Jalutuskäik Narvas

Enne kui Narva – Jõesuusse spapuhkusele sõitsime, jalutasime paar tundi piirilinnas Narvas ringi. Parkisime auto kindluse ja piiripunkti lähedale linnavalitsuse ees asuvasse tasulisse parklasse ja suundusime esimese asjana lõunatama. Mulle tuli üllatusena fakt, et eestlasi elab Narvas kõigest umbes 5%, ma arvasin, et eestlaste osakaal on ikka sinna 15 – 20% ligi.

Tartu Ülikooli Narva kolledži esimesel korrusel asub kohvik Muna. Kolledž asub kohe Narva raekoja kõrval. Me võtsime kõik päevapraed ehk lihapallid kartuli ja salatiga ning magustoiduks valisin samuti päevapakkumises olnud sõrnikud. Kahjuks me pettusime ikka täiega. Lihapallid olid täiesti maitsetud ja kuivad ning kartul oli ka maitseta. Unustati maitseaineid kasutada? Sõrnikud olid õnneks head ja leib ning sinna peale määritav maitsevõi olid suurepärased, kõhud saime ikka täis.

Edasi suundusime promenaadile, mis on imekaunis ja ehitatud pea kilomeetri pikkuseks. Promenaad on idast piiratud Narva jõega, läänest bastionimüüride ja Hermanni kindlusega, põhjast Narva Sadamaga ja lõunast Joaoru rekreatsioonialaga. Seal on hea jalutada, lastele on ka mängimisplatse ning mõned seal sõitsid ka rulluiskudega ringi.

Jaanilinna linnus Venemaal

Korraks põikasime ka Narva linnuse sisehoovi, aga linnusesse sisse seekord ei läinud. Seal mingid remonttööd vist käsil, igal pool oli ehitusjäätmeid ja sissepääs oli restorani kaudu.

Esimestkoda Narva sattujatel soovitan promenaadil jalutada, linnust külastada. Suhteliselt uus huviväärsus on Victoria Bastioni kasematid, kus ma pole veel ise käinud. Kirikud paistavad ka eemalt väga võimsatena. Kreenholmi ekskursioonile tahaksin ka kunagi minna. Narvas jagub tegevust kindlasti terveks päevaks.

Spordimuuseumis on uued näitused

Üllatus, üllatus,me sattusime jälle Spordimuuseumisse. Tegelikult oli seekord vaatamiseks lausa kaks näitust, mida me polnud varem näinud “Tartu põleb” ja “Eesti sport Kanadas”.

Nii sügavale Spordimuuseumi keldrikorruse ruumidesse ma varem ei olnudki sattunud. Keskaegsete müüride vahel on avatud keskkond, mis jutustab 1775. aasta tulekahjust, mis hävitas lausa 2/3 Tartust. Arvatakse, et põleng saigi alguse umbes sealt muuseumi alalt Rüütli tänavalt. Täitsa huvitav oli lugeda selle õnnetuse kohta ja seal keldris tekkis kergelt kõhe tunne ka, aga näitus ja efektid olid küll hästi läbi mõeldud.

Foto: spordimuuseum.ee

“Eesti sport Kanadas” oli hariv vaatamine, sai imetleda erinevaid karikaid, medaleid ja spordivahendeid, aga ma väga süveneda ei saanud, sest Väike Preili sikutas mind pidevalt varrukast, et ma temaga pallimerre läheksin.

Muidugi käisime me jälle ka ülejäänud muuseumi läbi. Väike Preili tahtis kangi tõsta, Otiga pilti teha ja reaktsioonimängu mängida ning ralliauto rooli keerata. Ma väga ootan juba muuseumi uue püsinäituse valmimist.

Tallinna loomaaias

Kui ma laps olin viisid vanemad meid ikka korra aastas loomaaeda, tahan seda traditsiooni ka oma Väikse Preiliga jätkata. Täna võtsimegi ette pika autosõidu Tallinnasse, neli põlvkonda naisi koos loomaaeda avastamas, ilus!

Me viibisime loomaaia territooriumil kella üheteistkümnest kella poole kolmeni pärastlõunal. Selline päikeseline aeg vist peletab loomad pigem peitu, pluss lõunasöögi aeg ka veel. Ma vähemalt arvan, et just nendel põhjustel jäid meil paljud loomad nägemata. Sisenesime loomaaeda Lääneväravast ehk Õismäe poolt. Seal oli kohe laste loomaaed, kus elavad lambad, kitsed, alpakad, küülikud, närilised ja linnud. Õueaedikutes sai kääbuskodukitsede puuri ka ise sisse minna ja kitsi paitada ning neid harjata. Alpakad nautisid dušši, mis neile voolikuga oli tekitatud.

