Werneris brunchil

Käisime Väikse Preili ja vanaemaga Mänguasjamuuseumis mängimas, peale seda olid kõigil kõhud tühjad ja otsustasime kohvikus Werner keha kinnitada. Rahvast oli kohvikus väga palju, sammusime teisele korrusele, kus oli palju rahulikum ning teenindamine toimus lauast. Väiksele Preilile toodi kohe söögitool ja ta istus seal õnnelikult ja uudistas ümbrust seni kuni me menüüga tutvusime.

Werner pakub nädalavahetusel kuni kella 14.00ni hommikumenüüd, valik on üpriski suur. Mina sõin omletti ja pannkooke, vanaema mune benedicti moodi ning magustoiduks tellis ta samuti pannkoogid ja Väike Preili sai kõigest ampse. Pannkoogid olid ta erilised lemmikud.

Toidud olid väga maitsvad, ooteaeg lühike ning teenindus väga lapsesõbralik. Väiksele Preilile toodi kõrs, et oleks lahedam juua ning ühel hetkel, kui ta veidi rahutuks muutus, siis tõi naeratav teenindaja raamatu, mida laps uudistada sai. Kohvikust lahkudes anti talle kaasa üks joonistus, mida võimalik kodus värvida.

Foto: Werner facebook
Foto: Werner facebook

Oli meeldiv brunch, teinekordki! Muidu me käime Werneris alati kooke ostmas, aga vahelduseks oli tore seal ka midagi muud süüa. Lahkudes õgisin silmadega kooke, torte ka, aga kõht oli nii täis, et ei jaksanud isegi maiuste kaasa ostmise peale mõelda.

Maitsev Tartu – YliCool

“Maitsev Tartu” on maitseelamuste kampaania, mis toimub juba viiendat korda. 14 Tartu restorani pakuvad veebruari jooksul hõrgutavat ja erilist kolmekäigulist einet, mis maksab 21 eurot ning on valmistatud võimalikult kodumaisest toorainest.

Meie jaoks oli see esimene kord sellisel õhtusöögil osaleda, aga üritusest olin kuulnud muidugi ka varem, sest on see ju üks tartlaste lemmikumaid ettevõtmisi.

Ma tutvusin menüüdega ja valisin välja restorani YliCool, me polnud elukaaslasega seda Ülikooli tänaval asuvat toidukohta varem külastanud. Tegemist on väga hubase ja peresõbraliku restoraniga, seal on lastele lausa oma mängutuba ning on olemas nii laste kui ka beebidemenüü, uhke värk!

Meie eelroaks oli kergelt mädarõikane sous vide karpkala filee isetehtud kohupiima, tatrapliini, murulaugu-spinati majoneesi ja kitsejuustu tšipsiga. Väga hea roog, kala oli maitsev, tatrapliin sobis hästi sinna kõrvale ning kastmed lisasid roale särtsu. Eelroog nägi imeilus välja ka.

Foto: Silver Gutmann

Pearoaks sõime kadakase mekiga suitsust sea sisefileed juurselleri-õunapüree, sibulamoosi ning röstitud suhkruherne-bataadi-baklažaani ja lehtkapsa seguga. Sisefilee ja püree meeldisid mulle küll, sibulamoos oli minu arvates selle roa täht. Kahjuks mulle bataat ja baklažaan ei meeldinud üldse. Bataat oli nii kõva ja baklažaan väga õline. Kokkuvõttes hindan roa keskmiseks.

Foto: Silver Gutmann

Magustoiduks serveeriti karusmarja crème brûlée marineeritud brändiste marjadega. Tahaks veel! Crème brûlée  oli hea, marjad lisasid magustoidule mõnusat hapukust, imehea lõpetus õhtusöögile.

Foto: Silver Gutmann

Meie jäime oma Maitsva Tartu einestamisega väga rahule. Soovitan laua ette broneerida, sest veebruaris on väljas õhtustamine pop.

