Tartu Mänguasjamuuseumis ja Teatri Kodus

Käisime Väikse Preiliga Mänguasjamuuseumis, see muuseum asub Tartu kesklinnas Lutsu tänaval, kenas vanas puumajas. Kui mõni mõtleb, et 1-aastane on liiga noor, et tema pärast muuseumisse minna, siis nüüd saan öelda, et isegi nii väikse lapse jaoks on see Mänguasjamuuseum üks kuldaväärt ja huvitav paik. Täispilet maksis 5.- ja väikelapse oma 0.50 senti. Pilet tagas pääsu püsinäitustele, ajutistele näitustele, Teatri Kodusse ja mängutuppa, uudistamist ja tegevust on seal ikka väga mitmeks tunniks. Meie olime muuseumis kaks tundi, aga laps oleks kindlasti kauem tahtnud mängida, aga ta lõunaune aeg pressis peale.

Mänguasjamuuseum avati juba 1994. aastal, aga 2004. aastast asub muuseum praegustes hoonetes. 2019. aasta maikuus saab muuseum juba 25. aastaseks, just juubeliaasta eelüritusena loodi muuseumi juurde beebiteater, mille avaetendust ka mina Väikse Preiliga vaatamas käisin. Lugedes muuseumi sünnipäevaplaane, siis jääb silma mitmeid vahvaid sündmuseid, näiteks näitus Läti mänguasjadest, Barbie 60. juubeli tähistamine (appi, Barbie on varsti pensionär) ning 18. mai peetakse suur sünnipäevapidu “Vinge veerandsada”. Kogu seda programmi lugedes on mul eriti hea meel, et me muuseumist ainult mõne minutilise jalutuskäigu kaugusel elame, sest see on paik, mis väärib taaskülastamist.

Mis me seal muuseumis siis nägime ja tegime? Esmalt tutvusime erinevate näitustega. Nukud, loomad, lauamängud, sõidukid, paberist mänguasjad, mängumajad, üleskeeratavad mänguasjad jne jne. Näitusel sai tutvuda nii linnalaste portselannukkudega, talulaste puust lõigatud loomadega, keskaegsete mänguasjadega kui ka tänapäeva laste lemmikutega. Näitusel “Mängime sajaga!” oli nii palju mängukanne, mis mu tagasi lapsepõlve viisid, näiteks kirbumäng oli kunagi mu lemmik.

Tegelikult oli muuseumis küll palju asju, mis olid vitriini taga ja mõeldud ainult vaatamiseks ega muudmoodi ei säilikski asjad järgmistele põlvedele vaatamiseks, aga siiski leidus mänguasju, mida laps ka ise katsuda sai ning mängunurki, kus ta toimetada sai. Näiteks olid olemas liivakast ja kööginurk, kus meie Väike Preili usinalt kokkas.

Uudistasime ka näitust “Maailma kuulsaim hiir”. Uskumatu, aga Miki Hiir on juba 90. aastat lapsi rõõmustanud. Näitusel on nii koomikseid, postkaarte, mänguasju kui ka temaatilisi mängunõusid.

Pilt: www.mm.ww

Peale näitustega tutvumist siirdusime laste paradiisi ehk mängutuppa. Tõeliselt mõnus koht, nii avar ja hästi läbi mõeldud mängupaik, kus ainult puust mänguasjad. Inspireeris ka koju vähem plastikut ja rohkem puitmänguasju muretsema. Väike Preili uudistas nukumaju, kokkas hoolega kööginurgas, kiikus natukene hobusega ja mängis motoorikakeskustega. Emme rõõmuks tuli natukeseks teisele korrusele ka ja lasi endale mesilase ning päkapiku kostüümi selga proovida. Kui see pole laste unistuste mängutuba, siis ma ei tea, milline oleks. Aknast piilusime ka muuseumi siseõue, kus on karussell, liivakast ja veetünn. Suvel lähme sinna kindlasti mängima.

Pilt: puhkaeestis.ee

Peale mängutoas mängimist läksime Teatri Kodusse, seal keldris asub nukukodude muuseum. Nukumaju on nii praegusaegseid kui ka peaaegu 100-aasta vanuseid. Seda näitust vaadates näeb, et nukumaju saab valmistada millest iganes, vaja on ainult fantaasiat ja näpuosavust.

