Super Skypargis

Käisin ka nüüd selles kurikuulsas kaubanduskeskuses T1 Mall of Tallinnas, kus pidi pidevalt tühjus valitsema. No tegelikult ma nägin seal kolme tunni jooksul lausa kümmet klienti veel ma arvan. Tegelikult oli veidi hirmus ka, astud tühja poodi sisse, teenindaja kohe elavneb, et yeee, inimene tuli poodi ja siis piidleb ja passib sind eriti aktiivselt, mul tekib sellistel hetkedel alati tunne, et saaks ruttu minema, aga no nad vasekesed näevadki vist kliente väga harva.

Tegelikult tahtsin rääkida hoopis millestki vahvast, mida see keskus endas peidab nimelt Super Skypargist. Kõigepealt käisime teaduskeskuses Skylab, seal oli väga vahvaid asju, näiteks saad sa seal teada, kui kõvasti sa kisada suudad, erinevatest peeglitest oma moonutatud keha uudistada, hoota kaugust hüpata. Ma suutsin mõtte jõul palli veerema panna, proovisin curlingus kätt ja mängisin hiigel yo-yoga. Mul täiskasvanuna oli seal väga lõbus, lapsed olid veel rohkem sillas kui mina.

Foto: puhkaeestis.ee

Batuudiala reklaamitakse kui Euroopa suurimat, ju ta siis on, batuute on seal tõesti meeletult palju ja igas suuruses. Lisaks hüppamisele saab kümne meetri kõrgusest liumäest alla sõita, põrkeautodega sõita ja muid hulluseid teha. Ka väikelastele on mõeldud, neil on omad atraktsioonid.

Foto: superskypark.ee

Palju on ka puhkenurki ja jätsikioskist saab osta maitsvaid jäätiseid ja kokteile. Kogu keskus jättis sümpaatse ja puhta mulje, sain aru, et atraktsioonid on ka valminud suures osas meie oma Eestis ja selle koha jaoks spetsiaalselt tehtud.

Peale hullamist olid kõhud väga tühjad. Einestasime seal samas asuvas pererestoranis CLAUDZ. Toit oli väga maitsev ja toodi kiiresti lauda, kakao maitses ka oivaliselt. Seal keskuses on vist üldse hea söömas käia, sest kliente pole ja seega saab ka toidud kiiresti, vähemalt peaks ju.

PROTO Avastustehases

Ma käin Tallinnas tõeliselt harva, aga vahel ma sinna ikka satun, et mõnda uut ägedat kohta avastama minna. Proto Avastustehas on hariduslik virtuaalreaalsuse keskus, seal on põimunud suured teadusavastused ja 21. sajandi moodsaim tehnoloogia, avati see uus huviväärsus oktoobris Noblessneri kvartalis.

Vaatamist jagub kahele avarale tehasekorrusele, argipäeva hommikul oli rahvast vähe ja kõiki asju sai ise katsetada, kui soovi oli. Liikvel oli ka palju töötajaid, kes vajadusel abistasid ja ülesandeid selgitasid.

Meeldejäävamad leiutised olid viguritega kuumaõhupall, vabalennumasin, õhujalgratas, moodne konveierilint ja palju elevust tekitas allmaareiside sõiduk. Ma ise kõiki asju ei proovinud, sest mulle see virtuaalreaalsuses värk väga ei istu, süda läheb ka kergesti pahaks jne. Igas vanuses lastel tundus seal küll väga huvitav olevat, täiskasvanud ka kindlasti igavust ei tunne. Väga koomiline oli kõrvalt vaadata, kuidas konveieril elektrilampi kokku pandi, vabalennumasin tekitas mulle kananaha, aga oli tegelikult väga lahe eksponaat. Ma üldiselt proovisingi selliseid lihtsamaid asju, saatsin raketti kosmosesse ja püüdsin rattaga võidusõitu teha.

Soovitan keskuse külastamiseks paar tundi ikka aega varuda. Seal on ka kohvik, kus ma ei käinud, aga mis oma sisustuse ja olemusega jättis väga õdusa mulje. Väikses poenurgas saab shopata, natuke sarnane AHHAA poele, aga lihtsalt pisem. Mulle meeldis, kui enda laps suurem, siis kindlasti lähme tagasi.

Tallinna loomaaias

Kui ma laps olin viisid vanemad meid ikka korra aastas loomaaeda, tahan seda traditsiooni ka oma Väikse Preiliga jätkata. Täna võtsimegi ette pika autosõidu Tallinnasse, neli põlvkonda naisi koos loomaaeda avastamas, ilus!

Me viibisime loomaaia territooriumil kella üheteistkümnest kella poole kolmeni pärastlõunal. Selline päikeseline aeg vist peletab loomad pigem peitu, pluss lõunasöögi aeg ka veel. Ma vähemalt arvan, et just nendel põhjustel jäid meil paljud loomad nägemata. Sisenesime loomaaeda Lääneväravast ehk Õismäe poolt. Seal oli kohe laste loomaaed, kus elavad lambad, kitsed, alpakad, küülikud, närilised ja linnud. Õueaedikutes sai kääbuskodukitsede puuri ka ise sisse minna ja kitsi paitada ning neid harjata. Alpakad nautisid dušši, mis neile voolikuga oli tekitatud.

Tore oli ikka, aga natukene nagu olime pettunud ka. Väike Preili oli Elistvere loomapargis käies lummatud karust, kui ta sai aru, mis koht see loomaaed on, siis ta hakkas hõikama: “Karu, uuu, karu”. Meie ikka lohutasime, et küll karu puurini ka jõuame. Kahjuks oli meil kodutöö tegemata ja me ei teadnud, et hetkel polegi Tallinna loomaaias pruunkaru, vot nii.

Elamuslikke hetki pakkusid ja ennast lähedalt näitasid meile täna makaagid, kes kiikusid, jooksid, mängisid ja lapsi naerutasid. Ühel ahvil oli tilluke beebi käes ja ta kussutas teda parasjagu tuttu, super nunnu. Lõvid olid hoos, eriti isa lõvi toimetas ja tormas pidevalt ringi. Hülged ujusid kahekesi, sukeldusid, puhusid ninast vett välja ja tekitasid meie lapses vaimustust.

Elevandid on ikka võimsad ja ilusad küll. Kahe küüruga kaamlid olid ka valmis igati poseerima, jõehobu oli lihtsalt omamoodi üliarmas, sõralisi oli palju erinevaid ja neid sai ka pikalt uudistada. Tahtsin väga näha jää-karudele ehitatud polaariumi, see on tõesti kena ja ruumikas, kindlasti miljon korda parem, kui nende varasemad elutingimused, aga kahjuks me nägime ainult jääkaru taguotsa ja pidime sellega leppima. Nimelt oli näha ainult üks jääkaru, kes närviliselt ust tagus, ju ootas süüa.

Ma oleksin tahtnud näha ka ninasarvikuid, leopardi, tiigrit, kängurusid, aga seekord ei õnnestunud. Troopikamajja me seekord ei läinud, sest sisenedes andis Väike Preili kohe märku, et seal ta olla ei taha.

Lõunat sõime Illu kohvikus, mis on kohe polaariumi juures, toidud toodi lauda väga kiiresti. Meenepoest ostsime jääkarudega magneti, et see väike meene jääks lapsele meenutama tema elu esimest loomaaia külastust. Karu peame siis Elistverre vaatama minema.