Tsaar Saltaan. Üleküpsenud muinasjutt- Emajõe Suveteater

Tsaar Saltaan esietendus juba eelmisel suvel, aga siis ma seda vaatama ei jõudnud. Etendust mängitakse Tartus Pühade Aleksandrite kiriku tagaaias, ma polnud selle pühakoja olemasolust varem teadlik. Sellepärast mulle suveetendused meeldivadki, et satun kohtadesse, kus varem pole käinud. Kindlasti oli see ka esimene kord, kui ma läksin suveteatrisse talvejopes. Koju jõudes olid varbad ikkagi külmunud, aga kuum tee parandas asja.

Foto: Ruudu Rahumaru

Puškini muinasjutt  “Tsaar Saltaan” on lavastatud Kaili Viidase poolt. Kodulehel on tüki kohta öeldud nii: “Viidase tõlgendus saab alguse hetkest, mil tsaar Saltaan on surnud. Tsaaritar, kangur ja kokapiiga on aga elus, tõsi küll kohutavalt, lausa koostlagunemiseni vanad, kuid seletamatul kombel endiselt lummavad ja kaunid. Nüüd, peielauas, on neil võimalik üksteisele ausalt silma vaadata ja kaua hingeshoitu välja paisata.Tsaari peied on pidu, millega saab läbi üks pikk ja kurnav muinasjutt. Õhk saab olema paks emotsionaalselt purtsatavatest kannatustest ja hingematvalt magusast kõikehävitavast armastusest. Kirg seguneb väsimusega, baranka samovariga, armastus vihkamisega, Luik Gvidoniga, argine muinas-jutulisega. Lavastuses kõlavad Puškini surematud värsid, põimudes koos muusikaliste vahepalade ja grotesksete intermeediumitega teatri-elamuseks.”

Minu arvates oli valitud väga sobiv mängupaik, see kiriku taga aed ja kirik ise oma tornide ja kuplitega mõjus nõiduslikult. Ma pole niipalju samovare kunagi varem näinud, kogu lavakujundus meeldis mulle, selliseid pitsilisi rätikuid tahaks endalegi.

Naerda sai palju, peaosalised Marika Barabanštšikova Vanemuisest, Karin Tammaru Endlast ja Terje Pennie Ugalast  kehastusid pidevalt ümber erinevateks karakteriteks. Minu arvates tegid nad seda suurepäraselt ja nende tantsud ja laulud sobisid näidendit hästi ilmestama. Imelised näitlejad! Ka neljas naine, kelle nägu paljastus alles kummarduma tulles, pani endale kaasa elama, annab ikka käia nii krõnksult ringi. Meeldisid ka muusikud, kes omalt poolt etendusele hoogu lisasid. Kogu tervik oli sümpaatne ja maitsekas.

Kokkuvõttes oli tegu ühe mõnusa naeruteraapiaga, oli lõbus õhtu, aga suvi palun tule tagasi. Augustis lähen vaatama ka Emajõe Suveteatri teist etendust “Kadrit”. See oli mu lemmik raamat kunagi, ootan huviga, mida nad lavale toovad.

Eesti suurimas muuseumis ehk käisin ERMis

Ma käisin Eesti Rahva Muuseumis (ERM) paar nädalat peale seda, kui see suur ja võimas uus maja 2016. aastal Raadil avati. Meil oli giidiga tellitud ekskursioon ja me sõna otseses mõttes jooksime muuseumi läbi ja põhi lause, mis mul giidi jutust meelde jäi oli: “Väga kiire on, me peame kiirustama…”

Nüüd läksime muuseumisse perega, sai rohkem ja rahulikumalt ringi uudistada. Väike Preili küll veidi dikteeris seda kuhu ja millal minna, aga üldiselt oli ta väga tubli. Me seekord küll vahetuvate näituste saali ei jõudnud, aga Eesti kultuuriloo püsinäitus “Kohtumised” ja Soome-ugri püsinäitus “Uurali kaja” on nüüd kenasti vaadatud ja läbi käidud. Uurali kaja mõjus nagu rohkem, meeldis helitaust ja “sinine kaladega põrand” ja kogu tervik oli kuidagi mõnusam. “Kohtumiste” helitaustad mõjusid kohati natukene tüütu mürana, aga muidu oli see ka huvitavalt üles ehitatud sai kõndida tänapäevast kiviaega.

Foto: erm.ee

ERMi puhul mulle meeldib avarus, 6000 ruutmeetrit teevad sellest ülekaalukalt suurima Eesti muuseumi. Jagub puhkenurki ja lisaks muuseumile on majas ka restoran, kohvik, muuseumipood, teatrisaal, konverentsisaalid, rahvakultuuriteabekeskus ja raamatukogu.

Nii suures muuseumis ei jõua kõike ülipõhjalikult uudistada ja meelde ei jää ammugi kõik, aga siin mõned asjad/lood, mis mulle meeldisid.

Kukruse emand – elas millalgi 12. sajandi lõpul ja 13. sajandi algul Ida – Virumaal Kukrusel. 2009. aastal avastati teeehituse ajal Kukruse laibakalmistu. Päästekaevamistel leiti umbes 50 inimese matused, aga just see naine võeti koos ümbritseva pinnasega (3 tonni) laborisse kaasa. Puhastati, dokumenteeriti, konserveeriti ja toodi muuseumisse.

