Sibulateel aardeid otsimas (I osa)

Mulle väga meeldib Sibulatee kodulehekülg, nad postitavad pidevalt uusi ja ägedaid fakte või uudistamist väärivaid paiku oma piirkonnast, näiteks kas te teate millised on Sibulatee kõige instagrammitavamad kohad või kõige põnevamad hoovid?

Me oleme igal suvel mingit nutimängu mänginud mille raames saab Eestit avastada. 2017 suvel mängisime kodulinnas mängu “Tartus on rohkem” ehk külastasime Tartu tuntumaid ja ka vähem teada olevaid paiku ja vastasime viktoriiniküsimustele. Eelmisel suvel mängisime nutimängu EV100, mida sai mängida NaviCup mobiilirakenduse kaudu. Olin väga elevil, kui kevadel nägin uudist, et Sibulatee teeb oma mängu “Sibulatee 25 aaret”.

Mängima jõudsime me küll alles nüüd suve lõpus, aga hasarti tekitas küll see paikade üles otsimine. Mängida saab seda siis, kui kodulehel www.eesti100aaret.ee  kasutajakonto lood. Sealt näeb ka millised need 25 aaret on, mida üles peab leidma ja kus nad asuvad. Olles kohapeale jõudnud ja aarde üles leidnud tuleb vastata erinevatele küsimustele ja kõik need leiud ja vastused annavad punkte ja sügisel võib usinaid punktide kogujaid oodata ka auhinnad.

Me seiklesime täna Sibulateel veidi üle viie tunni ja leidsime üles 12 aaret. Lisaks aardejahile käisime ka söömas, discgolfi mängimas ja matkarajal. Ühte aaret me ei suutnud leida või noh meie telefon lihtsalt ei registreerinud kuidagi neid Välgi metsasid kuigi gps oli sees ja olime nagu õiges kohas küll. 12 aaret jätsime meelega järgmiseks nädalaks, sest teisipäeval vaja jälle sealt kandist läbi sõita.

Vara kirik oli meie esimene peatuspaik ja suutsime ka kõigi vastustega täppi panna, veidi segadust tekitas meis Vara mõisapargis ette tulnud uste küsimus, käisime mingi kolm ringi ümber maja, aga saime ikka vale vastuse, me ei tea kuidas. Välgi kiriku juures oli ka surnuaed, elukaaslane tegi nalja, et ei tea, kas seal peab surnud üle lugema ja siis oppaa tuli küsimus: “Millise perekonnanimega inimesi on surnuaiale kõige rohkem maetud?” Seal haudade vahel me siis jalutasime ja teineteisele erinevaid perekonnanimesid hõikasime, vastuse saime ikka õige.

Edasi viis tee meid Padakõrva looduskaitsealale, sain rohkelt uusi teadmisi sipelgatest ehk kuklastest, Kalevipoja sängi juures polnud me ka varem käinud. Nina külast on uudistes tavaliselt juttu kevadeti, kui sinna jäämineku aegu suured jäämäed tekivad. Saime ka teada, et Nina küla tuletorn on tegelikult tulepaak, sest selle tuletorni nähtavus on alla kümne meremiili. Nina kiriku väravad olid küll kinni, aga kirikuõpetaja toimetas seal ringi ja kõrvalt hoovist meid kirikuhoovi vastuseid jahtima lubati.

Alatskivi oli juba tuttav paik, esimese peatuse tegime hoopis Kivi kõrtsis. Seasnitsel oli maitsev, aga mulle see juustukatte maitse väga ei meeldinud, küüslauguleivad, mida toidu kõrvale võtta võis olid imehead. Kõrtsis olid ka igal laual aaretemängu kaardid, hea reklaamimise koht. Kõhud täis jalutasime Alatskivi lossi juurde. Vastasime küsimustele ja hakkasime discgolfi mängima. Seal on tegelikult päris keeruline taldrikuid lennutada, sest turiste käib palju ja korvid on pargis, kus on tihti palju jalutajaid.

