Esmaspäev AHHAAs

Vaheajal on energiat ja aega veidi rohkem, et lapsele lasteaia vabu päevi teha ja perega kuskil koos käia. Täna hommikul läksime AHHAAsse. Ajutiste näituste saalis on juba maist saati näitus “Ahhaa, võidujooks kosmosesse!”, aga me külastasime teaduskeskust viimati vist märtsis seega oli kosmosenäitus veel nägemata.

Näitusel sai aimu kosmose vallutamise ajaloost, kosmosetehnikast, kosmonautidest ning vaadata sai ehtsat kosmoseskafandrit ja kosmoses käinud tehiskaaslast Sputnikku, lisaks erinevaid teleskoope ja muud tehnikat.

Püsinäitustelgi oli uusi asju mida uudistada ning vanu lemmikuid, mida taasavastada. Väike Preili oli enim võlutud tibudest ja tuletõrjeautost. Õnnepäev, sai roolida ja võis kõiki nuppe vajutada, ilma et keegi keelaks ja midagi juhtuks ning muidugi kõik veeatraktsioonid panid tal ka silma särama ning labürinti pidime tema soovil ka mitmeid kordi läbima.

Selles Baltimaade suurimas teaduskeskuses pole huvitav ainult lastel, ma proovisin ise ka päris paljusid eksponaate. Tartlastena on meil sinna hea ligi minna, arvan, et paar korda aastas ongi seal huvitav käia, näeb kõik uued näitused ja uued eksponaadid ära ja on ikka põnev ning huvitav.

Enne koju minekut käisime ka teaduspoes, seal on müügil tõeliselt ägedaid lauamänge ja igasugust muud põnevat kraami, mis võiks näiteks jõuluvana kingikotti hästi sobida.

Jäähoki MM-karikat imetlemas!

Napilt jõudsime! Täna oli viimast päeva Eesti Spordi – ja Olümpiamuuseumis võimalik näha Soome jäähokikoondise võidetud maailmameistrivõistluste võidukarikat. Näitus on avatud olnud küll juba 2. oktoobrist, aga me varem ei jõudnud. Nüüd on karikas ja muu näitusele pandu nähtud ja saan endiselt öelda, et olen viimase aasta jooksul kõik Spordimuuseumi näitused ära näinud, mis seal vaatamiseks välja on pandud.

Päris vahva fakt on see, et karikat sai Eestis enne imetleda kui Soomes. Soome spordimuuseumisse karikas alles nüüd rändab. Ma pole just eriti suur jäähoki fänn, aga seda teadsin ikka, et enne MMi soomlased pigem ei olnud kullasoosikud ning ihaldatud karikas ongi neil varem õnnestunud koju viia ainult kahel korral – 1995. ja 2011. aastal.

Lisaks karikale sai vaadata mängusärke ja ja muud jäähokivarustust. Natuke tundus see näitusesaal tühi olevat ja oleks tahtnud rohkem fakte ja teadmisi sealt juurde lugeda, aga selliseid kahe nädalaseid näitusi vist väga põhjalikuks ka ei saa ajada.

Väikse Preili soovil käisime muidugi ka rallinäitusel ja Otti imetlemas ning reaktsioonimängu mängimas, iga külastuskorraga saavad ka pallidega mängualad temalt järjest rohkem tähelepanu. Pallimeri tundub nüüd juba liiga titekas, vaja on ikka jalgpalle väravasse lüüa ja korvpalle muuseumis ringi veeretada.

Vihmane nädalavahetus

Ebatavaliselt soojad septembriilmad asendusid kiirelt vihma, tuule ja jahedusega. Selliste padukatega ei tahakski üldse välja minna, vaid ainult diivanis külitada ja kuuma teed või kakaod juua ja küünlaid põletada. Päris niisama laiselnud me see nädalavahetus siiski pole, oleme töörütmiga enam vähem harjunud, juba jaksan õhtuti ka midagi muud teha kui ohkida, et olen nii väsinud.

