Super Skypargis

Käisin ka nüüd selles kurikuulsas kaubanduskeskuses T1 Mall of Tallinnas, kus pidi pidevalt tühjus valitsema. No tegelikult ma nägin seal kolme tunni jooksul lausa kümmet klienti veel ma arvan. Tegelikult oli veidi hirmus ka, astud tühja poodi sisse, teenindaja kohe elavneb, et yeee, inimene tuli poodi ja siis piidleb ja passib sind eriti aktiivselt, mul tekib sellistel hetkedel alati tunne, et saaks ruttu minema, aga no nad vasekesed näevadki vist kliente väga harva.

Tegelikult tahtsin rääkida hoopis millestki vahvast, mida see keskus endas peidab nimelt Super Skypargist. Kõigepealt käisime teaduskeskuses Skylab, seal oli väga vahvaid asju, näiteks saad sa seal teada, kui kõvasti sa kisada suudad, erinevatest peeglitest oma moonutatud keha uudistada, hoota kaugust hüpata. Ma suutsin mõtte jõul palli veerema panna, proovisin curlingus kätt ja mängisin hiigel yo-yoga. Mul täiskasvanuna oli seal väga lõbus, lapsed olid veel rohkem sillas kui mina.

Foto: puhkaeestis.ee

Batuudiala reklaamitakse kui Euroopa suurimat, ju ta siis on, batuute on seal tõesti meeletult palju ja igas suuruses. Lisaks hüppamisele saab kümne meetri kõrgusest liumäest alla sõita, põrkeautodega sõita ja muid hulluseid teha. Ka väikelastele on mõeldud, neil on omad atraktsioonid.

Foto: superskypark.ee

Palju on ka puhkenurki ja jätsikioskist saab osta maitsvaid jäätiseid ja kokteile. Kogu keskus jättis sümpaatse ja puhta mulje, sain aru, et atraktsioonid on ka valminud suures osas meie oma Eestis ja selle koha jaoks spetsiaalselt tehtud.

Peale hullamist olid kõhud väga tühjad. Einestasime seal samas asuvas pererestoranis CLAUDZ. Toit oli väga maitsev ja toodi kiiresti lauda, kakao maitses ka oivaliselt. Seal keskuses on vist üldse hea söömas käia, sest kliente pole ja seega saab ka toidud kiiresti, vähemalt peaks ju.

Rakveres söömas – Grillers, Pihlaka kohvik ja Fresco

Veetsime Rakveres ainult nädalalõpu, aga jõudsime külastada kolme erinevat toidukohta. Peale linnuse külastust olid kõhud väga tühjad, parkisime auto juba spa juurde ära ja jalutasime läheduses asuvasse Grillers Burgerikohvikusse.

Mina tellisin majaburgeri, mis on siis klassikaline veiseburger tomati, salati, punase sibula, kastme ja käsitööketsupiga. Elukaaslane võttis kana-peekoni burgeri. Üldiselt jäime oma burksidega mõlemad rahule, kuna veisepihv on ka kohapeal valmistatud, siis oli burger mõnusalt mahlane ja maitserikas, nuriseda pole nagu millegi kallal, aga kõige lemmikumaks ka ei tõusnud.

Edasi kõndisime Pihlaka kohvikusse ehk magusasõprade paradiisi. Kui ma väike olin ja vanematega Rakveres käisin, siis sain sealt kohvikust alati ühe koogikese kaasa valida ja tähtpäevadelgi olid meie peres tihti laual ikka Pihlaka tordid. Kohvikus oli palju rahvas, mõistlikud hinnad ja hõrgud road olid kohale meelitanud ka palju turiste.

Me tellisime kaaslasega mõlemad endale kaks erinevat koogikest ja valikut millist võtta, millist jätta polnud üldse lihtne langetada. Lõpuks valisin Šokolaadi-kirsikoogikese, see oli mõnusa kakaobiskviidipõhjaga, mahlasust lisasid punasesõstra kreem ja kirsizelee ning marja ekleeri, mis oli ka väga maitsev.

