Auras, saunas

Aura veekeskus uuendas umbes aastake tagasi oma terviseklubi osa, lisades sinna saunasid, mullivanne ja lõõgastusalasid. Pärast põhjalikku remonti on meeste ja naiste saunade ala ühine, mis on ikka väga suureks plussiks, saab ka koos kaaslasega mõnulema minna või koos perega ühiselt saunatades aega veeta.

Kuna õues on vastikult vihmane ja niiske, siis juba mitu päeva olen soojast saunast unistanud. Meeldiva üllatusena avastasin Aura kodulehelt, et saab nädala sees osta ka saunapileti. See tähendab siis seda, et terviseklubi alal saab nautida saunu ja vanne, aga see pilet ei sisalda suure ujula ja veepargi külastust. Saunapileti saab 7.-, muidu maksab terviseklubi pilet 15.-, kuna ma enamus ajast nagunii mõnulen saunades, siis mulle sobib selline piletisüsteem väga hästi.

Ma olen korra seal uuenenud terviseklubis enne ka käinud, suht kohe peale avamist, päris rasedana. Tookord oli asju, mis mulle selle spa juures väga ei meeldinud, aga arvasin, et alguse asi, katsetavad ja arenevad.

Tegelikult meeldis mulle seal täna veel vähem, kui esimesel korral. Leilisaunad on head, sooja on piisavalt ja saab higi kiirelt lahti. Olen varem käinud Kubija ja Vspa kadakasaunades, nendes juba sauna sisenedes lööb mõnusa kadaka aroomi ninna, Auras kahjuks mitte. Muidu saun iseenesest mõnus, aga see emotsioon jääb muudu, mida kadaka lõhn tekitaks.

Aurusaun on ka natukene lahja, tahaks rohkem ja kuumemat auru. Auru – aroomisaun seevastu oli nii tugeva aroomiga, et mul hakkasid kohe silmad kipitama. Siiski otsustasin saunale teise võimaluse ka anda, pärast läksin uuesti, võtsin jääkuubikuid kaasa ja kipitavaid kohti hõõrusin kergelt jääga, siis täitsa kannatas olla. Aroomisaun on minu arvates täitsa korralik. Soolasaun on alati üks mu lemmikuid, sest mõnus on soolaga keha hõõruda ja pärast beebipehmena koju minna. Auras on soolakivisaun, see tähendab, et sauna üks sein on soolast ja see ongi kõik, pole selline saun, kus saaksid ise soolaga mässata. Sanaariumis on mõnus lebotada ja kehasse tulevat soojust nautida ning aknast välja vaadata. Iglusaunas ma ei käinud, ei tahtnud välja külmetama minna.

Vanne on terviseklubi osas kaks. Jaapani vannis on temperatuur 40 kraadi, ikka selline ülimõnus kuumas vees lebotamine, kaua ei jaksa ainult. Seinal on silt ka, mis ütleb, et 7 minutit on seal olemiseks täiesti piisav aeg. Tavaline mullivann on jahedama veega (30 kraadi), mulle tundus see täna ikka liiga jahedana.

Pilt tartu.ee

Kõigile, kes ennast karastada soovivad on olemas suur külmavee kibu, mille saab endale peale tõmmata, ma seekord ei proovinud. Jääkuubikuid kasutasin küll jahutamiseks kuumas saunas, mulle meeldib just näo peale jääd panna, kui saunas väga palav hakkab. Terviseklubis on ka väike puhkeala, kus saab mõnusates korvtoolides istuda ja jutustada või niisama omi mõtteid mõelda.

Tuli selline pigem natuke kritiseeriv kokkuvõte, aga ju ma olen siis teiste spaade poolt nii ära hellitatud, et ootan igalt poolt suurepäraseid saunasid. Õhk oli ka täna kuidagi eriti jahe, aga muidugi suur kiitus Aurale, et nad on sellised suured uuendused ette võtnud. Kliente, kes seal mõnulesid oli küll palju.

