PROTO Avastustehases

Ma käin Tallinnas tõeliselt harva, aga vahel ma sinna ikka satun, et mõnda uut ägedat kohta avastama minna. Proto Avastustehas on hariduslik virtuaalreaalsuse keskus, seal on põimunud suured teadusavastused ja 21. sajandi moodsaim tehnoloogia, avati see uus huviväärsus oktoobris Noblessneri kvartalis.

Vaatamist jagub kahele avarale tehasekorrusele, argipäeva hommikul oli rahvast vähe ja kõiki asju sai ise katsetada, kui soovi oli. Liikvel oli ka palju töötajaid, kes vajadusel abistasid ja ülesandeid selgitasid.

Meeldejäävamad leiutised olid viguritega kuumaõhupall, vabalennumasin, õhujalgratas, moodne konveierilint ja palju elevust tekitas allmaareiside sõiduk. Ma ise kõiki asju ei proovinud, sest mulle see virtuaalreaalsuses värk väga ei istu, süda läheb ka kergesti pahaks jne. Igas vanuses lastel tundus seal küll väga huvitav olevat, täiskasvanud ka kindlasti igavust ei tunne. Väga koomiline oli kõrvalt vaadata, kuidas konveieril elektrilampi kokku pandi, vabalennumasin tekitas mulle kananaha, aga oli tegelikult väga lahe eksponaat. Ma üldiselt proovisingi selliseid lihtsamaid asju, saatsin raketti kosmosesse ja püüdsin rattaga võidusõitu teha.

Soovitan keskuse külastamiseks paar tundi ikka aega varuda. Seal on ka kohvik, kus ma ei käinud, aga mis oma sisustuse ja olemusega jättis väga õdusa mulje. Väikses poenurgas saab shopata, natuke sarnane AHHAA poele, aga lihtsalt pisem. Mulle meeldis, kui enda laps suurem, siis kindlasti lähme tagasi.

Esmaspäev AHHAAs

Vaheajal on energiat ja aega veidi rohkem, et lapsele lasteaia vabu päevi teha ja perega kuskil koos käia. Täna hommikul läksime AHHAAsse. Ajutiste näituste saalis on juba maist saati näitus “Ahhaa, võidujooks kosmosesse!”, aga me külastasime teaduskeskust viimati vist märtsis seega oli kosmosenäitus veel nägemata.

Näitusel sai aimu kosmose vallutamise ajaloost, kosmosetehnikast, kosmonautidest ning vaadata sai ehtsat kosmoseskafandrit ja kosmoses käinud tehiskaaslast Sputnikku, lisaks erinevaid teleskoope ja muud tehnikat.

Püsinäitustelgi oli uusi asju mida uudistada ning vanu lemmikuid, mida taasavastada. Väike Preili oli enim võlutud tibudest ja tuletõrjeautost. Õnnepäev, sai roolida ja võis kõiki nuppe vajutada, ilma et keegi keelaks ja midagi juhtuks ning muidugi kõik veeatraktsioonid panid tal ka silma särama ning labürinti pidime tema soovil ka mitmeid kordi läbima.

Selles Baltimaade suurimas teaduskeskuses pole huvitav ainult lastel, ma proovisin ise ka päris paljusid eksponaate. Tartlastena on meil sinna hea ligi minna, arvan, et paar korda aastas ongi seal huvitav käia, näeb kõik uued näitused ja uued eksponaadid ära ja on ikka põnev ning huvitav.

Enne koju minekut käisime ka teaduspoes, seal on müügil tõeliselt ägedaid lauamänge ja igasugust muud põnevat kraami, mis võiks näiteks jõuluvana kingikotti hästi sobida.

Rakvere linnuses

Tähistasime vaheaja algust spaapuhkusega, sihtkohaks valisime seekord Rakvere Aqva spa. Jõudsime varakult Rakveresse ja kuna ilm oli ilus, siis otsustasime ka kohalike vaatamisväärsustega tutvuda. Esmalt ronisimegi Tarva juurde, ürgveise kuju asub kohe ordulinnuse juures seega kaks vaatamisväärsust ühe hoobiga. Kuju avati juba 2002. aastal ning sellega tähistati 700 aasta möödumist Rakvere linnaõiguse saamisest.

