Werneris brunchil

Käisime Väikse Preili ja vanaemaga Mänguasjamuuseumis mängimas, peale seda olid kõigil kõhud tühjad ja otsustasime kohvikus Werner keha kinnitada. Rahvast oli kohvikus väga palju, sammusime teisele korrusele, kus oli palju rahulikum ning teenindamine toimus lauast. Väiksele Preilile toodi kohe söögitool ja ta istus seal õnnelikult ja uudistas ümbrust seni kuni me menüüga tutvusime.

Werner pakub nädalavahetusel kuni kella 14.00ni hommikumenüüd, valik on üpriski suur. Mina sõin omletti ja pannkooke, vanaema mune benedicti moodi ning magustoiduks tellis ta samuti pannkoogid ja Väike Preili sai kõigest ampse. Pannkoogid olid ta erilised lemmikud.

Toidud olid väga maitsvad, ooteaeg lühike ning teenindus väga lapsesõbralik. Väiksele Preilile toodi kõrs, et oleks lahedam juua ning ühel hetkel, kui ta veidi rahutuks muutus, siis tõi naeratav teenindaja raamatu, mida laps uudistada sai. Kohvikust lahkudes anti talle kaasa üks joonistus, mida võimalik kodus värvida.

Foto: Werner facebook
Foto: Werner facebook

Oli meeldiv brunch, teinekordki! Muidu me käime Werneris alati kooke ostmas, aga vahelduseks oli tore seal ka midagi muud süüa. Lahkudes õgisin silmadega kooke, torte ka, aga kõht oli nii täis, et ei jaksanud isegi maiuste kaasa ostmise peale mõelda.

Maitsev Tartu – YliCool

“Maitsev Tartu” on maitseelamuste kampaania, mis toimub juba viiendat korda. 14 Tartu restorani pakuvad veebruari jooksul hõrgutavat ja erilist kolmekäigulist einet, mis maksab 21 eurot ning on valmistatud võimalikult kodumaisest toorainest.

Meie jaoks oli see esimene kord sellisel õhtusöögil osaleda, aga üritusest olin kuulnud muidugi ka varem, sest on see ju üks tartlaste lemmikumaid ettevõtmisi.

Ma tutvusin menüüdega ja valisin välja restorani YliCool, me polnud elukaaslasega seda Ülikooli tänaval asuvat toidukohta varem külastanud. Tegemist on väga hubase ja peresõbraliku restoraniga, seal on lastele lausa oma mängutuba ning on olemas nii laste kui ka beebidemenüü, uhke värk!

Meie eelroaks oli kergelt mädarõikane sous vide karpkala filee isetehtud kohupiima, tatrapliini, murulaugu-spinati majoneesi ja kitsejuustu tšipsiga. Väga hea roog, kala oli maitsev, tatrapliin sobis hästi sinna kõrvale ning kastmed lisasid roale särtsu. Eelroog nägi imeilus välja ka.

Foto: Silver Gutmann

Pearoaks sõime kadakase mekiga suitsust sea sisefileed juurselleri-õunapüree, sibulamoosi ning röstitud suhkruherne-bataadi-baklažaani ja lehtkapsa seguga. Sisefilee ja püree meeldisid mulle küll, sibulamoos oli minu arvates selle roa täht. Kahjuks mulle bataat ja baklažaan ei meeldinud üldse. Bataat oli nii kõva ja baklažaan väga õline. Kokkuvõttes hindan roa keskmiseks.

Foto: Silver Gutmann

Magustoiduks serveeriti karusmarja crème brûlée marineeritud brändiste marjadega. Tahaks veel! Crème brûlée  oli hea, marjad lisasid magustoidule mõnusat hapukust, imehea lõpetus õhtusöögile.

Foto: Silver Gutmann

Meie jäime oma Maitsva Tartu einestamisega väga rahule. Soovitan laua ette broneerida, sest veebruaris on väljas õhtustamine pop.

Rohkem infot osalejate ja menüüde kohta: http://www.maitsevtartu.ee/

Õhtusöök La Dolce Vitas

Ma sattusin Tartu vanalinnas Gildi tänaval asuvasse Itaalia restorani La Dolce Vita esimest korda juba Tartu ülikooli rebasena ehk siis 13 aastat tagasi. See armas restoran on mul siiani üks lemmikuid ning aegajalt ikka käin seal ennast maitsvate roogadega premeerimas.

Täna saime koos mehega õhtusöögile minna, tähistasime tema esimese veerandi lõppu õpetajana, Väike Preili jäi onuga koju mängima. La Dolce Vita avati 2003. aastal itaallaste poolt ning restorani saalis on alati mõnus sumin nagu üks suur Itaalia perekond sööks õhtust ja jagaks teistega oma päevamuljeid, samas pole see sumin häiriv ning jagub privaatsust, et kallimaga koos õhtusööki nautida. Meie jõudsime restorani juba kella viie ajal ja rahvast polnud väga palju, õhtul hiljem ja nädalavahetustel minnes soovitan laua ette broneerida, sest tegemist on väga populaarse restoga.

Mina sõin täna esimest korda Ravioli al salome`d ehk värskeid ravioole koore, lõhe, tomatikastme, punase sibula ja parmesani juustuga. Oli väga maitsev täidisega pastaroog, aga minu jaoks oli seda sibulat seal liiga palju.

Mees tellis Pollo al limone ehk kanafilee koore-sidrunikastmes, ta kiitis oma pearooga väga. Kõige lemmikumad toidud on mul La Dolce Vitas Lasanje, Rigatoni ai quattro formaggi ning kõik pitsad on ka hirmushead.

Magustoiduks sõin mina Tiramisut, mis oli hea nagu alati. Ma üldse ei mäletagi, et ma oleks seal kunagi mõnes toidus pettuma pidanud. Mees tellis Fagottino alla banana ehk traditsioonilise Itaalia piruka sokolaadi, maskarpoone juustu ja banaaniga. Esimene mõte tema magustoitu nähes oli mul: “Appi, kui suur ja rammus ports”

Jäätised on ka seal restoranis väga head, tavaliselt suvel, kui Emajõe äärde jalutama suundume, siis põikame La Dolce Vitast läbi ja võtame jäätisetuutud maiustamiseks kaasa.

Eesti parim pitsa?

Kui me satume Põlva kanti, siis meid tõmbab nagu magnetiga ka Postitee ääres asuvasse Ihamaru kõrtsi, kus tegutseb külakohvik Pizza Olive. Pitsa valmib külastajate silme all puuküttega pitsaahjus. Suvel on toidukoht igapäevaselt avatud, aga praegu ainult nädalavahetustel. Rahvast on kohvikus alati palju, aga meie küll oma pitsasid väga kaua ootama pole pidanud.

Väike pitsa on 28cm ning suur 40cm läbimõõduga.  Väike pitsa maksab keskmiselt 7.- ja suur 15.- Meie pere lemmikud on Toscana, Extra ning Prosciutto di Parma pitsad.

Kohvikus on mõeldud ka laste peale, olemas on söögitool ning mänguasjad, raamatud ning joonistustarbed.

Meie ühildame seal einestamise alati mõne vaatamisväärsuse külastamisega. Oleme käinud Maanteemuuseumis, Meenikunno rabas ja Põlva linnas. Kohviku lähedal on ka Viia – Jaani labürinditalu. Postiteel on aga veel nii palju avastamata kohti, et suvel sinna kanti kindlasti jälle satume.