Kaukaasia kriidiring – Vanemuine

Päev enne Eesti vabariigi 101. sünnipäeva esietendus Vanemuise suures majas Bertolt Brechti draama “Kaukaasia kriidiring”. Kuna vaatajate tagasiside on tükile valdavalt positiivne ja kiitev, siis otsustasin ka ise näidendit vaatama minna. Mul vedas üliväga, sain pileti ainult 10.- eest, sest kasutasin ära kassakolmapäeva pakkumist. Vanemuises nimelt on igal kolmapäeval üks eriti soodne päevapakkumine, mille saab soetada nii kassast kui ka kodulehelt.

Foto: Maris Savik

Juba saali sisenedes ja lavakujundust vaadates oli vau-efekt olemas ning ootasin põnevusega etenduse algust. Laval oli suur “mägi”, mis kõrgus pea saali laeni ja lõppes kuskil lava all. Minu arvates väga õnnestunud konstruktsioon, tegevus toimus nii mäe külgedel, mäe nõlval, kui ka erinevatel mäe tasapindadel. Pidevalt pidi keegi “mäest” üles ronima ja tihti kukkusid näitlejad sealt ka alla. Valgusrežii aitas õige atmosfääri loomisele samuti kõvasti kaasa.

Foto: Maris Savik

Tänavatel voolab veri, valitseja on kukutatud ning teenijatüdruk Gruše (Marian Heinat) peab tegema kiire otsuse: kas põgeneda ja päästa oma elu või riskida kõigega ning võtta endaga kaasa õuele unustatud imik, põgenenud valitseja laps. Tema süda ei luba last hüljata ja nii ta koos beebiga põgenebki, et jõuda oma venna juurde. Hiljem ta abiellub olude sunnil, endal aga mõtteis ainult koduküla noormees, kellega enne rahutuste ja sõja puhkemist sai kihlutud. On noor sõjamees üldse elus? Mis ta ütleb, kui lapsest kuuleb?

Teine vaatus tiirleb enamasti linna kohtuniku Azdak`i ümber, kes on sellesse ametisse sattunud kaunis juhuslikult ja tahaks parema meelega rahus veini rüübata, kui kohtuotsuseid langetada, aga no mis sa teed, kui peab, siis peab. Ta peab leidma vastuse küsimusele, kumb on lapse ema: kas see, kes ta sünnitas või see, kes ta armastusega üles kasvatas? Kriidiringi katse abil langetabki ta otsuse…

Foto: Maris Savik

20. sajandi mõjukaima teatriuuendaja Bertolt Brechti näidendite paremikku kuuluv “Kaukaasia kriidiring” on Eesti teatrilaval esmakordselt. Tiit Palu on minu arvates teinud väga hea lavastuse.

Esimene vaatus meeldis mulle väga, teine mitte nii palju. Andres Mähar (kohtunik Azdak) mängis oma rolli küll suurepäraselt, aga minu jaoks sai neid sita ja peeru jutte lõpuks liiga palju. Samas panid ta välja ütlemised muigama küll. “Õnnetust tagumikust õnnelikku peeru ei tule”.

Tükis teeb kaasa ainult 9 näitlejat, aga rolle, mida nad mängivad on väga palju. Merle Jääger näiteks kehastab lausa seitset erinevat tegelaskuju. Muusikat on lavastuses omajagu, väga meeldis, et kasutati elavat muusikat ning tüki lõppedes sai ka bändi inimesi näha ja neile aplodeerida. Mulle meeldisid kõik näitlejad, aga eriline sümpaatia kuulus seekord Aivar Tommingasele, kes oli jutustaja rollis. Tal on kohe selline hääl, mis kannab endaga kaasa. Lisaks juba eelpool mainitud Aivar Tommingasele, Marian Heinatile, Merle Jäägerile ja Andres Mäharile löövad etenduses kaasa veel Karl Laumets, Piret Krumm, Jaanus Teppomees, Ott Sepp ning Reimo Sagor. Peale “Võta või jäta” filmi oli nii tore Sagorit ka teatrilaval näha.

Foto: Maris Savik

Mina igal juhul jäin etendusega väga rahule – tugevad näitlejad, ilus muusika, vau-efektiga lavakujundus ja huvitav ning sisukas lavastus. Mida veel ühelt etenduselt tahta?

Suveteater 2019

Suvi pole enam mägede taga, suvel on vaba aega rohkem, et ringi sõita ja kultuuri nautida. Võtsin tunnikese infootsinguks ja panin kirja, mida ja kus sellel suvel teatrisõpradele pakutakse. Etendusi leidsin üle 50ne, seega, kes soovib võib vabalt pea kõik suveõhtud teatrit külastades ära sisustada. Kirja on pandud kõik etendused, mis toimuvad juunist augustini.

ENDLA TEATER

Ihu paradiis. Suurte sündmuste eelõhtu. Etendused toimuvad Koidula Muuseumi aias Pärnus 05. -07. juuni ja 11. – 13. juuni.

See juhtus 1838. aastal – ajal, mil …
… elektrit ei olnud.
… päevapiltide tegemist veel ei osatud.
… eesti kultuur ei olnud sündimas, vaid suremas.
… eestlaseks olemine oli häbiasi.
… ärkamisajast ei nähtud veel undki.
… aga kuurortlik rannaihalus vallutas Euroopa noorte mässavaid südameid.

Suure Vene impeeriumi serval igatseb õidepuhkemist väike provintsilinnake Pärnu, mille veerel asub vastvalminud askeetlik supelasutus. Nõnda vilets, et kõrgseltskonna supelsaksad seda lausa mudaauguks sõimavad. Ja just siin, veel avamist ootavas vannimajas, satuvad juhuse tahtel kokku Vändra kirikuõpetaja verinoor kutsar Johann Voldemar Jannsen ja Riia teatri skandaalne dirigent Richard Wagner. See kohtumine vallandab kaelamurdvate ja elumuutvate sündmuste ahela. Iseloomult vastandlikud, kuid ideaalidelt ohtlikult sarnased härrasmehed pistavad rinda nii vananenud mõtteviiside, isepäiste naiste kui ka raevuka ilmaga. Ja polegi selge, kumb on raskem – kas saksast sakslast või orjast eestlast teha. Selles kultuuriliste ideede põrkumiste virvarris jäävad ellu vaid tugevad!

Säärane mulk ehk sada vakka tangusoola. Etendused toimuvad Koidula Muuseumis Pärnus 26. – 29. juuni ja 1. – 3. juuli ning 8. – 10. juuli.

Foto: Gabriela Liivamägi

Koidula näidendi „Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola“ loomishetk asub eesti rahvusliku teatri sünni eesotsas ja sestap on tegemist tüvitekstiga, olgugi lihtsa külajandiga. Näidendi vanad tuttavad tegelased on raamaturiiulite tardumuses juba mõnda aega oma tähetundi oodanud. Nüüd on kätte jõudnud hetk, mil see tukkuv pentsik seltskond tuleb kaante vahelt Koidula Muuseumi õuele valla päästa ja taaskord ära kuulata. Kuna kaua on vaikitud, ei või ka päris kindel olla, kas Maie ikka saab oma Mulgi? Kas Peeter oma lolluste lõksu langedes ka midagi õpib? Kas Anne, nii kange kui ta ongi, oma rumalast mehest jagu saab? Ja lõpuks kõige tähtsam, kas Erastu Enn, see neetud kaabakas ja pöidlapurustaja, ikka saab oma teenitud karistuse või pääseb viimati…
Suu laulab, süda muretseb, mängib lõõts ja tatsub jalg. Ja nii nagu Koidula teatris ikka – laval ainult mehed!

VENE TEATER

Kuu aega maal. Etendused toimuvad 06. – 09. juuni ja 13. – 16. juuni Sagadi mõisapargis.

