“Aasta täis draamat” – 2019

Käisin esimest korda Tartu Elektriteatris, vaatasin filmi “Aasta täis draamat”. Mulle meeldis Elektriteatri teistmoodi õdus õhkkond võrreldes tavaliste kinosaalidega. Ma ei tea, miks ma seal varem pole käinud?

Ja see film. See oli hea. Kui 2017. aastal Kinoteater töökuulutuse avalikustas, et nad otsivad teatrivaatajat, siis see tundus mulle ühe üliägeda töökohana, meedia vahendusel teadsin, et väljavalituks sai Valga neiu Alissja ning paaril üksikul korral lugesin ta blogi ka, kus ta siis iga etenduse kohta oma arvamust ja muljeid avaldas.

Foto: filmi Facebooki lehelt

Alissja käis aasta jooksul vaatamas 224 teatrietendust. Kinoteatri seltskond tegi selle eksperimendi, et teada saada, mida see teeb inimesega, kes pole varem teatris käinud. Filmi alguses näidati põgusalt ka teisi kandidaate, mul on hea meel, et väljavalituks sai just 21-aastane Alissja. Ta oli ehe ja humoorikas, samas kohati ka depressiivne ja väga emotsionaalne, aga alati aus oma välja ütlemistes. Filmis ei näidata ainult seda, kuidas vene perest pärit Valga neiu etendusi käib vaatamas, vaid saame tuttavaks ka tema perekonnaga, sõpradega, saame kaasa elada tema armumisele ja näha lahkumineku pisaraid, kireva eluga neiu ei jäta vist küll kedagi külmaks. Mind kohati häiris, et nii tihti näidati peategelast suitsetamas, aga kuna see pahe temaga tugevalt kaasas käib, siis mõistan, miks seda nii kujutatud oli.

Eriti vahvalt oli minu arvates kujutatud Alissja suveetenduste väisamist, tihti oli tal telk kaasas ja peale etendust jäi ta kohapeale. Päris kurb oli vaadata publikut Narvas suure suure paduvihma käes istumas ja Joala laule kuulamas. Aasta ja eksperiment lõppes ohtrate jõuluetendustega, mis peamiselt kõik lastele suunatud. Natuke mind häiris see, et osade etenduste katkendite ette näidati, kus teatris Alissja seekord on, aga alati ei saanudki aru, mida ja kus ta vaatamas oli. Oli etendusi, mis tõid neiule une silma, paljud jätsid lihtsalt ükskõikseks ning oli ka väga meeldivaid teatritükke. Kinoteatri näitlejad ütlesid talle lõpus nii vahvasti, et enam pole Alissja neil palgal vaid on nüüd osa nende perest.

Peategelane, kes filmi alguses oli dilemma ees, kas minna Valga Maximasse tööle või välismaale seiklema, leidis selle eksperimendi käigus küll endale täiesti uue suuna. Mul ei hakanud filmi jooksul kordagi igav, kindlasti soovita vaatama minna, Alissja paneb endale esimesest minutist saati kaasa elama.

Mamma Mia- Vanemuine

Tuleb tunnistada, et ma pole varem ühtegi Vanemuise muusikali vaatamas käinud. Mamma Mia on muusikal, mis põhineb Rootsi kultusbändi ABBA hittidel, kes ei teaks laule “Thank You for the Music”, “Money, Money, Money” ja “Dancing Queen” Filmi olen ma korduvalt näinud ja laulud on väga tuttavad ja panevad jala kaasa tatsuma, ainult esialgu oli veidi võõristav neid eesti keelsetena kuulda, aga tegelikult tore, et Leelo Tungal tekstid emakeelde on kohendanud.

