Tsaar Saltaan. Üleküpsenud muinasjutt- Emajõe Suveteater

Tsaar Saltaan esietendus juba eelmisel suvel, aga siis ma seda vaatama ei jõudnud. Etendust mängitakse Tartus Pühade Aleksandrite kiriku tagaaias, ma polnud selle pühakoja olemasolust varem teadlik. Sellepärast mulle suveetendused meeldivadki, et satun kohtadesse, kus varem pole käinud. Kindlasti oli see ka esimene kord, kui ma läksin suveteatrisse talvejopes. Koju jõudes olid varbad ikkagi külmunud, aga kuum tee parandas asja.

Foto: Ruudu Rahumaru

Puškini muinasjutt  “Tsaar Saltaan” on lavastatud Kaili Viidase poolt. Kodulehel on tüki kohta öeldud nii: “Viidase tõlgendus saab alguse hetkest, mil tsaar Saltaan on surnud. Tsaaritar, kangur ja kokapiiga on aga elus, tõsi küll kohutavalt, lausa koostlagunemiseni vanad, kuid seletamatul kombel endiselt lummavad ja kaunid. Nüüd, peielauas, on neil võimalik üksteisele ausalt silma vaadata ja kaua hingeshoitu välja paisata.Tsaari peied on pidu, millega saab läbi üks pikk ja kurnav muinasjutt. Õhk saab olema paks emotsionaalselt purtsatavatest kannatustest ja hingematvalt magusast kõikehävitavast armastusest. Kirg seguneb väsimusega, baranka samovariga, armastus vihkamisega, Luik Gvidoniga, argine muinas-jutulisega. Lavastuses kõlavad Puškini surematud värsid, põimudes koos muusikaliste vahepalade ja grotesksete intermeediumitega teatri-elamuseks.”

Minu arvates oli valitud väga sobiv mängupaik, see kiriku taga aed ja kirik ise oma tornide ja kuplitega mõjus nõiduslikult. Ma pole niipalju samovare kunagi varem näinud, kogu lavakujundus meeldis mulle, selliseid pitsilisi rätikuid tahaks endalegi.

Naerda sai palju, peaosalised Marika Barabanštšikova Vanemuisest, Karin Tammaru Endlast ja Terje Pennie Ugalast  kehastusid pidevalt ümber erinevateks karakteriteks. Minu arvates tegid nad seda suurepäraselt ja nende tantsud ja laulud sobisid näidendit hästi ilmestama. Imelised näitlejad! Ka neljas naine, kelle nägu paljastus alles kummarduma tulles, pani endale kaasa elama, annab ikka käia nii krõnksult ringi. Meeldisid ka muusikud, kes omalt poolt etendusele hoogu lisasid. Kogu tervik oli sümpaatne ja maitsekas.

Kokkuvõttes oli tegu ühe mõnusa naeruteraapiaga, oli lõbus õhtu, aga suvi palun tule tagasi. Augustis lähen vaatama ka Emajõe Suveteatri teist etendust “Kadrit”. See oli mu lemmik raamat kunagi, ootan huviga, mida nad lavale toovad.

Kirvetüü – Vanemuine

Minu selle suve esimene suveteatri külastus oli just näidendi “Kirvetüü” esietendusele. Toimus see põnevas kohas, Kammivabriku sündmus-keskuses Teguri tänaval. „Kirvetüü“ sai Eesti Teatri Agentuuri 2017. aasta näidendivõistlusel I preemia. Näidend räägib setu keeles Eesti väikeküla elanike ausa ja inimliku loo.

Foto: Gabriela Liivamägi

Bussis etenduse toimumispaika sõites oli mul kaks väikest muret. Esiteks, kas ma leian selle Kammivabriku kiiresti üles ega pea vihmas ekslema, teiseks, kas ma saan sellest setu keelest ikka piisavalt aru. Esimene mure lahenes kohe, sest bussi sisenes ka Merca ja kuna ta seal tükis mängib, siis passisin lihtsalt peale, millises peatuses tema väljub ja jalutasin tema sabas õigesse kohta. Setu keelne näidend oli täiesti aru saadav, vahepeal kui väga kiiresti räägiti, siis mul tekkis paar kohta, kus mõte ei jõudnud järgi.

See etendus sobis Kammivabrikusse kui valatult. Ruum oli suur ja tegevuspaiku väga mitmeid, laval olid nii pood, kui mitme inimese kodud, mets, isegi päris autod mahtusid sinna sõitma. Ma olen liiga noor, et nõuka ajast kõike mäletada, aga oli tarbeesemeid ja asju laval, mis ka minus ära tundmise tekitasid. Lisaks lavaruumile toimus tegevus ka rõdul, mis oli samuti hiiglaslik. Tegevus toimus nii lava vasakus ääres, keskel kui ka paremas ääres ja rõdudel. Keskel oli ka suur ekraan, kust sai tegevusi lähiplaanis vaadata nagu oleks teatris ja kinos korraga. Mulle väga meeldis see lahendus.

