Taevaskodade matkarajal

Ma tavaliselt satun vaatamisväärsusi avastama ja matkaradadele pigem suvel või nädalavahetustel. Täitsa huvitav oli Taevaskojas olla hoopis ühel oktoobri argipäevahommikul, paduvihma sadas, aga me olime vaprad matkajad. Kes veel ei tea, siis Suur Taevaskoda on üks Lõuna – Eesti ilusamaid looduslikke vaatamisväärsuseid, asudes Põlvamaal Ahja jõe kaldal.

Rajal saab imetleda kauneid vaateid ning uhkeid paljandeid, ronida mööda ohtraid treppe, juua allikavett, lugeda seal elutsevate lindude ja loomade kohta ning käia mööda “Viimse reliikvia” radu. Rada ise on 3 kilomeetri pikkune ja seda saab läbida ringikujuliselt. Ilusad vaated on nii Suurele Taevaskojale, Väiksele Taevaskojale. Lisaks saab uudistada ja lugeda legende Emalätte, Neitsikoopa ja Salakuulajakivi kohta.

Sibulateel aardeid otsimas (I osa)

Mulle väga meeldib Sibulatee kodulehekülg, nad postitavad pidevalt uusi ja ägedaid fakte või uudistamist väärivaid paiku oma piirkonnast, näiteks kas te teate millised on Sibulatee kõige instagrammitavamad kohad või kõige põnevamad hoovid?

Me oleme igal suvel mingit nutimängu mänginud mille raames saab Eestit avastada. 2017 suvel mängisime kodulinnas mängu “Tartus on rohkem” ehk külastasime Tartu tuntumaid ja ka vähem teada olevaid paiku ja vastasime viktoriiniküsimustele. Eelmisel suvel mängisime nutimängu EV100, mida sai mängida NaviCup mobiilirakenduse kaudu. Olin väga elevil, kui kevadel nägin uudist, et Sibulatee teeb oma mängu “Sibulatee 25 aaret”.

Mängima jõudsime me küll alles nüüd suve lõpus, aga hasarti tekitas küll see paikade üles otsimine. Mängida saab seda siis, kui kodulehel www.eesti100aaret.ee  kasutajakonto lood. Sealt näeb ka millised need 25 aaret on, mida üles peab leidma ja kus nad asuvad. Olles kohapeale jõudnud ja aarde üles leidnud tuleb vastata erinevatele küsimustele ja kõik need leiud ja vastused annavad punkte ja sügisel võib usinaid punktide kogujaid oodata ka auhinnad.

Me seiklesime täna Sibulateel veidi üle viie tunni ja leidsime üles 12 aaret. Lisaks aardejahile käisime ka söömas, discgolfi mängimas ja matkarajal. Ühte aaret me ei suutnud leida või noh meie telefon lihtsalt ei registreerinud kuidagi neid Välgi metsasid kuigi gps oli sees ja olime nagu õiges kohas küll. 12 aaret jätsime meelega järgmiseks nädalaks, sest teisipäeval vaja jälle sealt kandist läbi sõita.

Vara kirik oli meie esimene peatuspaik ja suutsime ka kõigi vastustega täppi panna, veidi segadust tekitas meis Vara mõisapargis ette tulnud uste küsimus, käisime mingi kolm ringi ümber maja, aga saime ikka vale vastuse, me ei tea kuidas. Välgi kiriku juures oli ka surnuaed, elukaaslane tegi nalja, et ei tea, kas seal peab surnud üle lugema ja siis oppaa tuli küsimus: “Millise perekonnanimega inimesi on surnuaiale kõige rohkem maetud?” Seal haudade vahel me siis jalutasime ja teineteisele erinevaid perekonnanimesid hõikasime, vastuse saime ikka õige.

Edasi viis tee meid Padakõrva looduskaitsealale, sain rohkelt uusi teadmisi sipelgatest ehk kuklastest, Kalevipoja sängi juures polnud me ka varem käinud. Nina külast on uudistes tavaliselt juttu kevadeti, kui sinna jäämineku aegu suured jäämäed tekivad. Saime ka teada, et Nina küla tuletorn on tegelikult tulepaak, sest selle tuletorni nähtavus on alla kümne meremiili. Nina kiriku väravad olid küll kinni, aga kirikuõpetaja toimetas seal ringi ja kõrvalt hoovist meid kirikuhoovi vastuseid jahtima lubati.

