Jalutuskäik Narvas

Enne kui Narva – Jõesuusse spapuhkusele sõitsime, jalutasime paar tundi piirilinnas Narvas ringi. Parkisime auto kindluse ja piiripunkti lähedale linnavalitsuse ees asuvasse tasulisse parklasse ja suundusime esimese asjana lõunatama. Mulle tuli üllatusena fakt, et eestlasi elab Narvas kõigest umbes 5%, ma arvasin, et eestlaste osakaal on ikka sinna 15 – 20% ligi.

Tartu Ülikooli Narva kolledži esimesel korrusel asub kohvik Muna. Kolledž asub kohe Narva raekoja kõrval. Me võtsime kõik päevapraed ehk lihapallid kartuli ja salatiga ning magustoiduks valisin samuti päevapakkumises olnud sõrnikud. Kahjuks me pettusime ikka täiega. Lihapallid olid täiesti maitsetud ja kuivad ning kartul oli ka maitseta. Unustati maitseaineid kasutada? Sõrnikud olid õnneks head ja leib ning sinna peale määritav maitsevõi olid suurepärased, kõhud saime ikka täis.

Edasi suundusime promenaadile, mis on imekaunis ja ehitatud pea kilomeetri pikkuseks. Promenaad on idast piiratud Narva jõega, läänest bastionimüüride ja Hermanni kindlusega, põhjast Narva Sadamaga ja lõunast Joaoru rekreatsioonialaga. Seal on hea jalutada, lastele on ka mängimisplatse ning mõned seal sõitsid ka rulluiskudega ringi.

Jaanilinna linnus Venemaal

Korraks põikasime ka Narva linnuse sisehoovi, aga linnusesse sisse seekord ei läinud. Seal mingid remonttööd vist käsil, igal pool oli ehitusjäätmeid ja sissepääs oli restorani kaudu.

Esimestkoda Narva sattujatel soovitan promenaadil jalutada, linnust külastada. Suhteliselt uus huviväärsus on Victoria Bastioni kasematid, kus ma pole veel ise käinud. Kirikud paistavad ka eemalt väga võimsatena. Kreenholmi ekskursioonile tahaksin ka kunagi minna. Narvas jagub tegevust kindlasti terveks päevaks.

Puhkus Võrumaal

Alustasime Võrru sõitu pühapäeva pärastlõunal, ajal, kui kõik suured rallisõbrad just Saverna kiiruskatselt tagasi Tartusse vurasid. Reaalselt autode katkematu rivi oli umbes 40 kilomeetrit pikk, vaesed kiirabiautod, kes pidid vigastatuid linna transportima ning vastassuunas kihutama, lootes, et kõik vastu tulevad autod ruttu tee äärde tõmbavad.

Me käime igal suvel Kubija hotell-loodusspaas, seal lihtsalt on nii mõnus, aga sellest spaast põhjalikult juba järgmises postituses. Toidupeatuse tegime Võrus asuvas Ränduri pubis. Seal on õues mõnus lasteala, kus Väike Preili sai piraaadilaeval “Must Pärl” turnida ja peitust mängida, lisaks saab veel kiikuda ja puidust sõidukil istuda ja juhti mängida. WCs oli isegi laste pissipott ka nii, et lastele on igati mõeldud.

Rahvast oli palju ja kuna lapsel oli tegevust ka, siis me 45 minutilise ooteaja üle nurisema ei hakanud. Praed olid sellised tavalised pubitoidud, ei midagi erilist, lapse “tibutitate” kana oli pigem kehvasti tehtud. Rahule jäime magustoitudega, kreembrülee oli tõesti maitsev. Kui me lahkuma hakkasime oli rahvast juba palju vähem, aga uutele tulijatele öeldi, et ootaeg on üle tunni, sest kokk on uus. Tegelikult peakski järgmisel korral vahelduse mõttes mõnda uut toidukohta proovima.

Puhkuse teisel päeval käisime Hinni kanjonis. Viit kanjonile on ka meile varem silma jäänud, kui oleme Rõugesse ja Ööbikuorgu sõitnud, aga sellel korral läksimegi spetsiaalselt kanjonit vaatama. Tegemist on 15-20 m sügavuse ja 300 m pikkuse järskude nõlvadega sälkoruga, mille põhjas on voolab  kiirevooluline Enni oja. Allikavett saab kohapeal ka juua, selleks on valmis pandud kannud ja kopsikud.

Käisime ka Tamula järve äärsel promenaadil jalutamas, aga kuna Väike Preili oli veidi virilas tujus, siis ei saanud Võrus nii palju ringi vaadata, kui oleks tahtnud. Promenaad ja Katariina allee on meile ka eelmisest aastast tuttavad kohad, seal on tõesti kaunis. Võrus on valmis saanud ka keskväljak, mis on väga lahe ja omanäoline, kahjuks seekord uudistasime seda ainult autoaknast. Võru on ilus ja kutsub alati tagasi, vähemalt meid küll.

Foto: lounaeestlane.ee

Valgesoo matkarada-Põlva-Pizza Olive

Pidime täna Vudilasse minema, aga hommikune ilm ei tõotanud just sooja suplusvett ja kuna seal kõige ägedamad ongi veeatraktsioonid, siis jätsime mineku mõnele teisele päikselisemale päevale. Läksime hoopis Põlvamaale.

Esimene peatus oli Valgesoos, seal on 1,8km pikkune rada, mis kulgeb ümber Valgesoo raba, rabas on ka National Geographicu kollane aken, üks 21st Lõuna – Eesti avastamist väärt paigast. Matkaraja alguses on uhiuus vaatetorn, mis pea 30 meetrit kõrge. Mina argpüks jäin muidugi alla, aga Väike Preili ja mu elukaaslane ronisid ikka tippu ja imetlesid vaadet. Või noh elukaaslane üritas ümbrust vaadata ja Väike Preili lihtsalt jooksis meeletult ringi tornis.