Truuduse tamme ja punase allika otsimine viis meid Alatskivi matkarajale, kuna oli palav ja tekkis kerge väsimus, siis hakkasime Tartusse tagasi sõitma. Käisime veel Liivi muuseumis ja otsisime küsimustele vastuseid ja läksime koju.

Aaretejaht on väga mõnus mäng, lastele meeldib ka kindlasti. Soovitan seiklema minna! Kuidas meie ülejäänud 12 aarde jaht edeneb sellest muljetan juba järgmisel nädalal.

Lõunakeskuse mängudžunglis

Tänane pühapäev ikka väga vihmane, otsustasin, et viin Väikse Preili mängumaale hullama ja proovime seekord mõnda teist kohta peale Kvartali Marakrati. Käisime Lõunakeskuses asuvas Mängudžunglis. Seal saavad mängimas käia kuni 8. aastased lapsed, kes pole pikemad kui 140cm. Tunniaja pilet maksis 3.50 ja meie lapse jaoks oli see täitsa piisav aeg, et kõik meeldiva saaks ära proovida.

Minu arvates on see mängumaa väga nutikalt üles ehitatud. Ruum ei ole just väga suur, aga laed on kõrged ja ronimisatraktsioon lõppebki lae all. Tegevusi, mida teha saab on väga palju ja ruum ise on rõõmus ja avar. Kõik asjad ja kogu ruum jätsid puhta ja hea mulje.

Väiksemaid kliente rõõmustavad nukumaja, kööginurk, rongilaud, ninjakilpkonnade mänguala ja autorada, kus mudelautosid sõidutada. Kõik mõnusalt koos ühes mängumajas.

Erinevaid autosid oli ka, millega ringi rallida ning hobused, millega ratsutamist harjutada. Ronimisatraktsioon oli uhke ja Väike Preili oleks seal meeleldi ringi turninud, aga kuna juures oli keelav silt lapsevanemate rajale mineku kohta, siis ma ei julgenud teda üksinda lasta. Laps peab veel veidi kasvama, et üksinda ronima minna.

Spordisõbrad saavad palli korvi visata ja jalkalööke väravasse virutada ning batuudil hüpata ning õhuhoki lahingut pidada. Lisaks ronimisrajale on ka eraldi ronimissein, saab ka raamatuid lugeda ning ennast erinevatest kõverpeeglitest vaadata ning lego klotsidest ehitada.

Tund aega möödus väga kiiresti. Mulle jättis mängumaa sümpaatse mulje, kindlasti külastame millalgi veel Mängudžunglit.

Vudila versus Cantervilla

Me käisime sellel suvel nii Vudilas kui ka Cantervilla lossi mängumaal. Ühest blogist jäi nende võrdlus silma ja jagan siis nüüd enda vaateid ka, mis ja kus meeldis ja mis mitte.

Asukoht. Vudila asub Tartust 28 kilomeetri kaugusel ning Cantervilla 44 kilomeetri kaugusel. Vudila lähedal on kohe Elistvere loomapark, mida soovikorral ka külastada saab. Cantervilla lähedal on Otepää linn, kus mitmeid huviväärsuseid, igale maitsele midagi. Mõlemad mängumaad asuvad järve kaldal, Vudila territoorium tundub veidi suurem olevat, aga ma pole kindel, kas see ka päriselt nii on, looduslikult kaunid kohad mõlemad.

Hinnad. Vudilas maksab täiskasvanu pilet 13.- ning 4. – 17. aastase noore pilet 17.-, 1. – 3. aastased mudilased peavad maksma 7.- ning nooremad on tasuta. Cantervillas on pilet 15.- ning saatja pileti saab 8.- euro eest, see pääse ei sisalda siis mehitatud atraktsioonide kasutamist. Sinna mängumaale pääsevad alla 1 meetri pikkused lapsed tasuta. Mõlemad mängumaad on esmaspäeviti suletud ning teistel päevadel saab mängida kell 11.00 – 19.00.

