Uuenenud AHHAA

Käisime hommikul perega AHHAA Keskuses, seal toimus jaanuaris remont ja teostati mitmeid uuendustöid ning alles eelmisest nädalast on külalised majja jälle oodatud. Kuna teaduspood on hetkel Taskus ja garderoobiala on osaliselt suletud, siis saab 22. veebruarini pileti 25% soodsamalt. Meid need remonttööd küll kuidagi ei seganud ning veetsime keskuses lahedad kaks tundi. Külastajatel on võimalik oma auto tasuta parkida maa-alusesse parklasse või majatagusesse parklasse. AHHAAs leiab küll igas vanuses külastaja endale meelepärast tegevust ning asju, mida uudistada ja katsetada on küll ja veel.

Foto: www.ahhaa.ee

Kõigepealt käisime esimese korruse saalides, alustasime tehnoloogiasaalist. Seal saab rattaga saali kohal sõita, kõikuvasse tunnelisse ma ei läinud, sest süda läks sinna sisenedes kohe pahaks. Väike Preili proovis autodes roolikeeramist ning talle meeldisid üldse kõik eksponaadid, kus oli võimalik erinevaid nuppe vajutada. Mulle meeldis Hobermani kera, saime selle suureks ka, tuleb 186 kilogrammi kokku saada ja kera suurus muutub. Seisime seal mina, elukaaslane, Väike Preili ja kaks sangpommi ning lõigi kogukaaluks täpselt 186. Reaktsioonimängus olin ma endiselt väga kehv, lae alla ennast seekord sikutada ei viitsinud, aga lastele see meeldib väga.

Foto: www.ahhaa.ee

Elusaalis oli Väikse Preili rõõmuks palju veeatraktsioone ning mõeldes pisemate peale on saalis ka ehitusnurk, kus meie laps seekord ei käinud. Nagist saab lastele selga võtta ka vihmamantlid, siis ei saa riided sulistades märjaks. Suurtest akvaariumitest sai erinevaid kalu uudistada lisaks on elusaalis võimalik teha fotot, kus su pea on koos puuviljadega kandikul. Väikse Preili arvates oli see üks eriti naljakas koht. Üles tasuks otsida ka veeprinter ning miks mitte tekitada paar aurukeerist ning tornaadot.

Foto: www.ahhaa.ee
Foto: www.ahhaa.ee

Ajutiste näituste saalis on hetkel “uskumatuna tunduvad optilised illusioonid”. Seal saalis ootab külastajaid mitukümmend optilist efekti ja silmapetet. Väikse Preili jaoks oli see valguse, varjude ja piltide mäng natuke liiast, aga muidu soovitan küll sinna minna. Erinevatel taustadel poseerida meeldis talle küll, meil on nüüd näiteks pilt hästi rõõmsast lapsest hai lõugade vahel.

Foto: www.ahhaa.ee
Foto: www.ahhaa.ee

Teisel korrusel vaatasime TÜ meditsiinikollektsioone, käisime tibupoegi imetlemas, sipelgaid vaatasime ikka ka ning kohvikus “Newton” sõime lõunat. Kohvikus oli mängunurk, kus meie Väike Preili kokkas seni kuni sööki ootasime. Toidud olid kaunis maitsvad ja kõhud said täis, toit toodi päris kiiresti lauda ka.

Foto: www.ahhaa.ee
Foto: www.ahhaa.ee

Kolmandal korrusel vaatasime veel näitust matemaatikanäitust “Ahhaa, kuubis!” Kas te teate näiteks, mis on ahvikalkulaator? Peale liftiga esimesele sõitu oligi koju mineku aeg.

Foto: www.ahhaa.ee

Ka rõdudel ning fuajeedes on erinevaid ja vahvaid eksponaate. AHHAAs on tegevust kindlasti paariks tunniks, aga kuna suuremad lapsed tahavad rohkemaid asju katsetada ja jaksavad kauem ringi joosta, siis soovitan arvestada pigem 3 – 4 tunniga. Osaleda saab ka planetaariumi etendustel ning erinevates töötubades, aga sinna oleks mõistlik varem ette registreerida.