Beebiga teatris

Käisime Mänguasjamuuseumis vaatamas beebietendust “Pärismängult” See oli meie Väikse Preili jaoks elu esimene teatris käik ning ka mina pole ammu ammu teatrisse jõudnud. Juba tegelikult septembris nägin, et selline vahva etendus 0 – 3. aastastele põnnidele on tulemas, aga pileteid nii lihtne sinna saada polnudki, oktoobri etendused olid juba välja müüdud kui mina ostma hakkasin, seega valisin sobiva aja novembri etendustekavast.

Reklaamitakse etendust järgmiste sõnadega: “Pärismängult” sobib kõigile, kes mõistavad maailma ilma sõnadeta. Lavalt nähtav mängib vaatajate kujutlusvõimega, sõnade asemel kasutatakse loo edasiandmiseks helisid, vormi, värve ja liikumist.  Millest aga räägib “Pärismängult”? Sellest, kuidas pärisilma ja mänguilma kohtumispunktis võib sündida midagi maagilist. Selle piiri peal on võlumaailm, kus on aega mängida ja hetkes olla, nautida avastamise ja õppimise rõõmu. “Pärismängult” on lugu armastusest, kasvamisest, tunnetest ja lihtsast rõõmust, mida mängu kaudu on võimalik tunda.

Ma natukene ikka pabistasin enne minekut, et kuidas Väiksele Preilile selline teatrikogemus üldse meeldida võib, aga kõik see mure oli asjata. Ta istus väga viisakalt terve aja peaaegu liikumatult minu süles ja vaatas ammuli sui toimuvat, vahepeal ainult tõi kuuldavale mõne imestunud: “Ooooooo!” Minu arvates jäi see etendus veidi lahjaks, aga mina ju polnudki sihtgrupp. Väiksed mudilased nautisid seda teatrit igatahes täiega, mis ongi peamine.

Enne etendust piilusime alumisel korrusel olevasse muuseumi osasse, kus nägime väga palju erinevaid mängumajasid, meie Preili oli võlutud valgusemängust, mis näitusesaalis oli. Peale etendust sai üheskoos kohvi/vett juua, imemaitsvaid vahvleid osta ning lapsed said mängida ja uusi põnevaid mänguasju avastada.

Kokkuvõttes mõnusalt mugav ja vahva üritus. Seal olid isegi sussid kõikidele külastajatele olemas, sest teatrisaali välisjalatsites ei lasta. Meie ühel päeval seame sammud taas sinna muuseumisse, et kõike põhjalikumalt avastada, huvi selleks oli Väiksel Preilil olemas. Kui tuleb kõige pisematele mõni uus teatritükk, siis kindlasti lähme vaatama.

V Spa vee- ja lõõgastusmaailmas

Ma olen V Spa vee- ja lõõgastusmaailmas ikka päris mitu korda käinud, kokku umbes nii kümme korda ja mulle on alati meeldinud. Millalgi lähitulevikus on meil plaanis ka V Spas ööbimisega pakett broneerida, vaatasin, et Hotelliveebi lehe kõige populaarsem romantikapakett on just V Spa “Võluv romantikapuhkus mullivanniga deluxe toas”, mis maksab argipäeviti 119.-

Aga praegu räägin siiski basseinidest ja saunadest. Mina ostan üksi või kaaslasega käies alati deluxe pileti, sest see tagab pääsu ka saunamaailma ja soolamaailma ja just erinevate ägedate saunade pärast ma seal spaas enamasti käingi. Kui käime perega, siis me veedame küll enamus aja Väikse Preili lemmik paikades ehk mullivannides ja lastebasseinis ja võtame selle kõige tavalisema pileti, millega pääseb kolme sauna ja veemaailma. Meie käime võimalusel argipäeva hommikuti, siis on vähem rahvast ega pea kuskil järjekorras seisma ja saunalaval kokkupressitult istuma.

