Eesti Lennundusmuuseumis


Tartu külje all asuv Eesti Lennundusmuuseum on avatud aprilli lõpust oktoobri lõpuni, muuseum asub seal juba 2002. aastast alates. Talvel on muuseum suletud, sest tegu on põhimõtteliselt õuemuuseumiga, eksponaadid on väljas ja telkides-angaarides. Meie pere jäi muuseumi külastusega küll rahule, vaatamiseks on välja pandud väga palju lennukeid, helikopterid, lennutehnikat, kahurid, raketid, tank jne, muuseumi maa-ala on väga suur ja külastuseks peaks ikka paar tundi aega varuma.

Lennumasinatest on esindatud nii hävitajad, pommitajad, hävitus-ründelennukid, treeninglennukid, reisilennukid ja helikopterid. Mõndadesse lennukitesse sai ka sisse minna ja kõike lähemalt uudistada. Lennukite juures olid ka redelid, et kellel suurem huvi, saab lennu-masinatesse sisse piiluda ja oma uudishimu rahuldada ja uusi teadmisi koguda.

Lisaks lennukite vaatamisele on olemas atraktsioonid nii lastele kui ka täiskasvanutele. Külastajate sportlikuks ja huviteenindamiseks on muuseumis olemas sellised atraktsioonid nagu 20-meetri kõrgune katapult, Ameerika mägede ja piloteerimissimulaatorid, langevarjuhüppe simulaatorid. Lapsi rõõmustavad batuudid ja eriti pisikesi ka kiikhobune, mis samuti lennundusvõtmes tehtud. Territooriumil on ka vaatetorn, kuhu me tänase tuulega ei tahtnud ronida.


Tiigi ääres on ka laudade-toolidega puhkealad, kus pea või pikniku. Ma pole varem nii valjuhäälseid konni kuskil kuulnud, kui seal tiigis. Väike Preili pidas ennast hästi üleval ja jooksis rõõmsalt ringi, tuju viis veidi alla kukkumine ja huulest jooksev veri, aga põnev oli lennukitesse ronida ja tiigi ääres ringi joosta.

Järgmisel nädalal toimuvad seal samas lennunduspäevad, juba täna oli näha, et selleks tehakse hoogsalt ette valmistusi.

Kaelkirjakut tahad näha? Mine Tartu Ülikooli Loodusmuuseumisse

Tartus Vanemuise tänaval asub Tartu Ülikooli Loodusmuuseum. Väga väga põnev koht, kuhu kindlasti minna ja lapsed ka ühes võtta. Peale pileti ostu sõitsin liftiga kolmandale korrusele, kus asuvad muuseumi eksponaadid. Näitused jagunevad kolme kategooriasse – elumustrite saal, Maa ajaloo saal, elurikkuse saal, pluss on veel lisaks vahetuva näituse saal, kus hetkel oli näitus “Hirmus kallis maapõu”.

Alustasin elumustrite saalist. Päris huvitav oli vaadata ja võrrelda erinevate loomade luustikke. Vaadata sai näiteks India ninasarviku, nahkhiire, mullamuti ja konna luustikku ning väga paljude loomade koljusid.

Aasia elevant

Alati on kõige toredam tutvust teha elavate eksootiliste loomadega. Erinevad gekod piidlesid mind läbi klaasi teraselt, veekilpkonn ujus usinalt ringi, akvaariumites oli nii palju erinevaid kalu. Kuningpüütonil oli suhteliselt suur puur, aga ta oli ennast pressinud ühte nurka magama ja ennast kolmeks kihiks rulli keeranud. Mul tulevad usse nähes alati külmavärinad peale, mis siis, et ta ju klaasi taga on.

Koolis käis kunagi üks mees oma madusid näitamas algklassidele. Tuli spordikott õlal saali ja hakkas sealt usse välja tõstma ja näitas neid kõigile soovijatele, lapsed olid sillas ma tahtsin põgeneda ja minestada. Pärast selgus, et ta tuli Tallinnast liinibussiga. Kunagi ei tea, mis ühistranspordis su kaasreisijal kotis võib olla.

Minu lemmikuks selles muuseumis osutus kaelkirjak. Jah, pole päris, on topis, aga lugu, mis sellega kaasnes on omamoodi kurvalt rõõmustav. Nimelt oli kaelkirjaku topis ainus, mis pääses Tartu Ülikooli varade evakueerumisest Venemaale I maailmasõja ajal 1915. aastal. Kaelkirjak, kes ei mahtunud transpordivagunisse, jäeti maha Tartu raudteejaama perroonile. Seisis seal mitu kuud kurvalt vihma ja tuule käes, õmblused hakkasid ka kärisema. Nüüd on juba aastaid aastaid külastajaid muuseumis rõõmustanud.