Tarva juurest jalutasimegi linnusesse, täispilet maksis 11.- perepileti saab 22 euro eest. Kassast anti kaasa ka Rakvere linnuse plaan, mille järgi oli linnuses hea orienteeruda. Koosneb linnus siis konvendihoonest, millel on kaks korrust ning eeshoovist.

Kõige rohkem aega veetsimegi me hoovis, seal sai piigiharjutusi teha, vibu lasta, loomi ja linde paitada ja vaadata, laskemoonakeldrisse piiluda, aga ka punaste laternate tänaval jalutada ja lugeda koledusi seksuaalelust keskajal. Olemas on ka nukuteater, soovidekaev, kõrts ning isegi keskaegne peldik ja häbipost. Eesel jalutas hoovis vabalt ringi ja tuli pai küsima, aga ta nägi sellel hommikul kuidagi väga kurb välja.

Näha saab ka kuute suurtükki, mis on lahinguvalmis ja vahepeal külastajate rõõmuks tehaksegi pauku ka. Palju oli linnuses lapsi, ka neile on mitmeid erinevaid tegevusi, peame oma Väikse Preili ka sinna kunagi viima.

Konvendihoones käisime ajalookambris, seal oli arheoloogianäitus linnusest leitud esemetest. Sisse sai piiluda ka Teaduste kambrisse, kabelisse, kapiitlisaali, refektooriumisse ning ronida mööda tornitreppi, kaitsekäigust peaks olema parim vaade kogu linnale, praegu sügisel teevad kirevad puulehed vaatepildi eriti vahvaks. Piinakambri ust käisime mitu korda katsumas, aga sinna me ei pääsenud.

Oli hariv jalutuskäik keskaega, sain teada, et linnus on aegada jooksul kuulunud Taani kuningatele, Liivi ordula ja Poola ja Rootsi riigile.

Jalutasime ka keskväljakule ja tutvusime erinevate Rakvere toidukohtadega, järgmiseks korraks jätsime Politseimuuseumi külastuse.

Jäähoki MM-karikat imetlemas!

Napilt jõudsime! Täna oli viimast päeva Eesti Spordi – ja Olümpiamuuseumis võimalik näha Soome jäähokikoondise võidetud maailmameistrivõistluste võidukarikat. Näitus on avatud olnud küll juba 2. oktoobrist, aga me varem ei jõudnud. Nüüd on karikas ja muu näitusele pandu nähtud ja saan endiselt öelda, et olen viimase aasta jooksul kõik Spordimuuseumi näitused ära näinud, mis seal vaatamiseks välja on pandud.

Päris vahva fakt on see, et karikat sai Eestis enne imetleda kui Soomes. Soome spordimuuseumisse karikas alles nüüd rändab. Ma pole just eriti suur jäähoki fänn, aga seda teadsin ikka, et enne MMi soomlased pigem ei olnud kullasoosikud ning ihaldatud karikas ongi neil varem õnnestunud koju viia ainult kahel korral – 1995. ja 2011. aastal.

Lisaks karikale sai vaadata mängusärke ja ja muud jäähokivarustust. Natuke tundus see näitusesaal tühi olevat ja oleks tahtnud rohkem fakte ja teadmisi sealt juurde lugeda, aga selliseid kahe nädalaseid näitusi vist väga põhjalikuks ka ei saa ajada.

Väikse Preili soovil käisime muidugi ka rallinäitusel ja Otti imetlemas ning reaktsioonimängu mängimas, iga külastuskorraga saavad ka pallidega mängualad temalt järjest rohkem tähelepanu. Pallimeri tundub nüüd juba liiga titekas, vaja on ikka jalgpalle väravasse lüüa ja korvpalle muuseumis ringi veeretada.

Minu suvelemmikud 2019

Täitsa kahju on öelda, et suvi sai läbi, kuigi ka sügisel on omad võlud on suvi siiski mu lemmik aastaaeg. Peale kaht lapsega kodus oldud aastat oli natukene põnev, aga samas ka ärev jälle tööle minna. Töökeskkond, kolleegid ja õpilased kõik on minu jaoks uus. Arvatavasti hakkan ma ka blogisse palju harvemini jõudma kui praegu, aga kes teab.

Sellel suvel rändasime päris palju ringi ja avastasime Eestimaa paiku, kus varem polnud käinud. Muidugi käisime ka kohtades, mis juba varasemast on meeldima hakanud ja saime kinnitust, et nad on ikka tasemel ja koha meie lemmikute listis kindlasti ära teeninud.

