Uuenenud AHHAA

Käisime hommikul perega AHHAA Keskuses, seal toimus jaanuaris remont ja teostati mitmeid uuendustöid ning alles eelmisest nädalast on külalised majja jälle oodatud. Kuna teaduspood on hetkel Taskus ja garderoobiala on osaliselt suletud, siis saab 22. veebruarini pileti 25% soodsamalt. Meid need remonttööd küll kuidagi ei seganud ning veetsime keskuses lahedad kaks tundi. Külastajatel on võimalik oma auto tasuta parkida maa-alusesse parklasse või majatagusesse parklasse. AHHAAs leiab küll igas vanuses külastaja endale meelepärast tegevust ning asju, mida uudistada ja katsetada on küll ja veel.

Foto: www.ahhaa.ee

Kõigepealt käisime esimese korruse saalides, alustasime tehnoloogiasaalist. Seal saab rattaga saali kohal sõita, kõikuvasse tunnelisse ma ei läinud, sest süda läks sinna sisenedes kohe pahaks. Väike Preili proovis autodes roolikeeramist ning talle meeldisid üldse kõik eksponaadid, kus oli võimalik erinevaid nuppe vajutada. Mulle meeldis Hobermani kera, saime selle suureks ka, tuleb 186 kilogrammi kokku saada ja kera suurus muutub. Seisime seal mina, elukaaslane, Väike Preili ja kaks sangpommi ning lõigi kogukaaluks täpselt 186. Reaktsioonimängus olin ma endiselt väga kehv, lae alla ennast seekord sikutada ei viitsinud, aga lastele see meeldib väga.

Foto: www.ahhaa.ee

Elusaalis oli Väikse Preili rõõmuks palju veeatraktsioone ning mõeldes pisemate peale on saalis ka ehitusnurk, kus meie laps seekord ei käinud. Nagist saab lastele selga võtta ka vihmamantlid, siis ei saa riided sulistades märjaks. Suurtest akvaariumitest sai erinevaid kalu uudistada lisaks on elusaalis võimalik teha fotot, kus su pea on koos puuviljadega kandikul. Väikse Preili arvates oli see üks eriti naljakas koht. Üles tasuks otsida ka veeprinter ning miks mitte tekitada paar aurukeerist ning tornaadot.

Foto: www.ahhaa.ee
Foto: www.ahhaa.ee

Ajutiste näituste saalis on hetkel “uskumatuna tunduvad optilised illusioonid”. Seal saalis ootab külastajaid mitukümmend optilist efekti ja silmapetet. Väikse Preili jaoks oli see valguse, varjude ja piltide mäng natuke liiast, aga muidu soovitan küll sinna minna. Erinevatel taustadel poseerida meeldis talle küll, meil on nüüd näiteks pilt hästi rõõmsast lapsest hai lõugade vahel.

Foto: www.ahhaa.ee
Foto: www.ahhaa.ee

Teisel korrusel vaatasime TÜ meditsiinikollektsioone, käisime tibupoegi imetlemas, sipelgaid vaatasime ikka ka ning kohvikus “Newton” sõime lõunat. Kohvikus oli mängunurk, kus meie Väike Preili kokkas seni kuni sööki ootasime. Toidud olid kaunis maitsvad ja kõhud said täis, toit toodi päris kiiresti lauda ka.

Foto: www.ahhaa.ee
Foto: www.ahhaa.ee

Kolmandal korrusel vaatasime veel näitust matemaatikanäitust “Ahhaa, kuubis!” Kas te teate näiteks, mis on ahvikalkulaator? Peale liftiga esimesele sõitu oligi koju mineku aeg.

Foto: www.ahhaa.ee

Ka rõdudel ning fuajeedes on erinevaid ja vahvaid eksponaate. AHHAAs on tegevust kindlasti paariks tunniks, aga kuna suuremad lapsed tahavad rohkemaid asju katsetada ja jaksavad kauem ringi joosta, siis soovitan arvestada pigem 3 – 4 tunniga. Osaleda saab ka planetaariumi etendustel ning erinevates töötubades, aga sinna oleks mõistlik varem ette registreerida.

Mulle meeldib AHHAA eriti just sellepärast, et tavalisest muuseumist on seal enam “käed-külge” eksponaate. Vähe on asju, mida saab ainult vaadata, sellepärast on seal ka väikelapsega hea olla, ta võib rahumeeli kõike katsuda.