Vene kirjandusklassiku Ivan Turgenevi melodraama sobib parimal viisil just suvisesse mõisaparki. Loo keskmes on noor mõisaproua Natalja Petrovna (Ksenja Agarkova), kes eneselegi ootamatult hakkab igatsema midagi uut ja erilist.  Midagi romantilist, mille järele tekib igatsus just suvel.  Sellest erilisest tundest jääb puudu tema idüllilähedases rahulikus elus koos mõisaomanikust väärika abikaasaga (Aleksandr Ivaškevitš) ning lähedase sõbraga (Dmitri Kosjakov), kes on  aastaid tema kõrval abivalmit toeks olnud. 

Intriigi keskmesse satub noor tudeng Aleksei Beljajev ( Karl-Robert Saaremäe), kes ise ei ole  ootamatust romantilisest olukorrast üldse huvitatud ning kes on sunnitud ümber mõtestama oma moraalsed tõekspidamised, vaated elule ja suhtumise naistesse… Noort Verakest mängib algaja näitlejanna Jekaterina Burdjugova.

VANEMUISE TEATER

Kirvetüü. Etendused toimuvad 27. – 30. juuni ja 9. – 14. juuli Tartus Kammivabriku Sündmuskeskuses.

Mis saab siis, kui miski, mis juhtus lapsepõlves, mõjutab sind kogu ülejäänud elu? Kui riigikorra muutumine keerab kogu senise elukorralduse pea peale? Kui kaamoslik sügis laotub üle majade ja põldude? Kui surnud hakkavad kõndima elavate seas ja esemed vahetavad omatahtsi asukohta?

„Kirvetüü” jutustab väikesest setu kogukonnast, mis peale Eesti taasiseseisvumist oma jätkusuutlikkuse eest peab seisma. Sovhoos on lagunenud ja lihtne töötegemine asendunud musta äriga, mis üksikud väga rikkaks, kuid enamuse lootusetult vaeseks jätab. Elustuvad minevikuhõngulised elupildid, mille värvikasse sootsiumisse kuuluvad nii kohalik külalollike, perssekukkunud ärimees, kooperatiivpoodnik, noor õpetajanna, surma piiril balansseeriv posija kui ka alalhoidlik raamatukogutädi. Kellele elatud elu, kellele seninägematu eksootika, kellele valus sild olnust olevasse. Sest enam hullemaks minna ei saa – või saab?

Teravmeelne Hidalgo Don Quijote La Machast. Balletti saab vaatama minna 06. – 08. juuni Vanemuise väiksessse majja.

Kui elu ise näib arutu – kes teab, kust algab hullumeelsus? Võib-olla on hullumeelsuse nimi liigne praktilisus? Ehk on hullumeelne loobuda unistustest ja otsida varandust sealt, kus on vaid praht? Ja äkki on tegelik nõdrameelsus püsida terve mõistuse juures?
Ent hullumeelsem kõigest muust on näha elu sellisena nagu ta on, mitte sellisena nagu ta võiks olla.”

EMAJÕE SUVETEATER

Tsaar Saltaan. Üleküpsenud muinasjutt. Etendused toimuvad 11. – 14. juuli ja 19. – 21. juuli Tartu Pühade Aleksandrite kiriku tagaaias.

Foto: Ruudu Rahumaru

Lavastuse näol on tegemist klassikatöötlusega, milles kõigile teada-tuntud Puškini muinasjutt koos pööraste süžeekäikude ja värvikate karakteritega näitlejate ja muusikute poolt ette kantakse. See nõuab neilt üliinimlikku ümberkehastumisvõimet ja oskust panna mängu kogu oma näitlejaarsenal.
Žanrimääratlus üleküpsenud muinasjutt tähendab lavastaja sõnul eluskaala sellist staadiumit, kus magusale mahlasusele on lisandunud vaevuhoomatav mõrkjas mekk, mis lisaks naudingule vallandab segadusseajava absurdihõngulise tunnete virr-varri. See on balansseerimine hea ja kurja vahel. Viidase tõlgendus saab alguse hetkest, mil tsaar Saltaan on surnud. Tsaaritar, kangur ja kokapiiga on aga elus, tõsi küll kohutavalt, lausa koostlagunemiseni vanad, kuid seletamatul kombel endiselt lummavad ja kaunid. Nüüd, peielauas, on neil võimalik üksteisele ausalt silma vaadata ja kaua hingeshoitu välja paisata.Tsaari peied on pidu, millega saab läbi üks pikk ja kurnav muinasjutt. Õhk saab olema paks emotsionaalselt purtsatavatest kannatustest ja hingematvalt magusast kõikehävitavast armastusest. Kirg seguneb väsimusega, baranka samovariga, armastus vihkamisega, Luik Gvidoniga, argine muinasjutulisega.

Lavastuses kõlavad Puškini surematud värsid, põimudes koos muusikaliste vahepalade ja grotesksete intermeediumitega teatrielamuseks, mis mõeldud eelkõige täiskasvanutele.
Mängupaik on maagiline – õigeusu kirik koos säravate sibulkuplite ja kulunud fassaadiga mõjub kui igavikuliselt lagunev maal, kuhu Puškini tegelased on varjunud uue progresseeruva maailma eest. Pühade Aleksandrite kirik asub Tartus Karlova linnaosas Sõbra tänavas. Lavastusele on andnud heakskiidu piiskop. Seega, on loota, et ilm tuleb ilus!

Kadri. Etendused toimuvad 27. juuli, 1. – 4. august, 8. august, 10. – 11. august, 14. – 18. august Staadioni 48 Tartus.

Emajõe Suveteater toob oma 23. hooajal lavale tõelise tuhkatriinuloo. Muusikaline suvelavastus „Kadri“ tähistab Silvia Rannamaa ajatu väärtusega, paljusid põlvkondi vaimustanud noortejutustuse esmailmumise 60. aastapäeva ja kirjaniku 101. sünniaastapäeva.  

Teismeline Kadri otsib väljapääsu alaväärsusest, kiusamisest, kehvadest oludest ning igatseb oma kaotatud vanemate armastust ja hoolitsust. „Kadri“ on lugu eneseleidmisest, muutumisest inetust pardipojast unistuste luigeks, hallist hiirekesest printsessiks. 

DRAAMATEATER

Isamaa pääsukesed. Etendused toimuvad 05. – 08. juuni, 12. – 13. juuni, 15. – 16. juuni, 18. – 20. juuni, 08. – 10. august, 15. – 17. august, 22. – 24. august ning 27. – 29. august Keila Kultuurikeskuses.

Eesti Vabariik saab 100-aastaseks ja sel puhul otsustab näitering “Virmaline” tuua lavale Vabadussõjale pühendatud muusikali “Isamaa pääsukesed”. Paraku pole Eesti elu saja aasta jooksul kuigi palju muutunud: kui tollal ei viitsinud mehed sõtta minna, siis nüüd ei viitsita teha näitemängu. Seega peavad tublid naised kogu koorma endi õlule võtma ja ise juubeli tähistamisega toime tulema.

Kontrabass. Etendused toimuvad 11. – 12. juuni Käina Kultuurikeskuses.

“Iga muusik kinnitab teile meelsasti, et orkester võib igal ajal loobuda dirigendist, aga mitte kontrabassist,” väidab ülevas meeleolus Mees kontrabassiga.

TARTU UUS TEATER

Emajõe ööbikud. Etendused toimuvad 7. – 8. juuni, 11. – 12. juuni, 14. – 15. juuni ja 18. – 20. juuni Tartu Uues Teatris.

