Suveplaanid…

Suvi pole enam mägede taga, vaid pool kuud ootust ja ongi juuni. Pruuniks teiseks juuniks ma saada ei looda, aga mingid plaanid on suvekuudeks tehtud küll. Näiteks on just kevadel õige aeg osta pileteid kultuuri-sündmustele ja mängumaadele, ikka selleks, et maksta võimalikult head hinda. Eestimaa loodus pakub ka väga palju võimalusi teha tasuta asju, näiteks meile meeldib väga discgolfi mängida ja matkaradadel käia.

Esialgsed plaanid on siis sellised:

Vudila mängumaa – minule kui täiskasvanule meeldib seal väga, kujutan ette, et meie Väike Preili vaimustub ka sellest kogu pere mängumaast. Seal on suur veepark, loomapark, kus saab lambaid, kitsi paitada ning veel ja veel põnevaid atraktsioone igale eale ja igale maitsele. Ostsin aprillis piletid ära, sain 50% soodsamalt. Täispiletid kõigest 7.- ja Väikse Preili pilet 4.-.

Foto: www.vudila.ee

Cantervilla Lossi mängumaa – teemapark Põlvamaal, kuhu me varem sattunud ei ole. Kodulehel olevad fotod ja atraktsioonide kirjeldus tõotab igatahes lustlikku päeva. Ostsin piletid juba aprillis, alla meetrised lapsed pääsevad tasuta möllama.

Foto: cantervilla.ee

Tallinna Loomaaed – Elistveres käigud on näidanud, et meie Väike Preili on väga suur loomasõber, ise tahan ka väga loomaaeda minna, uut jääkarude elamut vaatama ja üldse eksootilisi loomi uudistama.

Foto: tallinnzoo.ee

Narva – Jõesuu Noorus Spa – ma pole varem sealkandi spaades käinud, ainult Toila Spa on tuttav. Juuli lõpus mõnuleme kolm päeva just Noorus Spaas. Kindlasti jalutame ka Narva linnas ringi, kindluses olen ma kordi käinud, aga Victoria Bastion on uus huviväärsus, mida külastada.

Teatrietendused – hetkel on piletid olemas Tartus toimuvatele suveetendustele “Kirvetüü”, “Kadri” ja “Tsaar Saltaan. Üleküpsenud muinasutt”, aga etendusi, mida veel näha tahaks on oi kui palju.

Foto: Ruudu Rahumaru

Kontserdid – Peipsi Romantika ja Rannabungerja Tuletorni kontserdid sobivad asukoha ja oma aura poolest enim, aga püüame hoopis jõuda Luke mõisa parki Taukari kontserdile ja Tartu laulupeole.

Postitee, Maanteemuuseum, Pizza Olive – Eesti kõige ilusam maantee on minu arvate just see vana Tartu – Võru maantee. Me oleme käinud Maanteemuuseumis ja Pizza Olive pitsasid pean ma Eesti parimateks, aga mida peidab endas Põlva Talurahvamuuseum ning milliseid matkaelamusi pakuvad Tilleoru ning Palojärve matkarada, see vajab alles avastamist. 20. juulil avatakse Maanteemuuseumis uus masinahall. See on elamuslik ekspositsioon sellest, kuidas masinad meid valitsevad ja mil moel ohutult masinaid valitseda. Sätimegi oma Postiteel kulgemise suve teise poolde, et uus näitus ka üle vaadata.

Foto: maanteemuuseum.ee

Metsa ja järve – talvel on nii hea võtta sügavkülmast mustikaid, mets-maasikaid ja teisi marju. Ma ei mäleta, millal me pannkookidele viimati poest ostetud moosi peale oleks pannud, ikka oma korjatud marjadest tuleb see kõige maitsvam suutäis. Nii, et jah, mustikale, vaarikale, maasikale, jõhvikale lähen ma. Ja seened, mmmm, ma võiks iga päev praetud ja marineeritud seeni süüa. Kuna me laps on täielik veehull, siis ujume arvatavasti igal vähegi päikesepaistelisel päeval, enamasti supleme Peipsis ja Emajões. Mind pole kunagi suvine Pärnu rand tõmmanud, aga vot Kauksis tuleb suve jooksul ikka mitmeid kordi käia. Väikestest järvedest on minu lemmik Saare järv Jõgevamaal.