Rohkem infot osalejate ja menüüde kohta: http://www.maitsevtartu.ee/

Uuenenud AHHAA

Käisime hommikul perega AHHAA Keskuses, seal toimus jaanuaris remont ja teostati mitmeid uuendustöid ning alles eelmisest nädalast on külalised majja jälle oodatud. Kuna teaduspood on hetkel Taskus ja garderoobiala on osaliselt suletud, siis saab 22. veebruarini pileti 25% soodsamalt. Meid need remonttööd küll kuidagi ei seganud ning veetsime keskuses lahedad kaks tundi. Külastajatel on võimalik oma auto tasuta parkida maa-alusesse parklasse või majatagusesse parklasse. AHHAAs leiab küll igas vanuses külastaja endale meelepärast tegevust ning asju, mida uudistada ja katsetada on küll ja veel.

Foto: www.ahhaa.ee

Kõigepealt käisime esimese korruse saalides, alustasime tehnoloogiasaalist. Seal saab rattaga saali kohal sõita, kõikuvasse tunnelisse ma ei läinud, sest süda läks sinna sisenedes kohe pahaks. Väike Preili proovis autodes roolikeeramist ning talle meeldisid üldse kõik eksponaadid, kus oli võimalik erinevaid nuppe vajutada. Mulle meeldis Hobermani kera, saime selle suureks ka, tuleb 186 kilogrammi kokku saada ja kera suurus muutub. Seisime seal mina, elukaaslane, Väike Preili ja kaks sangpommi ning lõigi kogukaaluks täpselt 186. Reaktsioonimängus olin ma endiselt väga kehv, lae alla ennast seekord sikutada ei viitsinud, aga lastele see meeldib väga.

Foto: www.ahhaa.ee

Elusaalis oli Väikse Preili rõõmuks palju veeatraktsioone ning mõeldes pisemate peale on saalis ka ehitusnurk, kus meie laps seekord ei käinud. Nagist saab lastele selga võtta ka vihmamantlid, siis ei saa riided sulistades märjaks. Suurtest akvaariumitest sai erinevaid kalu uudistada lisaks on elusaalis võimalik teha fotot, kus su pea on koos puuviljadega kandikul. Väikse Preili arvates oli see üks eriti naljakas koht. Üles tasuks otsida ka veeprinter ning miks mitte tekitada paar aurukeerist ning tornaadot.

Foto: www.ahhaa.ee
Foto: www.ahhaa.ee

Ajutiste näituste saalis on hetkel “uskumatuna tunduvad optilised illusioonid”. Seal saalis ootab külastajaid mitukümmend optilist efekti ja silmapetet. Väikse Preili jaoks oli see valguse, varjude ja piltide mäng natuke liiast, aga muidu soovitan küll sinna minna. Erinevatel taustadel poseerida meeldis talle küll, meil on nüüd näiteks pilt hästi rõõmsast lapsest hai lõugade vahel.

Foto: www.ahhaa.ee
Foto: www.ahhaa.ee

Teisel korrusel vaatasime TÜ meditsiinikollektsioone, käisime tibupoegi imetlemas, sipelgaid vaatasime ikka ka ning kohvikus “Newton” sõime lõunat. Kohvikus oli mängunurk, kus meie Väike Preili kokkas seni kuni sööki ootasime. Toidud olid kaunis maitsvad ja kõhud said täis, toit toodi päris kiiresti lauda ka.

Foto: www.ahhaa.ee
Foto: www.ahhaa.ee

Kolmandal korrusel vaatasime veel näitust matemaatikanäitust “Ahhaa, kuubis!” Kas te teate näiteks, mis on ahvikalkulaator? Peale liftiga esimesele sõitu oligi koju mineku aeg.

Foto: www.ahhaa.ee

Ka rõdudel ning fuajeedes on erinevaid ja vahvaid eksponaate. AHHAAs on tegevust kindlasti paariks tunniks, aga kuna suuremad lapsed tahavad rohkemaid asju katsetada ja jaksavad kauem ringi joosta, siis soovitan arvestada pigem 3 – 4 tunniga. Osaleda saab ka planetaariumi etendustel ning erinevates töötubades, aga sinna oleks mõistlik varem ette registreerida.