Alatskivi oli juba tuttav paik, esimese peatuse tegime hoopis Kivi kõrtsis. Seasnitsel oli maitsev, aga mulle see juustukatte maitse väga ei meeldinud, küüslauguleivad, mida toidu kõrvale võtta võis olid imehead. Kõrtsis olid ka igal laual aaretemängu kaardid, hea reklaamimise koht. Kõhud täis jalutasime Alatskivi lossi juurde. Vastasime küsimustele ja hakkasime discgolfi mängima. Seal on tegelikult päris keeruline taldrikuid lennutada, sest turiste käib palju ja korvid on pargis, kus on tihti palju jalutajaid.

Truuduse tamme ja punase allika otsimine viis meid Alatskivi matkarajale, kuna oli palav ja tekkis kerge väsimus, siis hakkasime Tartusse tagasi sõitma. Käisime veel Liivi muuseumis ja otsisime küsimustele vastuseid ja läksime koju.

Aaretejaht on väga mõnus mäng, lastele meeldib ka kindlasti. Soovitan seiklema minna! Kuidas meie ülejäänud 12 aarde jaht edeneb sellest muljetan juba järgmisel nädalal.

Jalutuskäik Narvas

Enne kui Narva – Jõesuusse spapuhkusele sõitsime, jalutasime paar tundi piirilinnas Narvas ringi. Parkisime auto kindluse ja piiripunkti lähedale linnavalitsuse ees asuvasse tasulisse parklasse ja suundusime esimese asjana lõunatama. Mulle tuli üllatusena fakt, et eestlasi elab Narvas kõigest umbes 5%, ma arvasin, et eestlaste osakaal on ikka sinna 15 – 20% ligi.

Tartu Ülikooli Narva kolledži esimesel korrusel asub kohvik Muna. Kolledž asub kohe Narva raekoja kõrval. Me võtsime kõik päevapraed ehk lihapallid kartuli ja salatiga ning magustoiduks valisin samuti päevapakkumises olnud sõrnikud. Kahjuks me pettusime ikka täiega. Lihapallid olid täiesti maitsetud ja kuivad ning kartul oli ka maitseta. Unustati maitseaineid kasutada? Sõrnikud olid õnneks head ja leib ning sinna peale määritav maitsevõi olid suurepärased, kõhud saime ikka täis.

Edasi suundusime promenaadile, mis on imekaunis ja ehitatud pea kilomeetri pikkuseks. Promenaad on idast piiratud Narva jõega, läänest bastionimüüride ja Hermanni kindlusega, põhjast Narva Sadamaga ja lõunast Joaoru rekreatsioonialaga. Seal on hea jalutada, lastele on ka mängimisplatse ning mõned seal sõitsid ka rulluiskudega ringi.

Jaanilinna linnus Venemaal

Korraks põikasime ka Narva linnuse sisehoovi, aga linnusesse sisse seekord ei läinud. Seal mingid remonttööd vist käsil, igal pool oli ehitusjäätmeid ja sissepääs oli restorani kaudu.

Esimestkoda Narva sattujatel soovitan promenaadil jalutada, linnust külastada. Suhteliselt uus huviväärsus on Victoria Bastioni kasematid, kus ma pole veel ise käinud. Kirikud paistavad ka eemalt väga võimsatena. Kreenholmi ekskursioonile tahaksin ka kunagi minna. Narvas jagub tegevust kindlasti terveks päevaks.

Puhkus Võrumaal

Alustasime Võrru sõitu pühapäeva pärastlõunal, ajal, kui kõik suured rallisõbrad just Saverna kiiruskatselt tagasi Tartusse vurasid. Reaalselt autode katkematu rivi oli umbes 40 kilomeetrit pikk, vaesed kiirabiautod, kes pidid vigastatuid linna transportima ning vastassuunas kihutama, lootes, et kõik vastu tulevad autod ruttu tee äärde tõmbavad.

Me käime igal suvel Kubija hotell-loodusspaas, seal lihtsalt on nii mõnus, aga sellest spaast põhjalikult juba järgmises postituses. Toidupeatuse tegime Võrus asuvas Ränduri pubis. Seal on õues mõnus lasteala, kus Väike Preili sai piraaadilaeval “Must Pärl” turnida ja peitust mängida, lisaks saab veel kiikuda ja puidust sõidukil istuda ja juhti mängida. WCs oli isegi laste pissipott ka nii, et lastele on igati mõeldud.