Tore oli ikka, aga natukene nagu olime pettunud ka. Väike Preili oli Elistvere loomapargis käies lummatud karust, kui ta sai aru, mis koht see loomaaed on, siis ta hakkas hõikama: “Karu, uuu, karu”. Meie ikka lohutasime, et küll karu puurini ka jõuame. Kahjuks oli meil kodutöö tegemata ja me ei teadnud, et hetkel polegi Tallinna loomaaias pruunkaru, vot nii.

Elamuslikke hetki pakkusid ja ennast lähedalt näitasid meile täna makaagid, kes kiikusid, jooksid, mängisid ja lapsi naerutasid. Ühel ahvil oli tilluke beebi käes ja ta kussutas teda parasjagu tuttu, super nunnu. Lõvid olid hoos, eriti isa lõvi toimetas ja tormas pidevalt ringi. Hülged ujusid kahekesi, sukeldusid, puhusid ninast vett välja ja tekitasid meie lapses vaimustust.

Elevandid on ikka võimsad ja ilusad küll. Kahe küüruga kaamlid olid ka valmis igati poseerima, jõehobu oli lihtsalt omamoodi üliarmas, sõralisi oli palju erinevaid ja neid sai ka pikalt uudistada. Tahtsin väga näha jää-karudele ehitatud polaariumi, see on tõesti kena ja ruumikas, kindlasti miljon korda parem, kui nende varasemad elutingimused, aga kahjuks me nägime ainult jääkaru taguotsa ja pidime sellega leppima. Nimelt oli näha ainult üks jääkaru, kes närviliselt ust tagus, ju ootas süüa.

Ma oleksin tahtnud näha ka ninasarvikuid, leopardi, tiigrit, kängurusid, aga seekord ei õnnestunud. Troopikamajja me seekord ei läinud, sest sisenedes andis Väike Preili kohe märku, et seal ta olla ei taha.

Lõunat sõime Illu kohvikus, mis on kohe polaariumi juures, toidud toodi lauda väga kiiresti. Meenepoest ostsime jääkarudega magneti, et see väike meene jääks lapsele meenutama tema elu esimest loomaaia külastust. Karu peame siis Elistverre vaatama minema.

Eesti suurimas muuseumis ehk käisin ERMis

Ma käisin Eesti Rahva Muuseumis (ERM) paar nädalat peale seda, kui see suur ja võimas uus maja 2016. aastal Raadil avati. Meil oli giidiga tellitud ekskursioon ja me sõna otseses mõttes jooksime muuseumi läbi ja põhi lause, mis mul giidi jutust meelde jäi oli: “Väga kiire on, me peame kiirustama…”

Nüüd läksime muuseumisse perega, sai rohkem ja rahulikumalt ringi uudistada. Väike Preili küll veidi dikteeris seda kuhu ja millal minna, aga üldiselt oli ta väga tubli. Me seekord küll vahetuvate näituste saali ei jõudnud, aga Eesti kultuuriloo püsinäitus “Kohtumised” ja Soome-ugri püsinäitus “Uurali kaja” on nüüd kenasti vaadatud ja läbi käidud. Uurali kaja mõjus nagu rohkem, meeldis helitaust ja “sinine kaladega põrand” ja kogu tervik oli kuidagi mõnusam. “Kohtumiste” helitaustad mõjusid kohati natukene tüütu mürana, aga muidu oli see ka huvitavalt üles ehitatud sai kõndida tänapäevast kiviaega.

Foto: erm.ee

ERMi puhul mulle meeldib avarus, 6000 ruutmeetrit teevad sellest ülekaalukalt suurima Eesti muuseumi. Jagub puhkenurki ja lisaks muuseumile on majas ka restoran, kohvik, muuseumipood, teatrisaal, konverentsisaalid, rahvakultuuriteabekeskus ja raamatukogu.

Nii suures muuseumis ei jõua kõike ülipõhjalikult uudistada ja meelde ei jää ammugi kõik, aga siin mõned asjad/lood, mis mulle meeldisid.

Kukruse emand – elas millalgi 12. sajandi lõpul ja 13. sajandi algul Ida – Virumaal Kukrusel. 2009. aastal avastati teeehituse ajal Kukruse laibakalmistu. Päästekaevamistel leiti umbes 50 inimese matused, aga just see naine võeti koos ümbritseva pinnasega (3 tonni) laborisse kaasa. Puhastati, dokumenteeriti, konserveeriti ja toodi muuseumisse.

Saja aasta tagune Eesti fotodel – ERM lähetas 1913. aastal fotograaf Johannes Pääsukese kogumisretkele, ta pidi tegema ülesvõtteid kodumaa huvitavatest paikadest. Fotosid läbi aastate on ju ikka ja alati tehtud, aga väga huvitav on suurelt interaktiivselt ekraanilt vaadata, milline nägi 100 aastat tagasi välja Ülikooli peahoone või näiteks raekojaplats või hoopiski Laiuse lossivaremed.

