Tartu parim vastlakukkel?

Foto: Saiasahwer Facebook

Ma küll täpselt ei tea mitu vastlakuklit ma sellel aastal olen juba ära söönud, aga kindlasti liiga palju. See on minu puhul vist paratamatus, kuna elan Saiasahwri ligidal, kus müüakse lihtsalt maailma parimaid kukleid ja üldse pirukaid. Lisaks Saiasahwri kuklitele olen sellel aastal proovinud veel Pagaripoiste, Werneri ja raekojaplatsis asuva Pagari poe toodangut. Järjestan nad meeldimise järgi, siis siia ka:

1.Saiasahwer (Herne 20) – lihtsalt ülinämma. Piisavalt palju maitsvat vahukoort ja nii õhuline ja maitsev sai. Seal saab valida nii moosidega, moosita kui ka isegi martsipaniga kuklite vahel.

2. Werner (Ülikooli 11) – kukkel oli maitsev, vahukoort oli piisavalt, aga kukkel tervikuna ei olnud nii maitsev, kui Saiasahwris söödu, aga siiski soovitan osta.

3. Pagaripoisid (Küüni 7) – pigem oli kukkel selline väiksem, meeldis, et peale oli lisatud natuke sokolaadi, vahukoor meeldis, aga sai oli liiga tihke. Kokkuvõtvalt selline harju keskmine kukkel.

4. Pagari Pood (Raekoja plats 2) – meeldis nendest neljast kõige vähem. Kukkel oli kõige odavam, aga ka kõige väiksem. Vahukoor hea, aga sai väga tihke ja maitsetu. Teist korda ei ostaks.

Kuhu soovitate veel kuklijahile minna?

Vahur Kalmre raamat Martin Kutmanist


Olen varem lugenud Kalmre kirjutatud teost “Tartu Rock! Tartu Rock!”, see raamat pälvis parimale spordiraamatule antava Georg Hackenschmidti auhinna ning meeldis mulle ka. Mu ootused olid ka Kutmani raamatule kõrged, eelkõige sellepärast, et Kutman oli nii huvitav ja spordile pühendunud inimene ning raamatus antakse sõna paljudele tema kolleegidele ning õpilastele. Lugesin Vahur Kalmre raamatu “Martin Kutman – kergejõustikus kogu elu” läbi praktiliselt ühe päevaga. Põnev oli, ei tahtnud raamatut käest panna.

Legendaarse treeneri Kutmaniga olen ka ise kokku puutunud, kui ta Tartu Ülikooli õppejõuna meile kehakultuurlastele kõrgushüppe tarkust jagas ja arvestust vastu võttis. Mäletan, et käisime mitmel päeval hüppamas, hüppel hindas ta vist kaheksat erinevat tegurit, kunagi polnud kõik päris hea. Hüppasime kõik ikka uuesti ja uuesti, aga lõpuks saime ala arvestatud ja kuhjaga uusi teadmisi ja harjutusi ka lisaks.

Olin 2011. aasta suvel Viljandi staadionil kohapeal, nägin Eesti rekordi sündi. Jälgisin just kõrgushüpet erilise huviga, sest oli näha, et Anna Iljustsenko on heas hoos. Rõõmustasin väga Anna hüpatud Eesti rekordi üle. 29. mail 2012 olin Tamme staadionil ootamas vägevat kergejõustiku-õhtut. Gustav Sule memoriaal on alati heatasemeline ja Tartu publik sportlastesõbralik. Kahjuks kujunes sellest hoopis kurb õhtupoolik, sest teatati Martin Kutmani surmast. Suur treener lahkus, aga tema parim õpilane Anna Iljustsenko hüppas ikka vapralt kõrgust – treeneri auks.

Raamat oli jagatud peatükkideks erinevate teemade kaupa. Lugeda sai nii Kutmani sünnist Gruusias Estonka külas, sealsest eluolust, Martini kooliaastatest, jõudmisest teivashüppe juurde, esimesest Eesti külastusest, Eestisse elama asumisest ja Fred Kudu seosest selles otsuses, tööst ülikoolis ja Kääriku spordibaaside loomisest, treeneritööst, õpilastest, veteranide võistlustest, eraldi peatükk muidugi Annast, samuti perest. Lõpetuseks veel intervjuu lapselapsele.

Kalmre on kirjutanud ladusalt ja põnevalt, Kutmani pere, kolleegide ja õpilaste meenutused kinnitavad juba minu varasemat esmamuljet, et Kutman oli imeline treener ja suure südamega inimene. Kindlasti on see raamat lugemist väärt ja ma mingil hetkel loen selle uuesti kaanest kaaneni läbi.