Veetegevused. Minu arvates on Vudila basseinid ja veeatraktsioonid kordades vägevamad kui Cantervillas, kuigi ka seal on asju, mis toovad pargile suured plusspunktid, näiteks veetuubirada tundub vahva ja seal oli ka karussell, millega sõites saab kaaslaseid pritsida. Kahjuks me ei saanud seda katsetada, sest Cantervillas polnud basseinide alal lihtsalt mitte ühtegi töötajat. Riietuskabiine oli ka ainult üks, selline tavaline nagu igas rannas. Vudilas olid korralikud majakesed, kus sai riietuda. Vudila basseini vesi jättis puhtama mulje ning seal olid töötajad igal pool turvamas ning ülemeelikuid lapsi keelamas.

Foto: vudila.ee

Batuudid. Cantervillas oli vist kuus batuuti ja Vudilas umbes kümmekond. Mõlemas paigas oli tavalisi sportbatuute, maabatuute ning batuut takistusradasid. Vudila suured batuudid olid vägevamad ja rohkem oskusi nõudvad, Cantervillas jätsid osad batuudid väga kulunud ja amortiseerunud mulje.

Mängudemaja. Mõlemas kohas jagus meie lapsel tegevusi kauaks. Minu jaoks oli Vudila katusealune mängudemaa suur, avar, rõõmus ja õhurohke, Cantervilla oma jällegi külm, rõske ja pigem pime. Laps leidis mõlemas kohas endale palju tegevusi ja tundis mängimisest rõõmu.

Toit. Hinnaklassilt olid mõlemad kohad sarnased. Vudilas oli bistroos suurem valik toite, sai tellida ka suppi ja lasanjet näiteks. Cantervillas sellel päeval kui meie käisime suppi ei pakutud ja valikus oli vist neli praadi. Cantervillas saab minna ka lossirestorani sööma, kes peenemaid maitseid taga ajab. Vudilas on bistroo, forellipüük ja grillmaja.

Teenindus. Mõlemas paigas olid tööl hästi noored inimesed, paljudel arvatavasti tegemist esimese töökohaga. Vudila töötajaid oli märgata igal pool, neil olid ka ühesugused särgid seljas. Kõik tundusid rõõmsad ja lahked. Cantervillas nägime kokku vist nelja töötajat, jah nad olid viisakad, aga rõõmsameelne oli ainult põrkeautodega tegelev neiu. Kui klient eemaldus haarasid kõik kohe oma nutitelefonide järele, Vudilas ma seda ei märganud. Vudila töötajad jätsid professionaalsema ja koolitatud mulje.

Ainult Vudilas on sky-jump, 4d kinokapsel, liutoru vette, discgolf, välitrenazöörid, tasakaaluliinid, kiiking, teatrietendused, vaatetorn, loomapark.

Ainult Cantervillas on veetuubirada, karussellid, labürint, printsessi rongisõit, kostüümide tuba, õpetlikud vanaaegsed mängud ja tegevused, mis tutvustavad mõisaelu ja talupoegade tööd 100 aastat tagasi.

Üldine olme on Vudilas kindlasti parem. Väikelapsi ootavad juba väravas kärud, millega on mugav vanematel lapsi ühest paigast teise sõidutada. Prügikaste, vetse ja riietusbokse on väga mitmes kohas. Pesemis võimalused nii siseruumides kui väljas. Viidad juhatavad igale poole. Piknikuplatse, lamamistoole on rohkelt. Cantervilla mulle üldiselt nii positiivselt silma ei jäänud.

Turvalisus tundub Vudilas olevat kõrgel tasemel. Cantervillas tunduvad paljud asjad kulunud ja amortiseerunud olevat ning töötajad ei jätnud igal pool pädevat muljet. Ükskõik kui vähe külastajaid pargis parasjagu on, turvaline peaks olema ju igal pool ja klient peab oma raha eest saama kõiki lubatud atraktsioone proovida kui soovib.

Vudilas oli meeletult palju rahvast, aga seal olles ei tekkinud tunnet, et inimesi on liiga palju. Suur territoorium kõik leidsid endale koha ja atraktsioonidel ei olnud eriti järjekordi. Cantervillas oli kokku maksimum 15 inimest, siis peaks just ju pingutama, et need vähesed, kes on ka järgmisel korral tagasi tuleksid. Sai kuidagi väga negatiivne jutt Cantervilla kohta, aga jah, me sinna tagasi ei kipu.

