Praktiline Eesti ajalugu – Tartu Uus Teater

Foto: Gabriela Liivamägi

Vau! Oli see vast teatrielamus. Tühja kõhuga ei soovita seda tükki vaatama minna, sest laval keedetakse, praetakse, süüakse ning saalis on pidevalt lendlemas ringi söögilõhn. See vahvlilõhn pani minu süljenäärmed küll tööle, koju jõudes valmistasin perele kiirelt pannkooke. Humoorikas lihapraadimisõpetus kulub alati ära ning kui laps lunib kodus mõnda uut magustoitu, siis palun väga – hapukoor suhkruga, valmib ülikiirelt.

Ja Kukerpill kummitab nüüd, ise ka imestasin kui paljusid Kukerpillide laule ma tegelikult tean. “Tahan lennata”, “Ei takista vallid”, “Pole sul tarvis teada”, “Oi külad, oi kõrtsid”, “Veel kord”, “Kui naine armastab meest”, “Sind ainult palun isa” jne, kõik need palad tulid esitlusele ja olid nii vahvalt jutustuste vahele põimitud.

Kohe kui kokk (Ann Ideon) avamonoloogiga lavale astus haaras lugu mind endaga kaasa ja põnevus ja hoog säilisid lõpuni. Teatritrupp alustab maailma loomisega ning jõuab teise vaatuse lõpuks kulinaarse eks-kursiooniga meie aega välja. Mulle meeldis, et kõik näitlejad on peaaegu koguaeg laval ning nende osad vahetuvad sujuvalt peaosast kõrvalosadesse ja siis hetkepärast astuvad jälle uue särava tegelasena rambivalgusesse. Koopamaalingute tegemine, paljude pillide kasutamine ning loomulikult pidev kokkamine – see kõik kokku mõjus nii värskena. Eks ole ju toit inimese elus alati kesksel kohal olnud ja inimese teekond toitumisahela tippu on kõvasti aega võtnud, aga siin me oleme.

Naerda sai ka, eredamalt tulevad praegu meelde hetked, kui vahvlite küpsetamise ajal laulsid naised “Karburaatori-laulu”, kui kokk tutvustas presidendivastuvõtu toite ning naabrimees, kes läbi astus, sest ” Su naisel tuli põles, mõtlesin, et astun läbi ja kustutan ära .” Huumorit oli tükis küll ja veel.

Foto: Gabriela Liivamägi

Lemmikuks mul kindlasti Tambet Seling, lisaks näitlejasarmile sai näha tema musikaalsust, krutskeid täis Robert Annus sobis tema lavapartneriks suurepäraselt. Naispeaosalised olid ka väga tublid, samuti Odd Hugo muusikud.

Peale etendust väljusin teatrimajast uskumatult energilisena ja rõõmsameelsena, aitäh Ivar Põllu selle imelise lavastuse eest.

Uuel ajastul vajavad inimesed mitte sõdade ja maniakkide, vaid õnne, ellujäämise ja praktiliste tarkuste ajalugu. On viimane aeg hakata väärtustama seda, mis on meid läbi paksu ja vedela siia välja toonud. Kõigel on alati olnud oma praktiline põhjus. Igal kombel ja traditsioonil, mida me truult järgime, on oma asine algus. Kõik, mis on “alati nii olnud” ning milles ei tohi kahelda, on kord saanud alguse, ning enamasti väga selgelt praktilisest vajadusest. Missugune on meie minapilt, meie mõttemaailm, meie söögilaud ja siht, on ikka sõltunud väga asistest põhjustest ja praktilistest olukordadest. Me oleme alati olnud need, mida me sööme ja tahtnud saada millekski muuks, mida me veel söönud pole. See on kahevaatuseline muusikaline teraapia, praktiline ekskursioon eestlaseks söömisesse, eestlaseks rääkimisse ja eestlaseks laulmisesse – läbi kulinaaria, kaljujooniste ja Kukerpillide laulude. Miks just Kukerpillid? Sest nende repertuaariks on rahvalaulud ja algupärandid, milles on sees kogu eestlasena elus ja maailmas püsimise teadus. See on suur tarkus, rüütatud arusaadavasse ja söödavasse vormi. Nende lauludes on sees “nagu asjad on”, praktiliselt, nagu räägiks seda viguriga vanaisa, kes teab kõike, aga ei hakka sellega viisakusest kelkima, sest see võiks varjutada tema õpetuse vastuvõtmist. Lavastus on kahes vaatuses ning sisaldab väga palju muusikat, toidulõhnu, liikuvaid pilte ning ilmselt ka huumorit. Siiski publikut ümber ei paigutata, ei toideta ega kiusata. Kes tunneb end ette petetuna, sellele võib lohutuseks lisada, et vaheajal töötab puhvet ja saab ka jalutada.