Elumustrite saalis sai veel tutvuda maailma kooslustega tundrast troopiliste vihmametsadeni ning Eesti kooslustega ja vaadata kaarti Eesti maastike kujunemisest peale jääaega.

Elurikkuse saal on ka üks põnev paik. Seal on esindatud kõik, kõik – bakterid, rakud, käsnad, ussid, limused, kalad, roomajad, kahepaiksed, linnud, imetajad, putukad, seened, taimed. Loomade topised on nii suured ja uhked, enamus näevad kaunis reaalsed välja ka, mõned topised tunduvad küll veidi koomilised.

Foto: natmuseum.ut.ee
Foto: Aavo Kaine
Foto: Andres Tennus
Foto: Aivo Tamm

Mulle meeldis ka see, et linnutopiste juures sai nupule vajutades kuulata lindude lauluhääli. Ma küll pole kindel, et ma nüüd looduses linnulaulu kuulates oskaks midagi paremini eristada, aga vahva ikka.

Maa ajaloo saal oli minu jaoks kõige igavam, aga eks geograafia ja bioloogia eksamist ole juba üksjagu aega möödas kah. Seal saab siis tutvust teha Maa tekke ja meteoriitidega, kivimite ja mineraalidega, Eesti maavaradega, sauruste ajastu ja inimeste eellastega.

Foto: Tõnu Tunnel

Näitusel “Hirmus kallis maapõu” lugesin kivimite ja mineraalide vastuolulisusest ning maavarade kasulikkuse aga ka võimalike terviseohtlikkuse kohta. Näiteks immitseb mõnel pool Eestis maapõuest radooni, mis hoonete siseruumi kogunedes on ohtlik. Näitus ise oli väga atraktiivseks ja värviliseks tehtud, ülesehitus erinevas püsinäitustest märgatavalt.


Foto: natmuseum.ut.ee

Kui mul oleks peagi 2-aastaseks saav Väike Preili kaasas olnud, siis meil oleks seal vist küll pool päeva läinud. Ta on täiesti loomahull, oleks igat looma ja topist nähes kilganud ja rõõmustanud. Kindlasti soovitan seda muuseumi külastada!

Täispilet maksab 8.-, sooduspilet 4.- ning perepilet 16.-

Suveplaanid…

Suvi pole enam mägede taga, vaid pool kuud ootust ja ongi juuni. Pruuniks teiseks juuniks ma saada ei looda, aga mingid plaanid on suvekuudeks tehtud küll. Näiteks on just kevadel õige aeg osta pileteid kultuuri-sündmustele ja mängumaadele, ikka selleks, et maksta võimalikult head hinda. Eestimaa loodus pakub ka väga palju võimalusi teha tasuta asju, näiteks meile meeldib väga discgolfi mängida ja matkaradadel käia.

Esialgsed plaanid on siis sellised:

Vudila mängumaa – minule kui täiskasvanule meeldib seal väga, kujutan ette, et meie Väike Preili vaimustub ka sellest kogu pere mängumaast. Seal on suur veepark, loomapark, kus saab lambaid, kitsi paitada ning veel ja veel põnevaid atraktsioone igale eale ja igale maitsele. Ostsin aprillis piletid ära, sain 50% soodsamalt. Täispiletid kõigest 7.- ja Väikse Preili pilet 4.-.

Foto: www.vudila.ee

Cantervilla Lossi mängumaa – teemapark Põlvamaal, kuhu me varem sattunud ei ole. Kodulehel olevad fotod ja atraktsioonide kirjeldus tõotab igatahes lustlikku päeva. Ostsin piletid juba aprillis, alla meetrised lapsed pääsevad tasuta möllama.

Foto: cantervilla.ee

Tallinna Loomaaed – Elistveres käigud on näidanud, et meie Väike Preili on väga suur loomasõber, ise tahan ka väga loomaaeda minna, uut jääkarude elamut vaatama ja üldse eksootilisi loomi uudistama.

Foto: tallinnzoo.ee

Narva – Jõesuu Noorus Spa – ma pole varem sealkandi spaades käinud, ainult Toila Spa on tuttav. Juuli lõpus mõnuleme kolm päeva just Noorus Spaas. Kindlasti jalutame ka Narva linnas ringi, kindluses olen ma kordi käinud, aga Victoria Bastion on uus huviväärsus, mida külastada.

Teatrietendused – hetkel on piletid olemas Tartus toimuvatele suveetendustele “Kirvetüü”, “Kadri” ja “Tsaar Saltaan. Üleküpsenud muinasutt”, aga etendusi, mida veel näha tahaks on oi kui palju.