Saja aasta tagune Eesti fotodel – ERM lähetas 1913. aastal fotograaf Johannes Pääsukese kogumisretkele, ta pidi tegema ülesvõtteid kodumaa huvitavatest paikadest. Fotosid läbi aastate on ju ikka ja alati tehtud, aga väga huvitav on suurelt interaktiivselt ekraanilt vaadata, milline nägi 100 aastat tagasi välja Ülikooli peahoone või näiteks raekojaplats või hoopiski Laiuse lossivaremed.

Kogemusruum – näitab millised on Eesti elanike liikumisharjumused 21. sajandil. Põhiteljeks on 2015. aasta elanike igapäevane paiknemine ja liikumine. Välja on toodud inimeste liikumine laulupeo ajal, jaanipäeval ja päris vahva vaadata, kui vara Peipsi ääres kalamehed hommikuti liikuma hakkavad, et järvele minna ja kust nad siis sinna Mustvee ja Räpina kanti kõik kokku sõidavad.

Vaibamuusika – rida-realt korduvad vaibakirja motiivid väikeste variatsioonidega panevad iga vaiba rääkima oma lugu.Muusik Peeter Rebase loodud vaibamuusika mängija on ühendatud ERMi vaibakogu digitaliseeritud andmebaasiga, aga võimaldab igaühel sündmuspaigal ka oma mustrilise eseme häält kuulda.

Foto: erm.ee

Karjala saun – lihtsalt seal sees olles tuli suur tahtmine istuda samasuguses saunas ja leilitada ning vihelda.

Nutivoodi – vot see ajas Väikse Preili ikka totaalselt segadusse. Pikutas mõnusalt voodis ja kui püsti tõusis nägi voodil lebamas täpselt samasugust tüdrukut nagu tema. Mis toimub? Voodist tõustes näed, et voodi on meelde jätnud nii teie kehakuju kui ka näo.

Keelekatel – näitus, kus saab näha, kuidas eesti keel on aja jooksul muutunud. Saab kuulata, kuidas on rääkinud eripaikade eestlased. Lisaks on ekraanid, kus saab ise sõnu teha ja mõistatada sõnade tähendusi, isegi viipekeelt saab õppida.

2015. aasta tüüpilisemad jõulukingitused – juba nüüd 4 aastat hiljem tundusid osad asjad unustuste hõlma vajunud olevatena. Koeratüdruk Lotte on muidugi praegu ka sama pop kui siis.

Kõike nähtut ei suuda sõnadesse panna, oma silm on ikka kuningas. Iga eestlane võiks Eesti Rahva Muuseumis ikka korra elus ära käia.

Peale näituste vaatamist käisime seal samas asuvas kohvikus söömas. Borsi supp oli väga maitsev. Ja siis läksime Väikse Preili rõõmuks laste ERMi ehk mängutuppa. Palju rahvusmustrilisi lebopatjasid, lambanahad, kiikhobused, puidust mänguasjad, talle igatahes väga meeldis selline rahvuslik mängunurk. Enne väljumist vaatasime korraks ka muuseumipoodi, ka seal oli väga huvitavaid asju. Tuleb teinekord tagasi minna.

Mänguasjamuuseumi kuldkliendid

Jah, me käisime täna jälle Tartu Mänguasjamuusemis. Me satume sinna vist küll vähemalt kuus korra, laps muidugi käiks iga päev, kui me võimaluse annaksime. Väike Preili oli hommikust saati ülevas meeleolus ja ootas kannatlikult, et kell juba ometigi 11 saaks ja muuseum avataks.

Käisime esmalt läbi püsinäitused, enim meeldivad lapsele muidugi kohad, kus saab asju katsuda ja leludega mängida, klaasi taga olevad asjad on veel igavad. Kõige põnevamad on tema jaoks üleskeeratavad mänguasjad, ta vaimustub nendest asjadest alati. Lotte multikaid tuleb ka vähemalt kaks osa vaadata.

Barbie näitusel avastasime mänguala, mis meil varasematel kordadel on märkamata jäänud. Disainerinurk, kus saab Barbiele riided kavandada ja mannekeeni ka riietada. Barbie nukke on näitusel muidugi sadu ja sadu, väärikas 60. juubeli tähistamine kindlapeale. Laulu- ja tantsupeo järelkajana oli vahva vaadata Barbie nukke erinevate riikide rahvariietes.

Viimane ja kõige pikem peatus on meil alati mängutoas. Väikeste laste paradiis. Kui varem vaimustus meie peaaegu kahe aastane eelkõige just kööginurgast, siis nüüd on kindel lemmik kostüüminurk. Kui sobiv kostüüm välja valitud, siis peab kindlasti koos mõmmidega poseerima.

Esmakordselt külastasime ka muuseumi õueala. Seal on liivakast, auto ja võimalus istuda laeva, hobuse peale ja vankrisse. Juba sellel kuul esietendub õuealal ka suveteater “Pettson ja Findus telkimas”.