Üritused – Tartu kultuurikalendrist vaatasin, et tulemas on mitmeid üritusi, mida tahaks uudistama minna. Näiteks Tartu Laulupidu, Tartu toidu- ja veinifestival, Emajõe festival, Tartu armastusfilmide festival TARTUFF, Aparaaditehase festival. Jõgevamaa sündmustest jäid silma Tünnilaat, Peipsi järve festival, Võtikvere raamatupidu, vestlusõhtu “Mida mehed tahavad?”, Peipsi toidu tänav 175km, Küüslaugufestival. Kindlasti mõnest eelmainitud üritusest võtame osa ning jagan oma muljeid ka siin blogis.

Foto: tartuff.ee

Matkarajad – RMK matkatee läbimist sellel aastal veel eesmärgiks ei võta, sest Väike Preili on veel nõnda pisi, aga kunagi kaugemas tulevikus on see mu unistus küll. Selle suve eesmärgiks on läbida Saare järve õpperada (3,5km), Tammeluha matkarada (3km), Endla järve matkarada (8km), Alatskivi matkarada (4,5km), Ilmatsalu – Kärevere linnutee õpperada (3,5km), Tiksoja matkarajad (1+2km), Kotka matkarada (6,7km), Kiidjärve kuklasterada (1km).

Foto: loodusegakoos.ee

Sibulatee – ise reklaamivad nad ennast lausega “Üks piirkond, kaks rahvust, kolm kultuuri. Ma usun, et kõige mõnusam on Sibulateed avastada jalgrattal, vähemalt mina tahaksin sinna rattaga sõitma minna. Liivi muuseum, Voronja galerii, AmbulARToorium, Kolkja Vanausuliste muuseum, Kostja sibulatalu, Peipsimaa külastuskeskus, Nina majakas, Alatskivi loss, Siguri muuseum. Kas kõike jõuab ühe päevaga?

Foto: Aron Urb

Sport – tahaksin mängida minigolfi Vihula mõisas,seal on Baltimaade suurim minigolfi väljak. Golfiväljaku radadel võib näha Eesti, Läti ja Lee­du vaatamisväärsusi, seega saab mängu käigus justkui läbi nende riikide reisida. Uusi ja huvitavaid discgolfi radasi lisandub nagu seeni peale vihma, vaja mõni järele proovida. Tenniselahinguid elukaaslasega ootan ka väga. Tahan sõita rulluiskudega hästi palju ringe Tähtvere Spordipargis, teha tutvust mõne minu jaoks uue spordialaga.

Foto: vihulamanor.com

Põhja – Eesti ranniku äär ja Lahemaa – mulle meeldib sõita mööda väikseid mereäärseid teid mööda. Toolse ordulinnuse varemed, Vainupea kabel ja rand, Vergi sadam, Altja kaluriküla, Võsu, imekaunis Käsmu, Viinistu, Purekkari neem, Juminda neem, Hara allveelaevade baas. Tegevust ja vaatamisväärsuseid mitmeks päevaks, samuti nii palju võimalusi ennast merevees jahutada, ohtralt piknikuplatse ja telkimisalasid.

Foto: Kauri Kivipõld

Nüüd sai ikka päris palju asju kirja. Me oleme selline rännuhimuline perekond, kes väga niisama paigal istuda ei oska, ikka tahame midagi aktiivset teha. Kuna õpetajatel on pikem suvepuhkus, siis jaanipäevast augusti viimase nädalani on ka aega laialt käes. Patareid on ju uueks õppeaastaks vaja korralikult ära laadida.

Emadepäeva lõuna Püssirohukeldris

Tahtsime emadepäeva tähistama minna Chez Andre restorani, olen käinud sealt argipäeviti lõunabuffees söömas ja toitude valik on olnud väga rikkalik ning maitseküllane. Kodulehel on kirjas, et nädalavahetustel pakuvad nad 6.- eest desserdi buffeed, kohapeal selgus, et tegelikult see nii siiski pole, juba mõnda aega sellist nädalavahetuse pakkumist ei eksisteeri. Kas on raske siis vastav info kodukalt eemaldada või me oleme ainsad maiasmokad, kellele selline buffee kutsuvana tundub?