Foto: Ruudu Rahumaru

Kontserdid – Peipsi Romantika ja Rannabungerja Tuletorni kontserdid sobivad asukoha ja oma aura poolest enim, aga püüame hoopis jõuda Luke mõisa parki Taukari kontserdile ja Tartu laulupeole.

Postitee, Maanteemuuseum, Pizza Olive – Eesti kõige ilusam maantee on minu arvate just see vana Tartu – Võru maantee. Me oleme käinud Maanteemuuseumis ja Pizza Olive pitsasid pean ma Eesti parimateks, aga mida peidab endas Põlva Talurahvamuuseum ning milliseid matkaelamusi pakuvad Tilleoru ning Palojärve matkarada, see vajab alles avastamist. 20. juulil avatakse Maanteemuuseumis uus masinahall. See on elamuslik ekspositsioon sellest, kuidas masinad meid valitsevad ja mil moel ohutult masinaid valitseda. Sätimegi oma Postiteel kulgemise suve teise poolde, et uus näitus ka üle vaadata.

Foto: maanteemuuseum.ee

Metsa ja järve – talvel on nii hea võtta sügavkülmast mustikaid, mets-maasikaid ja teisi marju. Ma ei mäleta, millal me pannkookidele viimati poest ostetud moosi peale oleks pannud, ikka oma korjatud marjadest tuleb see kõige maitsvam suutäis. Nii, et jah, mustikale, vaarikale, maasikale, jõhvikale lähen ma. Ja seened, mmmm, ma võiks iga päev praetud ja marineeritud seeni süüa. Kuna me laps on täielik veehull, siis ujume arvatavasti igal vähegi päikesepaistelisel päeval, enamasti supleme Peipsis ja Emajões. Mind pole kunagi suvine Pärnu rand tõmmanud, aga vot Kauksis tuleb suve jooksul ikka mitmeid kordi käia. Väikestest järvedest on minu lemmik Saare järv Jõgevamaal.

Üritused – Tartu kultuurikalendrist vaatasin, et tulemas on mitmeid üritusi, mida tahaks uudistama minna. Näiteks Tartu Laulupidu, Tartu toidu- ja veinifestival, Emajõe festival, Tartu armastusfilmide festival TARTUFF, Aparaaditehase festival. Jõgevamaa sündmustest jäid silma Tünnilaat, Peipsi järve festival, Võtikvere raamatupidu, vestlusõhtu “Mida mehed tahavad?”, Peipsi toidu tänav 175km, Küüslaugufestival. Kindlasti mõnest eelmainitud üritusest võtame osa ning jagan oma muljeid ka siin blogis.

Foto: tartuff.ee

Matkarajad – RMK matkatee läbimist sellel aastal veel eesmärgiks ei võta, sest Väike Preili on veel nõnda pisi, aga kunagi kaugemas tulevikus on see mu unistus küll. Selle suve eesmärgiks on läbida Saare järve õpperada (3,5km), Tammeluha matkarada (3km), Endla järve matkarada (8km), Alatskivi matkarada (4,5km), Ilmatsalu – Kärevere linnutee õpperada (3,5km), Tiksoja matkarajad (1+2km), Kotka matkarada (6,7km), Kiidjärve kuklasterada (1km).

Foto: loodusegakoos.ee

Sibulatee – ise reklaamivad nad ennast lausega “Üks piirkond, kaks rahvust, kolm kultuuri. Ma usun, et kõige mõnusam on Sibulateed avastada jalgrattal, vähemalt mina tahaksin sinna rattaga sõitma minna. Liivi muuseum, Voronja galerii, AmbulARToorium, Kolkja Vanausuliste muuseum, Kostja sibulatalu, Peipsimaa külastuskeskus, Nina majakas, Alatskivi loss, Siguri muuseum. Kas kõike jõuab ühe päevaga?

Foto: Aron Urb

Sport – tahaksin mängida minigolfi Vihula mõisas,seal on Baltimaade suurim minigolfi väljak. Golfiväljaku radadel võib näha Eesti, Läti ja Lee­du vaatamisväärsusi, seega saab mängu käigus justkui läbi nende riikide reisida. Uusi ja huvitavaid discgolfi radasi lisandub nagu seeni peale vihma, vaja mõni järele proovida. Tenniselahinguid elukaaslasega ootan ka väga. Tahan sõita rulluiskudega hästi palju ringe Tähtvere Spordipargis, teha tutvust mõne minu jaoks uue spordialaga.

