Valgesoo matkarada-Põlva-Pizza Olive

Pidime täna Vudilasse minema, aga hommikune ilm ei tõotanud just sooja suplusvett ja kuna seal kõige ägedamad ongi veeatraktsioonid, siis jätsime mineku mõnele teisele päikselisemale päevale. Läksime hoopis Põlvamaale.

Esimene peatus oli Valgesoos, seal on 1,8km pikkune rada, mis kulgeb ümber Valgesoo raba, rabas on ka National Geographicu kollane aken, üks 21st Lõuna – Eesti avastamist väärt paigast. Matkaraja alguses on uhiuus vaatetorn, mis pea 30 meetrit kõrge. Mina argpüks jäin muidugi alla, aga Väike Preili ja mu elukaaslane ronisid ikka tippu ja imetlesid vaadet. Või noh elukaaslane üritas ümbrust vaadata ja Väike Preili lihtsalt jooksis meeletult ringi tornis.

Mulle meeldis matkaraja rabaosa, laudtee oli vahepeal mõnusalt sinkavonkaline ja vaade oli ilus, kollane aken oli ka kena koha peal, metsaosa ehk pool rajast oli samas igav, polnud nagu midagi vaadata, peale paari kuklasepesa.

Järgmise peatuse tegime Põlva linnas, täpsemalt külastasime linna uuenenud keskväljakut, mis aasta tagasi avati. Ilus koht, purskaevud, puhkealad, park, mänguväljak, pinksilaud ja isegi poksikott. Ma pole varem kuskil avalikus kohas poksikotti näinud. Kogu tervik jättis väga sümpaatse mulje.

Foto: lounaeestlane.ee

Viimane peatus oli Ihamaru külas Pizza Olive`s. Endiselt arvan, et seal on Eesti parim pitsa. Mina valisin singipizza, Väike Preili sõi ka ja kiitis, elukaaslane sõi peekoni pitsat ja jäi ka väga rahule. Jõudsime kohale 15 minutit peale avamist ja elu seal juba kees, kohe peale meid tuli veel mitu mitu autotäit inimesi. Väga pop paik, aga õigustatult ka.

Karlova kodukohvikud 2019

Karlova päevade raames toimus eelmisel reedel kohvikutepäev, 47 kohvikut üle terve Karlova ootasid külastajaid. Minu jaoks on Karlova linnaosa Supilinna kõrval teine valik, kuhu tulevikus tahaksime oma kodu soetada. Jalutasime Karlovasse läbi kesklinna ja alustasime kohvikute uudistamist Tähe tänavalt. Seal võttis meid tegelikult esmalt vastu suur müra, tolm ja asfalteerimistöid teostavad masinad. Kas tõesti muul ajal ei saanud tee parandustöid teha?

Kuna me asusime kohvikuid külastama õhtul kuue ajal, siis sattusime tihti väga pika järjekorra lõppu ja korisevad kõhud andsid märku, et ei jaksa oodata, tahaks midagi juba ampsata. Nii me Tähe tänavalt, mis tundus olema kõige populaarsem ja rohkearvulisem kohvikute poolest väiksematesse kõrvaltänavatesse pöörasimegi.

Veealune maailm (Õnne 43) kostitas meid pitsarullidega. Olid maitsekad, paraja suurusega ja meeldisid meile kõigile, Väike Preili nosis usinalt oma pirukat ja oleks veel tahtnud.

Umbrohu pitsakohvik (Aleksandri 41) oli teine koht, kus me rahakoti välja võtsime. Väiksed pitsad valmistati kohapeal pitsaahjus ja olid väga maitsvad.

Tegelikult jalutasime me mööda nii paljudest ägedatest kohvikutest, järgmisel aastal alustame võimaluse korral juba päevasel ajal kohvikute külastamist ja sööme kõhud punni. Lisaks heale söögile meeldib mulle teiste aedu imetleda, Karlovas on väga palju suure hoovi ja lillepeenarde ning lebotamisnurkadega vahvaid paiku.