Kogemusruum – näitab millised on Eesti elanike liikumisharjumused 21. sajandil. Põhiteljeks on 2015. aasta elanike igapäevane paiknemine ja liikumine. Välja on toodud inimeste liikumine laulupeo ajal, jaanipäeval ja päris vahva vaadata, kui vara Peipsi ääres kalamehed hommikuti liikuma hakkavad, et järvele minna ja kust nad siis sinna Mustvee ja Räpina kanti kõik kokku sõidavad.

Vaibamuusika – rida-realt korduvad vaibakirja motiivid väikeste variatsioonidega panevad iga vaiba rääkima oma lugu.Muusik Peeter Rebase loodud vaibamuusika mängija on ühendatud ERMi vaibakogu digitaliseeritud andmebaasiga, aga võimaldab igaühel sündmuspaigal ka oma mustrilise eseme häält kuulda.

Foto: erm.ee

Karjala saun – lihtsalt seal sees olles tuli suur tahtmine istuda samasuguses saunas ja leilitada ning vihelda.

Nutivoodi – vot see ajas Väikse Preili ikka totaalselt segadusse. Pikutas mõnusalt voodis ja kui püsti tõusis nägi voodil lebamas täpselt samasugust tüdrukut nagu tema. Mis toimub? Voodist tõustes näed, et voodi on meelde jätnud nii teie kehakuju kui ka näo.

Keelekatel – näitus, kus saab näha, kuidas eesti keel on aja jooksul muutunud. Saab kuulata, kuidas on rääkinud eripaikade eestlased. Lisaks on ekraanid, kus saab ise sõnu teha ja mõistatada sõnade tähendusi, isegi viipekeelt saab õppida.

2015. aasta tüüpilisemad jõulukingitused – juba nüüd 4 aastat hiljem tundusid osad asjad unustuste hõlma vajunud olevatena. Koeratüdruk Lotte on muidugi praegu ka sama pop kui siis.

Kõike nähtut ei suuda sõnadesse panna, oma silm on ikka kuningas. Iga eestlane võiks Eesti Rahva Muuseumis ikka korra elus ära käia.

Peale näituste vaatamist käisime seal samas asuvas kohvikus söömas. Borsi supp oli väga maitsev. Ja siis läksime Väikse Preili rõõmuks laste ERMi ehk mängutuppa. Palju rahvusmustrilisi lebopatjasid, lambanahad, kiikhobused, puidust mänguasjad, talle igatahes väga meeldis selline rahvuslik mängunurk. Enne väljumist vaatasime korraks ka muuseumipoodi, ka seal oli väga huvitavaid asju. Tuleb teinekord tagasi minna.

Mänguasjamuuseumi kuldkliendid

Jah, me käisime täna jälle Tartu Mänguasjamuusemis. Me satume sinna vist küll vähemalt kuus korra, laps muidugi käiks iga päev, kui me võimaluse annaksime. Väike Preili oli hommikust saati ülevas meeleolus ja ootas kannatlikult, et kell juba ometigi 11 saaks ja muuseum avataks.

Käisime esmalt läbi püsinäitused, enim meeldivad lapsele muidugi kohad, kus saab asju katsuda ja leludega mängida, klaasi taga olevad asjad on veel igavad. Kõige põnevamad on tema jaoks üleskeeratavad mänguasjad, ta vaimustub nendest asjadest alati. Lotte multikaid tuleb ka vähemalt kaks osa vaadata.

Barbie näitusel avastasime mänguala, mis meil varasematel kordadel on märkamata jäänud. Disainerinurk, kus saab Barbiele riided kavandada ja mannekeeni ka riietada. Barbie nukke on näitusel muidugi sadu ja sadu, väärikas 60. juubeli tähistamine kindlapeale. Laulu- ja tantsupeo järelkajana oli vahva vaadata Barbie nukke erinevate riikide rahvariietes.

Viimane ja kõige pikem peatus on meil alati mängutoas. Väikeste laste paradiis. Kui varem vaimustus meie peaaegu kahe aastane eelkõige just kööginurgast, siis nüüd on kindel lemmik kostüüminurk. Kui sobiv kostüüm välja valitud, siis peab kindlasti koos mõmmidega poseerima.

Esmakordselt külastasime ka muuseumi õueala. Seal on liivakast, auto ja võimalus istuda laeva, hobuse peale ja vankrisse. Juba sellel kuul esietendub õuealal ka suveteater “Pettson ja Findus telkimas”.

Täna oli muuseumis päris palju külastajaid, siginat-saginat jätkus igasse ruumi.