Õhtustasime spa sohvabaaris Fresco, kuna sellel päeval oli söödud juba omajagu ja kõhud kõige tühjemad ei olnud, siis piirdusime mõlemad ainult ühe roaga. Mina tellisin lasanje ja elukaaslane rigatoni, mis on siis kanakebabiga ja koorese ürdipestoga pasta.

Kõik hotelli numbritoad olid läbi müüdud ja baari pidi tunde varem laua kinni panema ning enamus laudu olid külastajate poolt hõivatud, aga toitu ei pidanud üldse kaua ootama, mis oli esimeseks meeldivaks üllatuseks. Minu koha pealt sai vaadata, kuidas kokad roogasid valmistasid, kõik tundusid Aasia päritolu olevad ja toimetasid üliusinalt ja energiliselt süüa teha. Teenindus oli ka Frescos kiire ja professionaalne. Minu lasanje maitses väga hästi, mu suure lemmiku La Dolce Vita lasanje vastu küll ei saa, aga muidu suurepärane maitseelamus. Eriti meeldis mulle lasanje kõrvale serveeritud tomatisalat, mis tasakaalustas rooga. Kaaslane jäi oma pastaga ka väga rahule, teinekordki võiks Frescosse minna.

Minu suvelemmikud 2019

Täitsa kahju on öelda, et suvi sai läbi, kuigi ka sügisel on omad võlud on suvi siiski mu lemmik aastaaeg. Peale kaht lapsega kodus oldud aastat oli natukene põnev, aga samas ka ärev jälle tööle minna. Töökeskkond, kolleegid ja õpilased kõik on minu jaoks uus. Arvatavasti hakkan ma ka blogisse palju harvemini jõudma kui praegu, aga kes teab.

Sellel suvel rändasime päris palju ringi ja avastasime Eestimaa paiku, kus varem polnud käinud. Muidugi käisime ka kohtades, mis juba varasemast on meeldima hakanud ja saime kinnitust, et nad on ikka tasemel ja koha meie lemmikute listis kindlasti ära teeninud.

Vudila – käisime juulis, aga peame siiani õhtujuttu alustama Vutast. Meie kahese jaoks on see koht nagu paradiis, sai mängida, möllata, ujuda ja loomadele pai teha ning lõunaunest polnud sellel päeval juttugi. Kindlasti järgmisel suvel jälle.

Suveetendus “Kadri” – jõudsin sellel suvel kolmel korral teatrisse, aga “Kadri” läks kõige rohkem hinge. Loodan, et järgmisel suvel saab II osa vaatama minna.

Narva – Jõesuu Noorus spa vee- ja saunakeskus – kogu hotell oli ilus ja maitsekas, aga eriti meeldis mulle vee-ja saunakeskus. Külmadel talveõhtutel hakkan kindlasti seda kuuma Jaapani vanni igatsema ja õhtul saab seal õues mullivannis mõnuleda ja vaadata merd ja päikeseloojangut ning kuulata lainete kohinat. Lisaks on tegemist väga lastesõbraliku kohaga.

Elistvere loomapark – Väike Preili on suur loomasõber, tema eriline lemmik on karu. Elistvere karu oleks seda nagu teadnud ja viimasel korral näitas lapsele ikka kõiki trikke mida oskab. Piisavalt väike park, et saaks kõikide loomade tegemistesse süveneda, hea linnalähedal ka. Kahjuks ilvesepoegi me ikkagi ei näinud.

Pizza Olive – meile maitseb. Tundub, et teistele ka, sest rahvast on alati palju, kuigi Ihamaru asub ju ikkagi suhteliselt metsas.

Väikelinnade Võru ja Põlva keskväljakud – mõlemad on viimase paari aasta jooksul saanud uue kuue. Meie laps oleks Põlvasse tahtnud jäädagi, sest seal on purskkaevud, kus sai ennast mõnusalt märjaks lobistada. Võru omast sõitsime ainult mööda, aga jättis kutsuva mulje, peab kunagi minema lähemalt uudistama.