Reedel käisime Auras väikelaste ujumistunnis, see on mõeldud 2. – 4. aastastele veesõpradele. Tund toimus sellel hooajal esimest korda ja kohal oli ikka väga palju lapsi koos vanematega, arvan, et umbes 30 lapse kanti lausa. Õpetaja oli ka veidi ähmi täis, et nii palju lapsi tundi on tulnud. Kokkuvõttes oli tore, aga Arenas on ikka palju vahvam, sest seal korraga ainult kuus last ja lähenevad kõigile personaalselt, arvestades iga lapse oskuseid ja vanust. Peale ujumist võtsime Tavernast pitsad, need on mulle alati maitsenud, aga eriti tühja kõhuga olid ikka pagana head.

Laupäeval läksin Väikse Preiliga Tähtvere spordiparki rattamaratonile, tal tuli läbida 400 meetrit. Ütleme nii, et kogu hommikupoolik läks meil tõusude ja mõõnadega, raja ta ikkagi läbi sõitis ja rõõmsalt medali ja jäätise vastu võttis. Koduteel veel Saiasahwrist preemiaks üks koogike ja oligi lõunaune aeg.

Tänane päev oli meil planeeritud Tähtvere Õunaõuepäevadeks, aga väikse lapsega sellise pideva paduvihmaga ei hakanud ikkagi minema. Loodan, et järgmisel aastal on ilmataat rohkem korraldajate poolt, sest tegemist on ühe väga vahva ettevõtmisega.

Eks tuleb siis tugitoolispordile keskenduda ja võtta vastu kõik, mida vaatamiseks pakutakse, vaatame meeleldi nii kossu kui võrkpalli. Otsisin head spaapakkumist ka, et vaheajal lõõgastuma minna. Tahtsin kõige rohkem Rakvere Aqvasse, kodulehelt väga head pakkumist ei leidnud, aga siis oppa Booking.com pakkus päris soodsa diili ja nii me oktoobris Rakveresse põrutamegi.

Minu suvelemmikud 2019

Täitsa kahju on öelda, et suvi sai läbi, kuigi ka sügisel on omad võlud on suvi siiski mu lemmik aastaaeg. Peale kaht lapsega kodus oldud aastat oli natukene põnev, aga samas ka ärev jälle tööle minna. Töökeskkond, kolleegid ja õpilased kõik on minu jaoks uus. Arvatavasti hakkan ma ka blogisse palju harvemini jõudma kui praegu, aga kes teab.

Sellel suvel rändasime päris palju ringi ja avastasime Eestimaa paiku, kus varem polnud käinud. Muidugi käisime ka kohtades, mis juba varasemast on meeldima hakanud ja saime kinnitust, et nad on ikka tasemel ja koha meie lemmikute listis kindlasti ära teeninud.

Vudila – käisime juulis, aga peame siiani õhtujuttu alustama Vutast. Meie kahese jaoks on see koht nagu paradiis, sai mängida, möllata, ujuda ja loomadele pai teha ning lõunaunest polnud sellel päeval juttugi. Kindlasti järgmisel suvel jälle.

Suveetendus “Kadri” – jõudsin sellel suvel kolmel korral teatrisse, aga “Kadri” läks kõige rohkem hinge. Loodan, et järgmisel suvel saab II osa vaatama minna.

Narva – Jõesuu Noorus spa vee- ja saunakeskus – kogu hotell oli ilus ja maitsekas, aga eriti meeldis mulle vee-ja saunakeskus. Külmadel talveõhtutel hakkan kindlasti seda kuuma Jaapani vanni igatsema ja õhtul saab seal õues mullivannis mõnuleda ja vaadata merd ja päikeseloojangut ning kuulata lainete kohinat. Lisaks on tegemist väga lastesõbraliku kohaga.