Täna oli muuseumis päris palju külastajaid, siginat-saginat jätkus igasse ruumi.

Tartu linna päev

Käisin Väikse Preiliga Tartu linna päeva tähistamist uudistamas. Jalutasime hommikul Vanemuise teatri Shakespeare`i kohviku terrassile, kus sai koos linnapeaga hommikukohvi nautida. Kohvist me ei hooli, aga tüki kooki sõime küll kahepeale ära.

Vanemuise mäe alla Ülikooli tänavale oli laste rõõmuks tehtud suur liivakast, ma arvan, et ajutine? Väike Preili mängis seal veidi, kohe seal samas tänaval olid üles rivistatud ka tuliuued gaasibussid, mis märgivad uue ajastu saabumist Tartu ühistranspordis.

Vanemuise teatri terassil oli õuemüük ÕUKA ehk mida Oskarid ostaksid. Kauplejaid ei olnud eriti palju, aga meil Väikse Preiliga väga vedas ja ma skoorisin talle kolm ägedat lauamängu kuue euro eest. Tasus minna! Tänane õhtupoolik on ainult nende mängude seltsis kulgenud.

Pallitralli ja muid üritusi me vaatama ei jäänud, sest tahtsin lapse lõunaune ajaks kodus olla. Tartu linna päeva raames toimub veel lõunal ja õhtulgi põnevaid üritusi, mida vaatama/kuulama minna. Näiteks öösel saab Hansa kooli staadionil tasuta filmi “Võta või jäta” vaadata ja päeval on ooperisümbioosid pealtvaatajaid tasuta ootamas.

Vihmaste ilmade meelelahutus

Oleme juba nii ära harjunud, et iga päev saab tunde õues veeta – jalutada, mänguväljakuid külastada, rannas käia jne. Kaks vihmast ilma järjest ja meie Väike Preili muutus toas rahutuks. Õnneks on Tartus palju ägedaid kohti, kus aega veeta.

Eile käisime Marakratis mängimas. See mu lemmik mängutuba Tartus, kuigi jah, kõiki me pole veel jõudnud külastada. Marakratt asub Kvartali 4. korrusel, on Vspa naaber. Väike Preili on nüüd nii boss, et talle sobivad ronimiseks ja liulaskmiseks ainult suured torud ja takistusrajad. Seega ma saan ka ennast liigutada ja seal hullata, sest üksinda ta veel ei oska, mitte et mulle see keerdtoru väga meeldiks.

Mina käisin hommikul veel lapsele kirbukates asju otsimas. Põnnilt Põnnile kirbukast sain ühtteist riidekraami ja Aparaaditehase kirbukas 2. koht oli müügil väga ilus seelik, mis Väiksele Preilile täpselt paras. Tahtsin sealt Aardla ristist elektrirattaga koju tulla, äpp näitas, et seal lähedal parklates on rattaid. Kohale jõudes selgus muidugi, et äpp valetas ja rattaid parklas 0. Kui ma olin kaks parklat läbi käinud ja vihmas jalutades Aparaaditehasesse jõudsin, siis selgus, et ka seal parklas pole ühtegi ratast, seega kasutasin ikka linnaliini bussi. Kaubamaja juurest sain ratta, seal parklas oli ka ainult mõni üksik ratas. Kus kõik rattad on saanud??

Täna läksime peale ärkamist kohe Vspa veekeskusesse. Seal on ikka nii mõnus. Vspa oli vahepeal väiksel remondipausil, kiitus neile, et nad oma spaakeskust igal aastal värskendavad. Nüüd on olemas infrapunasaun, 15 minutit seal saunas maksab 3.- Gaasikerisega aroomisaunas on lava uuendatud ja ilusad puidust väiksed pingikesed lisatud. Üldse oli kõikides saunades nii mõnus, eriti nautisin seekord Türgi saunas pikutamist, tundsin kuidas kuumus selga paitab. Uus on vist ka spordituba? Vähemalt ma pole seda võimalust varem tähele pannud.

Foto: vspa.ee

Väike Preili on nüüd nõus kätistega basseini tulema, see teeb tema valvamise märgatavalt lihtsamaks ja ta saab ennast iseseisvamana tunda ja ringi sulberdada. Ma ei tea, kas veel on olemas nii pisikesi, kes on nii suured veesõbrad. Ta lihtsalt ujuks iga päev mitu tundi.

Peale ujumist olid kõhud väga tühjad ja suundusime samas keskuses asuvasse Vapianosse. Ma käin seal külalltki sageli, mulle meeldib nende kaardisüsteem, siis ei pea menüüsid ootama ja pärast ei pea arvet ootama. Päevapastasid oli viis, need kõik maksid 5.50. Ma proovisin esimestkorda Pomodora pastat ja mulle maitses, mõnusalt tomatine suutäis.

Õhtul ootab mind veel Vanemuise “Kirvetüü” esietendus, hea et see suvelavastus ei toimu vabas õhus, vaid hoopis Kammivabriku sündmuskeskuses. Tegelikult ootame päikselisi päevi, et saaks randa ja Vudilasse 🙂