Tartu rattahullus

Tartu rattaringlus alustas eelmisel laupäeval ja juba tänaseks on tehtud üle 55000 sõidu. Mitte keegi ei uskunud, et see vahva idee nii popiks muutub. Linnapildid tekib vahepeal tunne, et muid rattaid ei näegi, kui neid rattaringluse omi. Ka Wolti töötajad kasutavad vist ainult nüüd neid rattaid, olen mingi viiel korral näinud neid töösõitudel.

Ma pole võõraste tartlastega kunagi ühe päeva jooksul nii palju suhelnud kui eile, kui rattaringlust esimest korda proovisin. Sisestasin küll äppi ratta numbri, aga ei osanud näpuga õigest kohast üle ekraani libistada, üks rõõmsameelne naisterahvas tuli appi ja näitas kuidas asi käib.

Kui sõit tehtud ja tahtsin ratast tagastada ja dokki panna, siis ma ei kujutanud ette, et seda peab nii jõuliselt tegema. Üks naisterahvas andis jällegi nõu, et tuleb lükata jõuga. Ise läksin appi ühele tütarlapsele, kes ei saanud sadulat madalamaks ning minu poole pöördus üks härra, kes oli samuti peale koodi sisestamist hädas ratta kätte saamisega.

Aga sõit ise? Alguses oli harjumatu, et mäest üles saab nii lihtsalt. Elektriratas ikkagi. Ratas ise oli mugav, koti sai ilusti ette korvi panna ja sadula kõrguse saab ka kenasti endale sobivaks reguleerida.

Kuna linnlaste huvi on nii suur, siis lihtsalt ei pruugi igas parklas rattaid olla ja akud on enamusel ka pidevalt tühjad. Ma usun, et esmane hullus siiski veidi jahtub ja kui tasuta sõiduõigused läbi saavad, siis jääb ka probleeme vähemaks. Nii paha on uudistest lugeda, kuidas noored rattaid retsivad.

Kiitus linnale sellise ägeda idee elluviimise eest!

Eesti Lennundusmuuseumis


Tartu külje all asuv Eesti Lennundusmuuseum on avatud aprilli lõpust oktoobri lõpuni, muuseum asub seal juba 2002. aastast alates. Talvel on muuseum suletud, sest tegu on põhimõtteliselt õuemuuseumiga, eksponaadid on väljas ja telkides-angaarides. Meie pere jäi muuseumi külastusega küll rahule, vaatamiseks on välja pandud väga palju lennukeid, helikopterid, lennutehnikat, kahurid, raketid, tank jne, muuseumi maa-ala on väga suur ja külastuseks peaks ikka paar tundi aega varuma.

Lennumasinatest on esindatud nii hävitajad, pommitajad, hävitus-ründelennukid, treeninglennukid, reisilennukid ja helikopterid. Mõndadesse lennukitesse sai ka sisse minna ja kõike lähemalt uudistada. Lennukite juures olid ka redelid, et kellel suurem huvi, saab lennu-masinatesse sisse piiluda ja oma uudishimu rahuldada ja uusi teadmisi koguda.

Lisaks lennukite vaatamisele on olemas atraktsioonid nii lastele kui ka täiskasvanutele. Külastajate sportlikuks ja huviteenindamiseks on muuseumis olemas sellised atraktsioonid nagu 20-meetri kõrgune katapult, Ameerika mägede ja piloteerimissimulaatorid, langevarjuhüppe simulaatorid. Lapsi rõõmustavad batuudid ja eriti pisikesi ka kiikhobune, mis samuti lennundusvõtmes tehtud. Territooriumil on ka vaatetorn, kuhu me tänase tuulega ei tahtnud ronida.


Tiigi ääres on ka laudade-toolidega puhkealad, kus pea või pikniku. Ma pole varem nii valjuhäälseid konni kuskil kuulnud, kui seal tiigis. Väike Preili pidas ennast hästi üleval ja jooksis rõõmsalt ringi, tuju viis veidi alla kukkumine ja huulest jooksev veri, aga põnev oli lennukitesse ronida ja tiigi ääres ringi joosta.

Järgmisel nädalal toimuvad seal samas lennunduspäevad, juba täna oli näha, et selleks tehakse hoogsalt ette valmistusi.

Karlova kodukohvikud 2019

Karlova päevade raames toimus eelmisel reedel kohvikutepäev, 47 kohvikut üle terve Karlova ootasid külastajaid. Minu jaoks on Karlova linnaosa Supilinna kõrval teine valik, kuhu tulevikus tahaksime oma kodu soetada. Jalutasime Karlovasse läbi kesklinna ja alustasime kohvikute uudistamist Tähe tänavalt. Seal võttis meid tegelikult esmalt vastu suur müra, tolm ja asfalteerimistöid teostavad masinad. Kas tõesti muul ajal ei saanud tee parandustöid teha?

