Elistvere loomapargis

Meie Väikse Preili südames on karumõmmidel suur koht, ta oli ülipettunud, et Tallinna loomaaias pruunkaru ei olnud. Juba nädal aega ajab hommikuti issi üles ja korrutab: “Kalu puudu”. Kuna tema karu vaimustus sai alguse Elistverest, siis otsustasime ta “esimese lapsepõlve trauma” kaotada ja läksime jälle loomaparki.

Valisime hommikuse aja, temperatuur oli 20, aga oli pilvine ja kerge tuulega ilm, mis lõi head eeldused, et loomad väljas oleksid ja ringi ka liiguksid. Nirgid ja mink olid väga aktiivsed ja lapsel oli lõbu kui palju.

Ma ei tea kuidas me varem Elistveres käies pole jäneste puuride juurde sattunud, aga seekord olime seal pikalt. Nägime ka kuidas jänksidele süüa ja juua anti, kõigile üks suur õun, aga ühele eriti hea isuga jänkule kaks õuna. Saime teada, et ilvestel on pojad, aga me ei näinud juba teistkorda ühtegi ilvest. Oravad olid mänguhoos ja andsid nagu tsirkuse etendust.

Karu oli olemas ja tegutses ikka kogu raha eest. Nägime kuidas ta jooksis, kahele käpale tõusis ja enda selga puu vastu sügas, oma väiksesse basseini hüppas ja ennast jahutas ning pesi. Laps oli õnne tipul, kui karu talle otsa vaatas ja puuri lähedale maha istus.

Elistveres on alati vahva, aga nüüd tahaksime ka Alaveski loomaparki uudistama minna, sest seal peaks lausa mitu karu olema. Tartust veidi üle 100km sõitu, aga vaatasin, et seal lähedal on ka Filmi Vargamäe ehk koht, kus “Tõde ja õigust” filmiti ja vahva oleks seda paikagi külastama minna. Augustis võtame plaani.