Näitusel “Kaunase Žalgirise varakamber”

Foto: spordimuuseum.ee

Käisime Väikse Preiliga täna Spordi- ja Olümpiamuuseumis, juba veebruarist saati saab seal korvpalliklubi Kaunase Žalgirise trofeesid ja muid märgilisi esemeid vaadata. Näitus jääb Tartus avatuks maikuuni.

Hea uudis kõigile ITIC õpetajakaardi omanikele ka, Spordimuuseumis on kõikidele õpsidele tasuta sissepääs kaardi ette näitamisel garanteeritud. Meil oli seega täitsa tasuta muuseumis käik, sest eelkooliealised saavad ka muuseumipileti täitsa niisama.

Karikad olid ilusad ja uhked, uudistada sai veel erinevaid mängusärke, näiteks on näitusel Arvydas Sabonise võistlusvorm, ta on vist ka ainuke mängija, keda ma niimoodi sealt meeskonnast nimetada oskan.

Foto: spordimuuseum.ee

Mulle meeldis, et näituse kavandamisel oli esile toodud Kaunase võistkonna seotus Eestiga. Sai vaadata Siim – Sander Vene ja ja Priit Vene Leedu meistrisõrmuseid näiteks ning järelkasvumeeskonna karikat, mis võidetud Tartu sügisturniiril. Kossufännid minge uudistama!

Me muidugi ei piirdunud ainult selle näituse vaatamisega, tegime ikka muuseumile ringi peale. Huvitav oleks teada, kas mõni 1,5 aastane on veel sama palju seal muuseumis käinud, kui meie Väike Preili. Kindlad kohad, kus tuleb peatus teha ja laps pildile püüda on pallimeri, hooga jookseb ta ka esikoha pjedestaalile, et Ott Tänaku ja Martin Järveoja vahel poseerida. Palle tuleb ka muidugi väravasse lüüa ja mööda saali laiali vedada.

Barbie 60!

Käisime Väikse Preiliga Mänguasjamuuseumis, et uudistada Barbiede näitust. Barbie nukk tähistas oma 60. juubelit. Ka mul oli lapsena oma 3 – 4 Barbiet, kellega usinalt mängisin. Näitusel oli väga väga palju nukke, ikka mitu mitu sada Barbiet oli imetlemiseks ja nostalgitsemiseks välja pandud.

Nuku looja Ruth Handler on öelnud: “Minu jaoks on Barbie mõte alati olnud anda väikesele tüdrukule võimalus olla nukuga mängides just see, kes ta olla tahab.”  Barbie on rõõmustanud oma olemasoluga miljoneid lapsi, teinud läbi mitmeid muudatusi nii nahavärvis, juuste pikkuses kui ka proportsioonides ning proovinud rohkem kui 200 erinevat ametit. Ta on olnud samaaegselt eeskuju ning ka hea mängukaaslane ning küllap just see viimane on põhjus, miks me saame sel aastal Barbie nuku 60. aastapäeva tähistada. 

Foto: www.mm.ee

Vanimad näitusel olevad nukud pärinevad 1960. aastate algusest. On nii pulma Barbied, erinevate maade nukud, erinevaid ameteid pidavad Barbied jne. Loomulikult ei puudu näituselt ka Barbie peika Ken ning pereliikmed. Juubeliaastaks on valminud kaunis kollektsioonnukk. Minu jaoks oligi kõige põnevam tutvust teha just kollektsiooninukkudega, keda muidu niisama mänguasjapoodides ei näe. Kuskilt uudistest jäi meelde, et sellel aastal tuuakse turule ka esimene ratastoolis Barbie.

Foto: www.mm.ee

Lisaks nukkude vaatamisele saab erinevatele mängualadel ka mängida. Meie Väike Preili sõidutas rõõmuga Barbie roosat autot, uudistas Barbie maja ja kallistas erinevaid mängualal olevaid nukkusid.

Foto: www.mm.ee

Tundus, et näitusele külastamine on väga populaarne ka erinevate lasteaiarühmade seas, kui meie muuseumis olime, oli seal parasjagu lausa kahe rühma jagu lasteaialapsi. Näitus jääb avatuks aasta lõpuni, seega jõuavad ka kaugemal elavad Barbie sõbrad näitust uudistama minna.