Kuna me asusime kohvikuid külastama õhtul kuue ajal, siis sattusime tihti väga pika järjekorra lõppu ja korisevad kõhud andsid märku, et ei jaksa oodata, tahaks midagi juba ampsata. Nii me Tähe tänavalt, mis tundus olema kõige populaarsem ja rohkearvulisem kohvikute poolest väiksematesse kõrvaltänavatesse pöörasimegi.

Veealune maailm (Õnne 43) kostitas meid pitsarullidega. Olid maitsekad, paraja suurusega ja meeldisid meile kõigile, Väike Preili nosis usinalt oma pirukat ja oleks veel tahtnud.

Umbrohu pitsakohvik (Aleksandri 41) oli teine koht, kus me rahakoti välja võtsime. Väiksed pitsad valmistati kohapeal pitsaahjus ja olid väga maitsvad.

Tegelikult jalutasime me mööda nii paljudest ägedatest kohvikutest, järgmisel aastal alustame võimaluse korral juba päevasel ajal kohvikute külastamist ja sööme kõhud punni. Lisaks heale söögile meeldib mulle teiste aedu imetleda, Karlovas on väga palju suure hoovi ja lillepeenarde ning lebotamisnurkadega vahvaid paiku.

Kaelkirjakut tahad näha? Mine Tartu Ülikooli Loodusmuuseumisse

Tartus Vanemuise tänaval asub Tartu Ülikooli Loodusmuuseum. Väga väga põnev koht, kuhu kindlasti minna ja lapsed ka ühes võtta. Peale pileti ostu sõitsin liftiga kolmandale korrusele, kus asuvad muuseumi eksponaadid. Näitused jagunevad kolme kategooriasse – elumustrite saal, Maa ajaloo saal, elurikkuse saal, pluss on veel lisaks vahetuva näituse saal, kus hetkel oli näitus “Hirmus kallis maapõu”.

Alustasin elumustrite saalist. Päris huvitav oli vaadata ja võrrelda erinevate loomade luustikke. Vaadata sai näiteks India ninasarviku, nahkhiire, mullamuti ja konna luustikku ning väga paljude loomade koljusid.

Aasia elevant

Alati on kõige toredam tutvust teha elavate eksootiliste loomadega. Erinevad gekod piidlesid mind läbi klaasi teraselt, veekilpkonn ujus usinalt ringi, akvaariumites oli nii palju erinevaid kalu. Kuningpüütonil oli suhteliselt suur puur, aga ta oli ennast pressinud ühte nurka magama ja ennast kolmeks kihiks rulli keeranud. Mul tulevad usse nähes alati külmavärinad peale, mis siis, et ta ju klaasi taga on.

Koolis käis kunagi üks mees oma madusid näitamas algklassidele. Tuli spordikott õlal saali ja hakkas sealt usse välja tõstma ja näitas neid kõigile soovijatele, lapsed olid sillas ma tahtsin põgeneda ja minestada. Pärast selgus, et ta tuli Tallinnast liinibussiga. Kunagi ei tea, mis ühistranspordis su kaasreisijal kotis võib olla.

Minu lemmikuks selles muuseumis osutus kaelkirjak. Jah, pole päris, on topis, aga lugu, mis sellega kaasnes on omamoodi kurvalt rõõmustav. Nimelt oli kaelkirjaku topis ainus, mis pääses Tartu Ülikooli varade evakueerumisest Venemaale I maailmasõja ajal 1915. aastal. Kaelkirjak, kes ei mahtunud transpordivagunisse, jäeti maha Tartu raudteejaama perroonile. Seisis seal mitu kuud kurvalt vihma ja tuule käes, õmblused hakkasid ka kärisema. Nüüd on juba aastaid aastaid külastajaid muuseumis rõõmustanud.

Elumustrite saalis sai veel tutvuda maailma kooslustega tundrast troopiliste vihmametsadeni ning Eesti kooslustega ja vaadata kaarti Eesti maastike kujunemisest peale jääaega.

Elurikkuse saal on ka üks põnev paik. Seal on esindatud kõik, kõik – bakterid, rakud, käsnad, ussid, limused, kalad, roomajad, kahepaiksed, linnud, imetajad, putukad, seened, taimed. Loomade topised on nii suured ja uhked, enamus näevad kaunis reaalsed välja ka, mõned topised tunduvad küll veidi koomilised.