Werneris brunchil

Käisime Väikse Preili ja vanaemaga Mänguasjamuuseumis mängimas, peale seda olid kõigil kõhud tühjad ja otsustasime kohvikus Werner keha kinnitada. Rahvast oli kohvikus väga palju, sammusime teisele korrusele, kus oli palju rahulikum ning teenindamine toimus lauast. Väiksele Preilile toodi kohe söögitool ja ta istus seal õnnelikult ja uudistas ümbrust seni kuni me menüüga tutvusime.

Werner pakub nädalavahetusel kuni kella 14.00ni hommikumenüüd, valik on üpriski suur. Mina sõin omletti ja pannkooke, vanaema mune benedicti moodi ning magustoiduks tellis ta samuti pannkoogid ja Väike Preili sai kõigest ampse. Pannkoogid olid ta erilised lemmikud.

Toidud olid väga maitsvad, ooteaeg lühike ning teenindus väga lapsesõbralik. Väiksele Preilile toodi kõrs, et oleks lahedam juua ning ühel hetkel, kui ta veidi rahutuks muutus, siis tõi naeratav teenindaja raamatu, mida laps uudistada sai. Kohvikust lahkudes anti talle kaasa üks joonistus, mida võimalik kodus värvida.

Foto: Werner facebook
Foto: Werner facebook

Oli meeldiv brunch, teinekordki! Muidu me käime Werneris alati kooke ostmas, aga vahelduseks oli tore seal ka midagi muud süüa. Lahkudes õgisin silmadega kooke, torte ka, aga kõht oli nii täis, et ei jaksanud isegi maiuste kaasa ostmise peale mõelda.

Maitsev Tartu – YliCool

“Maitsev Tartu” on maitseelamuste kampaania, mis toimub juba viiendat korda. 14 Tartu restorani pakuvad veebruari jooksul hõrgutavat ja erilist kolmekäigulist einet, mis maksab 21 eurot ning on valmistatud võimalikult kodumaisest toorainest.

Meie jaoks oli see esimene kord sellisel õhtusöögil osaleda, aga üritusest olin kuulnud muidugi ka varem, sest on see ju üks tartlaste lemmikumaid ettevõtmisi.

Ma tutvusin menüüdega ja valisin välja restorani YliCool, me polnud elukaaslasega seda Ülikooli tänaval asuvat toidukohta varem külastanud. Tegemist on väga hubase ja peresõbraliku restoraniga, seal on lastele lausa oma mängutuba ning on olemas nii laste kui ka beebidemenüü, uhke värk!

Meie eelroaks oli kergelt mädarõikane sous vide karpkala filee isetehtud kohupiima, tatrapliini, murulaugu-spinati majoneesi ja kitsejuustu tšipsiga. Väga hea roog, kala oli maitsev, tatrapliin sobis hästi sinna kõrvale ning kastmed lisasid roale särtsu. Eelroog nägi imeilus välja ka.

Foto: Silver Gutmann

Pearoaks sõime kadakase mekiga suitsust sea sisefileed juurselleri-õunapüree, sibulamoosi ning röstitud suhkruherne-bataadi-baklažaani ja lehtkapsa seguga. Sisefilee ja püree meeldisid mulle küll, sibulamoos oli minu arvates selle roa täht. Kahjuks mulle bataat ja baklažaan ei meeldinud üldse. Bataat oli nii kõva ja baklažaan väga õline. Kokkuvõttes hindan roa keskmiseks.

Foto: Silver Gutmann

Magustoiduks serveeriti karusmarja crème brûlée marineeritud brändiste marjadega. Tahaks veel! Crème brûlée  oli hea, marjad lisasid magustoidule mõnusat hapukust, imehea lõpetus õhtusöögile.

Foto: Silver Gutmann

Meie jäime oma Maitsva Tartu einestamisega väga rahule. Soovitan laua ette broneerida, sest veebruaris on väljas õhtustamine pop.

Rohkem infot osalejate ja menüüde kohta: http://www.maitsevtartu.ee/

Praktiline Eesti ajalugu – Tartu Uus Teater

Foto: Gabriela Liivamägi

Vau! Oli see vast teatrielamus. Tühja kõhuga ei soovita seda tükki vaatama minna, sest laval keedetakse, praetakse, süüakse ning saalis on pidevalt lendlemas ringi söögilõhn. See vahvlilõhn pani minu süljenäärmed küll tööle, koju jõudes valmistasin perele kiirelt pannkooke. Humoorikas lihapraadimisõpetus kulub alati ära ning kui laps lunib kodus mõnda uut magustoitu, siis palun väga – hapukoor suhkruga, valmib ülikiirelt.