Mulle meeldib AHHAA eriti just sellepärast, et tavalisest muuseumist on seal enam “käed-külge” eksponaate. Vähe on asju, mida saab ainult vaadata, sellepärast on seal ka väikelapsega hea olla, ta võib rahumeeli kõike katsuda.

Pallipesa mängumaal

Käisime täna perega uuenenud Eedenis, tahtsin Pepco poodi uudistada, mees vajas uusi kingi ja lapsele tahtsime rõõmu pakkuda mängumaa külastusega. Pallipesa mängumaa asub keskuse teisel korrusel, pilet maksis 4.- ja ajalimiiti ei olnud, mängi või terve päeva, maksad ikka neli.

Mängumaa oli väga avar, tegevust pakuvad nad lastele vanuses 0 – 10. Kuna meie 1,5 aastane liigitub veel beebi alla, siis suundusimegi esmalt beebialale, mis on mõeldud kuni kolme aastastele põngerjatele. Pallimeri ja turnimisrada ning liumägi on vahvad, seal saab veel hästi suurtest pehmetest klotsidest ehitada ja suur “kolakast” on ka, kust beebid rõõmustavaid kilinaid-kolinaid leiavad.

Kuna meie laps on suhteliselt püsimatu, siis tahtis ta mujal ka ringi uudistada. Väga lahe on suurte võimlemispallide ala, meie mängisime seal peitust näiteks. Suuremad lapsed saavad batuutidel hüpata, turnida, palli mängida, kõrgematest liumägedest alla sõita jne. Olemas on ka suur nukumaja, aga mööblit seal polnud, kaks paljast Barbit vedelas maja lähedal põrandal.

Foto: pallipesa.ee

Meie lapsele meeldivad mängumaadel eriti kööginurgad, nukkude kärutamine, torudest alla sõitmine, uute raamatute uudistamine, mida kodus pole. Neid asju Pallipesas ta teha ei saanud. Tal oli muidugi ka sellel mängumaal lõbus, aga pigem on seal vist suurematel lastel rohkem tegemist.

Ronila 4. – 10. aastastele Foto: pallipesa.ee

Kuna me Annelinna satume nagunii haruharva, siis ei hakka me ka seda mängumaad eriti tihti külastama, aga soovitan kindlasti ikkagi teistel uudistama minna. Me jääme ikka truuks Kvartali Marakratile 🙂

2019 – avastame Tartumaad ja Jõgevamaad

Sellel aastal tahaksin ma avastada Tartumaa ja Jõgevamaa vaatamisväärsuseid, mis ei tähenda muidugi, et me mujal Eestis ringi ei sõida, aga põhifookus oleks nende kahe maakonna vaatamisväärsustel, muuseumidel, kultuurisündmustel, loodusradadel, huvitavatel toidukohtadel. Miks just need kaks maakonda? Kuna me elame Tartus, siis oleks ju viisakas olla kursis sellega, mida kodulinn ja maakond turistidele pakuvad, kuidas see ütlus ongi: „Enne Pariisi minekut käi Nuustakul ära“ Kuna me pole elupõlised tartlased, vaid õpingute käigus siia elama asunud, siis pole ka terve linn läbi käidud. Me vanematekodud on Jõgevamaal, veedame ka seal tihti aega ja olen maakonna turismimagnetitega päris hästi kursis, aga sealsetel matkaradadel olen käinud vähe ning ägedaid sportimise ja vaba aja veetmise kohti on juurde lisandunud, mida tahaks ka ise näha ja proovida.

Foto: Tartu Külastuskeskus

Tahaksin loota, et jõuan kõikidesse Tartu muuseumidesse. Mänguasjamuusemis oleme sagedased külalised, sest mulle on sümpaatne sealne mängutuba, kus saab mängida vaid puust mänguasjadega ning uhkes kostüüminurgas kehastuda kelleks iganes, alates draakonist, mesilasest ja lõpetades uhkete printsessipreilidega. Meie lapsel on väga lõbus, kui saab erineva kostüümiga ringi lipata ja nalja teha. Teatri Kodus toimuvad etendused isegi beebidele, meie 1-aastane Väike Preili läheb veebruaris juba oma elu teist teatritükki vaatama. Eelmisel korral vaatas ta 20 minutit suu lahti toimunut, seekord tuleb 35 minutit paigal püsida.