Vudila – käisime juulis, aga peame siiani õhtujuttu alustama Vutast. Meie kahese jaoks on see koht nagu paradiis, sai mängida, möllata, ujuda ja loomadele pai teha ning lõunaunest polnud sellel päeval juttugi. Kindlasti järgmisel suvel jälle.

Suveetendus “Kadri” – jõudsin sellel suvel kolmel korral teatrisse, aga “Kadri” läks kõige rohkem hinge. Loodan, et järgmisel suvel saab II osa vaatama minna.

Narva – Jõesuu Noorus spa vee- ja saunakeskus – kogu hotell oli ilus ja maitsekas, aga eriti meeldis mulle vee-ja saunakeskus. Külmadel talveõhtutel hakkan kindlasti seda kuuma Jaapani vanni igatsema ja õhtul saab seal õues mullivannis mõnuleda ja vaadata merd ja päikeseloojangut ning kuulata lainete kohinat. Lisaks on tegemist väga lastesõbraliku kohaga.

Elistvere loomapark – Väike Preili on suur loomasõber, tema eriline lemmik on karu. Elistvere karu oleks seda nagu teadnud ja viimasel korral näitas lapsele ikka kõiki trikke mida oskab. Piisavalt väike park, et saaks kõikide loomade tegemistesse süveneda, hea linnalähedal ka. Kahjuks ilvesepoegi me ikkagi ei näinud.

Pizza Olive – meile maitseb. Tundub, et teistele ka, sest rahvast on alati palju, kuigi Ihamaru asub ju ikkagi suhteliselt metsas.

Väikelinnade Võru ja Põlva keskväljakud – mõlemad on viimase paari aasta jooksul saanud uue kuue. Meie laps oleks Põlvasse tahtnud jäädagi, sest seal on purskkaevud, kus sai ennast mõnusalt märjaks lobistada. Võru omast sõitsime ainult mööda, aga jättis kutsuva mulje, peab kunagi minema lähemalt uudistama.

Tartu rattaringlus – kui alguses oli ratast võimatu saada ja linnapildis jäi iga päev silma mitmeid rattaid lõhkuvaid noori, siis nüüdseks on olukord rahunenud. Vähemalt ma olen alati ratast saanud, mugav on Toomemäest üles vurada.

Tartu kohvikute koogid – sattusime kuidagi tihti välja maiustama ja avastasime päris mitu eriti maitsvat kooki. Näiteks iga kell võiksin uuesti süüa Pahade Poiste Toorjuustu-sokolaadi marmorkooki vaarikakastmega ning RP9 laimikook valge sokolaadi ja toorjuustuga oli super maitsev. Werneri koogivalikust ma ei hakka üldse rääkimagi, lemmikud meil seal napoleoni kook ja uue leiuna laulupeo kook.

Sibulatee – käisime kahel korral, aga ikka ei jõudnud kõigega nii põhjalikult tutvuda kui oleks tahtnud. Soovitan kindlasti Sibulateele aardeid otsima minna ja sibulaid varuma. Mina lähen kindlasti järgmisel suvel jälle, et sealne rattaring ära teha.

Pärnu- aastaid tagasi sattusin pea iga nädal Pärnusse, nüüd polnud kaks aastat käinud, aga tekkis ikka kergelt kodune tunne. Steffani pitsa oli ikka sama hea kui vanasti.

Kubija Spa – oleme käinud viimase kolme aasta jooksul vist viis korda. Mulle meeldib seal kõik. Teenindus, toad, veekeskus, toit, hoolitsused ja neid saab tarbida minu arvates ikka väga mõistliku raha eest ka. Me ei pidanud ka seekord pettuma.

Nooritsmetsa küün – mul oli võimalus osa saada küünipulmast, väga vahva küün Põlvamaal.

Tartu muuseumid – kuna meie laps tahaks iga päev muuseumis käia, siis on mul ülihea meel, et muuseumites nii tihti uusi näituseid avatakse. Spordimuuseum ja Mänguasjamuuseum on täielikud hitid tema jaoks, kui ta pikemaid lauseid oskab moodustada, siis võib seal ekskursioone läbi viia 😀 aga tal on põnev olnud ka AHHAAs, Loodusmuuseumis ja ERMis.