Emadepäeva lõuna Püssirohukeldris

Tahtsime emadepäeva tähistama minna Chez Andre restorani, olen käinud sealt argipäeviti lõunabuffees söömas ja toitude valik on olnud väga rikkalik ning maitseküllane. Kodulehel on kirjas, et nädalavahetustel pakuvad nad 6.- eest desserdi buffeed, kohapeal selgus, et tegelikult see nii siiski pole, juba mõnda aega sellist nädalavahetuse pakkumist ei eksisteeri. Kas on raske siis vastav info kodukalt eemaldada või me oleme ainsad maiasmokad, kellele selline buffee kutsuvana tundub?

Igatahes jalutasime Püssirohukeldrisse, ma pole seal mitu aastat käinud, aga vanasti olid seal maruhead soojad purukoogid. Kohapeal selgus, et neid menüüs enam polegi, nuuks!

Lastesõbralik oli Püssikas küll, Väiksele Preilile toodi kohe paber ja pliiatsid ja ta asus kunsti looma. Menüüs oli meelepäraseid valikuid mitmeid, aga ikka tellisime mehega mõlemad endale kanafileetasku mozzarella ja päikesekuivatatud tomatiga ja ahjukartuli ning marineeritud köögiviljadega. Lapsele tellisime kananagitsad friikartulitega.

Lastepraad tuli üpiski kiiresti, umbes 15 minutit peale tellimuse esitamist. Väga suur ports, maitses hästi ka. Me haruharva tellime või ostame koju friikaid, aga täna ta neid süüa sai. Lõpuks kastis juba oskuslikult kartulit ketsupi sisse enne suhu panemist.

Umbes 30 minutit peale lasteprae toomist saime meie ka lõpuks oma praed kätte. Ma tegelikult ei saanudki aru, millest selline suur ooteaeg, me olime peale avamist esimesed külalised, peale meid tuli väga mitu laudkonda veel, ei kujuta ette kaua nemad lõpuks ootama pidid.

Kahjuks ei ole prae kohta ka häid sõnu öelda. Ma pole toiduga üldse pirts, aga need marineeritud köögiviljad olid nii kõvad, eriti porgand, nagu oleks lihtsalt toorest porgandit söönud. Kartulid olid head, aga kana oli nii vintske ja maitsestamata. Unustati?

Foto: pyss.ee

Mõned head aastad tagasi sattusin sinna ikka tihti sööma ja kõhu sai alati täis ning nuriseda polnud ka millegi üle. Peale tänast ei kõneta kahjuks Püssikas mind enam üldse.

Elistvere loomapargis ja Juulamõisa kohvikus

Elistvere loomapark asutati 1997. aastal, me külastasime parki viimati eelmise aasta suvel. Kuna 1. mai on töövaba päev, siis tahtsime Väikse Preili viia kuhugi ägedasse kohta. Väljavalituks saigi Elistvere loomapark, perepilet maksab kõigest 6.40. Peale piletiostu imetlesime vaatamiseks pandud topiseid ja siis suundusime juba päris loomi vaatama.

Edasipidi teame, et just kevad ongi parim aeg sinna minekuks, suvel on sageli nii palav olnud, et loomad ei tule oma varjualustest väljagi ning puud ja põõsad on nii rohelised ja kohevad, et näed ainult karu peput ja põdra sarvi kuskilt paistmas.

Täna toimetasid kõik loomad aktiivselt ringi, ainult ilveseid ja rebast ei õnnestunud meil näha. Alustasime oma ringkäiku näriliste majast, Väikse Preili ajasid eriti elevile deegud, kes kahekesi koos jooksurattal trenni tegid. Seal on vaatamiseks veel laborihiiri, liivahiiri, hamstreid, merisigu ja tsintsiljasid.

Sealt suundusime piisonite juurde, meid tuli uudistama kolm piisonit, lapsel jälle elevust kui palju. Nugised olid väga hoos ja jooksid pidevalt ringiratast ja hüppasid vastu klaasi. Minu lemmikuks osutus mink, keda ma polnud varem nii lähedalt uudistada saanud.

Veel nägime põtra, metskitsi, kabehirve, kuna metssigu ei tohi katku tõttu loomapargis pidada, siis seal aedades elutsevad praegu tüüringi sikud ja pekingi pardid. Oravad tegid igasuguseid lolluseid ja neid oli päris palju külastajaid vaatamas.