Igatahes jalutasime Püssirohukeldrisse, ma pole seal mitu aastat käinud, aga vanasti olid seal maruhead soojad purukoogid. Kohapeal selgus, et neid menüüs enam polegi, nuuks!

Lastesõbralik oli Püssikas küll, Väiksele Preilile toodi kohe paber ja pliiatsid ja ta asus kunsti looma. Menüüs oli meelepäraseid valikuid mitmeid, aga ikka tellisime mehega mõlemad endale kanafileetasku mozzarella ja päikesekuivatatud tomatiga ja ahjukartuli ning marineeritud köögiviljadega. Lapsele tellisime kananagitsad friikartulitega.

Lastepraad tuli üpiski kiiresti, umbes 15 minutit peale tellimuse esitamist. Väga suur ports, maitses hästi ka. Me haruharva tellime või ostame koju friikaid, aga täna ta neid süüa sai. Lõpuks kastis juba oskuslikult kartulit ketsupi sisse enne suhu panemist.

Umbes 30 minutit peale lasteprae toomist saime meie ka lõpuks oma praed kätte. Ma tegelikult ei saanudki aru, millest selline suur ooteaeg, me olime peale avamist esimesed külalised, peale meid tuli väga mitu laudkonda veel, ei kujuta ette kaua nemad lõpuks ootama pidid.

Kahjuks ei ole prae kohta ka häid sõnu öelda. Ma pole toiduga üldse pirts, aga need marineeritud köögiviljad olid nii kõvad, eriti porgand, nagu oleks lihtsalt toorest porgandit söönud. Kartulid olid head, aga kana oli nii vintske ja maitsestamata. Unustati?

Foto: pyss.ee

Mõned head aastad tagasi sattusin sinna ikka tihti sööma ja kõhu sai alati täis ning nuriseda polnud ka millegi üle. Peale tänast ei kõneta kahjuks Püssikas mind enam üldse.

Hullu Teadlase kabinetis, varakambris ja Toomkiriku tornides

Saan uhkusega öelda, et olen ka Tartu Ülikooli vilistlane, suurele ülikooli kokkutulekule ma küll ei plaani minna, aga külastasin täna Toomemäel asuvat Tartu Ülikooli muuseumi, see muuseum tutvustab teaduse ja ülikoolihariduse ajalugu 17. sajandist tänapäevani. Minu arvates pakub muuseum avastamisrõõmu kogu perele. Hommikupoolikul olidki seal peamiselt lapsed koos õpetajatega ringkäiku tegemas ja uusi teadmisi kogumas.

Juba muuseumi fuajees sai skulptuure ja Toomkiriku maketti imetleda ning teha tutvust Foucault`pendliga, mis teeb nähtavaks maakera liikumise.

Foto: muuseum.ut.ee

Tegevust jätkus lausa seitsmele korrusele. Peale pileti ostu suundusin Valgesse saali. Ilus saal, kus võimalik isegi pulmi pidada. Seal saab ülevaate Tartu Ülikooli ajaloost, interaktiivselseinal vahetuvad rektorite portreed, saab lugeda, millised kuulsad külalised on Tartu Ülikoolis külas käinud. Mulle jäid meelde näiteks Aleksander I, Rootsi kroonprints Gustav Adolf ning Dmitri Mendelejev.

Tartu Ülikooli ajaloo muuseumi valge saal. Foto Andres Tennus/Tartu Ülikool

Huvitav oli vaadata vanu fotosid ning lugeda millised teadustööd ja uurimised said alguse just Tartust, näiteks Tähetornist sai alguse mõte mõõta täpselt ära maakera ümbermõõt. Olen harjunud uhkest ja ilusast ülikooli peamajast mööda kõndima, aga peale II maailmasõda 1944. aastal alustati õppetööd näiteks lõhutud akendega kütmata ruumides. Sellist akendeta peamaja fotot oli väga veider vaadata.