Cantervilla lossi mängumaal

Kui me perega Põlvamaal Kanepi vallas Pikajärve külas asuvasse Cantervilla lossi mängumaale jõudsime valitses seal vaikus. Parklas oli null autot ja liikumas polnud näha ühtegi inimest. Õnneks ei olnud ma siiski millegagi eksinud, mängumaa avati ikka kell 11.00 ja tegevusi oli palju. Lihtsalt peale meie oli sellel päeval seal ainult veel kolm perekonda, ei mingeid rahvamasse ja järjekordi. Tore ju eks.

Ilm oli küll pilves, aga sooja oli 20 kraadi ja keskpäeval tuli isegi päike välja ja meil hakkas palav ning käisin Väikse Preiliga veeatraktsioone ka proovimas. Pärastlõunal, kui vihma hakkas sadama uudistasime siseruumides pakutavat, kokku veetsime mängumaal neli tundi.

Mul on väga hea meel, et Lõuna – Eestis mängumaa on ja tegevusi on seal ka palju, aga kõik jättis natukene kulunud ja nukra mulje. Vudila hellitas meid vist liiga ära. Töötajatel polnud seljas midagi, mis eristaks neid tavalistest külastajatest. Basseinide ja järve ääres polnudki ühtegi töötajat, me oleksime tahtnud küll seda veekarusselli proovida, aga otsima ka töötajaid ei viitsinud minna.

Aga räägin siis asjadest ja tegevustest, mida seal teha saab. Veealal on mitu liumäge, mis asuvad erinevatel kõrgustel. Kes ei soovi basseini ujuma minna saab ennast jahutada Pikajärve järves, mille kaldal see mängumaa asubki. Seal olid ka paadid ja vesirattad, millega siis arvatavasti võib järvele sõitma minna. Kõige ägedam asi tundus selles veepargis olema veetuubirada, mis oli päris pikk, umbes nii 60 meetrit. Pere pisematele oli suur kummibassein madala veega ja paadikestega. Meie Väikse Preiliga seal olimegi, sest seal oli vesi soojem ja talle väga meeldisid need paadid. Selles basseinis oli vesi küll suhteliselt must ma ütleks. Põhjas oli palju liiva ja põhi oli megalibe. Lapsel oli isegi basseinisussidega seal raske ise astuda. Järve kaldal oli ka väikse saunake ja üks riietuskabiin. Sellise suure mängumaa peale üks pisike tavaline rannakabiin on minu arvates ikka nadi, seal polnud isegi pinki kuhu asju panna, ainult nagid.

Meie lapse lemmikuks olid põrkeautod, koos issiga oli nii tore rallida ja rooli keerata. Peale põrkeautode on seal veel kolme rattalised velod, akuga autod ja trikiratas. Põrkeautodega sai ka vihmaga sõita, sest rada oli poolenisti majas sees.

Wii majas saab mängida erinevaid arvutimänge. Saab istuda erinevatele sõiduvahenditele, mis mõisates kasutusel olid, näiteks vankrisse ja kaarikusse. Mänge mängides sai samuti kaarikus istuda.

Ronimisväljak oli päris suur ja kõrge. Me seal ei käinudki, aga jättis päris hea mulje, ronimissõpradele kindlasti meeldib. Seal oli ka rippsild ja Tarzani rada, mida me ka ei külastanud. Batuute oli kokku vist kuus – kaks maabatuuti, 2 sportbatuuti ja 2 batuut takistusrada. Väikse Preili lemmikud olid maabatuudid.

Mängumaal oli mitmeid karusselle, mida vanasti lõbustusparkides proovida sai. Laps nautis sõitu printsessi tõllaga, tegime vist kolm ringi, siis talle aitas.