FunBowlingus kurikaid loopimas

Foto: www.funbowling.ee

Sõbrakeskuses asuv Fun Bowlingu 10-rajaline bowlingusaal peaks olema omasuguste seas Lõuna – Eesti suurim. Meile elukaaslasega meeldib seal vahel lõõgastumas ja kurikaid sihtimas käia. Viimane kord oli ka Väike Preili kaasas, kuna ta alles 1,5 aastane, siis mängijat temast veel pole, aga ta samal ajal, kui meie mängisime ja kordamööda teda turvasime õppis ära trepist üles alla käimise nii, et samal ajal käsi maha ei toeta. Värvilised kuulid tekitasid temas huvi küll.

Raja broneerisime telefoni teel ette, et mänguaeg ikka kindlalt olemas oleks. Seal saab kasutada ka ülestõstetavaid rajapiirdeid, mis muudavad lastel mängimise lihtsamaks. Saal on suur ja ventilatsioon hea, lisaks bowlingule saab mängida veel piljardit ja lauatennist.

Meie käisime mängimas pühapäeva õhtupoolikul, siis maksis tund aega raja kasutust 19.90. Lisandus veel bowlingukingade rent 1,20 paar. Õpilased ja üliõpilased saavad hea hinnaga mängida argipäevadel kella 18-ni, peavad maksma ainult 9,90 tunni eest.

Märkasin, et palju oli lapsi, kes seal sünnat pidasid. FunBowling pakub erinevaid peopakette. Kaugel pole ju seegi aeg, kus meie Väike Preili tahab kuskil ägedas kohas oma sõpradega sünnipäevapidu korraldada. Tuleb see bowlingu võimalus meelde jätta.

Bowling on minu jaoks mõnus ajaviide, kui tahad kodust välja, aga ilm õues pole väga kutsuv. Saab oma osavust proovile panna, kaaslastega lobiseda, olemas on ka võistlusolukord, aga see on pigem teisejärguline.

Uuenenud AHHAA

Käisime hommikul perega AHHAA Keskuses, seal toimus jaanuaris remont ja teostati mitmeid uuendustöid ning alles eelmisest nädalast on külalised majja jälle oodatud. Kuna teaduspood on hetkel Taskus ja garderoobiala on osaliselt suletud, siis saab 22. veebruarini pileti 25% soodsamalt. Meid need remonttööd küll kuidagi ei seganud ning veetsime keskuses lahedad kaks tundi. Külastajatel on võimalik oma auto tasuta parkida maa-alusesse parklasse või majatagusesse parklasse. AHHAAs leiab küll igas vanuses külastaja endale meelepärast tegevust ning asju, mida uudistada ja katsetada on küll ja veel.

Foto: www.ahhaa.ee

Kõigepealt käisime esimese korruse saalides, alustasime tehnoloogiasaalist. Seal saab rattaga saali kohal sõita, kõikuvasse tunnelisse ma ei läinud, sest süda läks sinna sisenedes kohe pahaks. Väike Preili proovis autodes roolikeeramist ning talle meeldisid üldse kõik eksponaadid, kus oli võimalik erinevaid nuppe vajutada. Mulle meeldis Hobermani kera, saime selle suureks ka, tuleb 186 kilogrammi kokku saada ja kera suurus muutub. Seisime seal mina, elukaaslane, Väike Preili ja kaks sangpommi ning lõigi kogukaaluks täpselt 186. Reaktsioonimängus olin ma endiselt väga kehv, lae alla ennast seekord sikutada ei viitsinud, aga lastele see meeldib väga.

Foto: www.ahhaa.ee

Elusaalis oli Väikse Preili rõõmuks palju veeatraktsioone ning mõeldes pisemate peale on saalis ka ehitusnurk, kus meie laps seekord ei käinud. Nagist saab lastele selga võtta ka vihmamantlid, siis ei saa riided sulistades märjaks. Suurtest akvaariumitest sai erinevaid kalu uudistada lisaks on elusaalis võimalik teha fotot, kus su pea on koos puuviljadega kandikul. Väikse Preili arvates oli see üks eriti naljakas koht. Üles tasuks otsida ka veeprinter ning miks mitte tekitada paar aurukeerist ning tornaadot.

