Spordimuuseumis on uued näitused

Üllatus, üllatus,me sattusime jälle Spordimuuseumisse. Tegelikult oli seekord vaatamiseks lausa kaks näitust, mida me polnud varem näinud “Tartu põleb” ja “Eesti sport Kanadas”.

Nii sügavale Spordimuuseumi keldrikorruse ruumidesse ma varem ei olnudki sattunud. Keskaegsete müüride vahel on avatud keskkond, mis jutustab 1775. aasta tulekahjust, mis hävitas lausa 2/3 Tartust. Arvatakse, et põleng saigi alguse umbes sealt muuseumi alalt Rüütli tänavalt. Täitsa huvitav oli lugeda selle õnnetuse kohta ja seal keldris tekkis kergelt kõhe tunne ka, aga näitus ja efektid olid küll hästi läbi mõeldud.

Foto: spordimuuseum.ee

“Eesti sport Kanadas” oli hariv vaatamine, sai imetleda erinevaid karikaid, medaleid ja spordivahendeid, aga ma väga süveneda ei saanud, sest Väike Preili sikutas mind pidevalt varrukast, et ma temaga pallimerre läheksin.

Muidugi käisime me jälle ka ülejäänud muuseumi läbi. Väike Preili tahtis kangi tõsta, Otiga pilti teha ja reaktsioonimängu mängida ning ralliauto rooli keerata. Ma väga ootan juba muuseumi uue püsinäituse valmimist.

Vudisime Vudilasse

Ma ostsin piletid Vudilasse juba aprillis valmis, siis kui neid kampaania korras poole hinnaga sai, märkimisväärne vahe ikka, kas maksta 18 eurot või 36 euri. Lapsele sai mingist ajakirjast Vudila reklaami näidatud ja ta tõi seda meile ikka pidevalt nina alla: “Vuta, vuta juurde.” Ilmad olid juuli esimeses pooles nagu külmal ja vihmasel sügisel seega pidi Väike Preili kannatlikult päris suve ootama. Täna oli megamõnus ja päikeseline päev ja nii me Vudilasse vurasimegi.

Arvasime, et oleme eriti varajased, juba 10.45 parkisime auto mängumaa parklasse, aga seal elu juba kees. Käru me lapsele kaasa ei võtnud, aga kohe peale sisenemist haarasime selle seal pakutava sõiduk-käru, laadisime lapse ja kotid sinna sisse ja sõitsime basseini äärde. Väike Preili vaimustus kõikidest asjadest, kokku veetsime Vudilas 5 tundi. Peaaegu kahese jaoks oli see täpselt piisav aeg, aga kujutan ette, et järgmisel aastal läheb juba tunduvalt kauem.

Arvatavasti on Vudilas Eesti üks ägedamaid väliveeparke. Täna oli vesi 22 kraadi ehk mitte just ülearu soe, aga ma ütleks, et sellise kuuma ilmaga just parajalt jahutav. Külmakartlikumad saavad ennast enne saunades kuumaks leilitada ja siis vette joosta. Olemas on kolm erineval tasandil asuvat liumäge, kus saab ikka megasuure hoo sisse. Liumäele pääsevad lapsed alates neljandast eluaastast. Liutorusid on üks, aga see on 60 meetri pikkune ja kiire ning elamust pakkuv. Ujuda saab kaare kujulises liikuva veega basseinis. Väiksele Preilile meeldis ka väikelaste ujumisalal, seal oli vesi 45cm kõrge ja sõita sai ka väikeste paadikestega. Natuke eemal oli ka päris väikestele mudilastele üks madala veega bassein, kus sees väga suur punane pall. Basseini ääres oli palju lamamistoole ja varjualustega istepinke. Meie parkisimegi oma käru ühe lamamistooli juurde ja seal oli mugav Väikse Preiliga toimetada – riideid vahetada, süüa, kuivada ja jälle ujuma minna. Kui muude atraktsioonide juurde läksime, siis asjad jätsime ikka basseini äärde ja kaduma küll midagi ei läinud.