Ma arvan, et see oli esimene suvi mu elus kui ma ei käinud Kauksis. Lihtsalt läks kuidagi nii, et ilusate ilmadega olime kuskil mujal ja külma ning vihmaga ei mõju rand minu jaoks just kutsuvalt.

Järgmisel suvel juba uued käigud, nüüd siis jälle töölainele tagasi.

Sibulateel aardeid otsimas (I osa)

Mulle väga meeldib Sibulatee kodulehekülg, nad postitavad pidevalt uusi ja ägedaid fakte või uudistamist väärivaid paiku oma piirkonnast, näiteks kas te teate millised on Sibulatee kõige instagrammitavamad kohad või kõige põnevamad hoovid?

Me oleme igal suvel mingit nutimängu mänginud mille raames saab Eestit avastada. 2017 suvel mängisime kodulinnas mängu “Tartus on rohkem” ehk külastasime Tartu tuntumaid ja ka vähem teada olevaid paiku ja vastasime viktoriiniküsimustele. Eelmisel suvel mängisime nutimängu EV100, mida sai mängida NaviCup mobiilirakenduse kaudu. Olin väga elevil, kui kevadel nägin uudist, et Sibulatee teeb oma mängu “Sibulatee 25 aaret”.

Mängima jõudsime me küll alles nüüd suve lõpus, aga hasarti tekitas küll see paikade üles otsimine. Mängida saab seda siis, kui kodulehel www.eesti100aaret.ee  kasutajakonto lood. Sealt näeb ka millised need 25 aaret on, mida üles peab leidma ja kus nad asuvad. Olles kohapeale jõudnud ja aarde üles leidnud tuleb vastata erinevatele küsimustele ja kõik need leiud ja vastused annavad punkte ja sügisel võib usinaid punktide kogujaid oodata ka auhinnad.

Me seiklesime täna Sibulateel veidi üle viie tunni ja leidsime üles 12 aaret. Lisaks aardejahile käisime ka söömas, discgolfi mängimas ja matkarajal. Ühte aaret me ei suutnud leida või noh meie telefon lihtsalt ei registreerinud kuidagi neid Välgi metsasid kuigi gps oli sees ja olime nagu õiges kohas küll. 12 aaret jätsime meelega järgmiseks nädalaks, sest teisipäeval vaja jälle sealt kandist läbi sõita.

Vara kirik oli meie esimene peatuspaik ja suutsime ka kõigi vastustega täppi panna, veidi segadust tekitas meis Vara mõisapargis ette tulnud uste küsimus, käisime mingi kolm ringi ümber maja, aga saime ikka vale vastuse, me ei tea kuidas. Välgi kiriku juures oli ka surnuaed, elukaaslane tegi nalja, et ei tea, kas seal peab surnud üle lugema ja siis oppaa tuli küsimus: “Millise perekonnanimega inimesi on surnuaiale kõige rohkem maetud?” Seal haudade vahel me siis jalutasime ja teineteisele erinevaid perekonnanimesid hõikasime, vastuse saime ikka õige.

Edasi viis tee meid Padakõrva looduskaitsealale, sain rohkelt uusi teadmisi sipelgatest ehk kuklastest, Kalevipoja sängi juures polnud me ka varem käinud. Nina külast on uudistes tavaliselt juttu kevadeti, kui sinna jäämineku aegu suured jäämäed tekivad. Saime ka teada, et Nina küla tuletorn on tegelikult tulepaak, sest selle tuletorni nähtavus on alla kümne meremiili. Nina kiriku väravad olid küll kinni, aga kirikuõpetaja toimetas seal ringi ja kõrvalt hoovist meid kirikuhoovi vastuseid jahtima lubati.

Alatskivi oli juba tuttav paik, esimese peatuse tegime hoopis Kivi kõrtsis. Seasnitsel oli maitsev, aga mulle see juustukatte maitse väga ei meeldinud, küüslauguleivad, mida toidu kõrvale võtta võis olid imehead. Kõrtsis olid ka igal laual aaretemängu kaardid, hea reklaamimise koht. Kõhud täis jalutasime Alatskivi lossi juurde. Vastasime küsimustele ja hakkasime discgolfi mängima. Seal on tegelikult päris keeruline taldrikuid lennutada, sest turiste käib palju ja korvid on pargis, kus on tihti palju jalutajaid.