Mulle meeldis matkaraja rabaosa, laudtee oli vahepeal mõnusalt sinkavonkaline ja vaade oli ilus, kollane aken oli ka kena koha peal, metsaosa ehk pool rajast oli samas igav, polnud nagu midagi vaadata, peale paari kuklasepesa.

Järgmise peatuse tegime Põlva linnas, täpsemalt külastasime linna uuenenud keskväljakut, mis aasta tagasi avati. Ilus koht, purskaevud, puhkealad, park, mänguväljak, pinksilaud ja isegi poksikott. Ma pole varem kuskil avalikus kohas poksikotti näinud. Kogu tervik jättis väga sümpaatse mulje.

Foto: lounaeestlane.ee

Viimane peatus oli Ihamaru külas Pizza Olive`s. Endiselt arvan, et seal on Eesti parim pitsa. Mina valisin singipizza, Väike Preili sõi ka ja kiitis, elukaaslane sõi peekoni pitsat ja jäi ka väga rahule. Jõudsime kohale 15 minutit peale avamist ja elu seal juba kees, kohe peale meid tuli veel mitu mitu autotäit inimesi. Väga pop paik, aga õigustatult ka.

Karlova kodukohvikud 2019

Karlova päevade raames toimus eelmisel reedel kohvikutepäev, 47 kohvikut üle terve Karlova ootasid külastajaid. Minu jaoks on Karlova linnaosa Supilinna kõrval teine valik, kuhu tulevikus tahaksime oma kodu soetada. Jalutasime Karlovasse läbi kesklinna ja alustasime kohvikute uudistamist Tähe tänavalt. Seal võttis meid tegelikult esmalt vastu suur müra, tolm ja asfalteerimistöid teostavad masinad. Kas tõesti muul ajal ei saanud tee parandustöid teha?

Kuna me asusime kohvikuid külastama õhtul kuue ajal, siis sattusime tihti väga pika järjekorra lõppu ja korisevad kõhud andsid märku, et ei jaksa oodata, tahaks midagi juba ampsata. Nii me Tähe tänavalt, mis tundus olema kõige populaarsem ja rohkearvulisem kohvikute poolest väiksematesse kõrvaltänavatesse pöörasimegi.

Veealune maailm (Õnne 43) kostitas meid pitsarullidega. Olid maitsekad, paraja suurusega ja meeldisid meile kõigile, Väike Preili nosis usinalt oma pirukat ja oleks veel tahtnud.

Umbrohu pitsakohvik (Aleksandri 41) oli teine koht, kus me rahakoti välja võtsime. Väiksed pitsad valmistati kohapeal pitsaahjus ja olid väga maitsvad.

Tegelikult jalutasime me mööda nii paljudest ägedatest kohvikutest, järgmisel aastal alustame võimaluse korral juba päevasel ajal kohvikute külastamist ja sööme kõhud punni. Lisaks heale söögile meeldib mulle teiste aedu imetleda, Karlovas on väga palju suure hoovi ja lillepeenarde ning lebotamisnurkadega vahvaid paiku.

Emadepäeva lõuna Püssirohukeldris

Tahtsime emadepäeva tähistama minna Chez Andre restorani, olen käinud sealt argipäeviti lõunabuffees söömas ja toitude valik on olnud väga rikkalik ning maitseküllane. Kodulehel on kirjas, et nädalavahetustel pakuvad nad 6.- eest desserdi buffeed, kohapeal selgus, et tegelikult see nii siiski pole, juba mõnda aega sellist nädalavahetuse pakkumist ei eksisteeri. Kas on raske siis vastav info kodukalt eemaldada või me oleme ainsad maiasmokad, kellele selline buffee kutsuvana tundub?

Igatahes jalutasime Püssirohukeldrisse, ma pole seal mitu aastat käinud, aga vanasti olid seal maruhead soojad purukoogid. Kohapeal selgus, et neid menüüs enam polegi, nuuks!

Lastesõbralik oli Püssikas küll, Väiksele Preilile toodi kohe paber ja pliiatsid ja ta asus kunsti looma. Menüüs oli meelepäraseid valikuid mitmeid, aga ikka tellisime mehega mõlemad endale kanafileetasku mozzarella ja päikesekuivatatud tomatiga ja ahjukartuli ning marineeritud köögiviljadega. Lapsele tellisime kananagitsad friikartulitega.

Lastepraad tuli üpiski kiiresti, umbes 15 minutit peale tellimuse esitamist. Väga suur ports, maitses hästi ka. Me haruharva tellime või ostame koju friikaid, aga täna ta neid süüa sai. Lõpuks kastis juba oskuslikult kartulit ketsupi sisse enne suhu panemist.

Umbes 30 minutit peale lasteprae toomist saime meie ka lõpuks oma praed kätte. Ma tegelikult ei saanudki aru, millest selline suur ooteaeg, me olime peale avamist esimesed külalised, peale meid tuli väga mitu laudkonda veel, ei kujuta ette kaua nemad lõpuks ootama pidid.

Kahjuks ei ole prae kohta ka häid sõnu öelda. Ma pole toiduga üldse pirts, aga need marineeritud köögiviljad olid nii kõvad, eriti porgand, nagu oleks lihtsalt toorest porgandit söönud. Kartulid olid head, aga kana oli nii vintske ja maitsestamata. Unustati?

Foto: pyss.ee

Mõned head aastad tagasi sattusin sinna ikka tihti sööma ja kõhu sai alati täis ning nuriseda polnud ka millegi üle. Peale tänast ei kõneta kahjuks Püssikas mind enam üldse.