Edasi liikusin varakambrisse, kus näituseruum on jagatud viide ossa. Saali keskosas on esemed, mis kõnelevad ülikooli administratiivsest ajaloost ning saali külgmised osad on jaotatud valdkondade kaupa. Mulle meeldis, et varakambris oli hämar, erinevad valguslahendused ja põrandale kirjutatud tsitaadid tekitasid kergelt nõidusliku meeleolu. Vaadata sai seal näiteks Eesti suurimat mündiaaret, rektori kuldserviisi, mündikaalu, Eesti esimest röntgenpilti ning sinilille aastast 1818.

Tartu Ülikooli varakamber TÜ ajaloo muuseumis. Foto Andres Tennus/Tartu Ülikool

Morgensterni saal oli hetkel suletud, muidu saab seal tutvuda tudengiorganisatsioonide ajalooga ning muuseumihoone minevikuga. Muuseumis asub ka Tartu vanim lift, mis töös juba 1928. aastast alates. Ma seekord jätsin selle katsetamise küll vahele, kerge hirm tuli peale.

Ülivinge koht on Hullu Teadlase kabinet, uksel on lausa silt, mis julgustab tegutsema ja uurima. Võib ringi vaadata, lugeda ja mängida, katsuda ja nuusutada, kuulata ja maitsta. Ühesõnaga lasteparadiis. Sealt leiab harivaid mänge, saab mõõteriistu katsuda, vajutada, pöörata, keerata, võluketast keerutada ja mida kõike veel. Igal laupäeval ootab Hull Teadlane lapsi eksperimendihommikutele.

Parroti kabinet asub pööningul, seal sai vaadata Parroti füüsikariistade kogu ja selle kasutusvõimalusi kaasaegses õppetöös. Tagasi alla jõudes läksin müüdavaid meeneid vaatama. Toompoes on müügil väga vahvaid tooteid, sealt saab osta nii raamatuid, suveniire, ehteid, kui ka näiteks “Tähtede sõda” kaardimängu.

Õue minnes ronisin Toomkiriku tornidesse, minu kui kõrgusepelguri jaoks oli see natuke raske, aga sain hakkama. Tartu toomkirik on üks suurimaid ning ainus kahe torniga keskaegne kirik Eestis. Kirikut hakati ehitama 13. sajandil ning seda  täiendati 16. sajandi alguseni. Viimasena valmisid kirikutornid. Liivi sõja ajal kirik purustati ning pole sestsaadik enam kirikuna tegutsenud. 

Alates 2005. aasta kevadest on tornid huvilistele avatud.  Vaade, mis tornist avaneb on turnimist väärt. Näeb sealt nii TÜ ühiselamuid kui ka EMÜ ühiselamuid, Jaani kirikut, Peetri kirikut, Katoliku kirikut kui ka Õlletehase kuivatitorni nagu kogu linn oleks peopesal.

Foto: muuseum.ut.ee

Väga põnev hommikupoolik oli, kindlasti on see muuseum, kuhu võib kaasa võtta ka lapsed, usun, et nad tahaksid Hullu Teadlase juurde jäädagi.

Muumiakambris ja kartseris

Tartu Ülikooli Kunstimuuseum asub ülikooli peahoone vasakus tiivas. Ostsin ühispileti, millega pääsen lisaks Tartu Ülikooli Kunstimuuseumile ka Tartu Tähetorni ning Tartu Ülikooli muuseumi, mis asub ajaloolises toomkirikus. Pileti eest käisin välja 10.- Ühispilet kehtib 30 päeva, seega saate selle kuu jooksul veel mitu muuseumikülastuse postitust.

Muuseum on ainuke Eestis, kus saab antiikkunsti imetleda. TÜ Kunstimuuseum on üks Eesti vanimaid muuseume, loodi vahetult pärast Tartu Ülikooli taasasutamist 1803. aastal. Haruldaseimad eksponaadid on egiptuse muumiad, sumeri ja assüüria kiilkirjatahvlid ning filosoof Immanuel Kanti surimask, mida on teadaolevalt maailmas ainult kaks.

Püsinäituse moodustavad skulptuurid, mis on tehtud kipsist. Kolmes saalis saab neid kreeka arhailise, klassikalise ja hellenistliku kunsti paremaid töid imetleda.