Seesama Tartu, aga 150 aastat tagasi. Perekond Jannsenite kodus on küpsemas uus kaelamurdev idee. Nagu eestikeelse päevalehe väljaandmisest poleks veel küll, korraldab sama seltskond ehk sisuliselt väike perefirma (Jannsen ja tema lapsed) nüüd eestikeelset laulupidu. Kas tõesti ainult missioonist?
Ka siin pole esialgu erilist edu loota ning vastuseisu nii võimu poolt kui ka teiste eestlaste seas tuleb murda tasa ja targu, igasuguste kavalustega, kohati oma au ja väärikust löögi alla pannes. Edasine on ajalugu, siin ja praegu aga – kui mitte tragöödia, siis ooper kindlasti.
Lavastus valmib koostöös Tartu linnaga ning on pühendatud laulupeo 150. juubelile ja kõikidele Eesti startup’idele, mis muudavad ajalugu. 

Kremli ööbikud. Etendused toimuvad 14. august, 16. – 17. august, 19. – 21. august, 23. – 25. august ning 27. – 28. august Narvas Kreenholmi Manufaktuuris.

Foto: Gabriela Liivamägi

Siinsamas Eestis, kaugel Narvas on Joala tänav, kus kunagi mürises Kreenholmi manufaktuur. Sealsamas Eesti ja Venemaa vahel kuivanud jõesängis on saar, millest mõlemal pool voolab kaks korda aastas unustuse jõgi – Narva kosk.

See tehas on parim paik, kus jutustada lugu NSV Liidu mürisevast muusikatööstusest ning selle särava tähe Jaak Joala vastuolulisest saatusest. See on parim paik, kus lasta kõlada Joala poolt surematuks lauldud lugudel ning lasta end kaasa kiskuda ansambli “Radar” rütmidest.

Kuid see lugu pole mitte ainult Joalast. See on üldistus tervest plejaadist Eesti muusikutest, omamoodi kremli ööbikutest, kes nõukoguliku meelelahutustööstuse masinavärki töös hoidsid ja kuulsust nautisid.

See on lugu kuulsusest, kurbusest ja tüdimusest.
See on lugu Jaak Joalast läbi tema karjääri sõlmpunktide, noorest bändimehest üleliidulise superstaarini ja noore eesti muusikamaastiku kujundajani.
See on lugu kuulsuse ihast ja oskusest seda kanda.
See on lugu Jaak Joalast läbi tema poolt lauldud laulude sõnade.

Loo keskmes on üks päev Jaak Joala elust 1987. aastal,
mõned aastad enne suurelt lavalt lahkumist.
Sel päeval annab ta ühes tundmatuks jääda soovivas nõukogude linnas 7 kontserti.
Repertuaar ja samuti publik on suhteliselt sama.
Tegevus toimub küll ühe päeva jooksul,
kuid mälupiltidena liigub ta pidevalt oma minevikku ja tulevikku,
otsides vastuseid uitmõtetele – miks ma praegu siin laval olen ja misasi see on, mida ma siin teen? Mitmes laul see on? Mitmes kontsert see on? Kas see ongi see kuulsus, millest ma unistasin?
On aasta 1987 ning kaugel Eestis, kodumaal, on samal ajal tõusmas laulev revolutsioon. 

NUKU

Gulliveri reisid. Etendused toimuvad 28. – 30. juuni ja 10. – 14. juuli Viinistu katlamajas.

Ühe mehe rännak maailma lõppu ja tagasi – õppimaks vaatama lahtiste silmadega ja kuulama avatud südamega.

Inglise laev Antiloop seilab Lõunamerele, kuid hukkub seal tormis. Ainsa pääseja, laevaarst Lemuel Gulliveri jaoks on see uskumatute seikluste algus. Nüüd on Gulliveril võimalus saata korda midagi suurt, sest tema unistus on saada maadeavastajaks, kellest kirjutatakse raamatuid ning kellele püstitakse monumente. Ta tahab kuuluda „suurte” hulka, kelle vajutatud „jalajälg” jääb ajalukku kauaks püsima!

Merehädalisena satub Gulliver sõjakate liliputtide saarele ning keevaliste hiiglaste maale. Ta kogeb võitlusi, eneseületamist, armastust ning valusaid reetmisi. Naastes ootamatult pärast kaht aastat oma perekonna juurde, on ta haige ja sonib. Gulliveri abikaasa Mary ning lapsed Jack ja Ann aimavad, et isa on läbi elanud midagi väga erilist. Nende abiga hakkavad Gulliverile meenuma detailid tema teekonnast. Meenutusest saab mäng ja publiku ees rullub lahti Gulliveri seikluslik ning müstiline jaht oma unistuste täitmise nimel.

Blablabla. Etendused toimuvad 1. – 2. juuni NUKU väikses saalis.

Lavaloo keskmes on keel ja kõik, mida sellega teha saab. Lihtne sõnamäng lükkab käima pöörase fantaasialennu. Üks täht teeb teiseks kõik, mis ta ümber. Sõlme läinud keel väljendab seda, mida korralikud sõnad ära ei ütle. Üksainus sõna loob tohutu maailma. Miski ei pruugi olla see, milleks teda nimetatakse. Vaata ja imesta.

Sõnamängulistes värsslugudes käib ringi Blablabla, kes suudab sõnadega korda saata uskumatuid asju. Aset leiab keeleolümpia, kus tähed, sõnad ja laused üksteisega mõõtu võtavad, toimetab Nimekirjamees, kes püüab kõik maailmas leiduvad nähtused korralikult nimekirjadesse rivistada ning juhtub veel palju muud hämmastavat.

Puuhaldjate lugu. Etendused toimuvad 1. – 2. juuni NUKU ovaalsaalis.

Ühes metsas kasvab puu, mille sees elavad kaks haldjat. Teineteisest ei tea nad mitte midagi. Kuidas see nii läinud on, et ühe puu elanikud kunagi kohtunud pole – sellele ei oska ka nemad ise vastata. Ühel päeval nad kohtuvad ja kõik muutub.

Puuhaldjate lugu“ on südamlik lugu kahest puuhaldjast, kus publikul avaneb võimalus näha inimsilmadele tavaliselt nähtamatuks jäävate tegelaste päevatoimetusi. Elades kaasa puuhaldjate kohtumisele ja teineteise tundmaõppimisele, saab vaataja aimu nende hommikutest ja õhtutest; armastusest ja pahameelest; nutust, naerust ja seiklustest.

Vari. Etenduses toimuvad 04. – 07. juuni NUKU ovaalsaalis.

Külmalt põhjamaalt pärit õpetatud mees kolib talveks soojale lõunamaale, kus päike kuumalt pea kohal sirab, nii et varjud päris lühikeseks muutuvad. Ühel õhtul soovib ta, et tema vari piiluks salapärasesse majja, kuhu mees ise ei pääse. Niimoodi jääb ta ootamatult oma varjust ilma. Vari hakkab elama iseseisvat elu ning muutub tasapisi inimeseks. Sellega võiks ju tegelikult leppida. Mis saab aga siis, kui varjul on oma arusaam inimeseks olemisest ja ta tahab valitseda palju rohkemat kui ainult oma endist peremeest? Kuskil siin on peidus vastus küsimusele – miks on inimene inimene…

Noored hinged. Etendused toimuvad 05. – 08. juuni NUKU väikses saalis.

„Noored hinged” esmalavastus toob vaataja ette ühe lühikese, kuid murrangulise etapi kuue noore inimese elust, mil ideaalide ja elukogemuse vahelises pingeväljas näib kõik korraga täiesti võimalik ja võimatu, usutav ja uskumatu, rahulik ja pööraselt keev.

Sarnaselt noorele Tammsaarele ei ela Aino Võsand, Karl Raismik, Arthur Kulno, Hilda Maasik, Õie Lillak ja Rein Muhem veel Eesti Vabariigis, vaid Vene tsaaririigi koosseisu kuuluvas Tartus, kus looduslähedasest maakeskkonnast pärit noored proovivad läbi oma kujutelmi linnaelust, mehe ja naise rollidest ning indiviidi ja ühiskonna suhetest. Küsida on kergem kui vastata, ent ometi leidub kõigis kuues julgust üha küsida ja mõtestada eest leitud ja taasloomist ootavat täiskasvanutemaailma.