Pulmadeks valmistuva Sophie õnne varjutab mure: tütarlaps igatseb altari ette sammudes toetuda isa kindlale käsivarrele, ent paraku pole tal aimugi, kes on ta isa ja kust teda leida! Avastanud ema päevikust kolme mehe nimed, kellega ema suhtles saatuslikul suvel 20 aastat tagasi, otsustab ta isakandidaadid salaja pulma kutsuda ning selgitada välja oma sündimise saladuse. Sophie ema Donna satub ootamatult silmitsi oma selgeks rääkimata minevikusuhetega ning üks tragikoomiline segadus järgneb teisele…

Muusika oli ilus, kostüümid ja lavakujundus ning koreograafia mitmekesine ja särav ning lavalaudadel nägi paljusid tuntud näitlejaid – Birgit Sarrapit (tema küll pigem laulja), Sepo Seemani, Andres Dvinjaninovit, Terje Penniet ja Anne Reemanni näiteks. Just kaks viimasena nimetatud daami suutsid mind ka kõige rohkem naerma ajada.

Foto: Maris Savik

Esietendus oli Vanemuises küll juba 2016. aastal, aga ka nüüd oli saal rahvast täis ja publik aplodeeris muusikali lõppedes püsti seistes. Mina jäin väga rahule, kolm tundi läks väga kiiresti ja igav ei hakanud kordagi.

Foto: Tarmo Haud

Beatrice – Vanemuine

Beatrice esietendus Vanemuises juba 2017. aasta sügisel, aga mina käisin seda põnevat Siret Campbelli kirjutatud ja Ain Mäeotsa lavastatud tulevikuromanssi vaatamas alles nüüd. Ma polegi kunagi käinud vaatamas etendust mille tegevus toimub tulevikus ning julgen arvata, et ükski seninähtud lavastus pole koju jalutades pannud pähe nii palju mõtteid ja küsimusi. Lahe oli!

Foto: Heikki Leis

 Tom ja Kristi on tavalised inimesed, kes püüavad elada oma elu ja teineteist armastada. Hetkel, kui nad kaotavad kõik, avaneb ootamatu lahendus, mille abil oma maailm tagasi saada. Kaotus jääb, kuid elu võib jätkuda. See elu on aga midagi väga enneolematut. Digivahendite suhtes skeptiline Tom peab langetama otsuse, kas digiteerida avariisse sattunud Kristi mõistus või lasta tal rahus minna? Hiljem otsustab ta oma naisele ka surrogaatkeha tellida, aga see paneb proovile kõik suhted, nii mehe ja naise, perekonna kui sõprussuhted. Kui teadvus panna teise inimese sisse, siis kas see inimene oleks sel juhul ikka tema või oleks ta keegi muu? Teadusele ja tulevikutehnoloogiatele vaadatakse igavese elu kontekstis aina suuremate ootusega. Ühte sellist võimalust uurib ka „Beatrice“.

Ma rohkem sisust ei räägi, sest muidu pole teatrisse minejal huvitav, aga saalis istudes oli ikka koguaeg põnevus õhus ja ootusärevus säilis, mis nüüd edasi?

Lavakujundus oli väga moodne ja kõrgtehnoloogiline, mulle meeldis, et stseenid ja tegevuspaigad nõnda kiirelt vahetusid, videolahendused lisasid loole modernsust. Ära olid kasutatud vist küll kõik tehnoloogilised võimalused, mis praegusaja teatris võimalik teha on.

Foto: Karoliina Kase

Näitlejad moodustasid koos kena meeskonna, esile tõstaksin võibolla Veiko Porkaneni mängitud Yocki ja Tamarat mänginud Liina Tennossaar meeldis ka. Samas ükski osatäitja ei häirinud ka. Kaasa tegid veel Priit Strandberg, Marian Heinat, Karol Kuntsel, Kärt Tammjärv, Linda Kolde, Kaisa Riivald.

Suurepärane teatrielamus!

Minu suvelemmikud 2019

Täitsa kahju on öelda, et suvi sai läbi, kuigi ka sügisel on omad võlud on suvi siiski mu lemmik aastaaeg. Peale kaht lapsega kodus oldud aastat oli natukene põnev, aga samas ka ärev jälle tööle minna. Töökeskkond, kolleegid ja õpilased kõik on minu jaoks uus. Arvatavasti hakkan ma ka blogisse palju harvemini jõudma kui praegu, aga kes teab.