Lumeeit – Kehra Nukk

Foto: sonumitooja.ee

Ideaalse pühapäeva hommiku juurde kuuluvad minu arvates kaua magamine, perega koos olemine ja muidugi pannkoogid. Meie hommikul küll väga kaua põõnata ei saanud, sest meid ootas midagi palju põnevamat. Jalutasime Teatri Kodusse pannkoogihommikule. Enne maitsvaid pannkooke saime vaadata lastelavastust “Lumeeit”. Tegu oli Kehra Nuku 35 minutilise külalisetendusega.

“Lumeeit” oli lumehõnguline lugu sel­lest, kui­das kor­da­möö­da sa­tu­vad Lumeeide juur­de kaks kae­vu hü­pa­nud pe­re­tü­tart. Vir­ka ka­su­tü­tart, kes ai­tab Lu­meei­del hool­salt lu­me­pat­ju  klop­pi­da, pre­mee­rib Lu­meeit kuld­se kleidiga. Lais­ka pe­re­tü­tart, kes tööd ei taha teha, ka­ris­tab aga Lumeeit pi­gist klei­di­ga. Pese ja nühi palju tahad, pigi maha ei tule.

Meie Väike Preili oli etendusest lummatud, istus 35 minutit liikumatult minu süles ja vaatas lavale. Plakustamismäng ajas teda naerma ka, talle meeldis teatris. Tundus, et teistele saalisviibivatele lastele meeldis ka. Vahepeal mängis muusika, tahvlil sai näha erinevaid tegelasi ning kolm näitlejat suutsid laste tähelepanu köita ning endal hoida.

Meie küll elukaaslasega pärast arutasime, et natuke kahtlase sisuga tükk. Kui tahad Lumeeide juurde pead kaevu hüppama, kui oled virk ja kraps võid kingituseks saada kuldse kleidi. Reaalsuses püüad ju oma last kaevust igati eemalhoida, samas palju tänapäeval Eestis üldse neid lahtiseid kaeve ongi? Vist mitte väga palju.

Peale etendust ostsime pannkooke ja Väike Preili mängis natuke mängunurgas ning käisime Teatri Kodu keldrikorrusel nukumajade näitust ka jälle vaatamas. Oli vahva ja kultuurne pühapäevahommik perega.

Pallipesa mängumaal

Käisime täna perega uuenenud Eedenis, tahtsin Pepco poodi uudistada, mees vajas uusi kingi ja lapsele tahtsime rõõmu pakkuda mängumaa külastusega. Pallipesa mängumaa asub keskuse teisel korrusel, pilet maksis 4.- ja ajalimiiti ei olnud, mängi või terve päeva, maksad ikka neli.

Mängumaa oli väga avar, tegevust pakuvad nad lastele vanuses 0 – 10. Kuna meie 1,5 aastane liigitub veel beebi alla, siis suundusimegi esmalt beebialale, mis on mõeldud kuni kolme aastastele põngerjatele. Pallimeri ja turnimisrada ning liumägi on vahvad, seal saab veel hästi suurtest pehmetest klotsidest ehitada ja suur “kolakast” on ka, kust beebid rõõmustavaid kilinaid-kolinaid leiavad.

Kuna meie laps on suhteliselt püsimatu, siis tahtis ta mujal ka ringi uudistada. Väga lahe on suurte võimlemispallide ala, meie mängisime seal peitust näiteks. Suuremad lapsed saavad batuutidel hüpata, turnida, palli mängida, kõrgematest liumägedest alla sõita jne. Olemas on ka suur nukumaja, aga mööblit seal polnud, kaks paljast Barbit vedelas maja lähedal põrandal.

Foto: pallipesa.ee

Meie lapsele meeldivad mängumaadel eriti kööginurgad, nukkude kärutamine, torudest alla sõitmine, uute raamatute uudistamine, mida kodus pole. Neid asju Pallipesas ta teha ei saanud. Tal oli muidugi ka sellel mängumaal lõbus, aga pigem on seal vist suurematel lastel rohkem tegemist.

Ronila 4. – 10. aastastele Foto: pallipesa.ee

Kuna me Annelinna satume nagunii haruharva, siis ei hakka me ka seda mängumaad eriti tihti külastama, aga soovitan kindlasti ikkagi teistel uudistama minna. Me jääme ikka truuks Kvartali Marakratile 🙂

2019 – avastame Tartumaad ja Jõgevamaad

Sellel aastal tahaksin ma avastada Tartumaa ja Jõgevamaa vaatamisväärsuseid, mis ei tähenda muidugi, et me mujal Eestis ringi ei sõida, aga põhifookus oleks nende kahe maakonna vaatamisväärsustel, muuseumidel, kultuurisündmustel, loodusradadel, huvitavatel toidukohtadel. Miks just need kaks maakonda? Kuna me elame Tartus, siis oleks ju viisakas olla kursis sellega, mida kodulinn ja maakond turistidele pakuvad, kuidas see ütlus ongi: „Enne Pariisi minekut käi Nuustakul ära“ Kuna me pole elupõlised tartlased, vaid õpingute käigus siia elama asunud, siis pole ka terve linn läbi käidud. Me vanematekodud on Jõgevamaal, veedame ka seal tihti aega ja olen maakonna turismimagnetitega päris hästi kursis, aga sealsetel matkaradadel olen käinud vähe ning ägedaid sportimise ja vaba aja veetmise kohti on juurde lisandunud, mida tahaks ka ise näha ja proovida.