Foto: www.ahhaa.ee
Foto: www.ahhaa.ee

Ajutiste näituste saalis on hetkel “uskumatuna tunduvad optilised illusioonid”. Seal saalis ootab külastajaid mitukümmend optilist efekti ja silmapetet. Väikse Preili jaoks oli see valguse, varjude ja piltide mäng natuke liiast, aga muidu soovitan küll sinna minna. Erinevatel taustadel poseerida meeldis talle küll, meil on nüüd näiteks pilt hästi rõõmsast lapsest hai lõugade vahel.

Foto: www.ahhaa.ee
Foto: www.ahhaa.ee

Teisel korrusel vaatasime TÜ meditsiinikollektsioone, käisime tibupoegi imetlemas, sipelgaid vaatasime ikka ka ning kohvikus “Newton” sõime lõunat. Kohvikus oli mängunurk, kus meie Väike Preili kokkas seni kuni sööki ootasime. Toidud olid kaunis maitsvad ja kõhud said täis, toit toodi päris kiiresti lauda ka.

Foto: www.ahhaa.ee
Foto: www.ahhaa.ee

Kolmandal korrusel vaatasime veel näitust matemaatikanäitust “Ahhaa, kuubis!” Kas te teate näiteks, mis on ahvikalkulaator? Peale liftiga esimesele sõitu oligi koju mineku aeg.

Foto: www.ahhaa.ee

Ka rõdudel ning fuajeedes on erinevaid ja vahvaid eksponaate. AHHAAs on tegevust kindlasti paariks tunniks, aga kuna suuremad lapsed tahavad rohkemaid asju katsetada ja jaksavad kauem ringi joosta, siis soovitan arvestada pigem 3 – 4 tunniga. Osaleda saab ka planetaariumi etendustel ning erinevates töötubades, aga sinna oleks mõistlik varem ette registreerida.

Mulle meeldib AHHAA eriti just sellepärast, et tavalisest muuseumist on seal enam “käed-külge” eksponaate. Vähe on asju, mida saab ainult vaadata, sellepärast on seal ka väikelapsega hea olla, ta võib rahumeeli kõike katsuda.

Lumeeit – Kehra Nukk

Foto: sonumitooja.ee

Ideaalse pühapäeva hommiku juurde kuuluvad minu arvates kaua magamine, perega koos olemine ja muidugi pannkoogid. Meie hommikul küll väga kaua põõnata ei saanud, sest meid ootas midagi palju põnevamat. Jalutasime Teatri Kodusse pannkoogihommikule. Enne maitsvaid pannkooke saime vaadata lastelavastust “Lumeeit”. Tegu oli Kehra Nuku 35 minutilise külalisetendusega.

“Lumeeit” oli lumehõnguline lugu sel­lest, kui­das kor­da­möö­da sa­tu­vad Lumeeide juur­de kaks kae­vu hü­pa­nud pe­re­tü­tart. Vir­ka ka­su­tü­tart, kes ai­tab Lu­meei­del hool­salt lu­me­pat­ju  klop­pi­da, pre­mee­rib Lu­meeit kuld­se kleidiga. Lais­ka pe­re­tü­tart, kes tööd ei taha teha, ka­ris­tab aga Lumeeit pi­gist klei­di­ga. Pese ja nühi palju tahad, pigi maha ei tule.

Meie Väike Preili oli etendusest lummatud, istus 35 minutit liikumatult minu süles ja vaatas lavale. Plakustamismäng ajas teda naerma ka, talle meeldis teatris. Tundus, et teistele saalisviibivatele lastele meeldis ka. Vahepeal mängis muusika, tahvlil sai näha erinevaid tegelasi ning kolm näitlejat suutsid laste tähelepanu köita ning endal hoida.

Meie küll elukaaslasega pärast arutasime, et natuke kahtlase sisuga tükk. Kui tahad Lumeeide juurde pead kaevu hüppama, kui oled virk ja kraps võid kingituseks saada kuldse kleidi. Reaalsuses püüad ju oma last kaevust igati eemalhoida, samas palju tänapäeval Eestis üldse neid lahtiseid kaeve ongi? Vist mitte väga palju.

Peale etendust ostsime pannkooke ja Väike Preili mängis natuke mängunurgas ning käisime Teatri Kodu keldrikorrusel nukumajade näitust ka jälle vaatamas. Oli vahva ja kultuurne pühapäevahommik perega.