Sellel suvel rändasime päris palju ringi ja avastasime Eestimaa paiku, kus varem polnud käinud. Muidugi käisime ka kohtades, mis juba varasemast on meeldima hakanud ja saime kinnitust, et nad on ikka tasemel ja koha meie lemmikute listis kindlasti ära teeninud.

Vudila – käisime juulis, aga peame siiani õhtujuttu alustama Vutast. Meie kahese jaoks on see koht nagu paradiis, sai mängida, möllata, ujuda ja loomadele pai teha ning lõunaunest polnud sellel päeval juttugi. Kindlasti järgmisel suvel jälle.

Suveetendus “Kadri” – jõudsin sellel suvel kolmel korral teatrisse, aga “Kadri” läks kõige rohkem hinge. Loodan, et järgmisel suvel saab II osa vaatama minna.

Narva – Jõesuu Noorus spa vee- ja saunakeskus – kogu hotell oli ilus ja maitsekas, aga eriti meeldis mulle vee-ja saunakeskus. Külmadel talveõhtutel hakkan kindlasti seda kuuma Jaapani vanni igatsema ja õhtul saab seal õues mullivannis mõnuleda ja vaadata merd ja päikeseloojangut ning kuulata lainete kohinat. Lisaks on tegemist väga lastesõbraliku kohaga.

Elistvere loomapark – Väike Preili on suur loomasõber, tema eriline lemmik on karu. Elistvere karu oleks seda nagu teadnud ja viimasel korral näitas lapsele ikka kõiki trikke mida oskab. Piisavalt väike park, et saaks kõikide loomade tegemistesse süveneda, hea linnalähedal ka. Kahjuks ilvesepoegi me ikkagi ei näinud.

Pizza Olive – meile maitseb. Tundub, et teistele ka, sest rahvast on alati palju, kuigi Ihamaru asub ju ikkagi suhteliselt metsas.

Väikelinnade Võru ja Põlva keskväljakud – mõlemad on viimase paari aasta jooksul saanud uue kuue. Meie laps oleks Põlvasse tahtnud jäädagi, sest seal on purskkaevud, kus sai ennast mõnusalt märjaks lobistada. Võru omast sõitsime ainult mööda, aga jättis kutsuva mulje, peab kunagi minema lähemalt uudistama.

Tartu rattaringlus – kui alguses oli ratast võimatu saada ja linnapildis jäi iga päev silma mitmeid rattaid lõhkuvaid noori, siis nüüdseks on olukord rahunenud. Vähemalt ma olen alati ratast saanud, mugav on Toomemäest üles vurada.

Tartu kohvikute koogid – sattusime kuidagi tihti välja maiustama ja avastasime päris mitu eriti maitsvat kooki. Näiteks iga kell võiksin uuesti süüa Pahade Poiste Toorjuustu-sokolaadi marmorkooki vaarikakastmega ning RP9 laimikook valge sokolaadi ja toorjuustuga oli super maitsev. Werneri koogivalikust ma ei hakka üldse rääkimagi, lemmikud meil seal napoleoni kook ja uue leiuna laulupeo kook.

Sibulatee – käisime kahel korral, aga ikka ei jõudnud kõigega nii põhjalikult tutvuda kui oleks tahtnud. Soovitan kindlasti Sibulateele aardeid otsima minna ja sibulaid varuma. Mina lähen kindlasti järgmisel suvel jälle, et sealne rattaring ära teha.

Pärnu- aastaid tagasi sattusin pea iga nädal Pärnusse, nüüd polnud kaks aastat käinud, aga tekkis ikka kergelt kodune tunne. Steffani pitsa oli ikka sama hea kui vanasti.

Kubija Spa – oleme käinud viimase kolme aasta jooksul vist viis korda. Mulle meeldib seal kõik. Teenindus, toad, veekeskus, toit, hoolitsused ja neid saab tarbida minu arvates ikka väga mõistliku raha eest ka. Me ei pidanud ka seekord pettuma.

Nooritsmetsa küün – mul oli võimalus osa saada küünipulmast, väga vahva küün Põlvamaal.

