“Minu Tartu”

Kui ma nägin reklaame, et raamatulettidele ilmub selline teos nagu “Minu Tartu”, siis olin ma kindel, et selle teose pean ma ostma ja parem varem kui hiljem.

Enne kui asun raamatut kiitma, siis räägin milline on minu enda Tartu. Tartu on minu lemmik linn juba ammusest ajast, Tartus elanud olen ma kokku umbes kaheksa aastat. Lapsepõlvest mäletan jäätisekioskit, mis oli kuskil Kaubahalli kandis ja loomulikult lõbustusparki, mis toona laululava juures paiknes. Sai sõita nii vaateratta kui autodega ning erinevate karussellidega, olid õnnepäevad kui Tartusse tulla saime.

Ülikooli ajast kui Tartu kolisin ja siinseid tudengielu võlusid avastama hakkasin võiks peamiste märksõnadena öelda Emajõgi, TÜ Spordihoone, Rüütli tänav, Comarket, Crepp, Ekraan, Püssirohukelder, Atlantis, Eeden, rulluisutamine, Tähtvere spordipark, ülikooli staadion, Ruuni pitsa, Taverna, pubi pool kuus, TÜ raamatukogu.

Olles nüüd jälle kolm aastat peale ära käimisi tartlane olnud ja vahepeal lapsevanemaks saanud on lemmikud veidi teised – Toomemägi, Spordimuuseum, Mänguasjamuuseum, Taverna, Creppi soe kanasalat, La Dolce Vita, Tamme staadioni mänguväljak, Supilinn, Tassikoogid, Tähtvere spordipark, Emajõgi, Marja mängukas, Vanemuine, Elektriteater, Salvesti tehasepood, Da Vinci, Saiasahwer, Mandel, Teatri Kodu, V spa, elektrirattad, Arena jne.

Nüüd lõpuks raamatust ka. Lauri Räpp on minu jaoks seni tundmatu inimene olnud, aga ta kirjutab väga kaasa haaravalt ja huvitavalt, oskab oma mõtted nii ilusti kirja panna, et ise mõtlen, et paremini ei saakski öelda. Ma olen varem päris palju Petrone prindi välja antud minu sarja raamatuid lugenud, aga “Minu Tartu” tõusis mu kõige lemmikumaks.

Minu jaoks oli eriti huvitav lugeda Ihaste kohta, olen sinna ainult korra külla sattunud ja siis oli ka väljas pime ning eriti midagi ei näinud. Lugedes meenus mulle asju, millele muidu pole mõelnud, näiteks Anne turul olen isegi kunagi isaga käinud kassette jahtimas. Meeldis ka Tartu kohvikute peatükk, muidugi tuli seda lugedes suur Creppi sooja kanasalati isu peale. See on vist enamuste tartlaste lemmik salat linnas? Kuna ma pole aastaid öösiti väljas klubitamas käinud, siis oli ka raamatu vahendusel huvitav ennast kurssi viia tänaste poppide pidutsemise paikadega.

Aitäh, ühe viimase aja parima lugemiselamuse eest, lugesin raamatu kahe õhtuga läbi. Sai naerda, sai mõelda, sai nostalgitseda ja kaasa noogutada. Meeldis, et raamatus oli pildialbum, eriti huvitav oli vaadata pilte aastakümnete tagusest Tartust. Olen nõus autoriga, kes ütleb, et Tartu on nagu üllatusmuna, väljast väike, seest suur!

Esmaspäev AHHAAs

Vaheajal on energiat ja aega veidi rohkem, et lapsele lasteaia vabu päevi teha ja perega kuskil koos käia. Täna hommikul läksime AHHAAsse. Ajutiste näituste saalis on juba maist saati näitus “Ahhaa, võidujooks kosmosesse!”, aga me külastasime teaduskeskust viimati vist märtsis seega oli kosmosenäitus veel nägemata.

Näitusel sai aimu kosmose vallutamise ajaloost, kosmosetehnikast, kosmonautidest ning vaadata sai ehtsat kosmoseskafandrit ja kosmoses käinud tehiskaaslast Sputnikku, lisaks erinevaid teleskoope ja muud tehnikat.

Püsinäitustelgi oli uusi asju mida uudistada ning vanu lemmikuid, mida taasavastada. Väike Preili oli enim võlutud tibudest ja tuletõrjeautost. Õnnepäev, sai roolida ja võis kõiki nuppe vajutada, ilma et keegi keelaks ja midagi juhtuks ning muidugi kõik veeatraktsioonid panid tal ka silma särama ning labürinti pidime tema soovil ka mitmeid kordi läbima.