Tartu rattaringlus – kui alguses oli ratast võimatu saada ja linnapildis jäi iga päev silma mitmeid rattaid lõhkuvaid noori, siis nüüdseks on olukord rahunenud. Vähemalt ma olen alati ratast saanud, mugav on Toomemäest üles vurada.

Tartu kohvikute koogid – sattusime kuidagi tihti välja maiustama ja avastasime päris mitu eriti maitsvat kooki. Näiteks iga kell võiksin uuesti süüa Pahade Poiste Toorjuustu-sokolaadi marmorkooki vaarikakastmega ning RP9 laimikook valge sokolaadi ja toorjuustuga oli super maitsev. Werneri koogivalikust ma ei hakka üldse rääkimagi, lemmikud meil seal napoleoni kook ja uue leiuna laulupeo kook.

Sibulatee – käisime kahel korral, aga ikka ei jõudnud kõigega nii põhjalikult tutvuda kui oleks tahtnud. Soovitan kindlasti Sibulateele aardeid otsima minna ja sibulaid varuma. Mina lähen kindlasti järgmisel suvel jälle, et sealne rattaring ära teha.

Pärnu- aastaid tagasi sattusin pea iga nädal Pärnusse, nüüd polnud kaks aastat käinud, aga tekkis ikka kergelt kodune tunne. Steffani pitsa oli ikka sama hea kui vanasti.

Kubija Spa – oleme käinud viimase kolme aasta jooksul vist viis korda. Mulle meeldib seal kõik. Teenindus, toad, veekeskus, toit, hoolitsused ja neid saab tarbida minu arvates ikka väga mõistliku raha eest ka. Me ei pidanud ka seekord pettuma.

Nooritsmetsa küün – mul oli võimalus osa saada küünipulmast, väga vahva küün Põlvamaal.

Tartu muuseumid – kuna meie laps tahaks iga päev muuseumis käia, siis on mul ülihea meel, et muuseumites nii tihti uusi näituseid avatakse. Spordimuuseum ja Mänguasjamuuseum on täielikud hitid tema jaoks, kui ta pikemaid lauseid oskab moodustada, siis võib seal ekskursioone läbi viia 😀 aga tal on põnev olnud ka AHHAAs, Loodusmuuseumis ja ERMis.

Ma arvan, et see oli esimene suvi mu elus kui ma ei käinud Kauksis. Lihtsalt läks kuidagi nii, et ilusate ilmadega olime kuskil mujal ja külma ning vihmaga ei mõju rand minu jaoks just kutsuvalt.

Järgmisel suvel juba uued käigud, nüüd siis jälle töölainele tagasi.

Sibulateel aardeid otsimas (I osa)

Mulle väga meeldib Sibulatee kodulehekülg, nad postitavad pidevalt uusi ja ägedaid fakte või uudistamist väärivaid paiku oma piirkonnast, näiteks kas te teate millised on Sibulatee kõige instagrammitavamad kohad või kõige põnevamad hoovid?

Me oleme igal suvel mingit nutimängu mänginud mille raames saab Eestit avastada. 2017 suvel mängisime kodulinnas mängu “Tartus on rohkem” ehk külastasime Tartu tuntumaid ja ka vähem teada olevaid paiku ja vastasime viktoriiniküsimustele. Eelmisel suvel mängisime nutimängu EV100, mida sai mängida NaviCup mobiilirakenduse kaudu. Olin väga elevil, kui kevadel nägin uudist, et Sibulatee teeb oma mängu “Sibulatee 25 aaret”.

Mängima jõudsime me küll alles nüüd suve lõpus, aga hasarti tekitas küll see paikade üles otsimine. Mängida saab seda siis, kui kodulehel www.eesti100aaret.ee  kasutajakonto lood. Sealt näeb ka millised need 25 aaret on, mida üles peab leidma ja kus nad asuvad. Olles kohapeale jõudnud ja aarde üles leidnud tuleb vastata erinevatele küsimustele ja kõik need leiud ja vastused annavad punkte ja sügisel võib usinaid punktide kogujaid oodata ka auhinnad.