Truuduse tamme ja punase allika otsimine viis meid Alatskivi matkarajale, kuna oli palav ja tekkis kerge väsimus, siis hakkasime Tartusse tagasi sõitma. Käisime veel Liivi muuseumis ja otsisime küsimustele vastuseid ja läksime koju.

Aaretejaht on väga mõnus mäng, lastele meeldib ka kindlasti. Soovitan seiklema minna! Kuidas meie ülejäänud 12 aarde jaht edeneb sellest muljetan juba järgmisel nädalal.

Jalutuskäik Narvas

Enne kui Narva – Jõesuusse spapuhkusele sõitsime, jalutasime paar tundi piirilinnas Narvas ringi. Parkisime auto kindluse ja piiripunkti lähedale linnavalitsuse ees asuvasse tasulisse parklasse ja suundusime esimese asjana lõunatama. Mulle tuli üllatusena fakt, et eestlasi elab Narvas kõigest umbes 5%, ma arvasin, et eestlaste osakaal on ikka sinna 15 – 20% ligi.

Tartu Ülikooli Narva kolledži esimesel korrusel asub kohvik Muna. Kolledž asub kohe Narva raekoja kõrval. Me võtsime kõik päevapraed ehk lihapallid kartuli ja salatiga ning magustoiduks valisin samuti päevapakkumises olnud sõrnikud. Kahjuks me pettusime ikka täiega. Lihapallid olid täiesti maitsetud ja kuivad ning kartul oli ka maitseta. Unustati maitseaineid kasutada? Sõrnikud olid õnneks head ja leib ning sinna peale määritav maitsevõi olid suurepärased, kõhud saime ikka täis.

Edasi suundusime promenaadile, mis on imekaunis ja ehitatud pea kilomeetri pikkuseks. Promenaad on idast piiratud Narva jõega, läänest bastionimüüride ja Hermanni kindlusega, põhjast Narva Sadamaga ja lõunast Joaoru rekreatsioonialaga. Seal on hea jalutada, lastele on ka mängimisplatse ning mõned seal sõitsid ka rulluiskudega ringi.

Jaanilinna linnus Venemaal

Korraks põikasime ka Narva linnuse sisehoovi, aga linnusesse sisse seekord ei läinud. Seal mingid remonttööd vist käsil, igal pool oli ehitusjäätmeid ja sissepääs oli restorani kaudu.

Esimestkoda Narva sattujatel soovitan promenaadil jalutada, linnust külastada. Suhteliselt uus huviväärsus on Victoria Bastioni kasematid, kus ma pole veel ise käinud. Kirikud paistavad ka eemalt väga võimsatena. Kreenholmi ekskursioonile tahaksin ka kunagi minna. Narvas jagub tegevust kindlasti terveks päevaks.

Spordimuuseumis on uued näitused

Üllatus, üllatus,me sattusime jälle Spordimuuseumisse. Tegelikult oli seekord vaatamiseks lausa kaks näitust, mida me polnud varem näinud “Tartu põleb” ja “Eesti sport Kanadas”.

Nii sügavale Spordimuuseumi keldrikorruse ruumidesse ma varem ei olnudki sattunud. Keskaegsete müüride vahel on avatud keskkond, mis jutustab 1775. aasta tulekahjust, mis hävitas lausa 2/3 Tartust. Arvatakse, et põleng saigi alguse umbes sealt muuseumi alalt Rüütli tänavalt. Täitsa huvitav oli lugeda selle õnnetuse kohta ja seal keldris tekkis kergelt kõhe tunne ka, aga näitus ja efektid olid küll hästi läbi mõeldud.

Foto: spordimuuseum.ee

“Eesti sport Kanadas” oli hariv vaatamine, sai imetleda erinevaid karikaid, medaleid ja spordivahendeid, aga ma väga süveneda ei saanud, sest Väike Preili sikutas mind pidevalt varrukast, et ma temaga pallimerre läheksin.

Muidugi käisime me jälle ka ülejäänud muuseumi läbi. Väike Preili tahtis kangi tõsta, Otiga pilti teha ja reaktsioonimängu mängida ning ralliauto rooli keerata. Ma väga ootan juba muuseumi uue püsinäituse valmimist.