Foto: Tartu Külastuskeskus

Tahaksin loota, et jõuan kõikidesse Tartu muuseumidesse. Mänguasjamuusemis oleme sagedased külalised, sest mulle on sümpaatne sealne mängutuba, kus saab mängida vaid puust mänguasjadega ning uhkes kostüüminurgas kehastuda kelleks iganes, alates draakonist, mesilasest ja lõpetades uhkete printsessipreilidega. Meie lapsel on väga lõbus, kui saab erineva kostüümiga ringi lipata ja nalja teha. Teatri Kodus toimuvad etendused isegi beebidele, meie 1-aastane Väike Preili läheb veebruaris juba oma elu teist teatritükki vaatama. Eelmisel korral vaatas ta 20 minutit suu lahti toimunut, seekord tuleb 35 minutit paigal püsida.

Spordi – ja Olümpiamuuseum on kõvasti pingutanud, et atraktiivsem ja noortesõbralikum olla. Kindla peale valik, kui on vaja rüblikutele midagi harivat tutvustada, samas saavad nad ennast seal proovile panna ja oma meeletu energia välja elada. Usun, et muuseum pakub igas vanuses inimestele avastamisrõõmu. Ootan huviga muuseumi uue püsinäituse valmimist, seda hakatakse ehitama 2019. aasta teises pooles. Senine püsiekspositsioon “Hortus Athleticus” on ka põnev, aga ma olen seda juba liiga palju kordi uudistamas käinud.

ERMis olen ma ainult korra käinud, paar nädalat peale uhket avamist. Kuna aega polnud palju, siis sain ainult põgusalt eksponaatide ja majaga tutvuda, kindlasti on huvitav uuesti minna.

Foto: erm.ee

19. sajandi linnakodaniku muuseumis olen korra käinud ühe nutimängu raames, tundus igav, aga ma annan muusemile teise võimaluse. Tartu Ülikooli muuseumis ja Tähetornis olen ka varem korra käinud. TÜ Kunstimuuseumis käisin kunagi kooliajal klassiekskursioonil, hiljem pole sinna sattunud, kuigi see on ülikooli peamajas. Loodusmuuseum on väga vahva koht, sinna tahaks alati tagasi. Botaanikaaias jalutame suvel peaaegu igapäevaselt, aga kasvuhoonedesse sisse pole ammu astunud. AHHAAd olen külastanud nii oma klassiga, kui ka perega. Erialaselt on mulle meeldinud nii taliolümpia kui ka inimkehade näitus. Kuna jaanuaris on AHHAA kinni, siis eeldan, et nad teevad sinna jälle midagi uut ja huvitavat. Täiesti null teadmist on mul Kirjandusmuuseumi, Trüki- ja paberimuuseumi, KGB kongide muuseumi, Oskar Lutsu majamuuseumi, Laulupeo muuseumi, Tartu Kunstimuuseumi, Tartu Linnamuuseumi ja Õllemuuseumi kohta. Okei null on palju öeldud, ma tean, kus kõik muuseumid asuvad. Varsti loodetavasti saan ka teada, mida huvitavat nad endas peidavad.

Loodusmuuseumi topised. Foto: Raivo Tasso

Tartust kaugel ei asu ka Põllumajandusmuuseum ega Lennundusmuuseum. Viimases olen ka varem käinud, mulle väga meeldis. Ikka ohtralt lennukeid, osadesse sai ka sisse piiluda. Ei ole minu jalad sattunud ka Piirissaarele ega sealsesse vanausuliste muuseumisse. Tahaksin uudistada ka Hellenurme veskimuusemi, Jääaja Keskust, Järvemuuseumi ning Tartu Observatooriumit.

Siiruviirulisele Sibulateele jääb ohtralt muuseume ja huvitavaid paiku. Reklaamivad nad ennast lausega: “üks piirkond, kaks rahvust, kolm kultuuri” Kolkja vanausuliste muuseum, Liivi muuseum, Varnja muuseum, Sigurimuuseum, Tubina muuseum, AmbulARToorium, Voronja Galerii – minu jaoks siiani kõik võõrad kohad.