Kui me jõudsime mängualale, kus olid karussellid “Viikingite laev” ning “Lendavad toolid”, siis ma küsisin seal olevalt töötajalt, kas meie laps on nende jaoks liiga väike. Ta vastas, et võib mõlemaga sõita, eeldasin, et ju see karussell siis käib aeglaselt ja madalalt ringi ja elukaaslane tõstiski lapse karussellile istuma ja kinnitas rihmad. Laps oli ka elevil, et sõita saab. Me pidime veidi hiljem mehega mõlemad ataki saama, sest meie laps vuhises kiireid ringe teha väga väga kõrgel. Laps ise istus nagu vana rahu ja nautis sõitu, aga meie palusime karusselli kinni pidada, sest kui laps oleks seal siplema hakanud oleks ta meie hinnangul võinud sealt toolist ikkagi ennast välja nihverdada ja kukkunud, sest ta on kaunis pisikene. Edaspidi hoidsime karussellidest eemale ja kodus vaatasin, et sinna “lendavate toolide” peale ei tohiks üldse nooremaid kui kolme aastaseid lubadagi, meie laps saab kuu aja pärast kaks. Meie usaldasime sellel hetkel pargi töötajat, aga jumal tänatud, et midagi ei juhtunud.

Vahepeal käisime söömas, lastepraad maksis 3.50 (friikartulid, viinerid, kurk, tomat) ning meie sõime elukaaslasega snitslipraadi (5.50). Toit oli selline tavaline sööklatoit, polnud halb, aga ei jätnud ka mingit elamust. Hea oli see, et samas majas asus mängudemaja, saime toitu oodates juba seal ringi uudistada.

Olemas oli mudilaste ronimisala, pallimeri, nukumaja, kööginurk. Suuremad saavad piljardit, õhuhokit ja lauajalgpalli mängida, et tegevusi jagus küll. Üks minu arvates kole asi oli lasermäng, selline tulistamise mäng, kus kohalikus kõrtsis tuleb tulistada erinevaid sihtmärke ja kui tabab, siis nad teevad erinevaid koledaid/hirmsaid hääli. Poistele vist läheb rohkem peale. Kostüümide toas kehastus meie Väike Preili printsessiks ja mõisapreiliks, nalja kui palju. Mind häirisid selle mängudetoa juures pimedus ja hästi niiske ning külm õhk. Muidugi vanas kivihoones on see vist paratamatu, aga hubasust ja valgust saaks ju ikka luua.

Palju aega veetsime Ait-Kuivati Muuseumi majas. Seal sai näha, kuidas 100 aastat tagasi see vilja kasvatamine ja kuivatamine käis ning kuidas puutööd tehti, õpetlikud aspektid mängumaadel on alati toredad. Mängisime ka palliviske mängu, hobuste võiduajamist, punktijahti ja pallirallit. Kõik väga vahvad ideed ja hästi teostatud ka.

Aeg läks tegelikult väga kiiresti ja kui paduvihma poleks sadama hakanud, oleksime seal veel tegevust leidnud, aga kas me lähme sinna järgmisel suvel tagasi? Kaldun arvama, et pigem mitte, Vudila kõrval see paik ikka kahvatub.

Mul ongi plaanis kirjutada ka Vudilat ja Cantervilla lossi mängumaad võrdlev postitus, kellegi blogist jäi silma ja tundus toreda ideeda ka oma arvamus kirja panna.

Spaapuhkus Narva – Jõesuus Noorus spas

Ma olin paarkorda elus varem ka Narva – Jõesuu rannas käinud, aga sealsed spaad olid minu jaoks kõik võõrad. Nüüd avanes meeldiv võimalus koos elukaaslase, lapse ja emaga kolm päeva Noorus Spa Hotellis mõnuleda. See on kuurortlinna uusim spaahotell. Tegelikult on seal 500m raadiuses lausa kaks Noorust, seega ma kordan igaksjuhuks üle, et meie olime Noorus Spa Hotellis mitte Noorus Spa Inn`is.

Kui ma peaksin hotelli ühesõnaga kirjeldama, siis ma ütleksin LUKSUSLIK. Teisena tuli mul kohe pähe LASTESÕBRALIK. Me jõudsime juba kell kaks pärastlõunal kohale, kuigi check-in on alates kella kolmest, siis sellest ei tehtud mingit probleemi ja saime varem oma toa kätte.