Tartu muuseumid – kuna meie laps tahaks iga päev muuseumis käia, siis on mul ülihea meel, et muuseumites nii tihti uusi näituseid avatakse. Spordimuuseum ja Mänguasjamuuseum on täielikud hitid tema jaoks, kui ta pikemaid lauseid oskab moodustada, siis võib seal ekskursioone läbi viia 😀 aga tal on põnev olnud ka AHHAAs, Loodusmuuseumis ja ERMis.

Ma arvan, et see oli esimene suvi mu elus kui ma ei käinud Kauksis. Lihtsalt läks kuidagi nii, et ilusate ilmadega olime kuskil mujal ja külma ning vihmaga ei mõju rand minu jaoks just kutsuvalt.

Järgmisel suvel juba uued käigud, nüüd siis jälle töölainele tagasi.

Kadri – Emajõe Suveteater

Foto: Emajõe Suveteater facebook

Silvia Rannama “Kadri” oli aastaid mu lemmik raamatuks, julgen arvata, et vähemalt kümme korda olen ma selle teose küll läbi lugenud. Kui ma kuulsin, et Andres Dvinjaninov lavastab “Kadri” ja minu üks teine lemmik kirjanikke pubeka ajast, Aidi Vallik teeb tükile dramatiseeringu ning Toomas Lunge on loonud muusika, siis teadsin, et seda suveetendust pean ma nägema.

Eile käisingi teatris, esimene kord sellel suvel ei hakanud mul teatris külm. Tükk oli hoogne, emotsionaalne ja kaasa haarav, mängupaigaks oli valitud koht, kus ma polnud jällegi kunagi käinud, aga mis sobis tüki edasi andmiseks suurepäraselt. Seda peaksid vaatamas käima kõik põhikooli klassid, sest koolikiusamise, armumise, pettumuste ja eneseotsingutega puutuvad kokku kõik lapsed või teismelised varem või hiljem nagunii. “Naerata ometi ja maailm naeratab sulle vastu”, lihtne põhimõte mille järgi elada, kas pole?

Mulle sellel korral väga meeldis, et lavastuses oli nii palju lapsi ja elukutselisi näitlejaid ainult neli, kes muidugi mängisid ka väga head rollid. See laste rõõm ja energia ja elevus oli võrratu. Mul oli nii hea meel, et publik neile etenduse lõppedes püsti seistes kaua aplodeeris. Minu arvates andsid noored näitlejad kõik endast 100%, eraldi kiitus muidugi peaosas säranud ja minult mõnegi pisara välja kiskunud Ella Cecilia Claessonile.

Jään siis Dvinjaninovilt järgmisel suvel järge ootama, “Kasuema” vaja ju ka lavale tuua!

Tsaar Saltaan. Üleküpsenud muinasjutt- Emajõe Suveteater

Tsaar Saltaan esietendus juba eelmisel suvel, aga siis ma seda vaatama ei jõudnud. Etendust mängitakse Tartus Pühade Aleksandrite kiriku tagaaias, ma polnud selle pühakoja olemasolust varem teadlik. Sellepärast mulle suveetendused meeldivadki, et satun kohtadesse, kus varem pole käinud. Kindlasti oli see ka esimene kord, kui ma läksin suveteatrisse talvejopes. Koju jõudes olid varbad ikkagi külmunud, aga kuum tee parandas asja.

Foto: Ruudu Rahumaru

Puškini muinasjutt  “Tsaar Saltaan” on lavastatud Kaili Viidase poolt. Kodulehel on tüki kohta öeldud nii: “Viidase tõlgendus saab alguse hetkest, mil tsaar Saltaan on surnud. Tsaaritar, kangur ja kokapiiga on aga elus, tõsi küll kohutavalt, lausa koostlagunemiseni vanad, kuid seletamatul kombel endiselt lummavad ja kaunid. Nüüd, peielauas, on neil võimalik üksteisele ausalt silma vaadata ja kaua hingeshoitu välja paisata.Tsaari peied on pidu, millega saab läbi üks pikk ja kurnav muinasjutt. Õhk saab olema paks emotsionaalselt purtsatavatest kannatustest ja hingematvalt magusast kõikehävitavast armastusest. Kirg seguneb väsimusega, baranka samovariga, armastus vihkamisega, Luik Gvidoniga, argine muinas-jutulisega. Lavastuses kõlavad Puškini surematud värsid, põimudes koos muusikaliste vahepalade ja grotesksete intermeediumitega teatri-elamuseks.”

