mängudžunglit.

Vudila versus Cantervilla

Me käisime sellel suvel nii Vudilas kui ka Cantervilla lossi mängumaal. Ühest blogist jäi nende võrdlus silma ja jagan siis nüüd enda vaateid ka, mis ja kus meeldis ja mis mitte.

Asukoht. Vudila asub Tartust 28 kilomeetri kaugusel ning Cantervilla 44 kilomeetri kaugusel. Vudila lähedal on kohe Elistvere loomapark, mida soovikorral ka külastada saab. Cantervilla lähedal on Otepää linn, kus mitmeid huviväärsuseid, igale maitsele midagi. Mõlemad mängumaad asuvad järve kaldal, Vudila territoorium tundub veidi suurem olevat, aga ma pole kindel, kas see ka päriselt nii on, looduslikult kaunid kohad mõlemad.

Hinnad. Vudilas maksab täiskasvanu pilet 13.- ning 4. – 17. aastase noore pilet 17.-, 1. – 3. aastased mudilased peavad maksma 7.- ning nooremad on tasuta. Cantervillas on pilet 15.- ning saatja pileti saab 8.- euro eest, see pääse ei sisalda siis mehitatud atraktsioonide kasutamist. Sinna mängumaale pääsevad alla 1 meetri pikkused lapsed tasuta. Mõlemad mängumaad on esmaspäeviti suletud ning teistel päevadel saab mängida kell 11.00 – 19.00.

Veetegevused. Minu arvates on Vudila basseinid ja veeatraktsioonid kordades vägevamad kui Cantervillas, kuigi ka seal on asju, mis toovad pargile suured plusspunktid, näiteks veetuubirada tundub vahva ja seal oli ka karussell, millega sõites saab kaaslaseid pritsida. Kahjuks me ei saanud seda katsetada, sest Cantervillas polnud basseinide alal lihtsalt mitte ühtegi töötajat. Riietuskabiine oli ka ainult üks, selline tavaline nagu igas rannas. Vudilas olid korralikud majakesed, kus sai riietuda. Vudila basseini vesi jättis puhtama mulje ning seal olid töötajad igal pool turvamas ning ülemeelikuid lapsi keelamas.

Foto: vudila.ee

Batuudid. Cantervillas oli vist kuus batuuti ja Vudilas umbes kümmekond. Mõlemas paigas oli tavalisi sportbatuute, maabatuute ning batuut takistusradasid. Vudila suured batuudid olid vägevamad ja rohkem oskusi nõudvad, Cantervillas jätsid osad batuudid väga kulunud ja amortiseerunud mulje.

Mängudemaja. Mõlemas kohas jagus meie lapsel tegevusi kauaks. Minu jaoks oli Vudila katusealune mängudemaa suur, avar, rõõmus ja õhurohke, Cantervilla oma jällegi külm, rõske ja pigem pime. Laps leidis mõlemas kohas endale palju tegevusi ja tundis mängimisest rõõmu.

Toit. Hinnaklassilt olid mõlemad kohad sarnased. Vudilas oli bistroos suurem valik toite, sai tellida ka suppi ja lasanjet näiteks. Cantervillas sellel päeval kui meie käisime suppi ei pakutud ja valikus oli vist neli praadi. Cantervillas saab minna ka lossirestorani sööma, kes peenemaid maitseid taga ajab. Vudilas on bistroo, forellipüük ja grillmaja.

Teenindus. Mõlemas paigas olid tööl hästi noored inimesed, paljudel arvatavasti tegemist esimese töökohaga. Vudila töötajaid oli märgata igal pool, neil olid ka ühesugused särgid seljas. Kõik tundusid rõõmsad ja lahked. Cantervillas nägime kokku vist nelja töötajat, jah nad olid viisakad, aga rõõmsameelne oli ainult põrkeautodega tegelev neiu. Kui klient eemaldus haarasid kõik kohe oma nutitelefonide järele, Vudilas ma seda ei märganud. Vudila töötajad jätsid professionaalsema ja koolitatud mulje.

Ainult Vudilas on sky-jump, 4d kinokapsel, liutoru vette, discgolf, välitrenazöörid, tasakaaluliinid, kiiking, teatrietendused, vaatetorn, loomapark.

Ainult Cantervillas on veetuubirada, karussellid, labürint, printsessi rongisõit, kostüümide tuba, õpetlikud vanaaegsed mängud ja tegevused, mis tutvustavad mõisaelu ja talupoegade tööd 100 aastat tagasi.

Üldine olme on Vudilas kindlasti parem. Väikelapsi ootavad juba väravas kärud, millega on mugav vanematel lapsi ühest paigast teise sõidutada. Prügikaste, vetse ja riietusbokse on väga mitmes kohas. Pesemis võimalused nii siseruumides kui väljas. Viidad juhatavad igale poole. Piknikuplatse, lamamistoole on rohkelt. Cantervilla mulle üldiselt nii positiivselt silma ei jäänud.

Turvalisus tundub Vudilas olevat kõrgel tasemel. Cantervillas tunduvad paljud asjad kulunud ja amortiseerunud olevat ning töötajad ei jätnud igal pool pädevat muljet. Ükskõik kui vähe külastajaid pargis parasjagu on, turvaline peaks olema ju igal pool ja klient peab oma raha eest saama kõiki lubatud atraktsioone proovida kui soovib.

Vudilas oli meeletult palju rahvast, aga seal olles ei tekkinud tunnet, et inimesi on liiga palju. Suur territoorium kõik leidsid endale koha ja atraktsioonidel ei olnud eriti järjekordi. Cantervillas oli kokku maksimum 15 inimest, siis peaks just ju pingutama, et need vähesed, kes on ka järgmisel korral tagasi tuleksid. Sai kuidagi väga negatiivne jutt Cantervilla kohta, aga jah, me sinna tagasi ei kipu.