Me ööbisime suite toas, mis on siis kahetoaline tuba rõduga, vaatega merele. Eriti meeldiv oli, et toas oli hüdromassaaži vann kahele inimesele, laps sulistas seal küll kõige rohkem. Toas oli ka espresso kohvimasin, konditsioneer, veekeedukann ja tee valik, seif, minibaar, kus kaks pudelivett tasuta, asjad, mida just igas hotellis pole tasuta kasutamiseks igas toas.

Mõlema toa kaudu pääses suurele rõdule ning mõlemas toas oli ka wcd, need olid jällegi väga luksuslikud. Ma võib olla rumal, aga me ei saanud pihta, miks iga vetsupoti kõrval peab ka telefon olema?

Hommikusöögi valik oli küll külluslik, aga ma olin toidu valimisel ikka kuidagi raskustes. Minu lemmikuks kujunesid sõrnikud, neile sai lisada maasikakastet, karamellikastet ja sokolaadikastet. Mmmm….kui head. Putru sai valida nii veega tehtut kui piimaga valmistatut, munad, peekon, munakook, viinerid, vorstikesed, kala valik, võileivamaterjal, saiakesed, müsli ja mitmekülgne joogivalik ning vähemalt kolme sorti puuviljad täitsid kõhtu hästi.

Õhtusöök. Esimesel õhtul oli vau efekt ikka korralik. Sõime palju ja kõht lõi nurru, sest kõik oli nii maitsev. Eelroaks erinevad tikuvõileivad ja soolased korvikesed ning juustud. Pearoaks sai valida nii sealiha, kana, kala, ahjukartulit, friikartuleid, riisi, kusskussi, lihapalle ja veel ja veel muid asju. Ainult sõime ja kiitsime. Magusavalik oli ka imehea ja valida sai kolme erineva roa vahel, mina maitsesin muidugi kõike. Ainus mida ma igatsesin olid värsked salatid, neid põhimõtteliselt ei olnudki ei hommikusöögil ega õhtusöögil. Tavaliselt on just salatite valik hotellides väga suur.

Ootused teiseks õhtuks olid kõrgele kruvitud, aga kahjuks tuli hoopis kerge pettumus vastu võtta. Söögid olid täpselt samad, mis esimesel õhtul ja kala ei maitsenud üldse hästi, oli kastmeta ja kuiv. Kana polnud selline mahlane nagu eelmisel päeval. Magusroad olid ka läbi proovitud ja teisel päeval olid nad kuidagi maitsetumad, tekkis kerge pettumus, et polegi midagi uut proovida, mida päev otsa oodata sai. Kõhud saime muidugi jällegi punni ja häid asju oli ka palju.

Vee- ja saunakeskus on küll üks parimaid, kus ma käinud olen. Keskuses on kaheksa erinevat sauna, atraktsioonidega bassein, 25-meetrine bassein, välibassein, lastebassein, mullivannid, baar ja avatud terass. Kogu kompleks jättis tervikliku ja väga läbi mõeldud mulje.

Saunadest meeldis mulle kõige rohkem aurusaun, aroomisaun oli ka täitsa mõnus. Olen muidu suhteliselt suur soolasauna fänn, aga sealne sool tundus kuidagi eriti jäme ja kehal oli pigem valus, kui seda oma nahale hõõrusin. Olemas on veel lakoonium, kadakasaun, klassikaline Soome saun, kuum Soome saun ning Soome saun ime vaatega. Ime vaade seisneb siis selles, et näeb välja terassile ja merele. Proovisin sinna eriti kuuma Soome sauna ka minna, aga mul hakkasid tallaalused kärssama ja ma ei viitsinud plätusid ning rätikut pepu alla tooma minna. Lamamistoolid olid soojendava efektiga, sinna oleks võinud lausa tuttu jääda, nii mõnusalt soojendasid selga.