Spordi – ja Olümpiamuuseum on kõvasti pingutanud, et atraktiivsem ja noortesõbralikum olla. Kindla peale valik, kui on vaja rüblikutele midagi harivat tutvustada, samas saavad nad ennast seal proovile panna ja oma meeletu energia välja elada. Usun, et muuseum pakub igas vanuses inimestele avastamisrõõmu. Ootan huviga muuseumi uue püsinäituse valmimist, seda hakatakse ehitama 2019. aasta teises pooles. Senine püsiekspositsioon “Hortus Athleticus” on ka põnev, aga ma olen seda juba liiga palju kordi uudistamas käinud.

ERMis olen ma ainult korra käinud, paar nädalat peale uhket avamist. Kuna aega polnud palju, siis sain ainult põgusalt eksponaatide ja majaga tutvuda, kindlasti on huvitav uuesti minna.

Foto: erm.ee

19. sajandi linnakodaniku muuseumis olen korra käinud ühe nutimängu raames, tundus igav, aga ma annan muusemile teise võimaluse. Tartu Ülikooli muuseumis ja Tähetornis olen ka varem korra käinud. TÜ Kunstimuuseumis käisin kunagi kooliajal klassiekskursioonil, hiljem pole sinna sattunud, kuigi see on ülikooli peamajas. Loodusmuuseum on väga vahva koht, sinna tahaks alati tagasi. Botaanikaaias jalutame suvel peaaegu igapäevaselt, aga kasvuhoonedesse sisse pole ammu astunud. AHHAAd olen külastanud nii oma klassiga, kui ka perega. Erialaselt on mulle meeldinud nii taliolümpia kui ka inimkehade näitus. Kuna jaanuaris on AHHAA kinni, siis eeldan, et nad teevad sinna jälle midagi uut ja huvitavat. Täiesti null teadmist on mul Kirjandusmuuseumi, Trüki- ja paberimuuseumi, KGB kongide muuseumi, Oskar Lutsu majamuuseumi, Laulupeo muuseumi, Tartu Kunstimuuseumi, Tartu Linnamuuseumi ja Õllemuuseumi kohta. Okei null on palju öeldud, ma tean, kus kõik muuseumid asuvad. Varsti loodetavasti saan ka teada, mida huvitavat nad endas peidavad.

Loodusmuuseumi topised. Foto: Raivo Tasso

Tartust kaugel ei asu ka Põllumajandusmuuseum ega Lennundusmuuseum. Viimases olen ka varem käinud, mulle väga meeldis. Ikka ohtralt lennukeid, osadesse sai ka sisse piiluda. Ei ole minu jalad sattunud ka Piirissaarele ega sealsesse vanausuliste muuseumisse. Tahaksin uudistada ka Hellenurme veskimuusemi, Jääaja Keskust, Järvemuuseumi ning Tartu Observatooriumit.

Siiruviirulisele Sibulateele jääb ohtralt muuseume ja huvitavaid paiku. Reklaamivad nad ennast lausega: “üks piirkond, kaks rahvust, kolm kultuuri” Kolkja vanausuliste muuseum, Liivi muuseum, Varnja muuseum, Sigurimuuseum, Tubina muuseum, AmbulARToorium, Voronja Galerii – minu jaoks siiani kõik võõrad kohad.

Foto: visitpeipsi.com
Foto: sibulatee.ee

Jõgevale sattudes võiks ju minna Betti Alveri muuseumisse ja Jõgewa muuseumisse. Kindlasti lähme uuenenud Palamuse muuseumit külastama. Kalevipoja muuseumis peaksid algama ehitustööd, vähemalt nii on mulle ajalehtedest meelde jäänud. Avinurme muuseumrongiga lähme jaanipäeval kindlasti sõitma, et Väike Preili saaks ka lõbusõitu teha. Põltsamaa on minu jaoks päris tundmatu kant, olen sealt olnud kordi ja kordi läbisõidul, aga mida kujutavad endast Põltsamaa muuseum, Toidumuuseum ei tea.