Tallinna loomaaias

Kui ma laps olin viisid vanemad meid ikka korra aastas loomaaeda, tahan seda traditsiooni ka oma Väikse Preiliga jätkata. Täna võtsimegi ette pika autosõidu Tallinnasse, neli põlvkonda naisi koos loomaaeda avastamas, ilus!

Me viibisime loomaaia territooriumil kella üheteistkümnest kella poole kolmeni pärastlõunal. Selline päikeseline aeg vist peletab loomad pigem peitu, pluss lõunasöögi aeg ka veel. Ma vähemalt arvan, et just nendel põhjustel jäid meil paljud loomad nägemata. Sisenesime loomaaeda Lääneväravast ehk Õismäe poolt. Seal oli kohe laste loomaaed, kus elavad lambad, kitsed, alpakad, küülikud, närilised ja linnud. Õueaedikutes sai kääbuskodukitsede puuri ka ise sisse minna ja kitsi paitada ning neid harjata. Alpakad nautisid dušši, mis neile voolikuga oli tekitatud.

Tore oli ikka, aga natukene nagu olime pettunud ka. Väike Preili oli Elistvere loomapargis käies lummatud karust, kui ta sai aru, mis koht see loomaaed on, siis ta hakkas hõikama: “Karu, uuu, karu”. Meie ikka lohutasime, et küll karu puurini ka jõuame. Kahjuks oli meil kodutöö tegemata ja me ei teadnud, et hetkel polegi Tallinna loomaaias pruunkaru, vot nii.

Elamuslikke hetki pakkusid ja ennast lähedalt näitasid meile täna makaagid, kes kiikusid, jooksid, mängisid ja lapsi naerutasid. Ühel ahvil oli tilluke beebi käes ja ta kussutas teda parasjagu tuttu, super nunnu. Lõvid olid hoos, eriti isa lõvi toimetas ja tormas pidevalt ringi. Hülged ujusid kahekesi, sukeldusid, puhusid ninast vett välja ja tekitasid meie lapses vaimustust.

Elevandid on ikka võimsad ja ilusad küll. Kahe küüruga kaamlid olid ka valmis igati poseerima, jõehobu oli lihtsalt omamoodi üliarmas, sõralisi oli palju erinevaid ja neid sai ka pikalt uudistada. Tahtsin väga näha jää-karudele ehitatud polaariumi, see on tõesti kena ja ruumikas, kindlasti miljon korda parem, kui nende varasemad elutingimused, aga kahjuks me nägime ainult jääkaru taguotsa ja pidime sellega leppima. Nimelt oli näha ainult üks jääkaru, kes närviliselt ust tagus, ju ootas süüa.

Ma oleksin tahtnud näha ka ninasarvikuid, leopardi, tiigrit, kängurusid, aga seekord ei õnnestunud. Troopikamajja me seekord ei läinud, sest sisenedes andis Väike Preili kohe märku, et seal ta olla ei taha.

Lõunat sõime Illu kohvikus, mis on kohe polaariumi juures, toidud toodi lauda väga kiiresti. Meenepoest ostsime jääkarudega magneti, et see väike meene jääks lapsele meenutama tema elu esimest loomaaia külastust. Karu peame siis Elistverre vaatama minema.

Eesti suurimas muuseumis ehk käisin ERMis

Ma käisin Eesti Rahva Muuseumis (ERM) paar nädalat peale seda, kui see suur ja võimas uus maja 2016. aastal Raadil avati. Meil oli giidiga tellitud ekskursioon ja me sõna otseses mõttes jooksime muuseumi läbi ja põhi lause, mis mul giidi jutust meelde jäi oli: “Väga kiire on, me peame kiirustama…”

Nüüd läksime muuseumisse perega, sai rohkem ja rahulikumalt ringi uudistada. Väike Preili küll veidi dikteeris seda kuhu ja millal minna, aga üldiselt oli ta väga tubli. Me seekord küll vahetuvate näituste saali ei jõudnud, aga Eesti kultuuriloo püsinäitus “Kohtumised” ja Soome-ugri püsinäitus “Uurali kaja” on nüüd kenasti vaadatud ja läbi käidud. Uurali kaja mõjus nagu rohkem, meeldis helitaust ja “sinine kaladega põrand” ja kogu tervik oli kuidagi mõnusam. “Kohtumiste” helitaustad mõjusid kohati natukene tüütu mürana, aga muidu oli see ka huvitavalt üles ehitatud sai kõndida tänapäevast kiviaega.