Rahvast oli palju ja kuna lapsel oli tegevust ka, siis me 45 minutilise ooteaja üle nurisema ei hakanud. Praed olid sellised tavalised pubitoidud, ei midagi erilist, lapse “tibutitate” kana oli pigem kehvasti tehtud. Rahule jäime magustoitudega, kreembrülee oli tõesti maitsev. Kui me lahkuma hakkasime oli rahvast juba palju vähem, aga uutele tulijatele öeldi, et ootaeg on üle tunni, sest kokk on uus. Tegelikult peakski järgmisel korral vahelduse mõttes mõnda uut toidukohta proovima.

Puhkuse teisel päeval käisime Hinni kanjonis. Viit kanjonile on ka meile varem silma jäänud, kui oleme Rõugesse ja Ööbikuorgu sõitnud, aga sellel korral läksimegi spetsiaalselt kanjonit vaatama. Tegemist on 15-20 m sügavuse ja 300 m pikkuse järskude nõlvadega sälkoruga, mille põhjas on voolab  kiirevooluline Enni oja. Allikavett saab kohapeal ka juua, selleks on valmis pandud kannud ja kopsikud.

Käisime ka Tamula järve äärsel promenaadil jalutamas, aga kuna Väike Preili oli veidi virilas tujus, siis ei saanud Võrus nii palju ringi vaadata, kui oleks tahtnud. Promenaad ja Katariina allee on meile ka eelmisest aastast tuttavad kohad, seal on tõesti kaunis. Võrus on valmis saanud ka keskväljak, mis on väga lahe ja omanäoline, kahjuks seekord uudistasime seda ainult autoaknast. Võru on ilus ja kutsub alati tagasi, vähemalt meid küll.

Foto: lounaeestlane.ee

Valgesoo matkarada-Põlva-Pizza Olive

Pidime täna Vudilasse minema, aga hommikune ilm ei tõotanud just sooja suplusvett ja kuna seal kõige ägedamad ongi veeatraktsioonid, siis jätsime mineku mõnele teisele päikselisemale päevale. Läksime hoopis Põlvamaale.

Esimene peatus oli Valgesoos, seal on 1,8km pikkune rada, mis kulgeb ümber Valgesoo raba, rabas on ka National Geographicu kollane aken, üks 21st Lõuna – Eesti avastamist väärt paigast. Matkaraja alguses on uhiuus vaatetorn, mis pea 30 meetrit kõrge. Mina argpüks jäin muidugi alla, aga Väike Preili ja mu elukaaslane ronisid ikka tippu ja imetlesid vaadet. Või noh elukaaslane üritas ümbrust vaadata ja Väike Preili lihtsalt jooksis meeletult ringi tornis.

Mulle meeldis matkaraja rabaosa, laudtee oli vahepeal mõnusalt sinkavonkaline ja vaade oli ilus, kollane aken oli ka kena koha peal, metsaosa ehk pool rajast oli samas igav, polnud nagu midagi vaadata, peale paari kuklasepesa.

Järgmise peatuse tegime Põlva linnas, täpsemalt külastasime linna uuenenud keskväljakut, mis aasta tagasi avati. Ilus koht, purskaevud, puhkealad, park, mänguväljak, pinksilaud ja isegi poksikott. Ma pole varem kuskil avalikus kohas poksikotti näinud. Kogu tervik jättis väga sümpaatse mulje.

Foto: lounaeestlane.ee

Viimane peatus oli Ihamaru külas Pizza Olive`s. Endiselt arvan, et seal on Eesti parim pitsa. Mina valisin singipizza, Väike Preili sõi ka ja kiitis, elukaaslane sõi peekoni pitsat ja jäi ka väga rahule. Jõudsime kohale 15 minutit peale avamist ja elu seal juba kees, kohe peale meid tuli veel mitu mitu autotäit inimesi. Väga pop paik, aga õigustatult ka.

Suveplaanid…

Suvi pole enam mägede taga, vaid pool kuud ootust ja ongi juuni. Pruuniks teiseks juuniks ma saada ei looda, aga mingid plaanid on suvekuudeks tehtud küll. Näiteks on just kevadel õige aeg osta pileteid kultuuri-sündmustele ja mängumaadele, ikka selleks, et maksta võimalikult head hinda. Eestimaa loodus pakub ka väga palju võimalusi teha tasuta asju, näiteks meile meeldib väga discgolfi mängida ja matkaradadel käia.