Üks näitus kandis nime “Ülikooli peahoone kunstis”, see näitus alles aprillis avati ning on pühendatud rahvusülikooli 100. aastapäevale. Näitusel eksponeeritakse nii maali, graafikat kui joonistusi ülikooli peahoonest, mis on kahtlemata üks Tartu sümboleid.

2017. aasta veebruarist on avatud muumiakamber, minu jaoks oli see kartseri kõrval kõige põnevam koht. Tegu on Egiptuse hauakambrist inspireeritud näitusega, kus saab vaadata ehtsaid muumiaid.

Piiluda saab ka klassistliku interjööriga aulasse ning pööningul asuvasse tudengikartserisse. Aulas olin mitu korda varem ka käinud, just seal võtsin vastu nii oma bakalaureuse kui ka magistri diplomi.

Ülikooli peahoone pööningul ma polnud kunagi varem käinud, seal on säilinud ajalooline kartseriruum. Varem oli seal 5 kartserit, aga teised hävisid 1965. aasta põlengus, õnneks see üks kartseriruum jäi tulest puutumata ning seintel on säilinud originaaljoonistusi, mille on sinna jätnud 19. sajandi tudengid. Kartseris pidid istuma üliõpilased, kes rikkusid avalikku korda või astusid üle ülikoolis kehtinud käitumisreeglitest. Näiteks Toomemäel ratsutamise eest pidi 5 päeva kartseris elama.

Foto: kunstimuuseum.ut.ee

Kuna ma väga suur kunstifänn ei ole, siis sain kogu muuseumile juba 45 minutiga ringi peale, aga huvitav oli ikka. Hetkel vist olen isegi graafikus ja jõuan selle aasta numbri sees kõikidesse Tartumaa muuseumidesse.

Elistvere loomapargis ja Juulamõisa kohvikus

Elistvere loomapark asutati 1997. aastal, me külastasime parki viimati eelmise aasta suvel. Kuna 1. mai on töövaba päev, siis tahtsime Väikse Preili viia kuhugi ägedasse kohta. Väljavalituks saigi Elistvere loomapark, perepilet maksab kõigest 6.40. Peale piletiostu imetlesime vaatamiseks pandud topiseid ja siis suundusime juba päris loomi vaatama.

Edasipidi teame, et just kevad ongi parim aeg sinna minekuks, suvel on sageli nii palav olnud, et loomad ei tule oma varjualustest väljagi ning puud ja põõsad on nii rohelised ja kohevad, et näed ainult karu peput ja põdra sarvi kuskilt paistmas.

Täna toimetasid kõik loomad aktiivselt ringi, ainult ilveseid ja rebast ei õnnestunud meil näha. Alustasime oma ringkäiku näriliste majast, Väikse Preili ajasid eriti elevile deegud, kes kahekesi koos jooksurattal trenni tegid. Seal on vaatamiseks veel laborihiiri, liivahiiri, hamstreid, merisigu ja tsintsiljasid.

Sealt suundusime piisonite juurde, meid tuli uudistama kolm piisonit, lapsel jälle elevust kui palju. Nugised olid väga hoos ja jooksid pidevalt ringiratast ja hüppasid vastu klaasi. Minu lemmikuks osutus mink, keda ma polnud varem nii lähedalt uudistada saanud.

Veel nägime põtra, metskitsi, kabehirve, kuna metssigu ei tohi katku tõttu loomapargis pidada, siis seal aedades elutsevad praegu tüüringi sikud ja pekingi pardid. Oravad tegid igasuguseid lolluseid ja neid oli päris palju külastajaid vaatamas.

Meie lapse kõige lemmikum oli kindlasti karu, teel koju korrutas aina: “Mõmmi, mõmmi” Karu polnud kade ka, poseeris kenasti ja näitas oma oskuseid.

Peale loomapargi ringkäiku olid kõhud tühjad. Mulle jäi Tartust Elistverre sõites silma Juulamõisa kohviku viit. Sinna me sõitsimegi, ainult kolme kilomeetri kaugusel loomapargist.