Mulle meeldib AHHAA eriti just sellepärast, et tavalisest muuseumist on seal enam “käed-külge” eksponaate. Vähe on asju, mida saab ainult vaadata, sellepärast on seal ka väikelapsega hea olla, ta võib rahumeeli kõike katsuda.

2019 – avastame Tartumaad ja Jõgevamaad

Sellel aastal tahaksin ma avastada Tartumaa ja Jõgevamaa vaatamisväärsuseid, mis ei tähenda muidugi, et me mujal Eestis ringi ei sõida, aga põhifookus oleks nende kahe maakonna vaatamisväärsustel, muuseumidel, kultuurisündmustel, loodusradadel, huvitavatel toidukohtadel. Miks just need kaks maakonda? Kuna me elame Tartus, siis oleks ju viisakas olla kursis sellega, mida kodulinn ja maakond turistidele pakuvad, kuidas see ütlus ongi: „Enne Pariisi minekut käi Nuustakul ära“ Kuna me pole elupõlised tartlased, vaid õpingute käigus siia elama asunud, siis pole ka terve linn läbi käidud. Me vanematekodud on Jõgevamaal, veedame ka seal tihti aega ja olen maakonna turismimagnetitega päris hästi kursis, aga sealsetel matkaradadel olen käinud vähe ning ägedaid sportimise ja vaba aja veetmise kohti on juurde lisandunud, mida tahaks ka ise näha ja proovida.

Foto: Tartu Külastuskeskus

Tahaksin loota, et jõuan kõikidesse Tartu muuseumidesse. Mänguasjamuusemis oleme sagedased külalised, sest mulle on sümpaatne sealne mängutuba, kus saab mängida vaid puust mänguasjadega ning uhkes kostüüminurgas kehastuda kelleks iganes, alates draakonist, mesilasest ja lõpetades uhkete printsessipreilidega. Meie lapsel on väga lõbus, kui saab erineva kostüümiga ringi lipata ja nalja teha. Teatri Kodus toimuvad etendused isegi beebidele, meie 1-aastane Väike Preili läheb veebruaris juba oma elu teist teatritükki vaatama. Eelmisel korral vaatas ta 20 minutit suu lahti toimunut, seekord tuleb 35 minutit paigal püsida.

Spordi – ja Olümpiamuuseum on kõvasti pingutanud, et atraktiivsem ja noortesõbralikum olla. Kindla peale valik, kui on vaja rüblikutele midagi harivat tutvustada, samas saavad nad ennast seal proovile panna ja oma meeletu energia välja elada. Usun, et muuseum pakub igas vanuses inimestele avastamisrõõmu. Ootan huviga muuseumi uue püsinäituse valmimist, seda hakatakse ehitama 2019. aasta teises pooles. Senine püsiekspositsioon “Hortus Athleticus” on ka põnev, aga ma olen seda juba liiga palju kordi uudistamas käinud.

ERMis olen ma ainult korra käinud, paar nädalat peale uhket avamist. Kuna aega polnud palju, siis sain ainult põgusalt eksponaatide ja majaga tutvuda, kindlasti on huvitav uuesti minna.

Foto: erm.ee

19. sajandi linnakodaniku muuseumis olen korra käinud ühe nutimängu raames, tundus igav, aga ma annan muusemile teise võimaluse. Tartu Ülikooli muuseumis ja Tähetornis olen ka varem korra käinud. TÜ Kunstimuuseumis käisin kunagi kooliajal klassiekskursioonil, hiljem pole sinna sattunud, kuigi see on ülikooli peamajas. Loodusmuuseum on väga vahva koht, sinna tahaks alati tagasi. Botaanikaaias jalutame suvel peaaegu igapäevaselt, aga kasvuhoonedesse sisse pole ammu astunud. AHHAAd olen külastanud nii oma klassiga, kui ka perega. Erialaselt on mulle meeldinud nii taliolümpia kui ka inimkehade näitus. Kuna jaanuaris on AHHAA kinni, siis eeldan, et nad teevad sinna jälle midagi uut ja huvitavat. Täiesti null teadmist on mul Kirjandusmuuseumi, Trüki- ja paberimuuseumi, KGB kongide muuseumi, Oskar Lutsu majamuuseumi, Laulupeo muuseumi, Tartu Kunstimuuseumi, Tartu Linnamuuseumi ja Õllemuuseumi kohta. Okei null on palju öeldud, ma tean, kus kõik muuseumid asuvad. Varsti loodetavasti saan ka teada, mida huvitavat nad endas peidavad.