Foto: visitpeipsi.com
Foto: sibulatee.ee

Jõgevale sattudes võiks ju minna Betti Alveri muuseumisse ja Jõgewa muuseumisse. Kindlasti lähme uuenenud Palamuse muuseumit külastama. Kalevipoja muuseumis peaksid algama ehitustööd, vähemalt nii on mulle ajalehtedest meelde jäänud. Avinurme muuseumrongiga lähme jaanipäeval kindlasti sõitma, et Väike Preili saaks ka lõbusõitu teha. Põltsamaa on minu jaoks päris tundmatu kant, olen sealt olnud kordi ja kordi läbisõidul, aga mida kujutavad endast Põltsamaa muuseum, Toidumuuseum ei tea.

Kuna meile meeldib sportida ja looduses aega veeta, siis vaatasin üle millised matkarajad meid võiksid oodata. Jõgevamaal asuvat Saare järve õpperada (3,5km) pole ma küll tervenisti läbinud, aga Saare järv on üks mu lemmik järvesid. Seal on mõnus ujuda, telkida ning perega aega veeta. Tammeluha matkarada (3km) asub ka üpriski Tartu – Jõhvi maantee ääres Kaiu järve ääres. Seal samas ka lühem Jõemõisa matkarada (0,5km). Endla järve matkarada (8km) tundub ka sellise kohana, kuhu ma tahaksin minna, sest Endla looduskaitsealal pole ma küll kunagi käinud.

Saare järve õpperada. Foto: loodusegakoos.ee

Tartumaal ootavad matkajaid Alatskivi matkarada (4,5km) Elistvere õpperada (2km), Ilmatsalu – Kärevere linnutee õpperada (3,5km). Padakõrva matkarada (3,6km), mis tutvustab siplegate elu tundub ka huvitav. Tiksoja matkarada ka linna lähedal, valida saab nii 1km kui 2km raja vahel. Elva kandis on Vapramäe-Vellavere-Vitipalu rajad ning vaksali hoone juures Väike Väerada. Panin praegu kirja sellised lühemad rajad, sest meiega rändab ju enamasti kaasa meie vapper laps, kellele siiani on selline aktiivne maailma avastamine väga meeldinud.

Nõiamaja Elva väerajal. Foto: T. Pertels

Discgolf meeldib meile ka, mul see küll eriti välja ei tule, aga elukaaslane on päris osav ja kettaid meil kodus jagub. Siiani oleme mänginud Tähtvere discgolfirajal, aga neid uusi radasid tekib nagu seeni pärast vihma. Tartumaal saab discgolfitada veel Alatksivi, Annikoru, Elva, Kaagvere, Koosa, Nõo, Vooremäe, Tõrvandi ja Võnnu radadel. Jõgevamaal on ketaste loopimise võimalus loodud Avinurmesse, Jõgevale, Kaareperra, Tabiverre ja Kuningamäele.

Ja siis tahaks veel minna Alatskivi lossi imetlema, Emajõe Suursoo keskusega tutvuma, Järvselja ürgmetsa matkama, Kallaste pangale ka. Luke mõisaparki peetakse ilusaks paigaks, Mehikoorma tuletorni võiks ka oma silmaga üle vaadata. Elistvere loomapark ja Vudila on kindlasti programmis. Tagurpidi maja kõlab ka põnevalt, aga kahtlemata läheb mul seal süda pahaks. Laevasõit Emajõel ja lodjasõit Jõmmuga pühapäeva hommikusi pannkooke süües kõlab ka ideaalselt.

Foto: sibulatee.ee

Ka Jõgevamaa peidab endas palju huvitavat. Mustvee linn on viimaste aastatega arenenud ja linna üldpilt kordi kenamaks muutunud. Kuremaal on uuenenud veekeskus, ilus rand ja mõis ning mõisapark. Peatuse peaks tegema ka Luua arboreetumis, Laiuse lossivaremetes, Kassinurme linnamäel, Avinurme Puiduaidas. Peipsi äärsed tänavkülad on vaatamisväärsus omaette. Põltsamaa loss ja roosiaed ka minu jaoks siiani avastamata. Kuskil sealkandis peaks asuma ka maisilabürint.

Kassinurme- Foto: Liina Laurikainen
Sarapiku talu maisilabürint. Foto: Liina Laurikainen

Loodan, et me ikka külastame siin mainitud kohti, mitte ei veeda tervet suve lihtsalt Peipsi ääres päevitades ja vees hullates, mis poleks ka iseenesest paha plaan. Meie avastustest ja muljetest saab lugeda juba õige pea.