Foto: Juulamõis facebook

Sisenedes saime kohe väga sooja vastuvõtu osaliseks. Teenindaja küsis, kas oleme esimestkorda ja tutvustas menüüd ning aitas meil otsused langetada. Sisekujundus oli ka väga hubane ja kasutatud oli huvitavaid detaile, lastejaoks oli kirstutäis mänguasju, mulle meeldis, et eelistatud oli puidust lelusid. Olemas on ka suur väliterass, kus mõnus päikese käes peesitada ja toitu nautida.

Mina sõin Kalevipoja praadi ning elukaaslane riisist kullapada, Väike Preili sõi meie mõlema juurest natukene. Toidud olid väga maitsvad ja portsjonid toekad. Magustoiduks sõime pannkooke, ühed mu elu parimad pannukad 🙂 Kindlasti astume sealt veel läbi, kui sinna kanti asja.

Supilinna kohvikutepäeval

XVIII Supilinna päevad lõpetasid oma programmi avatud hoovide päevaga. Supilinlased avasid oma ukse, väravad ja südamed ning pakkusid ülimaitsvaid roogi hoovikohvikutes. Väga palju tartlasi oli täna Supilinnas liikvel, nii ka meie pere.

Alustasime oma kohvikute ringkäiguga Tähtvere tänavalt, retrohõnguline garaazikohvik aadressil Tähtvere 3 on meile juba eelmisest aastast tuttav. Seekord maitsesime beseerulli ja Aleksandri kooki, küpsetised nägid väga isuäratavad välja ja maitsesid ka hästi.

Marja ja Tähtvere nurgal oli väga populaarne Marja jäätisepang. Lihtsalt nii heale ja geniaalsele ideele üles ehitatud kohvik. Valid, millist jäätist sa soovid, kisad oma eelistuse kolmanda korruse aknast paistvale müüjale. Ta laseb nööriga pange jäätistega alla, teise pange asetad raha. Müüja tõmbab rahaämbri üles ja tehing ongi tehtud. Kahtlemata laste lemmik kohvik. Kuna tuul oli päris külm ja Väiksel Preilil pisike köha ka kallal, siis me seekord jätsi ei ostnudki.

Järgmise peatuse tegime Herne 55 aknakohvik Don Hernez´es. Mehhikopärased toidud olid ülimaitsvad ning apelsinilimps sobis sinna kõrvale joogiks väga hästi. Tacokorvike rebitud lihaga maitses ka Väiksele Preilile väga, minu ja elukaaslase lemmikud olid Quesadillad, neid oleks võinud sööma jäädagi.

Herne tänaval põikasime veel sisse ühte sisehoovi, kus tegutsesid kõrvuti supikohvik Suhvik ning aus ja maitsev eestimaise tänavatoidu kohvik. Me maitsesime sealt burgerit ja friikaid. Friikartulid olid mõnusalt krõbedad ja hea kastmega, kahjuks burger ei maitsenud meile üldse. Väga rasvane ja see hakkliha nagu ei sobinud burksi vahele, oleks eelistanud klassikalisemat varianti.

Viimase peatuse tegime Lepiku 3 kohvikus Köömen. Kui eelneval aastal tundus, et Jäätisepang on kõige popim koht, siis julgen väita, et selle aasta kõige külastajaterohkem kohvik on just Köömen. Seal oli väga huvitavaid Süüria toite, millest ma polnud varem kuulnudki. Kahju, et me sinna nii hilja sattusime, kõhud olid juba nii täis ja Väikse Preili uneaeg pressis peale, seega me sealt midagi ei maitsnudki. Kui järgmine aasta ka tegutsevad, siis alustame ringkäiku nende juurest.

Näitusel “Kaunase Žalgirise varakamber”

Foto: spordimuuseum.ee

Käisime Väikse Preiliga täna Spordi- ja Olümpiamuuseumis, juba veebruarist saati saab seal korvpalliklubi Kaunase Žalgirise trofeesid ja muid märgilisi esemeid vaadata. Näitus jääb Tartus avatuks maikuuni.