Kuidas elada nii, et mitte õnnetuks saada? Kas abielu on elu lõpp või algus? Ja mis hetkel mõistab inimene üldse, et ta päriselt elab? Need Tammsaaret elavalt huvitanud küsimused ei ole oma aktuaalsust kaotanud, sest küsijad ei saa otsa, õnneks. Õnneks.

Kodud. Etendused toimuvad 8. juunil NUKU ovaalsaalis.

Selles vahvas nukulavastuses satume koos varblasepoisiga külla vareste, karude, rebaste, mesilaste, aialillede ja laste kodudesse ning õpime, kuidas nende kodusid nimetatakse.

Tsuhh, tsuhh, tsuhh. Etendus toimub 11. juunil ovaalisaalis.

VEDUR TEEB IKKA
TSUHH, TSUHH, TSUHH.
VAGUN JÄREL
LIKAT-LOKAT.

RONGI JUHIB PIILUPART.

PEATUSED:
KUKEKÜLA,
SEAKÜLA,
KASSIKÜLA,
KOERAKÜLA,
MESIKÜLA.

Metsakülad. Etendused toimuvad 12. – 13. juuni ovaalsaalis.

„Metsakülad“ on järg nukulavastusele „Tsuhh, tsuhh, tsuhh…“.

Nutude salajutud. Etendused toimuvad 14. – 16. juuni ovaalsaalis.

Ühel muinasjutulisel maal elasid kaks nutut – Kurbusenutu ja Rõõmunutu. Kurbusenutu sündis ilusate pilvede keskel, kus oli lõpmata tore pilveloomadega mängida. Rõõmunutu sündis kesk lillevälja, kus koos temaga rõõmustasid armsad loomad ja putukad.

Nutude igapäevasteks seltsilisteks olid aga võlupisarad, mis aitasid neid võluväel üle kõikidest muredest ning panid maailma rõõmuhetkedel õnnest ja armastusest särama. Koos kasvades õppisid nutud end inimlapse esimese keele – nutu – kaudu väljendama ning rõõmu, kurbust, õnne ja muret jagama.

MUST KAST

Mowgli. Etendused toimuvad 11. – 14. juuli ja 18. – 21. juuli Eesti Maanteemuuseumis.

Foto: Gabriela Liivamägi

Eemal linnakärast, looduse keskel, kostub puude naksumise, lehekahina, suviste tuuleiilide ning vihmahoogude metsamuusika. Ees ootab suvesume seiklus koos džunglipoiss Mowgliga, kes vaatamata sellele, et ta on väike, karvutu ja kõnnib kahel jalal, leiab perekonna ja sõbrad loomariigi kardetumate esindajate hulgast. Baloo, Bagheera ja Kaa seltskonnas viib tee teda tihti ühest unustamatust seiklusest teise.

Nendel rännakutel ristuvad Mowgli teed korduvalt tema surmavaenlase – võitmatu Shere Khaniga. Selle hirmsa kiskja kindlameelne otsus väike inimlaps tappa  sunnib Mowglit astuma vastu seni suurimale ja ohtlikumale seiklusele, millest sõltub nii tema kui ka kogu džungli saatus. Kas väikesest paljast konnapojast, nagu džunglirahvas teda hellitavalt kutsub, on vastast võimsale ja kartmatule tiigrile?

PAIDE TEATER

Eesti jumalad. Etendused toimuvad 25. – 28. juuli, 31. juuli, 01. – 04. august ja 16. – 18. august Tammsaare muuseumis Vargamäel.

Paide Teatri noored mehed, näitlejannad Maarja Mitt ja Ilo-Ann Saarepera (Ugala) ning Eesti teatri ainus tõeline vürst Peeter Volkonski küsivad kaheteistkümnel juuli- ja augustikuu õhtul, mis maa see on, kus me elame? Laename Tammsaarelt mõtteid ning vaatame peeglisse. Sealt vaatab meile vastu… eestlane! Jah, just, seesama eestlane, kes laulupeol pisarsilmi mesilastest laulab ja pärast naabrilegi tere ei ütle. See, kellel on neli liisingut ja kaks kiirlaenu ja auto, milles neljarealisest Tartu maanteest unistada. See, kelle laps on PISA testides maailma parim. See, kelle rahvuskangelane siililt sõjatõdesid õpib. See, kes sünnipäeval Merevaiku Kirde saiale määrib ja Saku Originaali peale rüüpab. Ja see, kellel on autos kummikud ja seeneämber olemas isegi keset talve – sest mine sa tea, äkki on kuskil veel mõni hiline puravik peidus.

THEATRUM

Muna. Etendused toimuvad 1. – 6. augustil Soonlepa karjamõisas Hiiumaal.

Foto: Theatrum

Ühel väikesel saarel on maja, kus elavad tuntud helilooja Miikael, tema abikaasa Iida ja tütar Uuma. Heliloojal on tulemas sünnipäev, kui täiesti ootamatult kaotab ta kõnevõime. Miikael ei suuda enam sõnagi öelda ja ta ei teagi, mida öelda ja kellele. Tundub, et tal on juhtunud midagi tõsist ja ta ei suuda seda sõnastada. Peo eelõhtul tuleb mandrilt sünnipäevale ka vanem tütar Kiira koos kusagilt leitud peigmees Marioga, keda ta soovib tutvustada. Aga isa ei räägi midagi ja kui inimene ei räägi, pole kindel, kas ta kuuleb. Tema naine Iida on suures segaduses, sest ta soovib, et kõik läheks hästi, aga sünnipäev kisub vägisi kiiva. Tumma meest turgutatakse pigem sõnade kui tegudega ja peitu pugenud armastust otsitakse tikutulega taga; ühel inimesel ilmutab see hääbumise märke, teisel tahab sisemine kevad tärgata, aga armastusest lõplikult aru saada on keeruline. Pinget ei leevenda ka Miikaeli vaimukas poolvend Silver, kelle pidevad loomanaljad olukorda palju lahedamaks ei tee. On munadepühade aeg. Muna sümboliseerib midagi, mis on väliselt korras, aga mis sealt välja koorub, see alles selgub.

TEMUFI

Toomas Nipernaadi. Etendused toimuvad 07. – 10. august, 14. – 17. august ja 21. – 24. augustil Linnamehe puhkekeskuses Pärnumaal.

Foto: Kevin Kohjus

Varakevadel, kui jää jõgedelt ja järvedelt lahti murdub ning kelmikas päike puulatvadelt lund hakkab
sulatama, ilmub külavaheteedele üks veider mehike. Pigem inetu kui ilus ja, tont seda teab, kas vana või
noor. Kaabut nimetissõrmega kuklasse lükates keksib ta justkui alp harakas porilompide vahel, tinistades
oma mänguriistal jupikese ühest või teisest loost. Ja kui mõni möödakäija tema koledat lauluhäält juhtub
kuulma, katab ta kõrvad peopesadega ning jookseb metsa.
Eemalt mõnd talu või muidu kena elamist nähes ütleb see mees poolkuuldavalt: ”Heh-hee!” ja sätib
sammud sinnapoole. Nõnda talust tallu ja südamest südamesse kulgeb tema tee läbi kauni Eestimaa, kuni meri külmub ja rammusad põllud lumega saavad kaetud. Siis on ta äkitselt kadunud, nagu poleks teda
Olnudki.

ESTONIA

West Side Story. Etendused toimuvad 1. – 2. juuni, 7. juuni, 14. – 16. juuni, 19. – 21. juuni, 14. – 18. august, 21. – 22. august, 25. august, ning 27. – 31. august.