Pilt: www.mm.ee

Mulle see muuseum väga meeldis, soovitan lastega külastada ja kindlasti vähemalt paar tundi aega varuda.

Spordi – ja Olümpiamuuseumis

Minu lemmik muuseum asub Tartus Rüütli tänaval, kohe Treffneri koolimaja vastas. Ma pole üheski teises muuseumis nii mitmeid kordi käinud kui Spordimuuseumis. Miks ma sinna siis nii tihti satun? Seal on alati midagi uut vaadata, muuseum pingutab tõsiselt selle nimel, et külastajatele elamusi pakkuda, näiteks suvel sai imetleda Real Madridi karikaid ja medaleid ning muud nänni. Samuti on muuseumis palju interaktiivseid eksponaate, saab ise palli mängida, Ott Tänakule kaardilugejat mängida, oma reaktsiooni testida ning palju muid asju veel teha, mis põnevust ja pinget pakuvad kõikidele, kel väikegi spordihuvi või võistluspisik sees.

Meie alustasime muuseumi külastust elamusnäitusel “See on ralli!” Näitusel on palju ralliga seotud esemeid nii mootorispordi algusaegadest, kui praegustelt tähtedelt Ott Tänakult ja Martin Järveojalt. Interaktiivsetel atraktsioonidel saab enda rallisõidu oskuseid katsetada, kaardilugeja ametit proovida ning enda mehaaniku oskuseid testida. Meie Väiksele Preilile meeldis kõige rohkem poodjumi esimesel astmel istumine ja meile ehk publikule lehvitamine.

spordimuuseum.ee

Edasi suundusime püsinäituste juurde, mis kannab üldnime “Hortus Atleticus”. Sealt leiab igas vanuses spordihuviline enda jaoks põnevat, tõsisem spordihuviline saab süüvida spordiajalukku, lapsed saavad osavust proovida jalgrattasimulaatoril ja köieveos, pildistada ennast koos jõumeestega ning veel palju muudki. Ja eestlaste olümpiamedaleid uudistades on oma maa sportlaste üle alati uhke tunne ja tulevad meelde emotsionaalsed kaasaelamised teleka ees.

Kõige kauem aega veetsime näitusel “Kõik mängu!” Reaktsiooni mäng oli mul üks lemmikuid, mis sest, et ma sain järjekordselt kinnitust, et mu mehel on palju kiirem reageerimisvõime.  Spordikommentaatori rolli me ennast küll ei asetanud, aga võimalus on seal olemas lasta Kalev Kruusil ennast küsitleda.  Samuti saab näitusesaalis mängida nii käsipalli, jalgpalli kui ka teisi pallimänge proovida, pere pisemaid lõbustab ja meelitab suur pallimeri.

Suvel oli jalkasõpradel kahe nädala jooksul võimalik näha näitust “Real Madrid. Sajandi kollektsioon.” Kas me käisime seda vaatamas? Jah, muidugi, sest tegemist on väga erilise väljapanekuga, mida pole varem Batikumis ega Skandinaavias nähtud, aga meie oma koduses Tartus sai imetleda suursuguseid ja säravaid trofeesid, mida jagatakse ainult maailma parimatele.

Muuseumi täispilet maksab 6.- ja perepilet 15.-, aga kodulehelt tasub soodustuste kohta ka uurida. Muuseum on avatud kolmapäevast pühapäevani, millegi pärast on mul just alati esmaspäeviti sealt mööda jalutades tahtmine sisse astuda.

Muuseum pakub mitmeid erinevaid haridusprogramme ka, samuti töötubasid ning giidiga ekskursioone ning talvel muutub muuseum mõneks ajaks lausa Päkapikumaaks. Üsna tihti on muuseumis esinemas mõni Eesti tippsportlane, keda saab siis kuulama ja autogrammi sooviga pommitama minna. Mina olen korra kasutanud teenust “Muuseum tuleb külla”, lastele läks see üritus väga peale, vaadati huviga kaasa võetud eksponaate, kuulati loengut ning üritus lõppes vahva viktoriiniga, kus parimatele jagati ka auhindu.