Loodusmuuseumi topised. Foto: Raivo Tasso

Tartust kaugel ei asu ka Põllumajandusmuuseum ega Lennundusmuuseum. Viimases olen ka varem käinud, mulle väga meeldis. Ikka ohtralt lennukeid, osadesse sai ka sisse piiluda. Ei ole minu jalad sattunud ka Piirissaarele ega sealsesse vanausuliste muuseumisse. Tahaksin uudistada ka Hellenurme veskimuusemi, Jääaja Keskust, Järvemuuseumi ning Tartu Observatooriumit.

Siiruviirulisele Sibulateele jääb ohtralt muuseume ja huvitavaid paiku. Reklaamivad nad ennast lausega: “üks piirkond, kaks rahvust, kolm kultuuri” Kolkja vanausuliste muuseum, Liivi muuseum, Varnja muuseum, Sigurimuuseum, Tubina muuseum, AmbulARToorium, Voronja Galerii – minu jaoks siiani kõik võõrad kohad.

Foto: visitpeipsi.com
Foto: sibulatee.ee

Jõgevale sattudes võiks ju minna Betti Alveri muuseumisse ja Jõgewa muuseumisse. Kindlasti lähme uuenenud Palamuse muuseumit külastama. Kalevipoja muuseumis peaksid algama ehitustööd, vähemalt nii on mulle ajalehtedest meelde jäänud. Avinurme muuseumrongiga lähme jaanipäeval kindlasti sõitma, et Väike Preili saaks ka lõbusõitu teha. Põltsamaa on minu jaoks päris tundmatu kant, olen sealt olnud kordi ja kordi läbisõidul, aga mida kujutavad endast Põltsamaa muuseum, Toidumuuseum ei tea.

Kuna meile meeldib sportida ja looduses aega veeta, siis vaatasin üle millised matkarajad meid võiksid oodata. Jõgevamaal asuvat Saare järve õpperada (3,5km) pole ma küll tervenisti läbinud, aga Saare järv on üks mu lemmik järvesid. Seal on mõnus ujuda, telkida ning perega aega veeta. Tammeluha matkarada (3km) asub ka üpriski Tartu – Jõhvi maantee ääres Kaiu järve ääres. Seal samas ka lühem Jõemõisa matkarada (0,5km). Endla järve matkarada (8km) tundub ka sellise kohana, kuhu ma tahaksin minna, sest Endla looduskaitsealal pole ma küll kunagi käinud.

Saare järve õpperada. Foto: loodusegakoos.ee

Tartumaal ootavad matkajaid Alatskivi matkarada (4,5km) Elistvere õpperada (2km), Ilmatsalu – Kärevere linnutee õpperada (3,5km). Padakõrva matkarada (3,6km), mis tutvustab siplegate elu tundub ka huvitav. Tiksoja matkarada ka linna lähedal, valida saab nii 1km kui 2km raja vahel. Elva kandis on Vapramäe-Vellavere-Vitipalu rajad ning vaksali hoone juures Väike Väerada. Panin praegu kirja sellised lühemad rajad, sest meiega rändab ju enamasti kaasa meie vapper laps, kellele siiani on selline aktiivne maailma avastamine väga meeldinud.

Nõiamaja Elva väerajal. Foto: T. Pertels

Discgolf meeldib meile ka, mul see küll eriti välja ei tule, aga elukaaslane on päris osav ja kettaid meil kodus jagub. Siiani oleme mänginud Tähtvere discgolfirajal, aga neid uusi radasid tekib nagu seeni pärast vihma. Tartumaal saab discgolfitada veel Alatksivi, Annikoru, Elva, Kaagvere, Koosa, Nõo, Vooremäe, Tõrvandi ja Võnnu radadel. Jõgevamaal on ketaste loopimise võimalus loodud Avinurmesse, Jõgevale, Kaareperra, Tabiverre ja Kuningamäele.