Hea uudis kõigile ITIC õpetajakaardi omanikele ka, Spordimuuseumis on kõikidele õpsidele tasuta sissepääs kaardi ette näitamisel garanteeritud. Meil oli seega täitsa tasuta muuseumis käik, sest eelkooliealised saavad ka muuseumipileti täitsa niisama.

Karikad olid ilusad ja uhked, uudistada sai veel erinevaid mängusärke, näiteks on näitusel Arvydas Sabonise võistlusvorm, ta on vist ka ainuke mängija, keda ma niimoodi sealt meeskonnast nimetada oskan.

Foto: spordimuuseum.ee

Mulle meeldis, et näituse kavandamisel oli esile toodud Kaunase võistkonna seotus Eestiga. Sai vaadata Siim – Sander Vene ja ja Priit Vene Leedu meistrisõrmuseid näiteks ning järelkasvumeeskonna karikat, mis võidetud Tartu sügisturniiril. Kossufännid minge uudistama!

Me muidugi ei piirdunud ainult selle näituse vaatamisega, tegime ikka muuseumile ringi peale. Huvitav oleks teada, kas mõni 1,5 aastane on veel sama palju seal muuseumis käinud, kui meie Väike Preili. Kindlad kohad, kus tuleb peatus teha ja laps pildile püüda on pallimeri, hooga jookseb ta ka esikoha pjedestaalile, et Ott Tänaku ja Martin Järveoja vahel poseerida. Palle tuleb ka muidugi väravasse lüüa ja mööda saali laiali vedada.

Barbie 60!

Käisime Väikse Preiliga Mänguasjamuuseumis, et uudistada Barbiede näitust. Barbie nukk tähistas oma 60. juubelit. Ka mul oli lapsena oma 3 – 4 Barbiet, kellega usinalt mängisin. Näitusel oli väga väga palju nukke, ikka mitu mitu sada Barbiet oli imetlemiseks ja nostalgitsemiseks välja pandud.

Nuku looja Ruth Handler on öelnud: “Minu jaoks on Barbie mõte alati olnud anda väikesele tüdrukule võimalus olla nukuga mängides just see, kes ta olla tahab.”  Barbie on rõõmustanud oma olemasoluga miljoneid lapsi, teinud läbi mitmeid muudatusi nii nahavärvis, juuste pikkuses kui ka proportsioonides ning proovinud rohkem kui 200 erinevat ametit. Ta on olnud samaaegselt eeskuju ning ka hea mängukaaslane ning küllap just see viimane on põhjus, miks me saame sel aastal Barbie nuku 60. aastapäeva tähistada. 

Foto: www.mm.ee

Vanimad näitusel olevad nukud pärinevad 1960. aastate algusest. On nii pulma Barbied, erinevate maade nukud, erinevaid ameteid pidavad Barbied jne. Loomulikult ei puudu näituselt ka Barbie peika Ken ning pereliikmed. Juubeliaastaks on valminud kaunis kollektsioonnukk. Minu jaoks oligi kõige põnevam tutvust teha just kollektsiooninukkudega, keda muidu niisama mänguasjapoodides ei näe. Kuskilt uudistest jäi meelde, et sellel aastal tuuakse turule ka esimene ratastoolis Barbie.

Foto: www.mm.ee

Lisaks nukkude vaatamisele saab erinevatele mängualadel ka mängida. Meie Väike Preili sõidutas rõõmuga Barbie roosat autot, uudistas Barbie maja ja kallistas erinevaid mängualal olevaid nukkusid.

Foto: www.mm.ee

Tundus, et näitusele külastamine on väga populaarne ka erinevate lasteaiarühmade seas, kui meie muuseumis olime, oli seal parasjagu lausa kahe rühma jagu lasteaialapsi. Näitus jääb avatuks aasta lõpuni, seega jõuavad ka kaugemal elavad Barbie sõbrad näitust uudistama minna.

FunBowlingus kurikaid loopimas

Foto: www.funbowling.ee

Sõbrakeskuses asuv Fun Bowlingu 10-rajaline bowlingusaal peaks olema omasuguste seas Lõuna – Eesti suurim. Meile elukaaslasega meeldib seal vahel lõõgastumas ja kurikaid sihtimas käia. Viimane kord oli ka Väike Preili kaasas, kuna ta alles 1,5 aastane, siis mängijat temast veel pole, aga ta samal ajal, kui meie mängisime ja kordamööda teda turvasime õppis ära trepist üles alla käimise nii, et samal ajal käsi maha ei toeta. Värvilised kuulid tekitasid temas huvi küll.