Ja Kukerpill kummitab nüüd, ise ka imestasin kui paljusid Kukerpillide laule ma tegelikult tean. “Tahan lennata”, “Ei takista vallid”, “Pole sul tarvis teada”, “Oi külad, oi kõrtsid”, “Veel kord”, “Kui naine armastab meest”, “Sind ainult palun isa” jne, kõik need palad tulid esitlusele ja olid nii vahvalt jutustuste vahele põimitud.

Kohe kui kokk (Ann Ideon) avamonoloogiga lavale astus haaras lugu mind endaga kaasa ja põnevus ja hoog säilisid lõpuni. Teatritrupp alustab maailma loomisega ning jõuab teise vaatuse lõpuks kulinaarse eks-kursiooniga meie aega välja. Mulle meeldis, et kõik näitlejad on peaaegu koguaeg laval ning nende osad vahetuvad sujuvalt peaosast kõrvalosadesse ja siis hetkepärast astuvad jälle uue särava tegelasena rambivalgusesse. Koopamaalingute tegemine, paljude pillide kasutamine ning loomulikult pidev kokkamine – see kõik kokku mõjus nii värskena. Eks ole ju toit inimese elus alati kesksel kohal olnud ja inimese teekond toitumisahela tippu on kõvasti aega võtnud, aga siin me oleme.

Naerda sai ka, eredamalt tulevad praegu meelde hetked, kui vahvlite küpsetamise ajal laulsid naised “Karburaatori-laulu”, kui kokk tutvustas presidendivastuvõtu toite ning naabrimees, kes läbi astus, sest ” Su naisel tuli põles, mõtlesin, et astun läbi ja kustutan ära .” Huumorit oli tükis küll ja veel.

Foto: Gabriela Liivamägi

Lemmikuks mul kindlasti Tambet Seling, lisaks näitlejasarmile sai näha tema musikaalsust, krutskeid täis Robert Annus sobis tema lavapartneriks suurepäraselt. Naispeaosalised olid ka väga tublid, samuti Odd Hugo muusikud.

Peale etendust väljusin teatrimajast uskumatult energilisena ja rõõmsameelsena, aitäh Ivar Põllu selle imelise lavastuse eest.

Uuel ajastul vajavad inimesed mitte sõdade ja maniakkide, vaid õnne, ellujäämise ja praktiliste tarkuste ajalugu. On viimane aeg hakata väärtustama seda, mis on meid läbi paksu ja vedela siia välja toonud. Kõigel on alati olnud oma praktiline põhjus. Igal kombel ja traditsioonil, mida me truult järgime, on oma asine algus. Kõik, mis on “alati nii olnud” ning milles ei tohi kahelda, on kord saanud alguse, ning enamasti väga selgelt praktilisest vajadusest. Missugune on meie minapilt, meie mõttemaailm, meie söögilaud ja siht, on ikka sõltunud väga asistest põhjustest ja praktilistest olukordadest. Me oleme alati olnud need, mida me sööme ja tahtnud saada millekski muuks, mida me veel söönud pole. See on kahevaatuseline muusikaline teraapia, praktiline ekskursioon eestlaseks söömisesse, eestlaseks rääkimisse ja eestlaseks laulmisesse – läbi kulinaaria, kaljujooniste ja Kukerpillide laulude. Miks just Kukerpillid? Sest nende repertuaariks on rahvalaulud ja algupärandid, milles on sees kogu eestlasena elus ja maailmas püsimise teadus. See on suur tarkus, rüütatud arusaadavasse ja söödavasse vormi. Nende lauludes on sees “nagu asjad on”, praktiliselt, nagu räägiks seda viguriga vanaisa, kes teab kõike, aga ei hakka sellega viisakusest kelkima, sest see võiks varjutada tema õpetuse vastuvõtmist. Lavastus on kahes vaatuses ning sisaldab väga palju muusikat, toidulõhnu, liikuvaid pilte ning ilmselt ka huumorit. Siiski publikut ümber ei paigutata, ei toideta ega kiusata. Kes tunneb end ette petetuna, sellele võib lohutuseks lisada, et vaheajal töötab puhvet ja saab ka jalutada.

Laval: Ann Ideon, Maarja Mitt, Ingrid Isotamm, Robert Annus, Tambet Seling, Randi Kruus, Oliver Vare, Epp Peedumäe. Autor-lavastaja: Ivar Põllu. Esietendus: 23. veebruas 2017