Me seiklesime täna Sibulateel veidi üle viie tunni ja leidsime üles 12 aaret. Lisaks aardejahile käisime ka söömas, discgolfi mängimas ja matkarajal. Ühte aaret me ei suutnud leida või noh meie telefon lihtsalt ei registreerinud kuidagi neid Välgi metsasid kuigi gps oli sees ja olime nagu õiges kohas küll. 12 aaret jätsime meelega järgmiseks nädalaks, sest teisipäeval vaja jälle sealt kandist läbi sõita.

Vara kirik oli meie esimene peatuspaik ja suutsime ka kõigi vastustega täppi panna, veidi segadust tekitas meis Vara mõisapargis ette tulnud uste küsimus, käisime mingi kolm ringi ümber maja, aga saime ikka vale vastuse, me ei tea kuidas. Välgi kiriku juures oli ka surnuaed, elukaaslane tegi nalja, et ei tea, kas seal peab surnud üle lugema ja siis oppaa tuli küsimus: “Millise perekonnanimega inimesi on surnuaiale kõige rohkem maetud?” Seal haudade vahel me siis jalutasime ja teineteisele erinevaid perekonnanimesid hõikasime, vastuse saime ikka õige.

Edasi viis tee meid Padakõrva looduskaitsealale, sain rohkelt uusi teadmisi sipelgatest ehk kuklastest, Kalevipoja sängi juures polnud me ka varem käinud. Nina külast on uudistes tavaliselt juttu kevadeti, kui sinna jäämineku aegu suured jäämäed tekivad. Saime ka teada, et Nina küla tuletorn on tegelikult tulepaak, sest selle tuletorni nähtavus on alla kümne meremiili. Nina kiriku väravad olid küll kinni, aga kirikuõpetaja toimetas seal ringi ja kõrvalt hoovist meid kirikuhoovi vastuseid jahtima lubati.

Alatskivi oli juba tuttav paik, esimese peatuse tegime hoopis Kivi kõrtsis. Seasnitsel oli maitsev, aga mulle see juustukatte maitse väga ei meeldinud, küüslauguleivad, mida toidu kõrvale võtta võis olid imehead. Kõrtsis olid ka igal laual aaretemängu kaardid, hea reklaamimise koht. Kõhud täis jalutasime Alatskivi lossi juurde. Vastasime küsimustele ja hakkasime discgolfi mängima. Seal on tegelikult päris keeruline taldrikuid lennutada, sest turiste käib palju ja korvid on pargis, kus on tihti palju jalutajaid.

Truuduse tamme ja punase allika otsimine viis meid Alatskivi matkarajale, kuna oli palav ja tekkis kerge väsimus, siis hakkasime Tartusse tagasi sõitma. Käisime veel Liivi muuseumis ja otsisime küsimustele vastuseid ja läksime koju.

Aaretejaht on väga mõnus mäng, lastele meeldib ka kindlasti. Soovitan seiklema minna! Kuidas meie ülejäänud 12 aarde jaht edeneb sellest muljetan juba järgmisel nädalal.

Steffani pitsas

Steffani pitsarestoranis on vist käinud enamus eestlasi, kes Pärnus suvitamas on käinud. Restoran avati juba 1999. aastal organist Stefani maja hoovis, just muusiku nime järgi saigi pitsakoht endale nime.

Suvekuudel on koht ikka väga populaarne, seega olime väga rõõmsad, et meil õnnestus õues olev viimane vaba laud endale napsata. Teenindaja tuli kiiresti ja ütles kohe, et pitsade ooteaeg on umbes 25 minutit, oodates võib salatibuffeest endale eelrooga tõsta ja sooje kukleid ka.

Pitsad toodi tegelikult palju kiiremini lauda ja maitsesid nad ikka oivaliselt nagu alati. Ma tellin seal alati tavalise ehk õhukese põhjaga pitsa, aga saab tellida ka pannipitsasid.