Foto: vudila.ee

Üpriski palju aega veetsime batuutide juures, sest Väike Preili on usin ronija. Keerukamate ja suuremate batuutide peale läksin temaga kaasa ja saime koos ronida ja liugu lasta. Maabatuudid olid minu jaoks kõige hirmsamad, mul oli pidevalt tunne, et kukun maha. Pakun, et kokku külastasime umbes kaheksat erinevat batuuti.

Suur mängudetuba oli teisel korrusel ja nii avar ja seal oli nii mitmeteks tegevusteks võimalusi. Meie laps tegi mängumajas süüa, uudistas suurt nukumaja, kiikus, vaatas ennast kõverpeeglitest, tegin talle natuke nukuteatrit, ronis läbi toru, hullas liumäega pallimeres. Seal on võimalik veel keeglit, lauatennist ja minigolfi mängida. Rohkete võimalustega mängutuba. Lisaks on olemas veel elektrooniliste mängude maja, seal me käisime ainult korraks ja eriti ei süvenenud. Ainsana proovisime aja peale korvpalle korvi visata, tekitas hasarti küll.

Motoradadel ja elektriautodega sõitmas me ei käinudki, 4D kino tekitas juba vaadates kõhedus, see asi pole minu jaoks. Seiklusraja jaoks on laps veel liiga väike ning igale poole lihtsalt ei jõuagi, valikuid on lihtsalt nii palju. Üks popimaid atraktsioone oli sky-jump, seal oli küll koguaeg järjekord taga. Natuke lennutasime discgolfi kettaid ka, minigolfi seekord ei proovinud. Paatide ja vesijalgratastega saab järvele sõitma minna, ma ütleks, et mängumaal leiavad ka täiskasvanud, kes pidevalt lapsi ei pea patrullima endale piisavalt tegevust.

Mulle väga meeldib, et Vudilasse võib siseneda oma söökide ja jookidega. Territooriumil on piknikuplatsid ja grillimisalad, me võtsime ka veed ja puuviljad näksimiseks kaasa. Lõunatasime Vuti Bistroos, pokaal kartulisalatit maksis näiteks 2.90, friikartulite ja viinerite praad 4.50 ja lasanje 5.50. Järjekorras seisin kaua, aga toidu saime kätte väga kiiresti. Lisaks saab süüa grillmajas, kus menüüs liha- ja kalaroad, mis valmivad seal samas tulel, saab ka ise forelli kinni püüda ja enda jaoks siis puhastada ja valmistada lasta. Jäätisekioskeid oli ka mitu ja kokteile sai ka osta.

Enne kojusõitu käisime Vudila loomapargis. Seal vist selline süsteem, et kes ostab vankrisõidu saab seal loomadega lähemalt tutvust teha ja näiteks küülikute, lindude aedikusse sisse minna. Kes 3.- piletit osta ei taha saab ka loomaparki loomi uudistama minna, aga aedikusse sisse ei pääse. Meie mingit lisapiletit ei ostnud, aga hobune, kitsed ja lambad tulid kohe aia äärde ja me saime neid paitada ikka.

Minu üldmulje Vudilast on igatahes väga positiivne. Kõik oli puhas ja atraktsioonid töökorras. Töötajad olid enamasti väga noored, aga alati viisakad ja sõbralikud. WC oli väga mitmes kohas ja puhtad, prügikaste oli territooriumil palju. Atraktsioonide rohkusest ja tegevustest juba rääkisin. Mulle meeldisid ka kolm vutti, keda uudistada sai, on Vudila ju vutifarmi järgi oma nime saanud. Meie lapse jaoks oli tegemist vist küll elu parima päevaga.

Tallinna loomaaias

Kui ma laps olin viisid vanemad meid ikka korra aastas loomaaeda, tahan seda traditsiooni ka oma Väikse Preiliga jätkata. Täna võtsimegi ette pika autosõidu Tallinnasse, neli põlvkonda naisi koos loomaaeda avastamas, ilus!