Elistvere loomapark – Väike Preili on suur loomasõber, tema eriline lemmik on karu. Elistvere karu oleks seda nagu teadnud ja viimasel korral näitas lapsele ikka kõiki trikke mida oskab. Piisavalt väike park, et saaks kõikide loomade tegemistesse süveneda, hea linnalähedal ka. Kahjuks ilvesepoegi me ikkagi ei näinud.

Pizza Olive – meile maitseb. Tundub, et teistele ka, sest rahvast on alati palju, kuigi Ihamaru asub ju ikkagi suhteliselt metsas.

Väikelinnade Võru ja Põlva keskväljakud – mõlemad on viimase paari aasta jooksul saanud uue kuue. Meie laps oleks Põlvasse tahtnud jäädagi, sest seal on purskkaevud, kus sai ennast mõnusalt märjaks lobistada. Võru omast sõitsime ainult mööda, aga jättis kutsuva mulje, peab kunagi minema lähemalt uudistama.

Tartu rattaringlus – kui alguses oli ratast võimatu saada ja linnapildis jäi iga päev silma mitmeid rattaid lõhkuvaid noori, siis nüüdseks on olukord rahunenud. Vähemalt ma olen alati ratast saanud, mugav on Toomemäest üles vurada.

Tartu kohvikute koogid – sattusime kuidagi tihti välja maiustama ja avastasime päris mitu eriti maitsvat kooki. Näiteks iga kell võiksin uuesti süüa Pahade Poiste Toorjuustu-sokolaadi marmorkooki vaarikakastmega ning RP9 laimikook valge sokolaadi ja toorjuustuga oli super maitsev. Werneri koogivalikust ma ei hakka üldse rääkimagi, lemmikud meil seal napoleoni kook ja uue leiuna laulupeo kook.

Sibulatee – käisime kahel korral, aga ikka ei jõudnud kõigega nii põhjalikult tutvuda kui oleks tahtnud. Soovitan kindlasti Sibulateele aardeid otsima minna ja sibulaid varuma. Mina lähen kindlasti järgmisel suvel jälle, et sealne rattaring ära teha.

Pärnu- aastaid tagasi sattusin pea iga nädal Pärnusse, nüüd polnud kaks aastat käinud, aga tekkis ikka kergelt kodune tunne. Steffani pitsa oli ikka sama hea kui vanasti.

Kubija Spa – oleme käinud viimase kolme aasta jooksul vist viis korda. Mulle meeldib seal kõik. Teenindus, toad, veekeskus, toit, hoolitsused ja neid saab tarbida minu arvates ikka väga mõistliku raha eest ka. Me ei pidanud ka seekord pettuma.

Nooritsmetsa küün – mul oli võimalus osa saada küünipulmast, väga vahva küün Põlvamaal.

Tartu muuseumid – kuna meie laps tahaks iga päev muuseumis käia, siis on mul ülihea meel, et muuseumites nii tihti uusi näituseid avatakse. Spordimuuseum ja Mänguasjamuuseum on täielikud hitid tema jaoks, kui ta pikemaid lauseid oskab moodustada, siis võib seal ekskursioone läbi viia 😀 aga tal on põnev olnud ka AHHAAs, Loodusmuuseumis ja ERMis.

Ma arvan, et see oli esimene suvi mu elus kui ma ei käinud Kauksis. Lihtsalt läks kuidagi nii, et ilusate ilmadega olime kuskil mujal ja külma ning vihmaga ei mõju rand minu jaoks just kutsuvalt.

Järgmisel suvel juba uued käigud, nüüd siis jälle töölainele tagasi.

Sibulateel aardeid otsimas (I osa)

Mulle väga meeldib Sibulatee kodulehekülg, nad postitavad pidevalt uusi ja ägedaid fakte või uudistamist väärivaid paiku oma piirkonnast, näiteks kas te teate millised on Sibulatee kõige instagrammitavamad kohad või kõige põnevamad hoovid?