Magustoitu seekord ei tellinud, aga vahukoorega kakao oli ise nagu magustoidu eest. Mõnus ja kreemine.

Täitsa kahju kohe, et Pärnusse nii harva satun. Iga kümnes pitsa on seal tasuta, et kuldklientidele küll päris hea diil.

Jalutuskäik Narvas

Enne kui Narva – Jõesuusse spapuhkusele sõitsime, jalutasime paar tundi piirilinnas Narvas ringi. Parkisime auto kindluse ja piiripunkti lähedale linnavalitsuse ees asuvasse tasulisse parklasse ja suundusime esimese asjana lõunatama. Mulle tuli üllatusena fakt, et eestlasi elab Narvas kõigest umbes 5%, ma arvasin, et eestlaste osakaal on ikka sinna 15 – 20% ligi.

Tartu Ülikooli Narva kolledži esimesel korrusel asub kohvik Muna. Kolledž asub kohe Narva raekoja kõrval. Me võtsime kõik päevapraed ehk lihapallid kartuli ja salatiga ning magustoiduks valisin samuti päevapakkumises olnud sõrnikud. Kahjuks me pettusime ikka täiega. Lihapallid olid täiesti maitsetud ja kuivad ning kartul oli ka maitseta. Unustati maitseaineid kasutada? Sõrnikud olid õnneks head ja leib ning sinna peale määritav maitsevõi olid suurepärased, kõhud saime ikka täis.

Edasi suundusime promenaadile, mis on imekaunis ja ehitatud pea kilomeetri pikkuseks. Promenaad on idast piiratud Narva jõega, läänest bastionimüüride ja Hermanni kindlusega, põhjast Narva Sadamaga ja lõunast Joaoru rekreatsioonialaga. Seal on hea jalutada, lastele on ka mängimisplatse ning mõned seal sõitsid ka rulluiskudega ringi.

Jaanilinna linnus Venemaal

Korraks põikasime ka Narva linnuse sisehoovi, aga linnusesse sisse seekord ei läinud. Seal mingid remonttööd vist käsil, igal pool oli ehitusjäätmeid ja sissepääs oli restorani kaudu.

Esimestkoda Narva sattujatel soovitan promenaadil jalutada, linnust külastada. Suhteliselt uus huviväärsus on Victoria Bastioni kasematid, kus ma pole veel ise käinud. Kirikud paistavad ka eemalt väga võimsatena. Kreenholmi ekskursioonile tahaksin ka kunagi minna. Narvas jagub tegevust kindlasti terveks päevaks.

Puhkus Võrumaal

Alustasime Võrru sõitu pühapäeva pärastlõunal, ajal, kui kõik suured rallisõbrad just Saverna kiiruskatselt tagasi Tartusse vurasid. Reaalselt autode katkematu rivi oli umbes 40 kilomeetrit pikk, vaesed kiirabiautod, kes pidid vigastatuid linna transportima ning vastassuunas kihutama, lootes, et kõik vastu tulevad autod ruttu tee äärde tõmbavad.

Me käime igal suvel Kubija hotell-loodusspaas, seal lihtsalt on nii mõnus, aga sellest spaast põhjalikult juba järgmises postituses. Toidupeatuse tegime Võrus asuvas Ränduri pubis. Seal on õues mõnus lasteala, kus Väike Preili sai piraaadilaeval “Must Pärl” turnida ja peitust mängida, lisaks saab veel kiikuda ja puidust sõidukil istuda ja juhti mängida. WCs oli isegi laste pissipott ka nii, et lastele on igati mõeldud.

Rahvast oli palju ja kuna lapsel oli tegevust ka, siis me 45 minutilise ooteaja üle nurisema ei hakanud. Praed olid sellised tavalised pubitoidud, ei midagi erilist, lapse “tibutitate” kana oli pigem kehvasti tehtud. Rahule jäime magustoitudega, kreembrülee oli tõesti maitsev. Kui me lahkuma hakkasime oli rahvast juba palju vähem, aga uutele tulijatele öeldi, et ootaeg on üle tunni, sest kokk on uus. Tegelikult peakski järgmisel korral vahelduse mõttes mõnda uut toidukohta proovima.