Foto: vihulamanor.com

Põhja – Eesti ranniku äär ja Lahemaa – mulle meeldib sõita mööda väikseid mereäärseid teid mööda. Toolse ordulinnuse varemed, Vainupea kabel ja rand, Vergi sadam, Altja kaluriküla, Võsu, imekaunis Käsmu, Viinistu, Purekkari neem, Juminda neem, Hara allveelaevade baas. Tegevust ja vaatamisväärsuseid mitmeks päevaks, samuti nii palju võimalusi ennast merevees jahutada, ohtralt piknikuplatse ja telkimisalasid.

Foto: Kauri Kivipõld

Nüüd sai ikka päris palju asju kirja. Me oleme selline rännuhimuline perekond, kes väga niisama paigal istuda ei oska, ikka tahame midagi aktiivset teha. Kuna õpetajatel on pikem suvepuhkus, siis jaanipäevast augusti viimase nädalani on ka aega laialt käes. Patareid on ju uueks õppeaastaks vaja korralikult ära laadida.

Hullu Teadlase kabinetis, varakambris ja Toomkiriku tornides

Saan uhkusega öelda, et olen ka Tartu Ülikooli vilistlane, suurele ülikooli kokkutulekule ma küll ei plaani minna, aga külastasin täna Toomemäel asuvat Tartu Ülikooli muuseumi, see muuseum tutvustab teaduse ja ülikoolihariduse ajalugu 17. sajandist tänapäevani. Minu arvates pakub muuseum avastamisrõõmu kogu perele. Hommikupoolikul olidki seal peamiselt lapsed koos õpetajatega ringkäiku tegemas ja uusi teadmisi kogumas.

Juba muuseumi fuajees sai skulptuure ja Toomkiriku maketti imetleda ning teha tutvust Foucault`pendliga, mis teeb nähtavaks maakera liikumise.

Foto: muuseum.ut.ee

Tegevust jätkus lausa seitsmele korrusele. Peale pileti ostu suundusin Valgesse saali. Ilus saal, kus võimalik isegi pulmi pidada. Seal saab ülevaate Tartu Ülikooli ajaloost, interaktiivselseinal vahetuvad rektorite portreed, saab lugeda, millised kuulsad külalised on Tartu Ülikoolis külas käinud. Mulle jäid meelde näiteks Aleksander I, Rootsi kroonprints Gustav Adolf ning Dmitri Mendelejev.

Tartu Ülikooli ajaloo muuseumi valge saal. Foto Andres Tennus/Tartu Ülikool

Huvitav oli vaadata vanu fotosid ning lugeda millised teadustööd ja uurimised said alguse just Tartust, näiteks Tähetornist sai alguse mõte mõõta täpselt ära maakera ümbermõõt. Olen harjunud uhkest ja ilusast ülikooli peamajast mööda kõndima, aga peale II maailmasõda 1944. aastal alustati õppetööd näiteks lõhutud akendega kütmata ruumides. Sellist akendeta peamaja fotot oli väga veider vaadata.

Edasi liikusin varakambrisse, kus näituseruum on jagatud viide ossa. Saali keskosas on esemed, mis kõnelevad ülikooli administratiivsest ajaloost ning saali külgmised osad on jaotatud valdkondade kaupa. Mulle meeldis, et varakambris oli hämar, erinevad valguslahendused ja põrandale kirjutatud tsitaadid tekitasid kergelt nõidusliku meeleolu. Vaadata sai seal näiteks Eesti suurimat mündiaaret, rektori kuldserviisi, mündikaalu, Eesti esimest röntgenpilti ning sinilille aastast 1818.

Tartu Ülikooli varakamber TÜ ajaloo muuseumis. Foto Andres Tennus/Tartu Ülikool

Morgensterni saal oli hetkel suletud, muidu saab seal tutvuda tudengiorganisatsioonide ajalooga ning muuseumihoone minevikuga. Muuseumis asub ka Tartu vanim lift, mis töös juba 1928. aastast alates. Ma seekord jätsin selle katsetamise küll vahele, kerge hirm tuli peale.

Ülivinge koht on Hullu Teadlase kabinet, uksel on lausa silt, mis julgustab tegutsema ja uurima. Võib ringi vaadata, lugeda ja mängida, katsuda ja nuusutada, kuulata ja maitsta. Ühesõnaga lasteparadiis. Sealt leiab harivaid mänge, saab mõõteriistu katsuda, vajutada, pöörata, keerata, võluketast keerutada ja mida kõike veel. Igal laupäeval ootab Hull Teadlane lapsi eksperimendihommikutele.