Me oleme igal suvel mingit nutimängu mänginud mille raames saab Eestit avastada. 2017 suvel mängisime kodulinnas mängu “Tartus on rohkem” ehk külastasime Tartu tuntumaid ja ka vähem teada olevaid paiku ja vastasime viktoriiniküsimustele. Eelmisel suvel mängisime nutimängu EV100, mida sai mängida NaviCup mobiilirakenduse kaudu. Olin väga elevil, kui kevadel nägin uudist, et Sibulatee teeb oma mängu “Sibulatee 25 aaret”.

Mängima jõudsime me küll alles nüüd suve lõpus, aga hasarti tekitas küll see paikade üles otsimine. Mängida saab seda siis, kui kodulehel www.eesti100aaret.ee  kasutajakonto lood. Sealt näeb ka millised need 25 aaret on, mida üles peab leidma ja kus nad asuvad. Olles kohapeale jõudnud ja aarde üles leidnud tuleb vastata erinevatele küsimustele ja kõik need leiud ja vastused annavad punkte ja sügisel võib usinaid punktide kogujaid oodata ka auhinnad.

Me seiklesime täna Sibulateel veidi üle viie tunni ja leidsime üles 12 aaret. Lisaks aardejahile käisime ka söömas, discgolfi mängimas ja matkarajal. Ühte aaret me ei suutnud leida või noh meie telefon lihtsalt ei registreerinud kuidagi neid Välgi metsasid kuigi gps oli sees ja olime nagu õiges kohas küll. 12 aaret jätsime meelega järgmiseks nädalaks, sest teisipäeval vaja jälle sealt kandist läbi sõita.

Vara kirik oli meie esimene peatuspaik ja suutsime ka kõigi vastustega täppi panna, veidi segadust tekitas meis Vara mõisapargis ette tulnud uste küsimus, käisime mingi kolm ringi ümber maja, aga saime ikka vale vastuse, me ei tea kuidas. Välgi kiriku juures oli ka surnuaed, elukaaslane tegi nalja, et ei tea, kas seal peab surnud üle lugema ja siis oppaa tuli küsimus: “Millise perekonnanimega inimesi on surnuaiale kõige rohkem maetud?” Seal haudade vahel me siis jalutasime ja teineteisele erinevaid perekonnanimesid hõikasime, vastuse saime ikka õige.

Edasi viis tee meid Padakõrva looduskaitsealale, sain rohkelt uusi teadmisi sipelgatest ehk kuklastest, Kalevipoja sängi juures polnud me ka varem käinud. Nina külast on uudistes tavaliselt juttu kevadeti, kui sinna jäämineku aegu suured jäämäed tekivad. Saime ka teada, et Nina küla tuletorn on tegelikult tulepaak, sest selle tuletorni nähtavus on alla kümne meremiili. Nina kiriku väravad olid küll kinni, aga kirikuõpetaja toimetas seal ringi ja kõrvalt hoovist meid kirikuhoovi vastuseid jahtima lubati.

Alatskivi oli juba tuttav paik, esimese peatuse tegime hoopis Kivi kõrtsis. Seasnitsel oli maitsev, aga mulle see juustukatte maitse väga ei meeldinud, küüslauguleivad, mida toidu kõrvale võtta võis olid imehead. Kõrtsis olid ka igal laual aaretemängu kaardid, hea reklaamimise koht. Kõhud täis jalutasime Alatskivi lossi juurde. Vastasime küsimustele ja hakkasime discgolfi mängima. Seal on tegelikult päris keeruline taldrikuid lennutada, sest turiste käib palju ja korvid on pargis, kus on tihti palju jalutajaid.

Truuduse tamme ja punase allika otsimine viis meid Alatskivi matkarajale, kuna oli palav ja tekkis kerge väsimus, siis hakkasime Tartusse tagasi sõitma. Käisime veel Liivi muuseumis ja otsisime küsimustele vastuseid ja läksime koju.

Aaretejaht on väga mõnus mäng, lastele meeldib ka kindlasti. Soovitan seiklema minna! Kuidas meie ülejäänud 12 aarde jaht edeneb sellest muljetan juba järgmisel nädalal.