Ja siis tahaks veel minna Alatskivi lossi imetlema, Emajõe Suursoo keskusega tutvuma, Järvselja ürgmetsa matkama, Kallaste pangale ka. Luke mõisaparki peetakse ilusaks paigaks, Mehikoorma tuletorni võiks ka oma silmaga üle vaadata. Elistvere loomapark ja Vudila on kindlasti programmis. Tagurpidi maja kõlab ka põnevalt, aga kahtlemata läheb mul seal süda pahaks. Laevasõit Emajõel ja lodjasõit Jõmmuga pühapäeva hommikusi pannkooke süües kõlab ka ideaalselt.

Foto: sibulatee.ee

Ka Jõgevamaa peidab endas palju huvitavat. Mustvee linn on viimaste aastatega arenenud ja linna üldpilt kordi kenamaks muutunud. Kuremaal on uuenenud veekeskus, ilus rand ja mõis ning mõisapark. Peatuse peaks tegema ka Luua arboreetumis, Laiuse lossivaremetes, Kassinurme linnamäel, Avinurme Puiduaidas. Peipsi äärsed tänavkülad on vaatamisväärsus omaette. Põltsamaa loss ja roosiaed ka minu jaoks siiani avastamata. Kuskil sealkandis peaks asuma ka maisilabürint.

Kassinurme- Foto: Liina Laurikainen
Sarapiku talu maisilabürint. Foto: Liina Laurikainen

Loodan, et me ikka külastame siin mainitud kohti, mitte ei veeda tervet suve lihtsalt Peipsi ääres päevitades ja vees hullates, mis poleks ka iseenesest paha plaan. Meie avastustest ja muljetest saab lugeda juba õige pea.

Tartu Mänguasjamuuseumis ja Teatri Kodus

Käisime Väikse Preiliga Mänguasjamuuseumis, see muuseum asub Tartu kesklinnas Lutsu tänaval, kenas vanas puumajas. Kui mõni mõtleb, et 1-aastane on liiga noor, et tema pärast muuseumisse minna, siis nüüd saan öelda, et isegi nii väikse lapse jaoks on see Mänguasjamuuseum üks kuldaväärt ja huvitav paik. Täispilet maksis 5.- ja väikelapse oma 0.50 senti. Pilet tagas pääsu püsinäitustele, ajutistele näitustele, Teatri Kodusse ja mängutuppa, uudistamist ja tegevust on seal ikka väga mitmeks tunniks. Meie olime muuseumis kaks tundi, aga laps oleks kindlasti kauem tahtnud mängida, aga ta lõunaune aeg pressis peale.

Mänguasjamuuseum avati juba 1994. aastal, aga 2004. aastast asub muuseum praegustes hoonetes. 2019. aasta maikuus saab muuseum juba 25. aastaseks, just juubeliaasta eelüritusena loodi muuseumi juurde beebiteater, mille avaetendust ka mina Väikse Preiliga vaatamas käisin. Lugedes muuseumi sünnipäevaplaane, siis jääb silma mitmeid vahvaid sündmuseid, näiteks näitus Läti mänguasjadest, Barbie 60. juubeli tähistamine (appi, Barbie on varsti pensionär) ning 18. mai peetakse suur sünnipäevapidu “Vinge veerandsada”. Kogu seda programmi lugedes on mul eriti hea meel, et me muuseumist ainult mõne minutilise jalutuskäigu kaugusel elame, sest see on paik, mis väärib taaskülastamist.

Mis me seal muuseumis siis nägime ja tegime? Esmalt tutvusime erinevate näitustega. Nukud, loomad, lauamängud, sõidukid, paberist mänguasjad, mängumajad, üleskeeratavad mänguasjad jne jne. Näitusel sai tutvuda nii linnalaste portselannukkudega, talulaste puust lõigatud loomadega, keskaegsete mänguasjadega kui ka tänapäeva laste lemmikutega. Näitusel “Mängime sajaga!” oli nii palju mängukanne, mis mu tagasi lapsepõlve viisid, näiteks kirbumäng oli kunagi mu lemmik.