Me viibisime loomaaia territooriumil kella üheteistkümnest kella poole kolmeni pärastlõunal. Selline päikeseline aeg vist peletab loomad pigem peitu, pluss lõunasöögi aeg ka veel. Ma vähemalt arvan, et just nendel põhjustel jäid meil paljud loomad nägemata. Sisenesime loomaaeda Lääneväravast ehk Õismäe poolt. Seal oli kohe laste loomaaed, kus elavad lambad, kitsed, alpakad, küülikud, närilised ja linnud. Õueaedikutes sai kääbuskodukitsede puuri ka ise sisse minna ja kitsi paitada ning neid harjata. Alpakad nautisid dušši, mis neile voolikuga oli tekitatud.

Tore oli ikka, aga natukene nagu olime pettunud ka. Väike Preili oli Elistvere loomapargis käies lummatud karust, kui ta sai aru, mis koht see loomaaed on, siis ta hakkas hõikama: “Karu, uuu, karu”. Meie ikka lohutasime, et küll karu puurini ka jõuame. Kahjuks oli meil kodutöö tegemata ja me ei teadnud, et hetkel polegi Tallinna loomaaias pruunkaru, vot nii.

Elamuslikke hetki pakkusid ja ennast lähedalt näitasid meile täna makaagid, kes kiikusid, jooksid, mängisid ja lapsi naerutasid. Ühel ahvil oli tilluke beebi käes ja ta kussutas teda parasjagu tuttu, super nunnu. Lõvid olid hoos, eriti isa lõvi toimetas ja tormas pidevalt ringi. Hülged ujusid kahekesi, sukeldusid, puhusid ninast vett välja ja tekitasid meie lapses vaimustust.

Elevandid on ikka võimsad ja ilusad küll. Kahe küüruga kaamlid olid ka valmis igati poseerima, jõehobu oli lihtsalt omamoodi üliarmas, sõralisi oli palju erinevaid ja neid sai ka pikalt uudistada. Tahtsin väga näha jää-karudele ehitatud polaariumi, see on tõesti kena ja ruumikas, kindlasti miljon korda parem, kui nende varasemad elutingimused, aga kahjuks me nägime ainult jääkaru taguotsa ja pidime sellega leppima. Nimelt oli näha ainult üks jääkaru, kes närviliselt ust tagus, ju ootas süüa.

Ma oleksin tahtnud näha ka ninasarvikuid, leopardi, tiigrit, kängurusid, aga seekord ei õnnestunud. Troopikamajja me seekord ei läinud, sest sisenedes andis Väike Preili kohe märku, et seal ta olla ei taha.

Lõunat sõime Illu kohvikus, mis on kohe polaariumi juures, toidud toodi lauda väga kiiresti. Meenepoest ostsime jääkarudega magneti, et see väike meene jääks lapsele meenutama tema elu esimest loomaaia külastust. Karu peame siis Elistverre vaatama minema.

Kubija Spa – meie lemmik

Viimased kolm aastat oleme vähemalt korra aastas sõitnud Võru külje all asuvasse Kubija Spaasse puhkama, mõnel aastal lausa mitu korda. Seal on lihtsalt nii mõnus! Just jälle tulime sealt. Miks just Kubija, küsite?

Hotell asub Võru linnast umbes viis kilomeetrit eemal männimetsade ja järvede vahel väga rahulikus ja kenas looduskaunis paigas. Teenindus on väga sõbralik, veekeskuses on hea mõnuleda, hoolitsused viiakse läbi äärmiselt asjatundlikult ja toit maitseb imehästi ning hotelli ümbruses on mitmeid vaba aja veetmise võimalusi, need vist ongi need suurimad plussid, miks me sinna ikka ja jälle tagasi kipume, aga nüüd kõigest lähemalt.

Me broneerisime paketi “Suverõõm”, see sisaldab nii kõiki söögikordi buffee lauas kui ka kolme hoolitsust ning piiramatut spaa- ja saunakeskuse külastust ning hotellis viibisime pühapäevast teisipäevani.