Juba spa asukoht on mugav. Täiesti kesklinnas, sõidad Kvartali kaubanduskeskuses liftiga neljandale korrusele ja võidki mõnulema asuda. Riietusruum on meestele ja naistele ühine, riiete vahetamiseks on väikesed boksid, beebidega käies on ühine ruum eriti mugav lahendus. Pesuruumides on nii väiksed vannid kui ka söögitoolid olemas, kuhu on hea laps asetada selleks ajaks, kui ennast pesed. Kodust tuleks kindlasti plätud kaasa pakkida, sest põrandad on libedad ning ilma enam veekeskusesse ei lastagi. Kellel siiski plätusid kaasas pole saavad sellised natuke naljakad ühekordsed osta (võib olla on väga mugavad, aga jätavad naljaka mulje).

Beebibasseinis ning mullivannides on vesi 33 kraadi ja suures veesilmas 31 kraadi, Jaapani basseinis lausa 41 kraadi. Õnneks on õhk ka soe ja meie lapsel pole seni küll jahe hakanud.

https://vspa.ee/galerii/

Soolamaailmas saab soolabasseinis kogeda ainulaadset võimalust ning veepeal hõljuda, seal varbad taeva poole lebada saavad ka need, kes ujuda ei oska. Vesi ise hoiab sind…

https://vspa.ee/galerii/

Aurusaun, gaasikerisega saun, Haman, Soome saun, Kadaka saun, Vene banja, Jääsaun, meesaun, soolakivisaun, soola – aurusaun…mida võtta mida jätta? Ma üldiselt käin kõigis, aga on välja kujunenud lemmikud. Kadakasaunas on õhus mõnus kadaka aroom, mis on kasulik meie immuunsüsteemile. Vene banjas istudes on mul alati tunne nagu oleks Kunksmooril külas, kes mingit nõiarohtu parasjagu kokku segamas ja mina oodates saan kuumas mõnuleda. Jääsauna nelja kraadine temperatuur on minu seni küll ainult värisema pannud ja pole vau efekti tekitanud. Soola – aurusaunas meeldib mulle loodusliku meresoolaga keha koorida, pärast on kohe tunda, et nahk on pehmem ja säravam.

Väga huvitavad on ka saunarituaalid, need pakuvad võimalust lõõgastumiseks ning saab huvitava kogemuse saunakultuurist. Mina olen osalenud leilisauna rituaalil. Saunameister viskab leili ja vehib rätikuga ning vahepeal viskab ka jahutavat vett sulle kuuma keha peale ning vihtleb ka. Ma tahaksin kindlasti ära proovida ka Shea-või rituaali, mille kirjeldus mulle kodulehel väga uhke ja kutsuvana tundub.

https://vspa.ee/galerii/

Veekeskuses on palju lõõgastumispaiku, kus vahepeal hea privaatsust nautida ja näiteks beebit sööta või niisama lamamistoolis puhata ja kokteili nautida, mida kohe basseini äärest tellida saab.

Hakkasin mõtlema, kas selles spaas on midagi, mis mulle ei meeldi ka? Libedad põrandad on vist ainuke miinus, mis meelde tuleb. Pilet ei ole ka just kõige odavam, aga see ongi see mõnus tükike luksust millega ennast vahel premeerida 🙂

Mängukeskuses Marakratt hullamas

Kuna täna on vastikult niiske ja vihmane ilm, siis mänguväljakule ma ei tahtnud Väikse Preiliga minna, aga mingit vahvat tegevust tahtsin talle pakkuda küll. Googeldasin Tartus asuvaid laste mängumaasid ja valisin asukoha järgi kõige paremini sobiva välja.

Täna sai valituks Kvartali keskuses asuv laste mängukeskus Marakratt. Asub see neljandal korrusel ehk on V Spa veekeskuse naaber. Sõitsime liftiga õigele korrusele, parkisime käru ukse taha ning astusimegi marakrattide maailma.  1-aastasele maksis 60 minuti pilet 3.-, täitsa mõistlik hind minu arvates.