1957. aastal Broadwayl esietendunud „West Side Story“ on tänapäevane „Romeo ja Julia“ lugu, mis oma unustamatu muusika ja võimsa koreograafiaga muutis muusikaliteatri nägu. Inspireerituna Shakespeare’i tormilisest armastusloost ning seatuna 1950. aastate New Yorki, kus rivaalitsevad teismeliste jõugud, käsitles „West Side Story“ esmakordselt muusikali ajaloos sotsiaalseid teemasid, sillutades teed muusikalidele „Les Miserables“ ja „Rent“. Kõigi aegade suurim armastuslugu „West Side Story“ on algusest lõpuni täis meeldejäävaid meloodiaid, mis garanteeris originaallavastusele Broadwayl 732 etendust ning kustumatu menu 1961. aastal valminud filmina.

Uinuv Kaunitar. Etendused toimuvad 5. juuni ja 20. juuni.

Päeval, mil sündis printsess Aurora, pani kuri haldjas Carabosse talle needuse: ühel päeval torkab printsess värtnaga sõrme ja sureb. Hea Sirelihaldjas pehmendab needust ja printsess vajub sajaks aastaks unne, millest suudab teda äratada vaid prints Désiré suudlus. Tšaikovski klassikaliselt kaunis muusika, Toomas Eduri uusredaktsioon Petipa koreograafiast ja Peter Docherty fantaasiaküllane kujundus teevad balletist imelise vaatemängu, mis rõõmustab kõiki maagia- ja muinasjutusõpru. Charles Perrault on paljude tuntud muinaslugude autor nagu näiteks „Tuhkatriinu“, „Punamütsike“ ja „Saabastega kass“. Balleti lõpustseenis astuvad lavale mitmed armastatud tegelased just nendest muinasjuttudest. „Uinuv kaunitar“ on Tšaikovski kolmest balletist üks armastatumaid, mistõttu on see paljude teatrite püsirepertuaaris tänaseni.

La Traviata. Etendus toimub 6. juunil.

“La traviata” – see on ooperite ooper, klassika, mis ei aegu. 19. sajandi keskpaigast alates on see vallutanud publikut kõikjal maailmas ning kujunenud üheks armastatumaks ooperiks muusikateatri ajaloos.

Luikede järv. Etendused toimuvad 12. juuni ja 18. juuni.

Klassikalise balleti ühe tippteosena pakub „Luikede järv“ unustamatu elamuse romantika, virtuoosse tantsukunsti ja Tšaikovski imelise muusika kooslusest. Hoolimata 1877. aastal toimunud esietenduse laitvast kriitikast on sellest balletist saanud üks armastatumaid ja enammängitud teoseid balletilavadel. Odette/Ottilie kaksikrolli tantsutehniline keerukus ja virtuoossus esitavad igale tantsijale keerulise väljakutse. Ehkki „Luikede järve“ on aastate jooksul esitatud paljudes versioonides, on enamik balletitruppe võtnud aluseks Lev Ivanovi ja Marius Petipa 1895. aastal mugandatud versiooni. Toomas Eduri uusredaktsioon ühendab kauni tantsuklassika ning armastatud loo romantikast, nõidusest ja võitlusest hea ning kurja vahel.

Romeo ja Julia. Etendus toimub 15. juunil.

Prokofjevi muusika ja Eduri uudne koreograafia valavad Shakespeare’i ajatu meistriteose muusikalisse ja tantsulisse vormi. Kahest vaenutsevast suguvõsast pärit armastaja traagilises loos ühinevad armastus esimesest silmapilgust ja keelatud kirg – joovastav sulam, mis jätab noored armastajad võimukate perekondade ja oma südametarkuse meelevalda.

Lendav hollandlane. Etendused toimuvad 4. juunil ja 13. juunil.

Tormine merereis Riiast Londonisse ja Heinrich Heine jutustus igaveseks merd sõitma määratud kaptenist, kelle needuse suudab lunastada vaid truu naise tingimusteta armastus, andsid Wagnerile mõtte kirjutada ooper „Lendav hollandlane“. Tänaseks on sellest saanud helilooja üks populaarsemaid lavateoseid. „Hollandlane“ oli Wagneri neljas ooper ja esimene teos, millega ta astus sammukese lähemale muusikadraamale. Noor helilooja leidis kaptenis sugulashinge – kehtivaid reegleid muuta püüdva mehe, kes igatseb puhkust elumere lainetest.

RAKVERE TEATER

Loojanguekspress. Etendused toimuvad 1. juuni, 7. – 9. juuni, 14. – 16. juuni, 21. – 22. juuni ja 28. – 29. juunil Rakveres Näituse 4a.

Rong kihutab. Teine rong kihutab. Rongides on inimesed. Nad kihutavad läbi elu. Üks mees otsustab kihutamise peatada ja hüpata rongi ette. Teine mees on jaamas koristaja ja takistab teda. Ta viib mehe oma koju. Tühja koju. Päraperse. Kodus pole midagi, ainult Piibel laual ja ühepajatoit pliidil. 

Korteris laua taga istuvad vastamisi sügavalt jumalasse uskuv endine vang ja elus pettunud ateistist filosoofiaprofessor. Valge ja must. Aga elu ise on harva mustvalge. Nad vestlevad – usust, elust ja maailmast. Pinev kaikavedu, kus kahe vastandliku mehe vaated põrkuvad. Kui palju on vaja selleks, et enda vaated läbi suruda? Ning kellel üldse on õigus öelda, kuidas tuleb elada ja mida uskuda? 

Miks Jeppe joob? Etendused toimuvad 7. – 9. juuni, 13. – 16. juuni, 20. – 22. juuni, 26. – 29. juuni Kolgaküla Rahvamajas Harjumaal.

Miks Jeppe joob?

Seda ei tea mitte keegi. Seda ei tea president ega linnapea. Isegi sotsiaaldemokraadid mitte. Seda ei tea ka võrdõiguslikkuse volinik. Seda ei tea ka Jumal taevas.

R.A.A.A.M

Praegu pole aeg armastamiseks. Etendused toimuvad 29. – 31. juuli, 01. august ning 04. – 07. august Vana – Antsla Teatriaidas.

“Praegu pole aeg armastamiseks” on kurbnaljakas lugu sellest, kuidas inimene teeb kõik, et oma õnne edasi lükata. Me mõtleme välja üha rohkem asju, mis ei lase meil olla koos nendega, keda me armastame. Sõjad, religioon, masside arvamus, lisaks poliitika, seisuslikud erinevused, mood, virtuaalne tegelikkus. Ja paistab nii, et inimkond jätkab asjade väljamõtlemist, mis meid üksteisest eraldavad.

Pikse pill. Etendused toimuvad 09. – 14. juuli, 16. – 18. juuli Jäneda Pulli tallis.

Mis juhtub siis, kui meie, 21. sajandi täiskasvanud, iroonilised inimesed, kohtume oma esivanematega, kelle maailmapilt on hoopis teistsugune? Millest me nendega räägime? Kas ja kui palju saame üksteisest aru? Mis meid ühendab? Mida on muinasrahvas sellist, mida nutitelefoni ajastu inimene mõista ei suudagi?

Hullumeelse päevik. Etendused toimuvad

N.Gogoli “Hullumeelse päevik” on äärmiselt tänapäevaste kokkupuutepunktidega. Maailmas, kus hakkab hajuma piir normaalsuse ja ebanormaalsuseks vahel, terve ja pataloogilise vahel, kus tihti kõverpeeglina vale saab tõeks ja olematu olevaks.

Ehmatavalt näitab meie praegune aeg, et nihestatud mõttemaailma ja ettearvamatu käitumisega ning labiilse psüühikaga inimesed võivad saada suurriikide juhtideks.

Juudit. Etendused toimuvad 13. juuni, 15. – 18. juuni, 26. – 30. juuni ja 2. – 3. juuli Tallinnas Püha Katariina kirkus.