Foto: natmuseum.ut.ee
Foto: Aavo Kaine
Foto: Andres Tennus
Foto: Aivo Tamm

Mulle meeldis ka see, et linnutopiste juures sai nupule vajutades kuulata lindude lauluhääli. Ma küll pole kindel, et ma nüüd looduses linnulaulu kuulates oskaks midagi paremini eristada, aga vahva ikka.

Maa ajaloo saal oli minu jaoks kõige igavam, aga eks geograafia ja bioloogia eksamist ole juba üksjagu aega möödas kah. Seal saab siis tutvust teha Maa tekke ja meteoriitidega, kivimite ja mineraalidega, Eesti maavaradega, sauruste ajastu ja inimeste eellastega.

Foto: Tõnu Tunnel

Näitusel “Hirmus kallis maapõu” lugesin kivimite ja mineraalide vastuolulisusest ning maavarade kasulikkuse aga ka võimalike terviseohtlikkuse kohta. Näiteks immitseb mõnel pool Eestis maapõuest radooni, mis hoonete siseruumi kogunedes on ohtlik. Näitus ise oli väga atraktiivseks ja värviliseks tehtud, ülesehitus erinevas püsinäitustest märgatavalt.


Foto: natmuseum.ut.ee

Kui mul oleks peagi 2-aastaseks saav Väike Preili kaasas olnud, siis meil oleks seal vist küll pool päeva läinud. Ta on täiesti loomahull, oleks igat looma ja topist nähes kilganud ja rõõmustanud. Kindlasti soovitan seda muuseumi külastada!

Täispilet maksab 8.-, sooduspilet 4.- ning perepilet 16.-

Suveplaanid…

Suvi pole enam mägede taga, vaid pool kuud ootust ja ongi juuni. Pruuniks teiseks juuniks ma saada ei looda, aga mingid plaanid on suvekuudeks tehtud küll. Näiteks on just kevadel õige aeg osta pileteid kultuuri-sündmustele ja mängumaadele, ikka selleks, et maksta võimalikult head hinda. Eestimaa loodus pakub ka väga palju võimalusi teha tasuta asju, näiteks meile meeldib väga discgolfi mängida ja matkaradadel käia.

Esialgsed plaanid on siis sellised:

Vudila mängumaa – minule kui täiskasvanule meeldib seal väga, kujutan ette, et meie Väike Preili vaimustub ka sellest kogu pere mängumaast. Seal on suur veepark, loomapark, kus saab lambaid, kitsi paitada ning veel ja veel põnevaid atraktsioone igale eale ja igale maitsele. Ostsin aprillis piletid ära, sain 50% soodsamalt. Täispiletid kõigest 7.- ja Väikse Preili pilet 4.-.

Foto: www.vudila.ee

Cantervilla Lossi mängumaa – teemapark Põlvamaal, kuhu me varem sattunud ei ole. Kodulehel olevad fotod ja atraktsioonide kirjeldus tõotab igatahes lustlikku päeva. Ostsin piletid juba aprillis, alla meetrised lapsed pääsevad tasuta möllama.

Foto: cantervilla.ee

Tallinna Loomaaed – Elistveres käigud on näidanud, et meie Väike Preili on väga suur loomasõber, ise tahan ka väga loomaaeda minna, uut jääkarude elamut vaatama ja üldse eksootilisi loomi uudistama.

Foto: tallinnzoo.ee

Narva – Jõesuu Noorus Spa – ma pole varem sealkandi spaades käinud, ainult Toila Spa on tuttav. Juuli lõpus mõnuleme kolm päeva just Noorus Spaas. Kindlasti jalutame ka Narva linnas ringi, kindluses olen ma kordi käinud, aga Victoria Bastion on uus huviväärsus, mida külastada.

Teatrietendused – hetkel on piletid olemas Tartus toimuvatele suveetendustele “Kirvetüü”, “Kadri” ja “Tsaar Saltaan. Üleküpsenud muinasutt”, aga etendusi, mida veel näha tahaks on oi kui palju.

Foto: Ruudu Rahumaru

Kontserdid – Peipsi Romantika ja Rannabungerja Tuletorni kontserdid sobivad asukoha ja oma aura poolest enim, aga püüame hoopis jõuda Luke mõisa parki Taukari kontserdile ja Tartu laulupeole.

Postitee, Maanteemuuseum, Pizza Olive – Eesti kõige ilusam maantee on minu arvate just see vana Tartu – Võru maantee. Me oleme käinud Maanteemuuseumis ja Pizza Olive pitsasid pean ma Eesti parimateks, aga mida peidab endas Põlva Talurahvamuuseum ning milliseid matkaelamusi pakuvad Tilleoru ning Palojärve matkarada, see vajab alles avastamist. 20. juulil avatakse Maanteemuuseumis uus masinahall. See on elamuslik ekspositsioon sellest, kuidas masinad meid valitsevad ja mil moel ohutult masinaid valitseda. Sätimegi oma Postiteel kulgemise suve teise poolde, et uus näitus ka üle vaadata.