Esialgsed plaanid on siis sellised:

Vudila mängumaa – minule kui täiskasvanule meeldib seal väga, kujutan ette, et meie Väike Preili vaimustub ka sellest kogu pere mängumaast. Seal on suur veepark, loomapark, kus saab lambaid, kitsi paitada ning veel ja veel põnevaid atraktsioone igale eale ja igale maitsele. Ostsin aprillis piletid ära, sain 50% soodsamalt. Täispiletid kõigest 7.- ja Väikse Preili pilet 4.-.

Foto: www.vudila.ee

Cantervilla Lossi mängumaa – teemapark Põlvamaal, kuhu me varem sattunud ei ole. Kodulehel olevad fotod ja atraktsioonide kirjeldus tõotab igatahes lustlikku päeva. Ostsin piletid juba aprillis, alla meetrised lapsed pääsevad tasuta möllama.

Foto: cantervilla.ee

Tallinna Loomaaed – Elistveres käigud on näidanud, et meie Väike Preili on väga suur loomasõber, ise tahan ka väga loomaaeda minna, uut jääkarude elamut vaatama ja üldse eksootilisi loomi uudistama.

Foto: tallinnzoo.ee

Narva – Jõesuu Noorus Spa – ma pole varem sealkandi spaades käinud, ainult Toila Spa on tuttav. Juuli lõpus mõnuleme kolm päeva just Noorus Spaas. Kindlasti jalutame ka Narva linnas ringi, kindluses olen ma kordi käinud, aga Victoria Bastion on uus huviväärsus, mida külastada.

Teatrietendused – hetkel on piletid olemas Tartus toimuvatele suveetendustele “Kirvetüü”, “Kadri” ja “Tsaar Saltaan. Üleküpsenud muinasutt”, aga etendusi, mida veel näha tahaks on oi kui palju.

Foto: Ruudu Rahumaru

Kontserdid – Peipsi Romantika ja Rannabungerja Tuletorni kontserdid sobivad asukoha ja oma aura poolest enim, aga püüame hoopis jõuda Luke mõisa parki Taukari kontserdile ja Tartu laulupeole.

Postitee, Maanteemuuseum, Pizza Olive – Eesti kõige ilusam maantee on minu arvate just see vana Tartu – Võru maantee. Me oleme käinud Maanteemuuseumis ja Pizza Olive pitsasid pean ma Eesti parimateks, aga mida peidab endas Põlva Talurahvamuuseum ning milliseid matkaelamusi pakuvad Tilleoru ning Palojärve matkarada, see vajab alles avastamist. 20. juulil avatakse Maanteemuuseumis uus masinahall. See on elamuslik ekspositsioon sellest, kuidas masinad meid valitsevad ja mil moel ohutult masinaid valitseda. Sätimegi oma Postiteel kulgemise suve teise poolde, et uus näitus ka üle vaadata.

Foto: maanteemuuseum.ee

Metsa ja järve – talvel on nii hea võtta sügavkülmast mustikaid, mets-maasikaid ja teisi marju. Ma ei mäleta, millal me pannkookidele viimati poest ostetud moosi peale oleks pannud, ikka oma korjatud marjadest tuleb see kõige maitsvam suutäis. Nii, et jah, mustikale, vaarikale, maasikale, jõhvikale lähen ma. Ja seened, mmmm, ma võiks iga päev praetud ja marineeritud seeni süüa. Kuna me laps on täielik veehull, siis ujume arvatavasti igal vähegi päikesepaistelisel päeval, enamasti supleme Peipsis ja Emajões. Mind pole kunagi suvine Pärnu rand tõmmanud, aga vot Kauksis tuleb suve jooksul ikka mitmeid kordi käia. Väikestest järvedest on minu lemmik Saare järv Jõgevamaal.

Üritused – Tartu kultuurikalendrist vaatasin, et tulemas on mitmeid üritusi, mida tahaks uudistama minna. Näiteks Tartu Laulupidu, Tartu toidu- ja veinifestival, Emajõe festival, Tartu armastusfilmide festival TARTUFF, Aparaaditehase festival. Jõgevamaa sündmustest jäid silma Tünnilaat, Peipsi järve festival, Võtikvere raamatupidu, vestlusõhtu “Mida mehed tahavad?”, Peipsi toidu tänav 175km, Küüslaugufestival. Kindlasti mõnest eelmainitud üritusest võtame osa ning jagan oma muljeid ka siin blogis.