Kuna meile meeldib sportida ja looduses aega veeta, siis vaatasin üle millised matkarajad meid võiksid oodata. Jõgevamaal asuvat Saare järve õpperada (3,5km) pole ma küll tervenisti läbinud, aga Saare järv on üks mu lemmik järvesid. Seal on mõnus ujuda, telkida ning perega aega veeta. Tammeluha matkarada (3km) asub ka üpriski Tartu – Jõhvi maantee ääres Kaiu järve ääres. Seal samas ka lühem Jõemõisa matkarada (0,5km). Endla järve matkarada (8km) tundub ka sellise kohana, kuhu ma tahaksin minna, sest Endla looduskaitsealal pole ma küll kunagi käinud.

Saare järve õpperada. Foto: loodusegakoos.ee

Tartumaal ootavad matkajaid Alatskivi matkarada (4,5km) Elistvere õpperada (2km), Ilmatsalu – Kärevere linnutee õpperada (3,5km). Padakõrva matkarada (3,6km), mis tutvustab siplegate elu tundub ka huvitav. Tiksoja matkarada ka linna lähedal, valida saab nii 1km kui 2km raja vahel. Elva kandis on Vapramäe-Vellavere-Vitipalu rajad ning vaksali hoone juures Väike Väerada. Panin praegu kirja sellised lühemad rajad, sest meiega rändab ju enamasti kaasa meie vapper laps, kellele siiani on selline aktiivne maailma avastamine väga meeldinud.

Nõiamaja Elva väerajal. Foto: T. Pertels

Discgolf meeldib meile ka, mul see küll eriti välja ei tule, aga elukaaslane on päris osav ja kettaid meil kodus jagub. Siiani oleme mänginud Tähtvere discgolfirajal, aga neid uusi radasid tekib nagu seeni pärast vihma. Tartumaal saab discgolfitada veel Alatksivi, Annikoru, Elva, Kaagvere, Koosa, Nõo, Vooremäe, Tõrvandi ja Võnnu radadel. Jõgevamaal on ketaste loopimise võimalus loodud Avinurmesse, Jõgevale, Kaareperra, Tabiverre ja Kuningamäele.

Ja siis tahaks veel minna Alatskivi lossi imetlema, Emajõe Suursoo keskusega tutvuma, Järvselja ürgmetsa matkama, Kallaste pangale ka. Luke mõisaparki peetakse ilusaks paigaks, Mehikoorma tuletorni võiks ka oma silmaga üle vaadata. Elistvere loomapark ja Vudila on kindlasti programmis. Tagurpidi maja kõlab ka põnevalt, aga kahtlemata läheb mul seal süda pahaks. Laevasõit Emajõel ja lodjasõit Jõmmuga pühapäeva hommikusi pannkooke süües kõlab ka ideaalselt.

Foto: sibulatee.ee

Ka Jõgevamaa peidab endas palju huvitavat. Mustvee linn on viimaste aastatega arenenud ja linna üldpilt kordi kenamaks muutunud. Kuremaal on uuenenud veekeskus, ilus rand ja mõis ning mõisapark. Peatuse peaks tegema ka Luua arboreetumis, Laiuse lossivaremetes, Kassinurme linnamäel, Avinurme Puiduaidas. Peipsi äärsed tänavkülad on vaatamisväärsus omaette. Põltsamaa loss ja roosiaed ka minu jaoks siiani avastamata. Kuskil sealkandis peaks asuma ka maisilabürint.

Kassinurme- Foto: Liina Laurikainen
Sarapiku talu maisilabürint. Foto: Liina Laurikainen

Loodan, et me ikka külastame siin mainitud kohti, mitte ei veeda tervet suve lihtsalt Peipsi ääres päevitades ja vees hullates, mis poleks ka iseenesest paha plaan. Meie avastustest ja muljetest saab lugeda juba õige pea.