Me ööbisime standard toas, kodulehel on kirjas, et check-in on alates kella 15.00st, aga kahjuks kui me peale nelja kohale jõudsime, siis meie tuba ei olnud veel valmis, aga sellepärast väga vabandati ja me saime juba 15 minuti pärast ka tuppa minna seega ma seda negatiivse asjaoluna välja ei too. Hotell oli välja müüdud ja koristajatel oli kiire, et kõik õigeks ajaks valmis jõuda. Tuba oli meil kena ja puhas, olemas nii spaasussid kui ka hommikumantlid. Kuni 3. aastased lapsed saab tasuta kaasa võtta ja neile pannakse siis võrevoodi või tugitool-voodi, olenevalt lapse suurusest. Meie Väike Preili põõnas seekord meie kaisus.

Foto: kubija.ee

Spaa- ja saunakeskus ei ole väga suur, aga neljast saunast ja viiest erineva temperatuuriga veesilmast on rohkem kui küll. On olemas 90°C leilisaun, aroomisaun, aurusaun ja kadakasaun, nädalavahetusel töötavad lisaks veel ka välisaunad ning soovi korral saab saunast tulles ennast jahutada ka seal samas asuvas Kubija paisjärves. Minu lemmik on spa aurusaun.

Kõige suuremas ja samas ka kõige külmemas basseinis on temperatuur 28°C . Beebidele ja väikelastele on oma bassein, sügavust seal alla poole meetri ja temperatuur 32°C. Mullidega veesilmasid on kaks ning on olemas ka üks eriti kuum bassein, kus temperatuur lausa 42°C. Mulle tegelikult meeldibki see kõige kuumem vann enim, see väsitab küll ära, aga mõnusalt lõõgastab ka. Kui varem pole Väike Preili lastebasseinist eriti hoolinud, siis sellel korral pidime seal väga palju aega veetma. Teisel päeval käisime veekeskuses kolm korda ja veetsime seal kokku umbes 4,5 tundi, vot sellised kalad.

Foto: kubija.ee

Spaahoolitsustest oli meil paketis seljamassaaž ürdiõliga 40 min ning pehme parafiini teraapia kätele ning ka jalgadele, mõlemad kestsid umbes 20 minutit. Eelmisel suvel sain ma seal suurepärast seljamassaaži ja lootsin sarnast õndsust kogeda ka sellel korral. Ja isegi veel parem oli, lavendli ja mingi teise õli mõjul muutus selg mõnusalt soojaks ja massöör leidis kõik mu pinged ja blokid üles ja mudis neid kohti eriti ning ma tundsin ennast peale massaaži palju kergemana. Eriti mõnus oli ka käte massaaž. Elukaaslasele tegi sama naine massaaži ja ta jäi ka väga rahule.

Parafiini hoolitsused olid ka head, esmalt jalad/käed kooritakse, siis kreemitatakse ja pannakse peale pehme parafiin, seejärel tulevad jalgade/käte ümber kilekotid ja soojendusest võetud kindad/sokid sinna otsa ning 10 minutit saab mõnuleda. Seejärel veel kreemitatakse ja pärast tunduvad käed ning jalad imepehmetena.

Süüa saab hotellis hästi ja palju. Me pole restorani menüüst kunagi midagi tellinud, sest buffee laud kolmel korral päevas on meile niigi alati lisakilosid kaasa toonud, sest seal on raske piiri pidada, kui hõrke roogi on valikus nii palju. Eriti lapsega on see buffeelaud kuldaväärt asi, saab mitmeid roogi maitsta ja lemmikuid valida.

Lastele on mängutuba ja õues on mänguväljak. Mängutoas on tegevust pigem koolieelikule, saab joonistada, legotada, kiikuda, ehitada ja rollimänge mängida. Kahjuks oli see tuba koguaeg sassis, isegi hommikul varakult minnes oli näha, et õhtul seda korda tehtud küll pole. Muidugi peaksid ja võiksid kõik ise asjad oma kohale tagasi panna, aga kahjuks enamus seda ei teinud.