Puhkuse teisel päeval käisime Hinni kanjonis. Viit kanjonile on ka meile varem silma jäänud, kui oleme Rõugesse ja Ööbikuorgu sõitnud, aga sellel korral läksimegi spetsiaalselt kanjonit vaatama. Tegemist on 15-20 m sügavuse ja 300 m pikkuse järskude nõlvadega sälkoruga, mille põhjas on voolab  kiirevooluline Enni oja. Allikavett saab kohapeal ka juua, selleks on valmis pandud kannud ja kopsikud.

Käisime ka Tamula järve äärsel promenaadil jalutamas, aga kuna Väike Preili oli veidi virilas tujus, siis ei saanud Võrus nii palju ringi vaadata, kui oleks tahtnud. Promenaad ja Katariina allee on meile ka eelmisest aastast tuttavad kohad, seal on tõesti kaunis. Võrus on valmis saanud ka keskväljak, mis on väga lahe ja omanäoline, kahjuks seekord uudistasime seda ainult autoaknast. Võru on ilus ja kutsub alati tagasi, vähemalt meid küll.

Foto: lounaeestlane.ee

Valgesoo matkarada-Põlva-Pizza Olive

Pidime täna Vudilasse minema, aga hommikune ilm ei tõotanud just sooja suplusvett ja kuna seal kõige ägedamad ongi veeatraktsioonid, siis jätsime mineku mõnele teisele päikselisemale päevale. Läksime hoopis Põlvamaale.

Esimene peatus oli Valgesoos, seal on 1,8km pikkune rada, mis kulgeb ümber Valgesoo raba, rabas on ka National Geographicu kollane aken, üks 21st Lõuna – Eesti avastamist väärt paigast. Matkaraja alguses on uhiuus vaatetorn, mis pea 30 meetrit kõrge. Mina argpüks jäin muidugi alla, aga Väike Preili ja mu elukaaslane ronisid ikka tippu ja imetlesid vaadet. Või noh elukaaslane üritas ümbrust vaadata ja Väike Preili lihtsalt jooksis meeletult ringi tornis.

Mulle meeldis matkaraja rabaosa, laudtee oli vahepeal mõnusalt sinkavonkaline ja vaade oli ilus, kollane aken oli ka kena koha peal, metsaosa ehk pool rajast oli samas igav, polnud nagu midagi vaadata, peale paari kuklasepesa.

Järgmise peatuse tegime Põlva linnas, täpsemalt külastasime linna uuenenud keskväljakut, mis aasta tagasi avati. Ilus koht, purskaevud, puhkealad, park, mänguväljak, pinksilaud ja isegi poksikott. Ma pole varem kuskil avalikus kohas poksikotti näinud. Kogu tervik jättis väga sümpaatse mulje.

Foto: lounaeestlane.ee

Viimane peatus oli Ihamaru külas Pizza Olive`s. Endiselt arvan, et seal on Eesti parim pitsa. Mina valisin singipizza, Väike Preili sõi ka ja kiitis, elukaaslane sõi peekoni pitsat ja jäi ka väga rahule. Jõudsime kohale 15 minutit peale avamist ja elu seal juba kees, kohe peale meid tuli veel mitu mitu autotäit inimesi. Väga pop paik, aga õigustatult ka.

Karlova kodukohvikud 2019

Karlova päevade raames toimus eelmisel reedel kohvikutepäev, 47 kohvikut üle terve Karlova ootasid külastajaid. Minu jaoks on Karlova linnaosa Supilinna kõrval teine valik, kuhu tulevikus tahaksime oma kodu soetada. Jalutasime Karlovasse läbi kesklinna ja alustasime kohvikute uudistamist Tähe tänavalt. Seal võttis meid tegelikult esmalt vastu suur müra, tolm ja asfalteerimistöid teostavad masinad. Kas tõesti muul ajal ei saanud tee parandustöid teha?