Minu arvates oli valitud väga sobiv mängupaik, see kiriku taga aed ja kirik ise oma tornide ja kuplitega mõjus nõiduslikult. Ma pole niipalju samovare kunagi varem näinud, kogu lavakujundus meeldis mulle, selliseid pitsilisi rätikuid tahaks endalegi.

Naerda sai palju, peaosalised Marika Barabanštšikova Vanemuisest, Karin Tammaru Endlast ja Terje Pennie Ugalast  kehastusid pidevalt ümber erinevateks karakteriteks. Minu arvates tegid nad seda suurepäraselt ja nende tantsud ja laulud sobisid näidendit hästi ilmestama. Imelised näitlejad! Ka neljas naine, kelle nägu paljastus alles kummarduma tulles, pani endale kaasa elama, annab ikka käia nii krõnksult ringi. Meeldisid ka muusikud, kes omalt poolt etendusele hoogu lisasid. Kogu tervik oli sümpaatne ja maitsekas.

Kokkuvõttes oli tegu ühe mõnusa naeruteraapiaga, oli lõbus õhtu, aga suvi palun tule tagasi. Augustis lähen vaatama ka Emajõe Suveteatri teist etendust “Kadrit”. See oli mu lemmik raamat kunagi, ootan huviga, mida nad lavale toovad.

Kirvetüü – Vanemuine

Minu selle suve esimene suveteatri külastus oli just näidendi “Kirvetüü” esietendusele. Toimus see põnevas kohas, Kammivabriku sündmus-keskuses Teguri tänaval. „Kirvetüü“ sai Eesti Teatri Agentuuri 2017. aasta näidendivõistlusel I preemia. Näidend räägib setu keeles Eesti väikeküla elanike ausa ja inimliku loo.

Foto: Gabriela Liivamägi

Bussis etenduse toimumispaika sõites oli mul kaks väikest muret. Esiteks, kas ma leian selle Kammivabriku kiiresti üles ega pea vihmas ekslema, teiseks, kas ma saan sellest setu keelest ikka piisavalt aru. Esimene mure lahenes kohe, sest bussi sisenes ka Merca ja kuna ta seal tükis mängib, siis passisin lihtsalt peale, millises peatuses tema väljub ja jalutasin tema sabas õigesse kohta. Setu keelne näidend oli täiesti aru saadav, vahepeal kui väga kiiresti räägiti, siis mul tekkis paar kohta, kus mõte ei jõudnud järgi.

See etendus sobis Kammivabrikusse kui valatult. Ruum oli suur ja tegevuspaiku väga mitmeid, laval olid nii pood, kui mitme inimese kodud, mets, isegi päris autod mahtusid sinna sõitma. Ma olen liiga noor, et nõuka ajast kõike mäletada, aga oli tarbeesemeid ja asju laval, mis ka minus ära tundmise tekitasid. Lisaks lavaruumile toimus tegevus ka rõdul, mis oli samuti hiiglaslik. Tegevus toimus nii lava vasakus ääres, keskel kui ka paremas ääres ja rõdudel. Keskel oli ka suur ekraan, kust sai tegevusi lähiplaanis vaadata nagu oleks teatris ja kinos korraga. Mulle väga meeldis see lahendus.

Etenduse alguses on peategelased väikesed poisid ja aset leiab üks traagiline sündmus, mis mõjutab kõiki neid mehi ka hilisemas elus.

Foto: Gabriela Liivamägi

Järgnev tegevus toimub 1990. aasta alguse aastatel Setumaal, vana süsteem on kokku kukkunud ja uus pole jõudnud veel tekkida, igaüks elab nii nagu oskab. Ma ei hakka siin sisust rohkem kirjutama, sest üheksa etendust on ju alles ees ja põnevust peab jaguma kõigile vaatajatele.