13. juunil esietendub Tallinnas Püha Katariina kirikus Tammsaare piiblilegendist lähtuv näidend „Juudit”. Näidendi teemad on väga kaasaegsed – võimuiha, sõda, kirg, armastus, ebaõnnestumise hirm… Miks Juudit tapab Olovernese, keda ta kirglikult armastab?

Põgenik. Etendused toimuvad 13. – 14. juuli, 17. – 21. juuli Urvastes Võrumaal.

“Põgenik” on Jaan Kaplinski nägemuslik ning emotsionaalne tekst eestlusest ja eesti inimese väärtushinnangutest.Lugu vabaduseihast, inimväärikuse säilitamisest ning rahvusena püsimajäämisest.Võitlusest nii välise kui sisemise orjuse vastu. Oleme saanud vabaks või kammitseb meid jätkuvalt mürgina verreimbunud orjahing? Traagiliste sündmuste ahel paigutub küll sajandite tagusesse mõisaorjuse aega, kuid peegeldab üldistavalt ka meie tänase inimese hingemaastikku. 

VANA BASKINI TEATER

Kodutütred. Etendused toimuvad juulis.

RAADI SUVETEATER

Pidu tuli. Etendused toimuvad 12. juuni, 14. – 17. juuni Raadi orus Tartus.

Kas on võimalik, et eestlased saavad oma laulupeo? Kas me saame selleks loa ja kui see tõesti õnnestub, siis kas me suudame peo teoks teha? Sellised olid mõtted 1867. aastal Johann Voldemar Jannseni peas.

150 aasta tagused pöördelised sündmused ajast, mil Jannsen koos oma kindla toetaja ja tulihingelise abilisega, tütre Lydiaga selle idee nimel tegutsema hakkas, on sel suvel publiku ees. Koos suurkujudega Eesti tollasest kultuuri- ja kirjandusloost.

BONIFATIUSE GILD

Ülikute pidusööming öises ordulinnuses. Etendused 12. – 13. juuli Viljandi lossimägedes.

Kolmekäigulise rikkaliku keskaegse õhtusöögi käigus saavad pidusöögilauas istujad osaliseks järgmises loos:

Me lugu pöörab ammu olnud aega
kell keerat sadu aastaid tagasi.
Seal ülikute lauas saame kaeda
kuis pidutseti ja kuis elati.

On armunuid ja neid, kel see ei meeldi.
On õukond ja on loomulikult Narr.
Kes oma sõnu eriti ei seedi
ja kelle naljus peidus tõde karm.

Võib juhtuda, et aset leiab mõrvgi.
Kas mõrvar on ehk keegi meie seast?
Kas keegi nägi pealt, kas kuulis kõrvgi?
Kas üks meist kaotab tapalaval pea?

Eks näeme siis, kuis laheneb me lugu.
Kes hukka ja kes õnnelikuks saab
Ja kel me etendusest pole lugu,
see lihtsalt maitsva kõhutäie saab.

PREM PRODUCTIONS

Piiri peal. Etendused toimuvad 17. – 19. juuli, 21. juuli, 25. – 28. juuli Valga Spordihallis.

“Kui siit piiripunktist alla vaatan, üle purjus Eestimaa …”
Just nii võiks laulda Karl August Hermann Ikla piiripunkti tornis, kuhu paistab kätte alkoholi supermarketi meeletu ostuhullus. Ago ja Jan kohtuvad just keset meeletut hullust Läti piiril ja asuvad lahkama oma elusid, et leida üles see piir, mida ületades oled läinud juba üle piiri.
S

SÕLTUMATU TANTSU LAVA

Müra. Etendused toimuvad 6. – 9. juuni Tallinnas Telliskivi Loomelinnakus.

Maailmas, kus müra on muutunud normiks, on vaikus see, mis meid hirmutab.

„Müra“ on kehapõhine intiimne kohtumine helide, kehade, ruumi ja vibratsiooniga, mida on leotatud erisugustes mürades, kuid mis hoolimata selle häirivast mõjust on märkamatult muutunud meie elude pärisosaks.

LUTSU TEATER

Siin me oleme, Tõde ja Õigus. Etendused toimuvad 13. juuni, 15. juuni – 21. juuni Lutsu külas Põlvamaal.

Kohviveski, John ja punapäine Erna saabuvad oma pisikese uunikumautoga Vargamäele oma tõde ja õigust nõudma. Kiusakad maamehed Andres ja Pearu seisavad nüüd silmitsi eneseteadlike linnainimestega, kes on Tallinnast ja maksavad. Kui üks mees näeb silme ees ainult rahanumbrite virvendust ja teine teeb kõik, et naabrimehele süllekukkunud tuluallikas hoopis enda suunas voolama kallutada, siis ei tea kumbki mees, millega riskib. Seda oskab ette näha vaid Muhumaalt mandrile Vargamäele turismitalu pidama tulnud Ärni. 
„Siin me oleme!“ ja „Tõe ja õiguse“ sõpradele on see suvetükk ootamatuks ja koomiliseks taaskohtumiseks ammu legendiks muutunud raamatu- ja filmitegelastega.

Viimsepääva läüge. Etendused toimuvad 6. – 8. juuli ja 11. – 14. juuli Lutsu külas Põlvamaal.

“Viimsepäävä läüge” on Olavi Ruitlase kirjutatud ja Merle Jäägeri lavastatud halastamatu ja hirmnaljakas võrokeelne tõsieluparoodia. Seda muidugi ainult pealt, sest tükk vastab ka väga tõsistele ja päevakorralistele küsimustele. Näiteks: kuidas jääda rahvana alles inimestest tühjaks jooksnud maapiirkondades, kus rõhuvad tööpuudus, odav Läti alkohol ja lootusetusetunne; kus pole korralikku poodigi, rääkimata elementaarsetest teenustest nagu juuksur või perearst? Kuidas viia elu edasi ilma sünnitusmajata, võib olla mõistetav, aga kuidas teha seda ilma kaaslaseta? Lutsu teatri uuslavastus pakub, et piisava tubliduse juures on kõik võimalik.

ALLE – SAIJA TEATRITALU

Rekvisiitori tähetund. Etendused toimuvad 9. – 11. juuli ja 20. juuli

Kahjuks ei oska paljud tõelist annet ära tunda ega hinnata. Kõik need nõndanimetatud dirigendid ja lauljad, lavastajad ja näitlejad … Mängivad armastajaid nagu oleks neil kuum kartul suus. Karjuvad ooperit lavastades “Ma näen suurt hiirekarja!”. Isegi naeru ei suuda kulisside taga kinni hoida. Tõeline talent aga teab paremini. Ja ükskord saabub ka tema tähetund …

Täpselt nagu roos. Etendused toimuvad 2. august, 9. august.

Vaikses maakohas elab oma igapäevast elu vanamoodne proua Bramson, ainsateks sõpradeks maja ümbritsevad hinnalised roosid ja tülikaks kaasavaraks tema hinnangul tänamatud koduabilised ning sugulased. Saatuslike kokkusattumuste tulemusel saabub aga majja nägus elunautlejast noormees, kelle tulek toob endaga kaasa kahtlustused ja hirmud, mida varem pole ükski majakese elanik tundma pidanud. Ja elu oaasis rooside keskel muutub tundmatuseni…

E.Willamsi näidendi ainetel valminud krimipõnevik heidab pilgu inimhinge varjulistesse soppidesse, mis on liiga tõelised, et neist mõelda ja liiga hirmutavad, et nendega rinda pista. Aga ometi peab seda tegema, sest kurjusega võitlemisest hirmutavam on ainult sellega võitlemata jätmine.

Meile tuli jonn. Etendused toimuvad 12. juuli, 14. juuli, 20. – 21. juuli.