Laval: Ann Ideon, Maarja Mitt, Ingrid Isotamm, Robert Annus, Tambet Seling, Randi Kruus, Oliver Vare, Epp Peedumäe. Autor-lavastaja: Ivar Põllu. Esietendus: 23. veebruas 2017

Lumeeit – Kehra Nukk

Foto: sonumitooja.ee

Ideaalse pühapäeva hommiku juurde kuuluvad minu arvates kaua magamine, perega koos olemine ja muidugi pannkoogid. Meie hommikul küll väga kaua põõnata ei saanud, sest meid ootas midagi palju põnevamat. Jalutasime Teatri Kodusse pannkoogihommikule. Enne maitsvaid pannkooke saime vaadata lastelavastust “Lumeeit”. Tegu oli Kehra Nuku 35 minutilise külalisetendusega.

“Lumeeit” oli lumehõnguline lugu sel­lest, kui­das kor­da­möö­da sa­tu­vad Lumeeide juur­de kaks kae­vu hü­pa­nud pe­re­tü­tart. Vir­ka ka­su­tü­tart, kes ai­tab Lu­meei­del hool­salt lu­me­pat­ju  klop­pi­da, pre­mee­rib Lu­meeit kuld­se kleidiga. Lais­ka pe­re­tü­tart, kes tööd ei taha teha, ka­ris­tab aga Lumeeit pi­gist klei­di­ga. Pese ja nühi palju tahad, pigi maha ei tule.

Meie Väike Preili oli etendusest lummatud, istus 35 minutit liikumatult minu süles ja vaatas lavale. Plakustamismäng ajas teda naerma ka, talle meeldis teatris. Tundus, et teistele saalisviibivatele lastele meeldis ka. Vahepeal mängis muusika, tahvlil sai näha erinevaid tegelasi ning kolm näitlejat suutsid laste tähelepanu köita ning endal hoida.

Meie küll elukaaslasega pärast arutasime, et natuke kahtlase sisuga tükk. Kui tahad Lumeeide juurde pead kaevu hüppama, kui oled virk ja kraps võid kingituseks saada kuldse kleidi. Reaalsuses püüad ju oma last kaevust igati eemalhoida, samas palju tänapäeval Eestis üldse neid lahtiseid kaeve ongi? Vist mitte väga palju.

Peale etendust ostsime pannkooke ja Väike Preili mängis natuke mängunurgas ning käisime Teatri Kodu keldrikorrusel nukumajade näitust ka jälle vaatamas. Oli vahva ja kultuurne pühapäevahommik perega.

#kaotamindära – VAT teater

Foto: vatteater.ee

Käisin täna teatris vaatamas VAT teatri etendust #kaotamindära. Tegu oli külalisetendusega Tartu Uues Teatris. Viimati käisin selles Botaanikaaia vastas asuvas majas, siis kui see veel võimla oli ja seal oma võimlemisaineid tegin, ehk siis kaua aega tagasi.

Jäljetult kaob 7-aastane Karl. Aastaid hiljem ilmub ta ühtäkki jälle välja, kuid perekonna rõõmu varjutavad mitmed murettekitavad küsimused. Kus oli Karl kõik need aastad? Mida on ta pidanud üle elama? Kes on tema kadumises süüdi? Kas Karl on suuteline jätkama elu normaalse teismelisena? Karli juhtumiga tegelevad uurija ja psühholoog jõuavad juhtlõngade abil interneti pahupoolele. Neid hakkab närima küsimus, kas Karli näol on tegemist ohvri või hoopis segaduste põhjustajaga. Karli ema tahab oma poega tagasi. Karli õde tahab välja selgitada tõe. Karl ise soovib pääseda oma mineviku eest. Kõik soovid pole aga määratud täituma.