Tartu Mänguasjamuuseumis ja Teatri Kodus

Käisime Väikse Preiliga Mänguasjamuuseumis, see muuseum asub Tartu kesklinnas Lutsu tänaval, kenas vanas puumajas. Kui mõni mõtleb, et 1-aastane on liiga noor, et tema pärast muuseumisse minna, siis nüüd saan öelda, et isegi nii väikse lapse jaoks on see Mänguasjamuuseum üks kuldaväärt ja huvitav paik. Täispilet maksis 5.- ja väikelapse oma 0.50 senti. Pilet tagas pääsu püsinäitustele, ajutistele näitustele, Teatri Kodusse ja mängutuppa, uudistamist ja tegevust on seal ikka väga mitmeks tunniks. Meie olime muuseumis kaks tundi, aga laps oleks kindlasti kauem tahtnud mängida, aga ta lõunaune aeg pressis peale.

Mänguasjamuuseum avati juba 1994. aastal, aga 2004. aastast asub muuseum praegustes hoonetes. 2019. aasta maikuus saab muuseum juba 25. aastaseks, just juubeliaasta eelüritusena loodi muuseumi juurde beebiteater, mille avaetendust ka mina Väikse Preiliga vaatamas käisin. Lugedes muuseumi sünnipäevaplaane, siis jääb silma mitmeid vahvaid sündmuseid, näiteks näitus Läti mänguasjadest, Barbie 60. juubeli tähistamine (appi, Barbie on varsti pensionär) ning 18. mai peetakse suur sünnipäevapidu “Vinge veerandsada”. Kogu seda programmi lugedes on mul eriti hea meel, et me muuseumist ainult mõne minutilise jalutuskäigu kaugusel elame, sest see on paik, mis väärib taaskülastamist.

Mis me seal muuseumis siis nägime ja tegime? Esmalt tutvusime erinevate näitustega. Nukud, loomad, lauamängud, sõidukid, paberist mänguasjad, mängumajad, üleskeeratavad mänguasjad jne jne. Näitusel sai tutvuda nii linnalaste portselannukkudega, talulaste puust lõigatud loomadega, keskaegsete mänguasjadega kui ka tänapäeva laste lemmikutega. Näitusel “Mängime sajaga!” oli nii palju mängukanne, mis mu tagasi lapsepõlve viisid, näiteks kirbumäng oli kunagi mu lemmik.

Tegelikult oli muuseumis küll palju asju, mis olid vitriini taga ja mõeldud ainult vaatamiseks ega muudmoodi ei säilikski asjad järgmistele põlvedele vaatamiseks, aga siiski leidus mänguasju, mida laps ka ise katsuda sai ning mängunurki, kus ta toimetada sai. Näiteks olid olemas liivakast ja kööginurk, kus meie Väike Preili usinalt kokkas.

Uudistasime ka näitust “Maailma kuulsaim hiir”. Uskumatu, aga Miki Hiir on juba 90. aastat lapsi rõõmustanud. Näitusel on nii koomikseid, postkaarte, mänguasju kui ka temaatilisi mängunõusid.

Pilt: www.mm.ww

Peale näitustega tutvumist siirdusime laste paradiisi ehk mängutuppa. Tõeliselt mõnus koht, nii avar ja hästi läbi mõeldud mängupaik, kus ainult puust mänguasjad. Inspireeris ka koju vähem plastikut ja rohkem puitmänguasju muretsema. Väike Preili uudistas nukumaju, kokkas hoolega kööginurgas, kiikus natukene hobusega ja mängis motoorikakeskustega. Emme rõõmuks tuli natukeseks teisele korrusele ka ja lasi endale mesilase ning päkapiku kostüümi selga proovida. Kui see pole laste unistuste mängutuba, siis ma ei tea, milline oleks. Aknast piilusime ka muuseumi siseõue, kus on karussell, liivakast ja veetünn. Suvel lähme sinna kindlasti mängima.

Pilt: puhkaeestis.ee

Peale mängutoas mängimist läksime Teatri Kodusse, seal keldris asub nukukodude muuseum. Nukumaju on nii praegusaegseid kui ka peaaegu 100-aasta vanuseid. Seda näitust vaadates näeb, et nukumaju saab valmistada millest iganes, vaja on ainult fantaasiat ja näpuosavust.

Pilt: www.mm.ee

Mulle see muuseum väga meeldis, soovitan lastega külastada ja kindlasti vähemalt paar tundi aega varuda.