Tegelikult oli muuseumis küll palju asju, mis olid vitriini taga ja mõeldud ainult vaatamiseks ega muudmoodi ei säilikski asjad järgmistele põlvedele vaatamiseks, aga siiski leidus mänguasju, mida laps ka ise katsuda sai ning mängunurki, kus ta toimetada sai. Näiteks olid olemas liivakast ja kööginurk, kus meie Väike Preili usinalt kokkas.

Uudistasime ka näitust “Maailma kuulsaim hiir”. Uskumatu, aga Miki Hiir on juba 90. aastat lapsi rõõmustanud. Näitusel on nii koomikseid, postkaarte, mänguasju kui ka temaatilisi mängunõusid.

Pilt: www.mm.ww

Peale näitustega tutvumist siirdusime laste paradiisi ehk mängutuppa. Tõeliselt mõnus koht, nii avar ja hästi läbi mõeldud mängupaik, kus ainult puust mänguasjad. Inspireeris ka koju vähem plastikut ja rohkem puitmänguasju muretsema. Väike Preili uudistas nukumaju, kokkas hoolega kööginurgas, kiikus natukene hobusega ja mängis motoorikakeskustega. Emme rõõmuks tuli natukeseks teisele korrusele ka ja lasi endale mesilase ning päkapiku kostüümi selga proovida. Kui see pole laste unistuste mängutuba, siis ma ei tea, milline oleks. Aknast piilusime ka muuseumi siseõue, kus on karussell, liivakast ja veetünn. Suvel lähme sinna kindlasti mängima.

Pilt: puhkaeestis.ee

Peale mängutoas mängimist läksime Teatri Kodusse, seal keldris asub nukukodude muuseum. Nukumaju on nii praegusaegseid kui ka peaaegu 100-aasta vanuseid. Seda näitust vaadates näeb, et nukumaju saab valmistada millest iganes, vaja on ainult fantaasiat ja näpuosavust.

Pilt: www.mm.ee

Mulle see muuseum väga meeldis, soovitan lastega külastada ja kindlasti vähemalt paar tundi aega varuda.

Raamatunäitusel “Eesti laste kangelased”

Tartu Linnaraamatukogu II korruse näituseruumis on kuni 7. novembrini vahva näitus “Eesti laste kangelased” Läbi ajaloo on olnud palju erinevaid tegelasi, kes on mällu sööbinud ning mõnikord lausa omandanud kangelase staatuse. See näitus pakkus mulle nii palju taaskohtumise hetki, ma ei tea suuremat raamatusõpra kui minu vanaema, ta ostis mulle küll vist kõik raamatud ja koomiksid, mis tol ajal üldse saada olid.

Ta jaksas mulle väsimatult raamatuid ette lugeda ning süstis minusse sama suure lugemiskire, olen eluaeg hästi palju lugenud ja viinud raha pigem raamatupoodi kui kuhugi mujale. Ootan juba põnevusega seda aega, kui saan Väiksele Preilile lugema hakata ning koos temaga loetu üle arutleda.

Näitusel oli minu lapsepõlve lemmikutest Astrid Reinla “Pätu”. Mulle meeldis telekast ka samanimelist sarja vaadata, oi kus ma naersin, kui Pätu jälle pahandust oli teinud. Naksitrallid olid ka vahvad sellid, mäletan, et tahtsin ka endale kirja saata nagu seal tehti. “Sipsikut” ning “Trips, Traps, Trulli” võisin ka lõputult lugeda, “Kunksmoor” meeldis ka. Tipp ja Täpp meenuvad mulle ainult telekast oma maailma parima lauluga: “Täna sööme kommi, homme sööme kommi…”, seda raamatut ma vist lugenud pole.

Mõmmi – Aabits oli kahtlemata Hunt Kriimsilma kõrval mu lemmik multikaks/lavastuseks, raamatuid ma nii väga ei mäleta.

Uuema aja raamatutest olid esindatud Jänku – Jussi raamatud, Nöbinina ning muidugi Lotte. Neid meil kodus olemas pole, sest mina ja vend olime nende ilmumise ajaks juba päris suured. Teised varem ilmunud raamatud on meil enamasti kõik olemas, täitsa uskumatult äge tegelikult.