Raja broneerisime telefoni teel ette, et mänguaeg ikka kindlalt olemas oleks. Seal saab kasutada ka ülestõstetavaid rajapiirdeid, mis muudavad lastel mängimise lihtsamaks. Saal on suur ja ventilatsioon hea, lisaks bowlingule saab mängida veel piljardit ja lauatennist.

Meie käisime mängimas pühapäeva õhtupoolikul, siis maksis tund aega raja kasutust 19.90. Lisandus veel bowlingukingade rent 1,20 paar. Õpilased ja üliõpilased saavad hea hinnaga mängida argipäevadel kella 18-ni, peavad maksma ainult 9,90 tunni eest.

Märkasin, et palju oli lapsi, kes seal sünnat pidasid. FunBowling pakub erinevaid peopakette. Kaugel pole ju seegi aeg, kus meie Väike Preili tahab kuskil ägedas kohas oma sõpradega sünnipäevapidu korraldada. Tuleb see bowlingu võimalus meelde jätta.

Bowling on minu jaoks mõnus ajaviide, kui tahad kodust välja, aga ilm õues pole väga kutsuv. Saab oma osavust proovile panna, kaaslastega lobiseda, olemas on ka võistlusolukord, aga see on pigem teisejärguline.

Sünnipäev lastesõbralikus Ylicoolis

Foto: ylicool.ee

Kohvik-lounge Ylicool on vist Tartu kõige lastesõbralikum toidukoht. Kohvikul pole mitte lihtsalt lastenurk mänguasjadega, vaid lausa eraldi asuv suur ja hubane lastetuba, kus pere pisematel hea möllata, mängida ja joonistada. Lastetoast saab minna ka vanema/lapse kambrisse, kus hea mähkmeid vahetada. Mähkmed ja niisked salvrätid on kohapeal olemas, kõigele on mõeldud. Rääkimata toitudest – on eraldi nii beebide kui ka lastemenüü. Lapsele toodi küsimata söögitool, pliiatsid, menüü värvimiseks ning pusle ka lauda. Selles toidukohas on lapsed ikka väga oodatud.

Foto: ylicool.ee

Meie käisime Ylicoolis vanaema juubelit tähistamas. Laua broneerisin mugavalt kodulehe kaudu. Sellel õhtupoolikul oligi restorani külastajateks kolm suuremat seltskonda, kes kõik arvatavasti sünnipäevi pidasid. Toitude ooteaeg ei olnud üldse pikk ning teenindus oli väga meeldiv.

Toidud olid imeilusalt serveeritud ja maitsesid fantastiliselt. Eelroaks tellisime suupistevaagna ja Andre Farmi juustuvaliku. Mulle maitsesid eriti juustud ja kala, maasikad ning üks kaste, mida me kohe tuvastada ei suutnud, teenindaja ütles, et see on peedi ketsup. Pearoaks sõin krõbeda nahaga Vapramäe forelli. Krõbe nahk oli eriti maitsev, kala oli minu jaoks natukene soolane, aga kala kõrval olevad kuskuss ja spinatipüree olid väga maitsvad. Desserdiks valisin valge šokolaadi- vaarika mousse, mis oli ka suurepärane valik. Laps sõi isukalt koorest munapastat lihapallidega ning rüüpas “Susliku” kokteili kõrvale. Kogu laudkond jäi toitudega väga rahule.

Mul on hea meel, et ma “Maitsev Tartu” kampaania käigus sinna õhtustama sattusin, sest see on tõesti koht, mida tahaks külastada veel ja veel. Lisaks maitseelamustele on tagatud ka meeldiv mänguaeg lapsele. Ilma mängutoa võimaluseta oleks vist keeruline olnud 2,5 tundi 1,5-aastast last lõbustada nii, et ta teisi õhtusöögi nautijaid ei segaks.