Meie lapse kõige lemmikum oli kindlasti karu, teel koju korrutas aina: “Mõmmi, mõmmi” Karu polnud kade ka, poseeris kenasti ja näitas oma oskuseid.

Peale loomapargi ringkäiku olid kõhud tühjad. Mulle jäi Tartust Elistverre sõites silma Juulamõisa kohviku viit. Sinna me sõitsimegi, ainult kolme kilomeetri kaugusel loomapargist.

Foto: Juulamõis facebook

Sisenedes saime kohe väga sooja vastuvõtu osaliseks. Teenindaja küsis, kas oleme esimestkorda ja tutvustas menüüd ning aitas meil otsused langetada. Sisekujundus oli ka väga hubane ja kasutatud oli huvitavaid detaile, lastejaoks oli kirstutäis mänguasju, mulle meeldis, et eelistatud oli puidust lelusid. Olemas on ka suur väliterass, kus mõnus päikese käes peesitada ja toitu nautida.

Mina sõin Kalevipoja praadi ning elukaaslane riisist kullapada, Väike Preili sõi meie mõlema juurest natukene. Toidud olid väga maitsvad ja portsjonid toekad. Magustoiduks sõime pannkooke, ühed mu elu parimad pannukad 🙂 Kindlasti astume sealt veel läbi, kui sinna kanti asja.

Supilinna kohvikutepäeval

XVIII Supilinna päevad lõpetasid oma programmi avatud hoovide päevaga. Supilinlased avasid oma ukse, väravad ja südamed ning pakkusid ülimaitsvaid roogi hoovikohvikutes. Väga palju tartlasi oli täna Supilinnas liikvel, nii ka meie pere.

Alustasime oma kohvikute ringkäiguga Tähtvere tänavalt, retrohõnguline garaazikohvik aadressil Tähtvere 3 on meile juba eelmisest aastast tuttav. Seekord maitsesime beseerulli ja Aleksandri kooki, küpsetised nägid väga isuäratavad välja ja maitsesid ka hästi.

Marja ja Tähtvere nurgal oli väga populaarne Marja jäätisepang. Lihtsalt nii heale ja geniaalsele ideele üles ehitatud kohvik. Valid, millist jäätist sa soovid, kisad oma eelistuse kolmanda korruse aknast paistvale müüjale. Ta laseb nööriga pange jäätistega alla, teise pange asetad raha. Müüja tõmbab rahaämbri üles ja tehing ongi tehtud. Kahtlemata laste lemmik kohvik. Kuna tuul oli päris külm ja Väiksel Preilil pisike köha ka kallal, siis me seekord jätsi ei ostnudki.

Järgmise peatuse tegime Herne 55 aknakohvik Don Hernez´es. Mehhikopärased toidud olid ülimaitsvad ning apelsinilimps sobis sinna kõrvale joogiks väga hästi. Tacokorvike rebitud lihaga maitses ka Väiksele Preilile väga, minu ja elukaaslase lemmikud olid Quesadillad, neid oleks võinud sööma jäädagi.

Herne tänaval põikasime veel sisse ühte sisehoovi, kus tegutsesid kõrvuti supikohvik Suhvik ning aus ja maitsev eestimaise tänavatoidu kohvik. Me maitsesime sealt burgerit ja friikaid. Friikartulid olid mõnusalt krõbedad ja hea kastmega, kahjuks burger ei maitsenud meile üldse. Väga rasvane ja see hakkliha nagu ei sobinud burksi vahele, oleks eelistanud klassikalisemat varianti.

Viimase peatuse tegime Lepiku 3 kohvikus Köömen. Kui eelneval aastal tundus, et Jäätisepang on kõige popim koht, siis julgen väita, et selle aasta kõige külastajaterohkem kohvik on just Köömen. Seal oli väga huvitavaid Süüria toite, millest ma polnud varem kuulnudki. Kahju, et me sinna nii hilja sattusime, kõhud olid juba nii täis ja Väikse Preili uneaeg pressis peale, seega me sealt midagi ei maitsnudki. Kui järgmine aasta ka tegutsevad, siis alustame ringkäiku nende juurest.