Mul oli muidugi veel lemmik raamatuid, peaks mõnel kõledal sügisõhtul raamaturiiulit sorteerima ning endale sealt nostalgia mõttes lugemisvara võtma.

Spordi – ja Olümpiamuuseumis

Minu lemmik muuseum asub Tartus Rüütli tänaval, kohe Treffneri koolimaja vastas. Ma pole üheski teises muuseumis nii mitmeid kordi käinud kui Spordimuuseumis. Miks ma sinna siis nii tihti satun? Seal on alati midagi uut vaadata, muuseum pingutab tõsiselt selle nimel, et külastajatele elamusi pakkuda, näiteks suvel sai imetleda Real Madridi karikaid ja medaleid ning muud nänni. Samuti on muuseumis palju interaktiivseid eksponaate, saab ise palli mängida, Ott Tänakule kaardilugejat mängida, oma reaktsiooni testida ning palju muid asju veel teha, mis põnevust ja pinget pakuvad kõikidele, kel väikegi spordihuvi või võistluspisik sees.

Meie alustasime muuseumi külastust elamusnäitusel “See on ralli!” Näitusel on palju ralliga seotud esemeid nii mootorispordi algusaegadest, kui praegustelt tähtedelt Ott Tänakult ja Martin Järveojalt. Interaktiivsetel atraktsioonidel saab enda rallisõidu oskuseid katsetada, kaardilugeja ametit proovida ning enda mehaaniku oskuseid testida. Meie Väiksele Preilile meeldis kõige rohkem poodjumi esimesel astmel istumine ja meile ehk publikule lehvitamine.

spordimuuseum.ee

Edasi suundusime püsinäituste juurde, mis kannab üldnime “Hortus Atleticus”. Sealt leiab igas vanuses spordihuviline enda jaoks põnevat, tõsisem spordihuviline saab süüvida spordiajalukku, lapsed saavad osavust proovida jalgrattasimulaatoril ja köieveos, pildistada ennast koos jõumeestega ning veel palju muudki. Ja eestlaste olümpiamedaleid uudistades on oma maa sportlaste üle alati uhke tunne ja tulevad meelde emotsionaalsed kaasaelamised teleka ees.

Kõige kauem aega veetsime näitusel “Kõik mängu!” Reaktsiooni mäng oli mul üks lemmikuid, mis sest, et ma sain järjekordselt kinnitust, et mu mehel on palju kiirem reageerimisvõime.  Spordikommentaatori rolli me ennast küll ei asetanud, aga võimalus on seal olemas lasta Kalev Kruusil ennast küsitleda.  Samuti saab näitusesaalis mängida nii käsipalli, jalgpalli kui ka teisi pallimänge proovida, pere pisemaid lõbustab ja meelitab suur pallimeri.

Suvel oli jalkasõpradel kahe nädala jooksul võimalik näha näitust “Real Madrid. Sajandi kollektsioon.” Kas me käisime seda vaatamas? Jah, muidugi, sest tegemist on väga erilise väljapanekuga, mida pole varem Batikumis ega Skandinaavias nähtud, aga meie oma koduses Tartus sai imetleda suursuguseid ja säravaid trofeesid, mida jagatakse ainult maailma parimatele.

Muuseumi täispilet maksab 6.- ja perepilet 15.-, aga kodulehelt tasub soodustuste kohta ka uurida. Muuseum on avatud kolmapäevast pühapäevani, millegi pärast on mul just alati esmaspäeviti sealt mööda jalutades tahtmine sisse astuda.

Muuseum pakub mitmeid erinevaid haridusprogramme ka, samuti töötubasid ning giidiga ekskursioone ning talvel muutub muuseum mõneks ajaks lausa Päkapikumaaks. Üsna tihti on muuseumis esinemas mõni Eesti tippsportlane, keda saab siis kuulama ja autogrammi sooviga pommitama minna. Mina olen korra kasutanud teenust “Muuseum tuleb külla”, lastele läks see üritus väga peale, vaadati huviga kaasa võetud eksponaate, kuulati loengut ning üritus lõppes vahva viktoriiniga, kus parimatele jagati ka auhindu.