Kuna me asusime kohvikuid külastama õhtul kuue ajal, siis sattusime tihti väga pika järjekorra lõppu ja korisevad kõhud andsid märku, et ei jaksa oodata, tahaks midagi juba ampsata. Nii me Tähe tänavalt, mis tundus olema kõige populaarsem ja rohkearvulisem kohvikute poolest väiksematesse kõrvaltänavatesse pöörasimegi.

Veealune maailm (Õnne 43) kostitas meid pitsarullidega. Olid maitsekad, paraja suurusega ja meeldisid meile kõigile, Väike Preili nosis usinalt oma pirukat ja oleks veel tahtnud.

Umbrohu pitsakohvik (Aleksandri 41) oli teine koht, kus me rahakoti välja võtsime. Väiksed pitsad valmistati kohapeal pitsaahjus ja olid väga maitsvad.

Tegelikult jalutasime me mööda nii paljudest ägedatest kohvikutest, järgmisel aastal alustame võimaluse korral juba päevasel ajal kohvikute külastamist ja sööme kõhud punni. Lisaks heale söögile meeldib mulle teiste aedu imetleda, Karlovas on väga palju suure hoovi ja lillepeenarde ning lebotamisnurkadega vahvaid paiku.

Emadepäeva lõuna Püssirohukeldris

Tahtsime emadepäeva tähistama minna Chez Andre restorani, olen käinud sealt argipäeviti lõunabuffees söömas ja toitude valik on olnud väga rikkalik ning maitseküllane. Kodulehel on kirjas, et nädalavahetustel pakuvad nad 6.- eest desserdi buffeed, kohapeal selgus, et tegelikult see nii siiski pole, juba mõnda aega sellist nädalavahetuse pakkumist ei eksisteeri. Kas on raske siis vastav info kodukalt eemaldada või me oleme ainsad maiasmokad, kellele selline buffee kutsuvana tundub?

Igatahes jalutasime Püssirohukeldrisse, ma pole seal mitu aastat käinud, aga vanasti olid seal maruhead soojad purukoogid. Kohapeal selgus, et neid menüüs enam polegi, nuuks!

Lastesõbralik oli Püssikas küll, Väiksele Preilile toodi kohe paber ja pliiatsid ja ta asus kunsti looma. Menüüs oli meelepäraseid valikuid mitmeid, aga ikka tellisime mehega mõlemad endale kanafileetasku mozzarella ja päikesekuivatatud tomatiga ja ahjukartuli ning marineeritud köögiviljadega. Lapsele tellisime kananagitsad friikartulitega.

Lastepraad tuli üpiski kiiresti, umbes 15 minutit peale tellimuse esitamist. Väga suur ports, maitses hästi ka. Me haruharva tellime või ostame koju friikaid, aga täna ta neid süüa sai. Lõpuks kastis juba oskuslikult kartulit ketsupi sisse enne suhu panemist.

Umbes 30 minutit peale lasteprae toomist saime meie ka lõpuks oma praed kätte. Ma tegelikult ei saanudki aru, millest selline suur ooteaeg, me olime peale avamist esimesed külalised, peale meid tuli väga mitu laudkonda veel, ei kujuta ette kaua nemad lõpuks ootama pidid.

Kahjuks ei ole prae kohta ka häid sõnu öelda. Ma pole toiduga üldse pirts, aga need marineeritud köögiviljad olid nii kõvad, eriti porgand, nagu oleks lihtsalt toorest porgandit söönud. Kartulid olid head, aga kana oli nii vintske ja maitsestamata. Unustati?

Foto: pyss.ee

Mõned head aastad tagasi sattusin sinna ikka tihti sööma ja kõhu sai alati täis ning nuriseda polnud ka millegi üle. Peale tänast ei kõneta kahjuks Püssikas mind enam üldse.