Foto: tartuff.ee

Matkarajad – RMK matkatee läbimist sellel aastal veel eesmärgiks ei võta, sest Väike Preili on veel nõnda pisi, aga kunagi kaugemas tulevikus on see mu unistus küll. Selle suve eesmärgiks on läbida Saare järve õpperada (3,5km), Tammeluha matkarada (3km), Endla järve matkarada (8km), Alatskivi matkarada (4,5km), Ilmatsalu – Kärevere linnutee õpperada (3,5km), Tiksoja matkarajad (1+2km), Kotka matkarada (6,7km), Kiidjärve kuklasterada (1km).

Foto: loodusegakoos.ee

Sibulatee – ise reklaamivad nad ennast lausega “Üks piirkond, kaks rahvust, kolm kultuuri. Ma usun, et kõige mõnusam on Sibulateed avastada jalgrattal, vähemalt mina tahaksin sinna rattaga sõitma minna. Liivi muuseum, Voronja galerii, AmbulARToorium, Kolkja Vanausuliste muuseum, Kostja sibulatalu, Peipsimaa külastuskeskus, Nina majakas, Alatskivi loss, Siguri muuseum. Kas kõike jõuab ühe päevaga?

Foto: Aron Urb

Sport – tahaksin mängida minigolfi Vihula mõisas,seal on Baltimaade suurim minigolfi väljak. Golfiväljaku radadel võib näha Eesti, Läti ja Lee­du vaatamisväärsusi, seega saab mängu käigus justkui läbi nende riikide reisida. Uusi ja huvitavaid discgolfi radasi lisandub nagu seeni peale vihma, vaja mõni järele proovida. Tenniselahinguid elukaaslasega ootan ka väga. Tahan sõita rulluiskudega hästi palju ringe Tähtvere Spordipargis, teha tutvust mõne minu jaoks uue spordialaga.

Foto: vihulamanor.com

Põhja – Eesti ranniku äär ja Lahemaa – mulle meeldib sõita mööda väikseid mereäärseid teid mööda. Toolse ordulinnuse varemed, Vainupea kabel ja rand, Vergi sadam, Altja kaluriküla, Võsu, imekaunis Käsmu, Viinistu, Purekkari neem, Juminda neem, Hara allveelaevade baas. Tegevust ja vaatamisväärsuseid mitmeks päevaks, samuti nii palju võimalusi ennast merevees jahutada, ohtralt piknikuplatse ja telkimisalasid.

Foto: Kauri Kivipõld

Nüüd sai ikka päris palju asju kirja. Me oleme selline rännuhimuline perekond, kes väga niisama paigal istuda ei oska, ikka tahame midagi aktiivset teha. Kuna õpetajatel on pikem suvepuhkus, siis jaanipäevast augusti viimase nädalani on ka aega laialt käes. Patareid on ju uueks õppeaastaks vaja korralikult ära laadida.

2019 – avastame Tartumaad ja Jõgevamaad

Sellel aastal tahaksin ma avastada Tartumaa ja Jõgevamaa vaatamisväärsuseid, mis ei tähenda muidugi, et me mujal Eestis ringi ei sõida, aga põhifookus oleks nende kahe maakonna vaatamisväärsustel, muuseumidel, kultuurisündmustel, loodusradadel, huvitavatel toidukohtadel. Miks just need kaks maakonda? Kuna me elame Tartus, siis oleks ju viisakas olla kursis sellega, mida kodulinn ja maakond turistidele pakuvad, kuidas see ütlus ongi: „Enne Pariisi minekut käi Nuustakul ära“ Kuna me pole elupõlised tartlased, vaid õpingute käigus siia elama asunud, siis pole ka terve linn läbi käidud. Me vanematekodud on Jõgevamaal, veedame ka seal tihti aega ja olen maakonna turismimagnetitega päris hästi kursis, aga sealsetel matkaradadel olen käinud vähe ning ägedaid sportimise ja vaba aja veetmise kohti on juurde lisandunud, mida tahaks ka ise näha ja proovida.