Foto: erm.ee

ERMi puhul mulle meeldib avarus, 6000 ruutmeetrit teevad sellest ülekaalukalt suurima Eesti muuseumi. Jagub puhkenurki ja lisaks muuseumile on majas ka restoran, kohvik, muuseumipood, teatrisaal, konverentsisaalid, rahvakultuuriteabekeskus ja raamatukogu.

Nii suures muuseumis ei jõua kõike ülipõhjalikult uudistada ja meelde ei jää ammugi kõik, aga siin mõned asjad/lood, mis mulle meeldisid.

Kukruse emand – elas millalgi 12. sajandi lõpul ja 13. sajandi algul Ida – Virumaal Kukrusel. 2009. aastal avastati teeehituse ajal Kukruse laibakalmistu. Päästekaevamistel leiti umbes 50 inimese matused, aga just see naine võeti koos ümbritseva pinnasega (3 tonni) laborisse kaasa. Puhastati, dokumenteeriti, konserveeriti ja toodi muuseumisse.

Saja aasta tagune Eesti fotodel – ERM lähetas 1913. aastal fotograaf Johannes Pääsukese kogumisretkele, ta pidi tegema ülesvõtteid kodumaa huvitavatest paikadest. Fotosid läbi aastate on ju ikka ja alati tehtud, aga väga huvitav on suurelt interaktiivselt ekraanilt vaadata, milline nägi 100 aastat tagasi välja Ülikooli peahoone või näiteks raekojaplats või hoopiski Laiuse lossivaremed.

Kogemusruum – näitab millised on Eesti elanike liikumisharjumused 21. sajandil. Põhiteljeks on 2015. aasta elanike igapäevane paiknemine ja liikumine. Välja on toodud inimeste liikumine laulupeo ajal, jaanipäeval ja päris vahva vaadata, kui vara Peipsi ääres kalamehed hommikuti liikuma hakkavad, et järvele minna ja kust nad siis sinna Mustvee ja Räpina kanti kõik kokku sõidavad.

Vaibamuusika – rida-realt korduvad vaibakirja motiivid väikeste variatsioonidega panevad iga vaiba rääkima oma lugu.Muusik Peeter Rebase loodud vaibamuusika mängija on ühendatud ERMi vaibakogu digitaliseeritud andmebaasiga, aga võimaldab igaühel sündmuspaigal ka oma mustrilise eseme häält kuulda.

Foto: erm.ee

Karjala saun – lihtsalt seal sees olles tuli suur tahtmine istuda samasuguses saunas ja leilitada ning vihelda.

Nutivoodi – vot see ajas Väikse Preili ikka totaalselt segadusse. Pikutas mõnusalt voodis ja kui püsti tõusis nägi voodil lebamas täpselt samasugust tüdrukut nagu tema. Mis toimub? Voodist tõustes näed, et voodi on meelde jätnud nii teie kehakuju kui ka näo.

Keelekatel – näitus, kus saab näha, kuidas eesti keel on aja jooksul muutunud. Saab kuulata, kuidas on rääkinud eripaikade eestlased. Lisaks on ekraanid, kus saab ise sõnu teha ja mõistatada sõnade tähendusi, isegi viipekeelt saab õppida.

2015. aasta tüüpilisemad jõulukingitused – juba nüüd 4 aastat hiljem tundusid osad asjad unustuste hõlma vajunud olevatena. Koeratüdruk Lotte on muidugi praegu ka sama pop kui siis.

Kõike nähtut ei suuda sõnadesse panna, oma silm on ikka kuningas. Iga eestlane võiks Eesti Rahva Muuseumis ikka korra elus ära käia.

Peale näituste vaatamist käisime seal samas asuvas kohvikus söömas. Borsi supp oli väga maitsev. Ja siis läksime Väikse Preili rõõmuks laste ERMi ehk mängutuppa. Palju rahvusmustrilisi lebopatjasid, lambanahad, kiikhobused, puidust mänguasjad, talle igatahes väga meeldis selline rahvuslik mängunurk. Enne väljumist vaatasime korraks ka muuseumipoodi, ka seal oli väga huvitavaid asju. Tuleb teinekord tagasi minna.