Gustav Sule memoriaal 2019

Foto: Argo Ingver

Eile Tartus Tamme staadionil toimunud 55. Gustav Sule memoriaal pakkus häid emotsioone. Tribüünidel oli rohkelt kergejõustikusõpru, sportlased näitasid tugevaid tulemusi ning ilmataat otsustas ka ikka viimasel hetkel, et on võistluse poolt ning vihm ja hall taevas asendus päikesega.

Mis siis mulle enam silma jäi?

Magnus Kirt – publiku lemmik ja seda teenitult. Eelmisel aastal sain samal võistlusel ta esimese Eesti rekordi sündi näha, seekord nii hästi ei läinud, aga 87.65 ikkagi tippklassi tulemus.

Hans Kristjan Hausenberg – seda, et ta suudab kaugele hüpata teame juba ammu, aga kahjuks pole harv juhus, kui ta kauguses hoopis tulemuseta jääb, sest ei saa kuidagi pakule määrustepäraselt pihta. Seekord sai ja kuidas veel. Kõik kuus katset mõõdeti, parim neist 7.52 ja halvim 7.41. Imeline seeria ja kaasa haarav emotsionaalne sportlane.

Kristo Galeta – Tahtis MM normi tõugata, aga seekord ei tulnud, siiski haarav võistlus.

Luna – Aleksandra Lagoda – pisikene väle jooksupiiga, kellele kõik kaasa elasid. Jäi küll viimaseks, aga omavanuste hulgas üks Euroopa kui mitte maailma väledamaid. 1500m tema jaoks liiga lühike maa. Huviga ootan, milleks ta tulevikus võimeline on.

Eerik Haamer – teivashüppe talent. Seekord uusi rekordnumbreid ei sündinud, aga igal võistlusel ei saagi ju neid ka oodata.

Kahju, et paljud välja kuulutatud sportlased pidin viimasel hetkel loobuma, näiteks Liina Laasma odaviset ootasin ka põnevusega. Sule memoriaal on alati huvitav võistlus, nii hea oli taas tribüünil olla ja kergejõustikut fännata.

FunBowlingus kurikaid loopimas

Foto: www.funbowling.ee

Sõbrakeskuses asuv Fun Bowlingu 10-rajaline bowlingusaal peaks olema omasuguste seas Lõuna – Eesti suurim. Meile elukaaslasega meeldib seal vahel lõõgastumas ja kurikaid sihtimas käia. Viimane kord oli ka Väike Preili kaasas, kuna ta alles 1,5 aastane, siis mängijat temast veel pole, aga ta samal ajal, kui meie mängisime ja kordamööda teda turvasime õppis ära trepist üles alla käimise nii, et samal ajal käsi maha ei toeta. Värvilised kuulid tekitasid temas huvi küll.

Raja broneerisime telefoni teel ette, et mänguaeg ikka kindlalt olemas oleks. Seal saab kasutada ka ülestõstetavaid rajapiirdeid, mis muudavad lastel mängimise lihtsamaks. Saal on suur ja ventilatsioon hea, lisaks bowlingule saab mängida veel piljardit ja lauatennist.

Meie käisime mängimas pühapäeva õhtupoolikul, siis maksis tund aega raja kasutust 19.90. Lisandus veel bowlingukingade rent 1,20 paar. Õpilased ja üliõpilased saavad hea hinnaga mängida argipäevadel kella 18-ni, peavad maksma ainult 9,90 tunni eest.

Märkasin, et palju oli lapsi, kes seal sünnat pidasid. FunBowling pakub erinevaid peopakette. Kaugel pole ju seegi aeg, kus meie Väike Preili tahab kuskil ägedas kohas oma sõpradega sünnipäevapidu korraldada. Tuleb see bowlingu võimalus meelde jätta.

Bowling on minu jaoks mõnus ajaviide, kui tahad kodust välja, aga ilm õues pole väga kutsuv. Saab oma osavust proovile panna, kaaslastega lobiseda, olemas on ka võistlusolukord, aga see on pigem teisejärguline.