Foto: Tartu Külastuskeskus

Tahaksin loota, et jõuan kõikidesse Tartu muuseumidesse. Mänguasjamuusemis oleme sagedased külalised, sest mulle on sümpaatne sealne mängutuba, kus saab mängida vaid puust mänguasjadega ning uhkes kostüüminurgas kehastuda kelleks iganes, alates draakonist, mesilasest ja lõpetades uhkete printsessipreilidega. Meie lapsel on väga lõbus, kui saab erineva kostüümiga ringi lipata ja nalja teha. Teatri Kodus toimuvad etendused isegi beebidele, meie 1-aastane Väike Preili läheb veebruaris juba oma elu teist teatritükki vaatama. Eelmisel korral vaatas ta 20 minutit suu lahti toimunut, seekord tuleb 35 minutit paigal püsida.

Spordi – ja Olümpiamuuseum on kõvasti pingutanud, et atraktiivsem ja noortesõbralikum olla. Kindla peale valik, kui on vaja rüblikutele midagi harivat tutvustada, samas saavad nad ennast seal proovile panna ja oma meeletu energia välja elada. Usun, et muuseum pakub igas vanuses inimestele avastamisrõõmu. Ootan huviga muuseumi uue püsinäituse valmimist, seda hakatakse ehitama 2019. aasta teises pooles. Senine püsiekspositsioon “Hortus Athleticus” on ka põnev, aga ma olen seda juba liiga palju kordi uudistamas käinud.

ERMis olen ma ainult korra käinud, paar nädalat peale uhket avamist. Kuna aega polnud palju, siis sain ainult põgusalt eksponaatide ja majaga tutvuda, kindlasti on huvitav uuesti minna.

Foto: erm.ee

19. sajandi linnakodaniku muuseumis olen korra käinud ühe nutimängu raames, tundus igav, aga ma annan muusemile teise võimaluse. Tartu Ülikooli muuseumis ja Tähetornis olen ka varem korra käinud. TÜ Kunstimuuseumis käisin kunagi kooliajal klassiekskursioonil, hiljem pole sinna sattunud, kuigi see on ülikooli peamajas. Loodusmuuseum on väga vahva koht, sinna tahaks alati tagasi. Botaanikaaias jalutame suvel peaaegu igapäevaselt, aga kasvuhoonedesse sisse pole ammu astunud. AHHAAd olen külastanud nii oma klassiga, kui ka perega. Erialaselt on mulle meeldinud nii taliolümpia kui ka inimkehade näitus. Kuna jaanuaris on AHHAA kinni, siis eeldan, et nad teevad sinna jälle midagi uut ja huvitavat. Täiesti null teadmist on mul Kirjandusmuuseumi, Trüki- ja paberimuuseumi, KGB kongide muuseumi, Oskar Lutsu majamuuseumi, Laulupeo muuseumi, Tartu Kunstimuuseumi, Tartu Linnamuuseumi ja Õllemuuseumi kohta. Okei null on palju öeldud, ma tean, kus kõik muuseumid asuvad. Varsti loodetavasti saan ka teada, mida huvitavat nad endas peidavad.

Loodusmuuseumi topised. Foto: Raivo Tasso

Tartust kaugel ei asu ka Põllumajandusmuuseum ega Lennundusmuuseum. Viimases olen ka varem käinud, mulle väga meeldis. Ikka ohtralt lennukeid, osadesse sai ka sisse piiluda. Ei ole minu jalad sattunud ka Piirissaarele ega sealsesse vanausuliste muuseumisse. Tahaksin uudistada ka Hellenurme veskimuusemi, Jääaja Keskust, Järvemuuseumi ning Tartu Observatooriumit.

Siiruviirulisele Sibulateele jääb ohtralt muuseume ja huvitavaid paiku. Reklaamivad nad ennast lausega: “üks piirkond, kaks rahvust, kolm kultuuri” Kolkja vanausuliste muuseum, Liivi muuseum, Varnja muuseum, Sigurimuuseum, Tubina muuseum, AmbulARToorium, Voronja Galerii – minu jaoks siiani kõik võõrad kohad.