Maarika on hea ja sõnakuulelik väike tüdruk. Kui tema koju uus köögimööbel saabub, ilmub koos mööbliga ka üks isevärki tegelane. Kummalisel kombel muutub Maarika ühtäkki kiuslikuks ja jonnakaks. Pahandust on palju ja isegi koduloomad pööravad omavahel tülli.  Kas nii jääbki?

…ja õunapuud õitsevad. Etendused toimuvad 1. august ja 10. august.

Tõsielusündmustel põhinevas autorilavastuses astub üles Alle-Saija Teatristuudio. See on ühe Võrumaa pere lugu, mis võiks vabalt kuuluda igale eesti perele. Selle loo keskmes on ühe suguvõsa kanged naised, kes igasuguste aegade ja saatuselöökide kiuste on elu edasi kandnud. Nende kaudu räägib see lugu ühtlasi ka kehvadest oludest võrsunud eesti meestest, kes ideaali  otsides karmidele aegadele jalgu jäid ja alla vandusid. See on ka lugu oma maast ja mullast, mida igatseti, aga mis siiski ei toonud paremat elujärge. Ja õunapuudest, mis ühes vanas taluaias on olnud erinevate elusaatuste tummadeks tunnistajateks …

PRANGLI SUVETEATER

Eesti rand. Lootuse kursil. Etendused toimuvad 12. – 13. juuli ja 20. juuli Prangli saarel.

Lavastuses hakkab lahti rulluma tuhandete inimeste pääsemise ja päästmise lugu. Tegemist on tagasivaatega II maailmasõja aega, mil sundmobiliseeritud Eesti mehed, keda ootas ees ränk saatus surra Siberi tööpatareis või märg haud Hara lahe miiniväljal, pääsesid tänu rannarahva kangelaslikkusele Prangli saarele… Mis sai pääsenutest ning mis sai Eesti kõige suuremast kalalaevast “Eestirand”? Nendele küsimustele leiab vastuse 2019.a suvel Prangli saarel ning teistes Põhjaranniku paikades etenduvast suvelavastusest.

LUKE MÕISA TEATER

Luke venus. Etendused toimuvad 10. juuli, 12. juuli, 14. juuli ja 7. – 9. august Luke mõisapargis Tartumaal.

See on hoogne ja humoorikas etendus Luke mõisa Venuse kuju päritolust. Muidu unises Luke mõisas on uued tuuled, kui ilmub salapärane skulptor, kes otsib oma uue töö jaoks modelli ja inspiratsiooni. Muidugi tahavad kogu ümbruskonna naised olla jumalannadena igavesti ilusad. Kuid inspiratsiooni saab anda ainult üks…

KATRIN KUBBER

1I. Etendused toimuvad 07. – 08. juuni Ganuti Gildi saalis.

Me alustasime. katkematust huvist üksinduse ja üksilduse vastu. meie enda ja meie inimeste. ja teie.meie alguspunkt on nüüd siin. võib-olla ideaalides. seal lärmi tegemise ja rahu leidmise maastikel.väljas on üks ja sees on teine. ei tahaks ilma jääda, aga tundub, et suures osas jääme. jääme välja. ja jätame välja. või kao(ta)me ära. aga siis me tuleme tagasi. ikkagi.mäletad, sa ütlesid, et tegelt tahaks rääkida ja siis järgmine hetk küsisid luba, et lahkuda. ja siis ütlesid, et ei taha enam üksi olla. mäletad, kuidas see ruumi täitis.tegelt tahaks, et oleks lõbus. peab ju olema.äkki hakkab keegi hullult kaasa elama. ja siis me naerame selle peale. ja siis lõpuks keegi ei usu, et meid kotib.tegelt tahaks silma vaadata.kurat, kuidas seda üksiolemist vahel vihkame ja siis jälle nii kalliks peame. 

KATRIN TAMMJÄRV

Ma ei ole. Etendus toimub 8. juuni Kanuti Gildi saalis.

Ei. Ma ei ole. Ega saa kunagi olema.Aga kelle arust? Minu enda. Miks?

MOOSTE FOLGIKODA

Suidsusannasümfoonia. Etendused toimuvad 02. – 04. august Moostes.

Kaasahaarav muusikalavastus viib vaatajad suitsusaunamaailma, kus elustuvad loomismüüdid ja kangelaslood olnud aegadest. Elav traditsioon aitab tuua müütilised lood tänapäevasesse muusikateatrisse, kus neid esitavad pärimusmuusikud, Eesti esinduskoor ja kammeransambel.

Mida ma ise vaatama lähen? Piletid on olemas “Kirvetüü” esietendusele ja “Tsaar Saltaanile” ning “Kadrit” vaatama. See oli teismelisena mu lemmik raamat. Tükke, mida näha tahaksin on palju, aga kuna emapalk on läbi, siis rahakott ei kannata väga palju pileteid osta ning olengi valinud Tartus mängitavad tükid. Usun, et vähemalt neljal korral jõuan küll sellel suvel teatrisse.

Nimekirja põhjal tahaksin näha “Säärast mulki”, aga need piletid on vist kõik ammu välja müüdud, kui uskuda piletilevist nähtut. “Kremli ööbikud” oleks ka valikus, nagu ka “Gulliveri reisid”, “Mowgli”, “Toomas Nipernaadi”, “Muna”, “Loojanguekspress”, “Praegu pole aeg armastamiseks”. “Ülikute pidusööming öises ordulinnuses” on huvitav, sest teater toimub kolmekäigulise õhtusöögi jooksul. Alle – Saija teatritalu tundub ka huvitav koht, seal võiks midagi vaatamas käia.

Praktiline Eesti ajalugu – Tartu Uus Teater

Foto: Gabriela Liivamägi

Vau! Oli see vast teatrielamus. Tühja kõhuga ei soovita seda tükki vaatama minna, sest laval keedetakse, praetakse, süüakse ning saalis on pidevalt lendlemas ringi söögilõhn. See vahvlilõhn pani minu süljenäärmed küll tööle, koju jõudes valmistasin perele kiirelt pannkooke. Humoorikas lihapraadimisõpetus kulub alati ära ning kui laps lunib kodus mõnda uut magustoitu, siis palun väga – hapukoor suhkruga, valmib ülikiirelt.

Ja Kukerpill kummitab nüüd, ise ka imestasin kui paljusid Kukerpillide laule ma tegelikult tean. “Tahan lennata”, “Ei takista vallid”, “Pole sul tarvis teada”, “Oi külad, oi kõrtsid”, “Veel kord”, “Kui naine armastab meest”, “Sind ainult palun isa” jne, kõik need palad tulid esitlusele ja olid nii vahvalt jutustuste vahele põimitud.

Kohe kui kokk (Ann Ideon) avamonoloogiga lavale astus haaras lugu mind endaga kaasa ja põnevus ja hoog säilisid lõpuni. Teatritrupp alustab maailma loomisega ning jõuab teise vaatuse lõpuks kulinaarse eks-kursiooniga meie aega välja. Mulle meeldis, et kõik näitlejad on peaaegu koguaeg laval ning nende osad vahetuvad sujuvalt peaosast kõrvalosadesse ja siis hetkepärast astuvad jälle uue särava tegelasena rambivalgusesse. Koopamaalingute tegemine, paljude pillide kasutamine ning loomulikult pidev kokkamine – see kõik kokku mõjus nii värskena. Eks ole ju toit inimese elus alati kesksel kohal olnud ja inimese teekond toitumisahela tippu on kõvasti aega võtnud, aga siin me oleme.

Naerda sai ka, eredamalt tulevad praegu meelde hetked, kui vahvlite küpsetamise ajal laulsid naised “Karburaatori-laulu”, kui kokk tutvustas presidendivastuvõtu toite ning naabrimees, kes läbi astus, sest ” Su naisel tuli põles, mõtlesin, et astun läbi ja kustutan ära .” Huumorit oli tükis küll ja veel.