Etenduse alguses on peategelased väikesed poisid ja aset leiab üks traagiline sündmus, mis mõjutab kõiki neid mehi ka hilisemas elus.

Foto: Gabriela Liivamägi

Järgnev tegevus toimub 1990. aasta alguse aastatel Setumaal, vana süsteem on kokku kukkunud ja uus pole jõudnud veel tekkida, igaüks elab nii nagu oskab. Ma ei hakka siin sisust rohkem kirjutama, sest üheksa etendust on ju alles ees ja põnevust peab jaguma kõigile vaatajatele.

Ma ei oska näitlejatest kedagi esile tõsta, ühtlaselt tugev trupp. Andres Mähar, Mait Malmsten, Ott Sepp, Veiko Porkanen jäid enim meelde, aga ka kõik teised olid ülesannete kõrgusel. Mul hakkas lõpuks Mürkast (Veiko Porkanen) lausa kahju, pole lihtne kolm tundi purjus meest mängida ja pidevalt kuskile koperdada ja kukkuda. Igatahes mõjus väga loomutruult.

Foto: Gabriela Liivamägi

Kokkuvõttes mulle ikka meeldis see lavastus. Nalja sai, lugu oli inimlik ja eks see külaelu ole praegugi paljudes kohtades vist sarnane. Mul tekkis noore õpetajaga kohe paar seost, ka mina alustasin oma õpetaja teed väikses külas ja poes võis kohata ikka igasuguseid, kes küll ei mõelnud, mida nad sulle just ütlesid. Väga koomiline oli naiste lauluproov, et Soome esinema pääseda ja nelja purjus mehe trepist alla jooksime/vaarumine. Ropud naljad ja vägivald käis selle tüki juurde, lihtsalt minu jaoks oli seda lõpuks natuke liiga palju. Esimest vaatust nautisin rohkem.

Ahjaa mulle meeldis ka see, kuidas inimesi enne etenduse algust ja peale vaheaega saali tagasi kutsuti. Mitte lihtsalt viisakalt märku andes, vaid järsku tuli kõlaritest valjult: “Hakkab pääle, hakkab pääle, istu maha!” Teistmoodi ja värskendav.

Once – Ugala

Ma pole väga suur muusikalide sõber, viimati käisin vist neli aastat tagasi Oliver Twisti vaatamas oma klassi lastega. Kui tuli teade, et Ugala teater on oma repertuaari võtnud muusikali “Once” ja peaosas on Priit Võigemast, siis teadsin, et seda tahan ma väga näha. Minu rõõmuks andsid nad külalisetendusi Vanemuises ja ma saingi seda armastuslugu vaatama minna.

Foto: Maris Savik

Juba esimestest sekunditest alates, kui Priit Võigemast lavale astus ja laulma hakkas olin ma müüdud. Armuvalus iirlasest tolmuimejate parandaja ja hobimuusik kohtub Dublini tänaval noore tšehhi neiuga. Esialgu ühendab neid suur armastus muusika vastu, hiljem lisanduvad tugevad tunded teineteise vastu, aga mõlemal on eelmised suhted lõpetamata. Lisaks peategelastele on kogu trupp tasemel ja kõik laval olevad 12 näitlejat on pidevalt kohal ja toimivad lavabändina. Enamus mängivad etenduse jooksul mitmeid pille. Etenduses teevad kaasa Priit Võigemast, Laura Kalle, Tarvo Vridolin, Jaanus Mehikas, Maarja Mitt, Sänni Noormets, Margus Vaher, Terje Pennie või Garmen Tabor, Mihkel Kuusk, Karl Kena, Martin Mill, Andre Maaker, Eliisabet Kena või Sonja Aardam.

Foto: Maris Sarvik

John Carney mängufilmil “Once” põhineva muusikali lavastas Taago Tubin, muusikajuhid on Peeter Konovalov ja Andre Maaker. 2008. aasta Oscarite jagamisel pälvis lugu “Falling Slowly” auhinna parima algupärase muusikapala eest. “Once” esietendus muusikalina 2011. aastal Off-Broadwayl ja on pälvinud terve rea mainekaid auhindu, sealhulgas kaheksa Tony Awardi.