Parroti kabinet asub pööningul, seal sai vaadata Parroti füüsikariistade kogu ja selle kasutusvõimalusi kaasaegses õppetöös. Tagasi alla jõudes läksin müüdavaid meeneid vaatama. Toompoes on müügil väga vahvaid tooteid, sealt saab osta nii raamatuid, suveniire, ehteid, kui ka näiteks “Tähtede sõda” kaardimängu.

Õue minnes ronisin Toomkiriku tornidesse, minu kui kõrgusepelguri jaoks oli see natuke raske, aga sain hakkama. Tartu toomkirik on üks suurimaid ning ainus kahe torniga keskaegne kirik Eestis. Kirikut hakati ehitama 13. sajandil ning seda  täiendati 16. sajandi alguseni. Viimasena valmisid kirikutornid. Liivi sõja ajal kirik purustati ning pole sestsaadik enam kirikuna tegutsenud. 

Alates 2005. aasta kevadest on tornid huvilistele avatud.  Vaade, mis tornist avaneb on turnimist väärt. Näeb sealt nii TÜ ühiselamuid kui ka EMÜ ühiselamuid, Jaani kirikut, Peetri kirikut, Katoliku kirikut kui ka Õlletehase kuivatitorni nagu kogu linn oleks peopesal.

Foto: muuseum.ut.ee

Väga põnev hommikupoolik oli, kindlasti on see muuseum, kuhu võib kaasa võtta ka lapsed, usun, et nad tahaksid Hullu Teadlase juurde jäädagi.

Elistvere loomapargis ja Juulamõisa kohvikus

Elistvere loomapark asutati 1997. aastal, me külastasime parki viimati eelmise aasta suvel. Kuna 1. mai on töövaba päev, siis tahtsime Väikse Preili viia kuhugi ägedasse kohta. Väljavalituks saigi Elistvere loomapark, perepilet maksab kõigest 6.40. Peale piletiostu imetlesime vaatamiseks pandud topiseid ja siis suundusime juba päris loomi vaatama.

Edasipidi teame, et just kevad ongi parim aeg sinna minekuks, suvel on sageli nii palav olnud, et loomad ei tule oma varjualustest väljagi ning puud ja põõsad on nii rohelised ja kohevad, et näed ainult karu peput ja põdra sarvi kuskilt paistmas.

Täna toimetasid kõik loomad aktiivselt ringi, ainult ilveseid ja rebast ei õnnestunud meil näha. Alustasime oma ringkäiku näriliste majast, Väikse Preili ajasid eriti elevile deegud, kes kahekesi koos jooksurattal trenni tegid. Seal on vaatamiseks veel laborihiiri, liivahiiri, hamstreid, merisigu ja tsintsiljasid.

Sealt suundusime piisonite juurde, meid tuli uudistama kolm piisonit, lapsel jälle elevust kui palju. Nugised olid väga hoos ja jooksid pidevalt ringiratast ja hüppasid vastu klaasi. Minu lemmikuks osutus mink, keda ma polnud varem nii lähedalt uudistada saanud.

Veel nägime põtra, metskitsi, kabehirve, kuna metssigu ei tohi katku tõttu loomapargis pidada, siis seal aedades elutsevad praegu tüüringi sikud ja pekingi pardid. Oravad tegid igasuguseid lolluseid ja neid oli päris palju külastajaid vaatamas.

Meie lapse kõige lemmikum oli kindlasti karu, teel koju korrutas aina: “Mõmmi, mõmmi” Karu polnud kade ka, poseeris kenasti ja näitas oma oskuseid.

Peale loomapargi ringkäiku olid kõhud tühjad. Mulle jäi Tartust Elistverre sõites silma Juulamõisa kohviku viit. Sinna me sõitsimegi, ainult kolme kilomeetri kaugusel loomapargist.

Foto: Juulamõis facebook

Sisenedes saime kohe väga sooja vastuvõtu osaliseks. Teenindaja küsis, kas oleme esimestkorda ja tutvustas menüüd ning aitas meil otsused langetada. Sisekujundus oli ka väga hubane ja kasutatud oli huvitavaid detaile, lastejaoks oli kirstutäis mänguasju, mulle meeldis, et eelistatud oli puidust lelusid. Olemas on ka suur väliterass, kus mõnus päikese käes peesitada ja toitu nautida.

Mina sõin Kalevipoja praadi ning elukaaslane riisist kullapada, Väike Preili sõi meie mõlema juurest natukene. Toidud olid väga maitsvad ja portsjonid toekad. Magustoiduks sõime pannkooke, ühed mu elu parimad pannukad 🙂 Kindlasti astume sealt veel läbi, kui sinna kanti asja.