Foto: Gabriela Liivamägi

Lemmikuks mul kindlasti Tambet Seling, lisaks näitlejasarmile sai näha tema musikaalsust, krutskeid täis Robert Annus sobis tema lavapartneriks suurepäraselt. Naispeaosalised olid ka väga tublid, samuti Odd Hugo muusikud.

Peale etendust väljusin teatrimajast uskumatult energilisena ja rõõmsameelsena, aitäh Ivar Põllu selle imelise lavastuse eest.

Uuel ajastul vajavad inimesed mitte sõdade ja maniakkide, vaid õnne, ellujäämise ja praktiliste tarkuste ajalugu. On viimane aeg hakata väärtustama seda, mis on meid läbi paksu ja vedela siia välja toonud. Kõigel on alati olnud oma praktiline põhjus. Igal kombel ja traditsioonil, mida me truult järgime, on oma asine algus. Kõik, mis on “alati nii olnud” ning milles ei tohi kahelda, on kord saanud alguse, ning enamasti väga selgelt praktilisest vajadusest. Missugune on meie minapilt, meie mõttemaailm, meie söögilaud ja siht, on ikka sõltunud väga asistest põhjustest ja praktilistest olukordadest. Me oleme alati olnud need, mida me sööme ja tahtnud saada millekski muuks, mida me veel söönud pole. See on kahevaatuseline muusikaline teraapia, praktiline ekskursioon eestlaseks söömisesse, eestlaseks rääkimisse ja eestlaseks laulmisesse – läbi kulinaaria, kaljujooniste ja Kukerpillide laulude. Miks just Kukerpillid? Sest nende repertuaariks on rahvalaulud ja algupärandid, milles on sees kogu eestlasena elus ja maailmas püsimise teadus. See on suur tarkus, rüütatud arusaadavasse ja söödavasse vormi. Nende lauludes on sees “nagu asjad on”, praktiliselt, nagu räägiks seda viguriga vanaisa, kes teab kõike, aga ei hakka sellega viisakusest kelkima, sest see võiks varjutada tema õpetuse vastuvõtmist. Lavastus on kahes vaatuses ning sisaldab väga palju muusikat, toidulõhnu, liikuvaid pilte ning ilmselt ka huumorit. Siiski publikut ümber ei paigutata, ei toideta ega kiusata. Kes tunneb end ette petetuna, sellele võib lohutuseks lisada, et vaheajal töötab puhvet ja saab ka jalutada.

Laval: Ann Ideon, Maarja Mitt, Ingrid Isotamm, Robert Annus, Tambet Seling, Randi Kruus, Oliver Vare, Epp Peedumäe. Autor-lavastaja: Ivar Põllu. Esietendus: 23. veebruas 2017

Lumeeit – Kehra Nukk

Foto: sonumitooja.ee

Ideaalse pühapäeva hommiku juurde kuuluvad minu arvates kaua magamine, perega koos olemine ja muidugi pannkoogid. Meie hommikul küll väga kaua põõnata ei saanud, sest meid ootas midagi palju põnevamat. Jalutasime Teatri Kodusse pannkoogihommikule. Enne maitsvaid pannkooke saime vaadata lastelavastust “Lumeeit”. Tegu oli Kehra Nuku 35 minutilise külalisetendusega.

“Lumeeit” oli lumehõnguline lugu sel­lest, kui­das kor­da­möö­da sa­tu­vad Lumeeide juur­de kaks kae­vu hü­pa­nud pe­re­tü­tart. Vir­ka ka­su­tü­tart, kes ai­tab Lu­meei­del hool­salt lu­me­pat­ju  klop­pi­da, pre­mee­rib Lu­meeit kuld­se kleidiga. Lais­ka pe­re­tü­tart, kes tööd ei taha teha, ka­ris­tab aga Lumeeit pi­gist klei­di­ga. Pese ja nühi palju tahad, pigi maha ei tule.

Meie Väike Preili oli etendusest lummatud, istus 35 minutit liikumatult minu süles ja vaatas lavale. Plakustamismäng ajas teda naerma ka, talle meeldis teatris. Tundus, et teistele saalisviibivatele lastele meeldis ka. Vahepeal mängis muusika, tahvlil sai näha erinevaid tegelasi ning kolm näitlejat suutsid laste tähelepanu köita ning endal hoida.

Meie küll elukaaslasega pärast arutasime, et natuke kahtlase sisuga tükk. Kui tahad Lumeeide juurde pead kaevu hüppama, kui oled virk ja kraps võid kingituseks saada kuldse kleidi. Reaalsuses püüad ju oma last kaevust igati eemalhoida, samas palju tänapäeval Eestis üldse neid lahtiseid kaeve ongi? Vist mitte väga palju.

Peale etendust ostsime pannkooke ja Väike Preili mängis natuke mängunurgas ning käisime Teatri Kodu keldrikorrusel nukumajade näitust ka jälle vaatamas. Oli vahva ja kultuurne pühapäevahommik perega.

#kaotamindära – VAT teater

Foto: vatteater.ee

Käisin täna teatris vaatamas VAT teatri etendust #kaotamindära. Tegu oli külalisetendusega Tartu Uues Teatris. Viimati käisin selles Botaanikaaia vastas asuvas majas, siis kui see veel võimla oli ja seal oma võimlemisaineid tegin, ehk siis kaua aega tagasi.

Jäljetult kaob 7-aastane Karl. Aastaid hiljem ilmub ta ühtäkki jälle välja, kuid perekonna rõõmu varjutavad mitmed murettekitavad küsimused. Kus oli Karl kõik need aastad? Mida on ta pidanud üle elama? Kes on tema kadumises süüdi? Kas Karl on suuteline jätkama elu normaalse teismelisena? Karli juhtumiga tegelevad uurija ja psühholoog jõuavad juhtlõngade abil interneti pahupoolele. Neid hakkab närima küsimus, kas Karli näol on tegemist ohvri või hoopis segaduste põhjustajaga. Karli ema tahab oma poega tagasi. Karli õde tahab välja selgitada tõe. Karl ise soovib pääseda oma mineviku eest. Kõik soovid pole aga määratud täituma.

Kuidas mulle tükk siis meeldis? Kuna etendus pole mingi komöödia, vaid keskendub keerulistele ja emotsionaalselt rasketele teemadele – eneselõikumine, identiteedi vargus, keerulised suhted perekondades, koolikiusamine, veebikiusamine, ohtlikud arvutimängud, siis mul õpetajana oli seda kohati päris hirmus vaadata ja külmavärinad tulid vägisi peale. Peas ketras mõte, kas mõni minu õpilane peab ka päevast-päeva sellise karmi koolikiusamisega kokku puutuma? Digivõimaluste pidev areng on ikka väga palju uusi kiusamise ja manipuleerimise viise juurde toonud. Ma olin küll teadlik kurikuulsast sotsiaalmeediamängust “Sinivaal”, aga ma polnud kunagi süvenenud, et mis see endast täpsemalt kujutab, tänu etendusele olen nüüd hästi informeeritud. Kokkuvõtvalt on tegu mänguga, mille eesmärgiks on 50 päevaga noori enesetapule ahvatleda. Soovitan etendust koos teismelistega vaatama minna ning pärast üheskoos nähtu üle arutleda ja mõtteid vahetada.

Osades: Loore Martma, Helena Merzin, Roland Laos, Rauno Kaibiainen, Meelis Põdersoo. Autor: Kristiina Jalasto Lavastaja: Helena Rekkor Kunstnik: Inga Vares Valguskunstnik: Sander Põllu Videokunstnik: Sander Põldsaar Esietendus: 21. märts 2018 Rahvusraamatukogu Teatrisaalis Mina nägin: 24. jaanuar 2019 Tartu Uus Teater Etendus on ühes vaatuses ja kestab 1 tund ja 20 minutit.