Etenduse lõppedes seisis teatripublik püsti ja aplodeeris valjult. Mulle meeldis nähtu ja kuuldu väga – ilus, maitsekas, kandvate pausidega, kaunid ja südamlikud laulutekstid. Kindlasti üks selle aasta suuremaid teatrielamusi mul. Laulud kummitasid veel järgmiselgi päeval peas ja plaanin John Carney filmi ka ära vaadata.

Foto: Maris Sarvik

Pikk päevatee kaob öösse – Vanemuine

Foto: Heikki Leis

Üllar Saaremäe lavastatud Eugene O´Neilli perekonnadraamat “Pikk päevatee kaob öösse” mängitakse Vanemuise väikses majas. Seda lugu peetakse maailma draamaklassika vaieldamatuks tipuks. Esietendus oli tükil eelmisel nädalal, täna käisin ka mina seda lavastust vaatamas. Tegevus toimub 1912. aasta suvel ning tegevuse keskmes on perekond Tyron. Pereema on narkosõltlane, isa joob palju, nooremal pojal on tiisikus ning vanem poeg armastab samuti viskit ning veedab meelsasti aega litsimajas. Laval on lõpuni rääkimata minevikuvalud, varjatud saladused, sõltuvused ning enesehinnanguprobleemid – kõik masendav ja kurvastav, mis inimeste elus saab juhtuda, on järsku kohal ning tõest pole enam kuidagi võimalik mööda vaadata.

Lavastuses mängivad Hannes Kaljujärv, Piret Laurimaa, Rasmus Kaljujärv, Veiko Porkanen ja Kärt Tammjärv. Kõik head näitlejad ja mulle sümpaatsed inimesed, kahjuks seekord ei olnud nad minu arvates alati ülesannete kõrgusel. Enim meeldis Hannes Kaljujärv, tema energia sobis antud ossa. Piret Laurimaa sobis Mary rolli hästi, aga vahepeal, kui tal olid pikad monoloogid, siis ta hääletoon mõjus kuidagi eriti uinutavalt ja tekitas igavust. Veiko Porkaneni ja Kärt Tammjärve näitlejatöö meeldis mulle ka, kuigi viimast nägi laval kahjuks väga vähe. Rasmus Kaljujärv on mul alati üks lemmikuid olnud, aga selles Jamie rollis ta minu arvates kohe kuidagi ei säranud, kohati mõjus lausa ebausutavalt.

Foto: Heikki Leis

Mulle see lavastus pigem ei meeldinud, selline keskpärane teatrielamus. Oli ka muidugi helgeid hetki ja palju meeldivat, aga ootasin midagi rohkemat. Võib olla olid mu ootused lihtsalt liiga kõrgeks kruvitud, lavastaja Saaremäe, tugev näitlejatetrupp ning O´Neilli draamaklassika andis sellele ju põhjust ka.

Mänguasjamuuseumi pannkoogihommikul

Käisime Väikse Preiliga täna jällegi Mänguasjamuuseumis, seekord oli pannkoogihommikule kutsutud Kehra Nukk, kes etendas näidendit “Punamütsike”. Väikse Preili jaoks oli see elu kolmas teatrikogemus. Üksikpilet maksis 6.- ning perepilet 16.-

Muinasjuttu jutustas ja nukkudega mängis üks inimene. Tegevus toimus ühe laua peal, jutustaja, siis vahetas seal aksessuaare, algas lugu Punamütsikese sünnipäeva ja nime saamis looga, edasi jätkus juba klassikaline Punamütsikese muinasjutt nagu me kõik kindlasti sadu kordi lugenud ja kuulanud oleme.

Foto: Kehranukk.ee

Tüki tutvustuses oli kirjas, et sobib igas vanuses vaatajale. Meie Väikse Preili jaoks, kes on natuke alla 2-aastane jäi seekord teater siiski natuke igavaks. Ta küll püsis 45 minutit mul kenasti vaikselt süles, aga haigutused järjest sagenesid ja lugu ei haaranud teda kaasa, arvatavasti sellepärast, et tegevus toimus koguaeg ühes kohas ja suuremat liikumist ei toimunud ning vaadata oli ainult ühte inimest. Lõpp oli minu arvates eriti pikaks venitatud, hundile uinutava süsti tegemine võttis ilmatuma aja.

Küll oli huvitav kindlasti nendel lastel, kellele meeldib kõikides asjades kaasa rääkida ja küsimustele vastata. Ise sain ka paar korda südamest naerda, kui laste öeldud pärleid kuulasin, vahepeal oli Punamütsikesest hoopis päkapikk saanud.

Peale etendust sõime pannkooke ja mängisime natuke Teatri Kodu mängunurgas ning oligi aeg jälle koju jalutada.