Spordi – ja Olümpiamuuseumis

Minu lemmik muuseum asub Tartus Rüütli tänaval, kohe Treffneri koolimaja vastas. Ma pole üheski teises muuseumis nii mitmeid kordi käinud kui Spordimuuseumis. Miks ma sinna siis nii tihti satun? Seal on alati midagi uut vaadata, muuseum pingutab tõsiselt selle nimel, et külastajatele elamusi pakkuda, näiteks suvel sai imetleda Real Madridi karikaid ja medaleid ning muud nänni. Samuti on muuseumis palju interaktiivseid eksponaate, saab ise palli mängida, Ott Tänakule kaardilugejat mängida, oma reaktsiooni testida ning palju muid asju veel teha, mis põnevust ja pinget pakuvad kõikidele, kel väikegi spordihuvi või võistluspisik sees.

Meie alustasime muuseumi külastust elamusnäitusel “See on ralli!” Näitusel on palju ralliga seotud esemeid nii mootorispordi algusaegadest, kui praegustelt tähtedelt Ott Tänakult ja Martin Järveojalt. Interaktiivsetel atraktsioonidel saab enda rallisõidu oskuseid katsetada, kaardilugeja ametit proovida ning enda mehaaniku oskuseid testida. Meie Väiksele Preilile meeldis kõige rohkem poodjumi esimesel astmel istumine ja meile ehk publikule lehvitamine.

spordimuuseum.ee

Edasi suundusime püsinäituste juurde, mis kannab üldnime “Hortus Atleticus”. Sealt leiab igas vanuses spordihuviline enda jaoks põnevat, tõsisem spordihuviline saab süüvida spordiajalukku, lapsed saavad osavust proovida jalgrattasimulaatoril ja köieveos, pildistada ennast koos jõumeestega ning veel palju muudki. Ja eestlaste olümpiamedaleid uudistades on oma maa sportlaste üle alati uhke tunne ja tulevad meelde emotsionaalsed kaasaelamised teleka ees.

Kõige kauem aega veetsime näitusel “Kõik mängu!” Reaktsiooni mäng oli mul üks lemmikuid, mis sest, et ma sain järjekordselt kinnitust, et mu mehel on palju kiirem reageerimisvõime.  Spordikommentaatori rolli me ennast küll ei asetanud, aga võimalus on seal olemas lasta Kalev Kruusil ennast küsitleda.  Samuti saab näitusesaalis mängida nii käsipalli, jalgpalli kui ka teisi pallimänge proovida, pere pisemaid lõbustab ja meelitab suur pallimeri.

Suvel oli jalkasõpradel kahe nädala jooksul võimalik näha näitust “Real Madrid. Sajandi kollektsioon.” Kas me käisime seda vaatamas? Jah, muidugi, sest tegemist on väga erilise väljapanekuga, mida pole varem Batikumis ega Skandinaavias nähtud, aga meie oma koduses Tartus sai imetleda suursuguseid ja säravaid trofeesid, mida jagatakse ainult maailma parimatele.

Muuseumi täispilet maksab 6.- ja perepilet 15.-, aga kodulehelt tasub soodustuste kohta ka uurida. Muuseum on avatud kolmapäevast pühapäevani, millegi pärast on mul just alati esmaspäeviti sealt mööda jalutades tahtmine sisse astuda.

Muuseum pakub mitmeid erinevaid haridusprogramme ka, samuti töötubasid ning giidiga ekskursioone ning talvel muutub muuseum mõneks ajaks lausa Päkapikumaaks. Üsna tihti on muuseumis esinemas mõni Eesti tippsportlane, keda saab siis kuulama ja autogrammi sooviga pommitama minna. Mina olen korra kasutanud teenust “Muuseum tuleb külla”, lastele läks see üritus väga peale, vaadati huviga kaasa võetud eksponaate, kuulati loengut ning üritus lõppes vahva viktoriiniga, kus parimatele jagati ka auhindu.