Veeasjadest meeldis mulle kõige rohkem Jaapani vann, seal on vesi 40 kraadi kuum ja lõõgastus on täielik.

Tore oli ka see, et lasteala oli täiesti eraldi ruumi tehtud, seega ei häiri kilkavad ja lustivad lapsed teisi spa külastajaid ning lapsed ise ei saa ka kuskile jooksu panna. Lastealal oli kaks basseini, ühes soojem vesi ja sügavus 40cm ning teises veidi jahedam vesi ning sügavus vist umbes 90cm. Kasutamiseks oli pandud palju erinevaid vahendeid väikelastele – kätised, rõngad, vestid.

Õhtul oli super romantiline õues soojas mullivannis istuda ja koos kaaslasega loojuvat päikest vaadata. Õue sai läbi Soome sauna ja ka ujudes pääses välialale.

Positiivne oli see, et mullivanne ja veeatraktsioone oli mitmes kohas ja see tekitas privaatsema tunde ning alati kuskile vanni/basseini mahtus minna. Baaris oli suur valik erinevaid karastusjooke ja kokteile. Väike Preili jõi mingit piimakokteili marjadega, see oli küll väga hea.

Lisaks on olemas veel VIP-oaas, kuhu pääsevad ainult täiskasvanud ning mille pilet maksab hotelli külastajale 15.- Seal on neli sauna, bassein lõõgastavate veemassaaži allikatega, jaapani vann, baar ja terrass ning tasuta joogid, söögid. Seal me seekord ei käinud.

Soolatuba Esagono Halo külastus 30 minutiks oli meil baketis sees ja seal me ka ära käisime. Sauna seinad olid vooderdatud himaalaja roosa soola blokkidest, saun ise ja pingid okume puidust ning maas on siis hästi palju soola, mis näeb kaugemalt vaadates välja nagu liiv. Lapsele anti mänguasjad ja ämbrid, kühvlid kaasa ning tema jaoks oligi see nagu põnev liivakastis käik. Istusime seal ujumisriietes, sest temperatuur on saunas umbes 40 ja higi sai lahti küll. Ega see millegi erilisena ei tundunudki tegelikult, aga pärast olid küll jalad ja käed mõnusalt pehmed.

Hoolitsusi meil paketis ei olnud ja juurde me ka ei ostnud, aga nimetused tundusid küll väga huvitavad olevat. Kindlasti kunagi tahaksin tagasi minna ja ennast poputada lasta. Kleopatra unelm, Siiditee, Nooruse purskkaev ja teised taolised nimetused kõlavad ju hästi küll.

Lastetuba oli päris suur. Väiksele Preilile meeldis takistusrada läbida ja pallimerre liugu lasta. Tegelikult oli seal toas küll mitmeid kappe ja ruumi ka, aga kapid olid tühjad ja mänguasju mõned üksikud. Pliiatsid olid olemas, pabereid mitte, sellised pisiasjad.

Ka õues oli laste peale mõeldud, hotelli sisehoovis oli lastel tegevust küllalt. Sai nii kiikuda, ronida, liugu lasta, liivakastis mängida kui lihtsal teiste lastega sõprust sobitada.

Üldse oli see minu arvates üks väga lastesõbralik hotell. Restoranis oli palju söögitoole, veekeskuses oli lastele oma privaatne ala, kus olid olemas kätised,vestid ja rõngad. Lastega peresid oli hotellis palju.

Ka spordiarmastajatele ja treenijatele on mõeldud. Suur jõusaal ja erinevad rühmatreeningud ootasid külastajaid. Laenutada sai ka rattaid ja elektri tõukse, et Narva – Jõesuud uudistama minna.

Narva – Jõesuu tõmbenumber on muidugi kaunis ja pikk liivarand. Me käisime rannas täpselt ühe korra, sest ainult esimesel päeval oli ilm ilus, teisel päeval sadas pidevalt ja kolmandal päeval oli nii tuuline ja külm, et vaatasime kuidas ruttu autosse ja koju saaks.

Kokkuvõttes jäime oma spaapuhkusega muidugi väga rahule. Noorusesse tasub teinekordi minna.