Ma ei oska näitlejatest kedagi esile tõsta, ühtlaselt tugev trupp. Andres Mähar, Mait Malmsten, Ott Sepp, Veiko Porkanen jäid enim meelde, aga ka kõik teised olid ülesannete kõrgusel. Mul hakkas lõpuks Mürkast (Veiko Porkanen) lausa kahju, pole lihtne kolm tundi purjus meest mängida ja pidevalt kuskile koperdada ja kukkuda. Igatahes mõjus väga loomutruult.

Foto: Gabriela Liivamägi

Kokkuvõttes mulle ikka meeldis see lavastus. Nalja sai, lugu oli inimlik ja eks see külaelu ole praegugi paljudes kohtades vist sarnane. Mul tekkis noore õpetajaga kohe paar seost, ka mina alustasin oma õpetaja teed väikses külas ja poes võis kohata ikka igasuguseid, kes küll ei mõelnud, mida nad sulle just ütlesid. Väga koomiline oli naiste lauluproov, et Soome esinema pääseda ja nelja purjus mehe trepist alla jooksime/vaarumine. Ropud naljad ja vägivald käis selle tüki juurde, lihtsalt minu jaoks oli seda lõpuks natuke liiga palju. Esimest vaatust nautisin rohkem.

Ahjaa mulle meeldis ka see, kuidas inimesi enne etenduse algust ja peale vaheaega saali tagasi kutsuti. Mitte lihtsalt viisakalt märku andes, vaid järsku tuli kõlaritest valjult: “Hakkab pääle, hakkab pääle, istu maha!” Teistmoodi ja värskendav.

Once – Ugala

Ma pole väga suur muusikalide sõber, viimati käisin vist neli aastat tagasi Oliver Twisti vaatamas oma klassi lastega. Kui tuli teade, et Ugala teater on oma repertuaari võtnud muusikali “Once” ja peaosas on Priit Võigemast, siis teadsin, et seda tahan ma väga näha. Minu rõõmuks andsid nad külalisetendusi Vanemuises ja ma saingi seda armastuslugu vaatama minna.

Foto: Maris Savik

Juba esimestest sekunditest alates, kui Priit Võigemast lavale astus ja laulma hakkas olin ma müüdud. Armuvalus iirlasest tolmuimejate parandaja ja hobimuusik kohtub Dublini tänaval noore tšehhi neiuga. Esialgu ühendab neid suur armastus muusika vastu, hiljem lisanduvad tugevad tunded teineteise vastu, aga mõlemal on eelmised suhted lõpetamata. Lisaks peategelastele on kogu trupp tasemel ja kõik laval olevad 12 näitlejat on pidevalt kohal ja toimivad lavabändina. Enamus mängivad etenduse jooksul mitmeid pille. Etenduses teevad kaasa Priit Võigemast, Laura Kalle, Tarvo Vridolin, Jaanus Mehikas, Maarja Mitt, Sänni Noormets, Margus Vaher, Terje Pennie või Garmen Tabor, Mihkel Kuusk, Karl Kena, Martin Mill, Andre Maaker, Eliisabet Kena või Sonja Aardam.

Foto: Maris Sarvik

John Carney mängufilmil “Once” põhineva muusikali lavastas Taago Tubin, muusikajuhid on Peeter Konovalov ja Andre Maaker. 2008. aasta Oscarite jagamisel pälvis lugu “Falling Slowly” auhinna parima algupärase muusikapala eest. “Once” esietendus muusikalina 2011. aastal Off-Broadwayl ja on pälvinud terve rea mainekaid auhindu, sealhulgas kaheksa Tony Awardi.

Etenduse lõppedes seisis teatripublik püsti ja aplodeeris valjult. Mulle meeldis nähtu ja kuuldu väga – ilus, maitsekas, kandvate pausidega, kaunid ja südamlikud laulutekstid. Kindlasti üks selle aasta suuremaid teatrielamusi mul. Laulud kummitasid veel järgmiselgi päeval peas ja plaanin John Carney filmi ka ära vaadata.