Kuidas mulle tükk siis meeldis? Kuna etendus pole mingi komöödia, vaid keskendub keerulistele ja emotsionaalselt rasketele teemadele – eneselõikumine, identiteedi vargus, keerulised suhted perekondades, koolikiusamine, veebikiusamine, ohtlikud arvutimängud, siis mul õpetajana oli seda kohati päris hirmus vaadata ja külmavärinad tulid vägisi peale. Peas ketras mõte, kas mõni minu õpilane peab ka päevast-päeva sellise karmi koolikiusamisega kokku puutuma? Digivõimaluste pidev areng on ikka väga palju uusi kiusamise ja manipuleerimise viise juurde toonud. Ma olin küll teadlik kurikuulsast sotsiaalmeediamängust “Sinivaal”, aga ma polnud kunagi süvenenud, et mis see endast täpsemalt kujutab, tänu etendusele olen nüüd hästi informeeritud. Kokkuvõtvalt on tegu mänguga, mille eesmärgiks on 50 päevaga noori enesetapule ahvatleda. Soovitan etendust koos teismelistega vaatama minna ning pärast üheskoos nähtu üle arutleda ja mõtteid vahetada.

Osades: Loore Martma, Helena Merzin, Roland Laos, Rauno Kaibiainen, Meelis Põdersoo. Autor: Kristiina Jalasto Lavastaja: Helena Rekkor Kunstnik: Inga Vares Valguskunstnik: Sander Põllu Videokunstnik: Sander Põldsaar Esietendus: 21. märts 2018 Rahvusraamatukogu Teatrisaalis Mina nägin: 24. jaanuar 2019 Tartu Uus Teater Etendus on ühes vaatuses ja kestab 1 tund ja 20 minutit.

Beebiga teatris

Käisime Mänguasjamuuseumis vaatamas beebietendust “Pärismängult” See oli meie Väikse Preili jaoks elu esimene teatris käik ning ka mina pole ammu ammu teatrisse jõudnud. Juba tegelikult septembris nägin, et selline vahva etendus 0 – 3. aastastele põnnidele on tulemas, aga pileteid nii lihtne sinna saada polnudki, oktoobri etendused olid juba välja müüdud kui mina ostma hakkasin, seega valisin sobiva aja novembri etendustekavast.

Reklaamitakse etendust järgmiste sõnadega: “Pärismängult” sobib kõigile, kes mõistavad maailma ilma sõnadeta. Lavalt nähtav mängib vaatajate kujutlusvõimega, sõnade asemel kasutatakse loo edasiandmiseks helisid, vormi, värve ja liikumist.  Millest aga räägib “Pärismängult”? Sellest, kuidas pärisilma ja mänguilma kohtumispunktis võib sündida midagi maagilist. Selle piiri peal on võlumaailm, kus on aega mängida ja hetkes olla, nautida avastamise ja õppimise rõõmu. “Pärismängult” on lugu armastusest, kasvamisest, tunnetest ja lihtsast rõõmust, mida mängu kaudu on võimalik tunda.

Ma natukene ikka pabistasin enne minekut, et kuidas Väiksele Preilile selline teatrikogemus üldse meeldida võib, aga kõik see mure oli asjata. Ta istus väga viisakalt terve aja peaaegu liikumatult minu süles ja vaatas ammuli sui toimuvat, vahepeal ainult tõi kuuldavale mõne imestunud: “Ooooooo!” Minu arvates jäi see etendus veidi lahjaks, aga mina ju polnudki sihtgrupp. Väiksed mudilased nautisid seda teatrit igatahes täiega, mis ongi peamine.

Enne etendust piilusime alumisel korrusel olevasse muuseumi osasse, kus nägime väga palju erinevaid mängumajasid, meie Preili oli võlutud valgusemängust, mis näitusesaalis oli. Peale etendust sai üheskoos kohvi/vett juua, imemaitsvaid vahvleid osta ning lapsed said mängida ja uusi põnevaid mänguasju avastada.

Kokkuvõttes mõnusalt mugav ja vahva üritus. Seal olid isegi sussid kõikidele külastajatele olemas, sest teatrisaali välisjalatsites ei lasta. Meie ühel päeval seame sammud taas sinna muuseumisse, et kõike põhjalikumalt avastada, huvi selleks oli Väiksel Preilil olemas. Kui tuleb kõige pisematele mõni uus teatritükk, siis kindlasti lähme vaatama.