Vaba aja veetmise võimalusi on mitmeid. Tasuta saab mängida minigolfi, jalgrattaid saab laenutada. Tervisespordi radu on Kubijal palju, ujuda saab nii kohe hotelli juures olevas paisjärves kui veidi maad eemal asuvas Kubija järves. Mõned kilomeetrid eemal on Kubija discgolfi väljak.

Meie lemmikuks on kujunenud minigolf, elukaaslane käis ühel õhtul ka disce loopimas. Ma olen mitmeid kordi googeldanud, kus veel Eestis minigolfi radu on, nii meeldima hakkas see mäng.


Hotelli fuajees on pronksskulptuur teivast hüppavast Erki Noolest, üks sviit on ka tema nimeline. Austusavaldus olümpiavõitjale.

Järgmisel suvel kindlasti jälle Kubijale sõit. Väike Preili hõiskas ka selle peale: “Jaaa, jaaa” Ma ei oskagi midagi negatiivset välja tuua, veekeskuse põrandad olid väga märjad ja libedad, aga sama on ka igalpool mujal.

Puhkus Võrumaal

Alustasime Võrru sõitu pühapäeva pärastlõunal, ajal, kui kõik suured rallisõbrad just Saverna kiiruskatselt tagasi Tartusse vurasid. Reaalselt autode katkematu rivi oli umbes 40 kilomeetrit pikk, vaesed kiirabiautod, kes pidid vigastatuid linna transportima ning vastassuunas kihutama, lootes, et kõik vastu tulevad autod ruttu tee äärde tõmbavad.

Me käime igal suvel Kubija hotell-loodusspaas, seal lihtsalt on nii mõnus, aga sellest spaast põhjalikult juba järgmises postituses. Toidupeatuse tegime Võrus asuvas Ränduri pubis. Seal on õues mõnus lasteala, kus Väike Preili sai piraaadilaeval “Must Pärl” turnida ja peitust mängida, lisaks saab veel kiikuda ja puidust sõidukil istuda ja juhti mängida. WCs oli isegi laste pissipott ka nii, et lastele on igati mõeldud.

Rahvast oli palju ja kuna lapsel oli tegevust ka, siis me 45 minutilise ooteaja üle nurisema ei hakanud. Praed olid sellised tavalised pubitoidud, ei midagi erilist, lapse “tibutitate” kana oli pigem kehvasti tehtud. Rahule jäime magustoitudega, kreembrülee oli tõesti maitsev. Kui me lahkuma hakkasime oli rahvast juba palju vähem, aga uutele tulijatele öeldi, et ootaeg on üle tunni, sest kokk on uus. Tegelikult peakski järgmisel korral vahelduse mõttes mõnda uut toidukohta proovima.

Puhkuse teisel päeval käisime Hinni kanjonis. Viit kanjonile on ka meile varem silma jäänud, kui oleme Rõugesse ja Ööbikuorgu sõitnud, aga sellel korral läksimegi spetsiaalselt kanjonit vaatama. Tegemist on 15-20 m sügavuse ja 300 m pikkuse järskude nõlvadega sälkoruga, mille põhjas on voolab  kiirevooluline Enni oja. Allikavett saab kohapeal ka juua, selleks on valmis pandud kannud ja kopsikud.

Käisime ka Tamula järve äärsel promenaadil jalutamas, aga kuna Väike Preili oli veidi virilas tujus, siis ei saanud Võrus nii palju ringi vaadata, kui oleks tahtnud. Promenaad ja Katariina allee on meile ka eelmisest aastast tuttavad kohad, seal on tõesti kaunis. Võrus on valmis saanud ka keskväljak, mis on väga lahe ja omanäoline, kahjuks seekord uudistasime seda ainult autoaknast. Võru on ilus ja kutsub alati tagasi, vähemalt meid küll.

Foto: lounaeestlane.ee