Esimesena suundusime muidugi pallimerre, mis on siiani mängutubades Väikse Preili lemmik koht olnud. Seal samas oli kohe ka liumägi nii, et seal mängumaa osas veetsime ikka enamuse ajast.

https://www.marakratt.ee/galerii/

Veel pakkus lapsele huvi nukunurk, koos köögi ja tarvikutega. Sai hoogsalt kapi uksi ja sahtleid avada ja kraami välja tõsta, nukukäruga nukku ringi sõidutada ja erinevaid puuvilju korvi ja potti tõsta.

Autodele mõeldud ringrajal oli alati palju sõitjaid, sinna ta eriti minna ei julgenud, aga üks väiksem auto pakkus talle muidu huvi küll. Raamaturiiuli juures vaatasime pusled üle ja sirvisime paari raamatut ka. Suurematele mõeldud atraktsioone ma väga uudistada ei jõudnud, aga tegevust jagub seal tundideks ka suurematele lastele. Olemas on ronimisala, pallikahurite mänguala, liumägi läbi kahe korruse ja palju muudki. 4. – 12. aastaseid lapsi saavad vanemad sinna mängima viia ka nii, et ise lähevad ära näiteks Kvartalisse shoppama.

Mängukeskuses on olemas ka sünnipäevatuba, kuhu mahub 30 külalist. 3 tunnise sünnipäeva hinnad algavad 60 eurost nädala sees ja on 100 euro ringis nädalavahetustel.

https://www.marakratt.ee/galerii/

Ma arvan, et tegu on ühe ägeda mängukeskusega, kuhu me ka teinekord mängima suundume. Tund aega hullamist väsitas Väikse Preili täitsa ära, oli kärus teel koju väga rahulik, tavaliselt tahab ikka vankrist välja rabeleda.

 

Õhtusöök La Dolce Vitas

Ma sattusin Tartu vanalinnas Gildi tänaval asuvasse Itaalia restorani La Dolce Vita esimest korda juba Tartu ülikooli rebasena ehk siis 13 aastat tagasi. See armas restoran on mul siiani üks lemmikuid ning aegajalt ikka käin seal ennast maitsvate roogadega premeerimas.

Täna saime koos mehega õhtusöögile minna, tähistasime tema esimese veerandi lõppu õpetajana, Väike Preili jäi onuga koju mängima. La Dolce Vita avati 2003. aastal itaallaste poolt ning restorani saalis on alati mõnus sumin nagu üks suur Itaalia perekond sööks õhtust ja jagaks teistega oma päevamuljeid, samas pole see sumin häiriv ning jagub privaatsust, et kallimaga koos õhtusööki nautida. Meie jõudsime restorani juba kella viie ajal ja rahvast polnud väga palju, õhtul hiljem ja nädalavahetustel minnes soovitan laua ette broneerida, sest tegemist on väga populaarse restoga.

Mina sõin täna esimest korda Ravioli al salome`d ehk värskeid ravioole koore, lõhe, tomatikastme, punase sibula ja parmesani juustuga. Oli väga maitsev täidisega pastaroog, aga minu jaoks oli seda sibulat seal liiga palju.

Mees tellis Pollo al limone ehk kanafilee koore-sidrunikastmes, ta kiitis oma pearooga väga. Kõige lemmikumad toidud on mul La Dolce Vitas Lasanje, Rigatoni ai quattro formaggi ning kõik pitsad on ka hirmushead.

Magustoiduks sõin mina Tiramisut, mis oli hea nagu alati. Ma üldse ei mäletagi, et ma oleks seal kunagi mõnes toidus pettuma pidanud. Mees tellis Fagottino alla banana ehk traditsioonilise Itaalia piruka sokolaadi, maskarpoone juustu ja banaaniga. Esimene mõte tema magustoitu nähes oli mul: “Appi, kui suur ja rammus ports”

Jäätised on ka seal restoranis väga head, tavaliselt suvel, kui Emajõe äärde jalutama suundume, siis põikame La Dolce Vitast läbi ja võtame jäätisetuutud maiustamiseks kaasa.