Foto: Maris Sarvik

Pikk päevatee kaob öösse – Vanemuine

Foto: Heikki Leis

Üllar Saaremäe lavastatud Eugene O´Neilli perekonnadraamat “Pikk päevatee kaob öösse” mängitakse Vanemuise väikses majas. Seda lugu peetakse maailma draamaklassika vaieldamatuks tipuks. Esietendus oli tükil eelmisel nädalal, täna käisin ka mina seda lavastust vaatamas. Tegevus toimub 1912. aasta suvel ning tegevuse keskmes on perekond Tyron. Pereema on narkosõltlane, isa joob palju, nooremal pojal on tiisikus ning vanem poeg armastab samuti viskit ning veedab meelsasti aega litsimajas. Laval on lõpuni rääkimata minevikuvalud, varjatud saladused, sõltuvused ning enesehinnanguprobleemid – kõik masendav ja kurvastav, mis inimeste elus saab juhtuda, on järsku kohal ning tõest pole enam kuidagi võimalik mööda vaadata.

Lavastuses mängivad Hannes Kaljujärv, Piret Laurimaa, Rasmus Kaljujärv, Veiko Porkanen ja Kärt Tammjärv. Kõik head näitlejad ja mulle sümpaatsed inimesed, kahjuks seekord ei olnud nad minu arvates alati ülesannete kõrgusel. Enim meeldis Hannes Kaljujärv, tema energia sobis antud ossa. Piret Laurimaa sobis Mary rolli hästi, aga vahepeal, kui tal olid pikad monoloogid, siis ta hääletoon mõjus kuidagi eriti uinutavalt ja tekitas igavust. Veiko Porkaneni ja Kärt Tammjärve näitlejatöö meeldis mulle ka, kuigi viimast nägi laval kahjuks väga vähe. Rasmus Kaljujärv on mul alati üks lemmikuid olnud, aga selles Jamie rollis ta minu arvates kohe kuidagi ei säranud, kohati mõjus lausa ebausutavalt.

Foto: Heikki Leis

Mulle see lavastus pigem ei meeldinud, selline keskpärane teatrielamus. Oli ka muidugi helgeid hetki ja palju meeldivat, aga ootasin midagi rohkemat. Võib olla olid mu ootused lihtsalt liiga kõrgeks kruvitud, lavastaja Saaremäe, tugev näitlejatetrupp ning O´Neilli draamaklassika andis sellele ju põhjust ka.

Mänguasjamuuseumi pannkoogihommikul

Käisime Väikse Preiliga täna jällegi Mänguasjamuuseumis, seekord oli pannkoogihommikule kutsutud Kehra Nukk, kes etendas näidendit “Punamütsike”. Väikse Preili jaoks oli see elu kolmas teatrikogemus. Üksikpilet maksis 6.- ning perepilet 16.-

Muinasjuttu jutustas ja nukkudega mängis üks inimene. Tegevus toimus ühe laua peal, jutustaja, siis vahetas seal aksessuaare, algas lugu Punamütsikese sünnipäeva ja nime saamis looga, edasi jätkus juba klassikaline Punamütsikese muinasjutt nagu me kõik kindlasti sadu kordi lugenud ja kuulanud oleme.

Foto: Kehranukk.ee

Tüki tutvustuses oli kirjas, et sobib igas vanuses vaatajale. Meie Väikse Preili jaoks, kes on natuke alla 2-aastane jäi seekord teater siiski natuke igavaks. Ta küll püsis 45 minutit mul kenasti vaikselt süles, aga haigutused järjest sagenesid ja lugu ei haaranud teda kaasa, arvatavasti sellepärast, et tegevus toimus koguaeg ühes kohas ja suuremat liikumist ei toimunud ning vaadata oli ainult ühte inimest. Lõpp oli minu arvates eriti pikaks venitatud, hundile uinutava süsti tegemine võttis ilmatuma aja.

Küll oli huvitav kindlasti nendel lastel, kellele meeldib kõikides asjades kaasa rääkida ja küsimustele vastata. Ise sain ka paar korda südamest naerda, kui laste öeldud pärleid kuulasin, vahepeal oli Punamütsikesest hoopis päkapikk saanud.

Peale etendust sõime pannkooke ja mängisime natuke Teatri Kodu mängunurgas ning oligi aeg jälle koju jalutada.