Foto: visitpeipsi.com
Foto: sibulatee.ee

Jõgevale sattudes võiks ju minna Betti Alveri muuseumisse ja Jõgewa muuseumisse. Kindlasti lähme uuenenud Palamuse muuseumit külastama. Kalevipoja muuseumis peaksid algama ehitustööd, vähemalt nii on mulle ajalehtedest meelde jäänud. Avinurme muuseumrongiga lähme jaanipäeval kindlasti sõitma, et Väike Preili saaks ka lõbusõitu teha. Põltsamaa on minu jaoks päris tundmatu kant, olen sealt olnud kordi ja kordi läbisõidul, aga mida kujutavad endast Põltsamaa muuseum, Toidumuuseum ei tea.

Kuna meile meeldib sportida ja looduses aega veeta, siis vaatasin üle millised matkarajad meid võiksid oodata. Jõgevamaal asuvat Saare järve õpperada (3,5km) pole ma küll tervenisti läbinud, aga Saare järv on üks mu lemmik järvesid. Seal on mõnus ujuda, telkida ning perega aega veeta. Tammeluha matkarada (3km) asub ka üpriski Tartu – Jõhvi maantee ääres Kaiu järve ääres. Seal samas ka lühem Jõemõisa matkarada (0,5km). Endla järve matkarada (8km) tundub ka sellise kohana, kuhu ma tahaksin minna, sest Endla looduskaitsealal pole ma küll kunagi käinud.

Saare järve õpperada. Foto: loodusegakoos.ee

Tartumaal ootavad matkajaid Alatskivi matkarada (4,5km) Elistvere õpperada (2km), Ilmatsalu – Kärevere linnutee õpperada (3,5km). Padakõrva matkarada (3,6km), mis tutvustab siplegate elu tundub ka huvitav. Tiksoja matkarada ka linna lähedal, valida saab nii 1km kui 2km raja vahel. Elva kandis on Vapramäe-Vellavere-Vitipalu rajad ning vaksali hoone juures Väike Väerada. Panin praegu kirja sellised lühemad rajad, sest meiega rändab ju enamasti kaasa meie vapper laps, kellele siiani on selline aktiivne maailma avastamine väga meeldinud.

Nõiamaja Elva väerajal. Foto: T. Pertels

Discgolf meeldib meile ka, mul see küll eriti välja ei tule, aga elukaaslane on päris osav ja kettaid meil kodus jagub. Siiani oleme mänginud Tähtvere discgolfirajal, aga neid uusi radasid tekib nagu seeni pärast vihma. Tartumaal saab discgolfitada veel Alatksivi, Annikoru, Elva, Kaagvere, Koosa, Nõo, Vooremäe, Tõrvandi ja Võnnu radadel. Jõgevamaal on ketaste loopimise võimalus loodud Avinurmesse, Jõgevale, Kaareperra, Tabiverre ja Kuningamäele.

Ja siis tahaks veel minna Alatskivi lossi imetlema, Emajõe Suursoo keskusega tutvuma, Järvselja ürgmetsa matkama, Kallaste pangale ka. Luke mõisaparki peetakse ilusaks paigaks, Mehikoorma tuletorni võiks ka oma silmaga üle vaadata. Elistvere loomapark ja Vudila on kindlasti programmis. Tagurpidi maja kõlab ka põnevalt, aga kahtlemata läheb mul seal süda pahaks. Laevasõit Emajõel ja lodjasõit Jõmmuga pühapäeva hommikusi pannkooke süües kõlab ka ideaalselt.

Foto: sibulatee.ee

Ka Jõgevamaa peidab endas palju huvitavat. Mustvee linn on viimaste aastatega arenenud ja linna üldpilt kordi kenamaks muutunud. Kuremaal on uuenenud veekeskus, ilus rand ja mõis ning mõisapark. Peatuse peaks tegema ka Luua arboreetumis, Laiuse lossivaremetes, Kassinurme linnamäel, Avinurme Puiduaidas. Peipsi äärsed tänavkülad on vaatamisväärsus omaette. Põltsamaa loss ja roosiaed ka minu jaoks siiani avastamata. Kuskil sealkandis peaks asuma ka maisilabürint.

Kassinurme- Foto: Liina Laurikainen
Sarapiku talu maisilabürint. Foto: Liina Laurikainen

Loodan, et me ikka külastame siin mainitud kohti, mitte ei veeda tervet suve lihtsalt Peipsi ääres päevitades ja vees hullates, mis poleks ka iseenesest paha plaan. Meie avastustest ja muljetest saab lugeda juba õige pea.