Foto: maanteemuuseum.ee

Metsa ja järve – talvel on nii hea võtta sügavkülmast mustikaid, mets-maasikaid ja teisi marju. Ma ei mäleta, millal me pannkookidele viimati poest ostetud moosi peale oleks pannud, ikka oma korjatud marjadest tuleb see kõige maitsvam suutäis. Nii, et jah, mustikale, vaarikale, maasikale, jõhvikale lähen ma. Ja seened, mmmm, ma võiks iga päev praetud ja marineeritud seeni süüa. Kuna me laps on täielik veehull, siis ujume arvatavasti igal vähegi päikesepaistelisel päeval, enamasti supleme Peipsis ja Emajões. Mind pole kunagi suvine Pärnu rand tõmmanud, aga vot Kauksis tuleb suve jooksul ikka mitmeid kordi käia. Väikestest järvedest on minu lemmik Saare järv Jõgevamaal.

Üritused – Tartu kultuurikalendrist vaatasin, et tulemas on mitmeid üritusi, mida tahaks uudistama minna. Näiteks Tartu Laulupidu, Tartu toidu- ja veinifestival, Emajõe festival, Tartu armastusfilmide festival TARTUFF, Aparaaditehase festival. Jõgevamaa sündmustest jäid silma Tünnilaat, Peipsi järve festival, Võtikvere raamatupidu, vestlusõhtu “Mida mehed tahavad?”, Peipsi toidu tänav 175km, Küüslaugufestival. Kindlasti mõnest eelmainitud üritusest võtame osa ning jagan oma muljeid ka siin blogis.

Foto: tartuff.ee

Matkarajad – RMK matkatee läbimist sellel aastal veel eesmärgiks ei võta, sest Väike Preili on veel nõnda pisi, aga kunagi kaugemas tulevikus on see mu unistus küll. Selle suve eesmärgiks on läbida Saare järve õpperada (3,5km), Tammeluha matkarada (3km), Endla järve matkarada (8km), Alatskivi matkarada (4,5km), Ilmatsalu – Kärevere linnutee õpperada (3,5km), Tiksoja matkarajad (1+2km), Kotka matkarada (6,7km), Kiidjärve kuklasterada (1km).

Foto: loodusegakoos.ee

Sibulatee – ise reklaamivad nad ennast lausega “Üks piirkond, kaks rahvust, kolm kultuuri. Ma usun, et kõige mõnusam on Sibulateed avastada jalgrattal, vähemalt mina tahaksin sinna rattaga sõitma minna. Liivi muuseum, Voronja galerii, AmbulARToorium, Kolkja Vanausuliste muuseum, Kostja sibulatalu, Peipsimaa külastuskeskus, Nina majakas, Alatskivi loss, Siguri muuseum. Kas kõike jõuab ühe päevaga?

Foto: Aron Urb

Sport – tahaksin mängida minigolfi Vihula mõisas,seal on Baltimaade suurim minigolfi väljak. Golfiväljaku radadel võib näha Eesti, Läti ja Lee­du vaatamisväärsusi, seega saab mängu käigus justkui läbi nende riikide reisida. Uusi ja huvitavaid discgolfi radasi lisandub nagu seeni peale vihma, vaja mõni järele proovida. Tenniselahinguid elukaaslasega ootan ka väga. Tahan sõita rulluiskudega hästi palju ringe Tähtvere Spordipargis, teha tutvust mõne minu jaoks uue spordialaga.

Foto: vihulamanor.com

Põhja – Eesti ranniku äär ja Lahemaa – mulle meeldib sõita mööda väikseid mereäärseid teid mööda. Toolse ordulinnuse varemed, Vainupea kabel ja rand, Vergi sadam, Altja kaluriküla, Võsu, imekaunis Käsmu, Viinistu, Purekkari neem, Juminda neem, Hara allveelaevade baas. Tegevust ja vaatamisväärsuseid mitmeks päevaks, samuti nii palju võimalusi ennast merevees jahutada, ohtralt piknikuplatse ja telkimisalasid.

Foto: Kauri Kivipõld

Nüüd sai ikka päris palju asju kirja. Me oleme selline rännuhimuline perekond, kes väga niisama paigal istuda ei oska, ikka tahame midagi aktiivset teha. Kuna õpetajatel on pikem suvepuhkus, siis jaanipäevast augusti viimase nädalani on ka aega laialt käes. Patareid on ju uueks õppeaastaks vaja korralikult ära laadida.