Selles Baltimaade suurimas teaduskeskuses pole huvitav ainult lastel, ma proovisin ise ka päris paljusid eksponaate. Tartlastena on meil sinna hea ligi minna, arvan, et paar korda aastas ongi seal huvitav käia, näeb kõik uued näitused ja uued eksponaadid ära ja on ikka põnev ning huvitav.

Enne koju minekut käisime ka teaduspoes, seal on müügil tõeliselt ägedaid lauamänge ja igasugust muud põnevat kraami, mis võiks näiteks jõuluvana kingikotti hästi sobida.

Jäähoki MM-karikat imetlemas!

Napilt jõudsime! Täna oli viimast päeva Eesti Spordi – ja Olümpiamuuseumis võimalik näha Soome jäähokikoondise võidetud maailmameistrivõistluste võidukarikat. Näitus on avatud olnud küll juba 2. oktoobrist, aga me varem ei jõudnud. Nüüd on karikas ja muu näitusele pandu nähtud ja saan endiselt öelda, et olen viimase aasta jooksul kõik Spordimuuseumi näitused ära näinud, mis seal vaatamiseks välja on pandud.

Päris vahva fakt on see, et karikat sai Eestis enne imetleda kui Soomes. Soome spordimuuseumisse karikas alles nüüd rändab. Ma pole just eriti suur jäähoki fänn, aga seda teadsin ikka, et enne MMi soomlased pigem ei olnud kullasoosikud ning ihaldatud karikas ongi neil varem õnnestunud koju viia ainult kahel korral – 1995. ja 2011. aastal.

Lisaks karikale sai vaadata mängusärke ja ja muud jäähokivarustust. Natuke tundus see näitusesaal tühi olevat ja oleks tahtnud rohkem fakte ja teadmisi sealt juurde lugeda, aga selliseid kahe nädalaseid näitusi vist väga põhjalikuks ka ei saa ajada.

Väikse Preili soovil käisime muidugi ka rallinäitusel ja Otti imetlemas ning reaktsioonimängu mängimas, iga külastuskorraga saavad ka pallidega mängualad temalt järjest rohkem tähelepanu. Pallimeri tundub nüüd juba liiga titekas, vaja on ikka jalgpalle väravasse lüüa ja korvpalle muuseumis ringi veeretada.

Vihmane nädalavahetus

Ebatavaliselt soojad septembriilmad asendusid kiirelt vihma, tuule ja jahedusega. Selliste padukatega ei tahakski üldse välja minna, vaid ainult diivanis külitada ja kuuma teed või kakaod juua ja küünlaid põletada. Päris niisama laiselnud me see nädalavahetus siiski pole, oleme töörütmiga enam vähem harjunud, juba jaksan õhtuti ka midagi muud teha kui ohkida, et olen nii väsinud.

Reedel käisime Auras väikelaste ujumistunnis, see on mõeldud 2. – 4. aastastele veesõpradele. Tund toimus sellel hooajal esimest korda ja kohal oli ikka väga palju lapsi koos vanematega, arvan, et umbes 30 lapse kanti lausa. Õpetaja oli ka veidi ähmi täis, et nii palju lapsi tundi on tulnud. Kokkuvõttes oli tore, aga Arenas on ikka palju vahvam, sest seal korraga ainult kuus last ja lähenevad kõigile personaalselt, arvestades iga lapse oskuseid ja vanust. Peale ujumist võtsime Tavernast pitsad, need on mulle alati maitsenud, aga eriti tühja kõhuga olid ikka pagana head.

Laupäeval läksin Väikse Preiliga Tähtvere spordiparki rattamaratonile, tal tuli läbida 400 meetrit. Ütleme nii, et kogu hommikupoolik läks meil tõusude ja mõõnadega, raja ta ikkagi läbi sõitis ja rõõmsalt medali ja jäätise vastu võttis. Koduteel veel Saiasahwrist preemiaks üks koogike ja oligi lõunaune aeg.

Tänane päev oli meil planeeritud Tähtvere Õunaõuepäevadeks, aga väikse lapsega sellise pideva paduvihmaga ei hakanud ikkagi minema. Loodan, et järgmisel aastal on ilmataat rohkem korraldajate poolt, sest tegemist on ühe väga vahva ettevõtmisega.

Eks tuleb siis tugitoolispordile keskenduda ja võtta vastu kõik, mida vaatamiseks pakutakse, vaatame meeleldi nii kossu kui võrkpalli. Otsisin head spaapakkumist ka, et vaheajal lõõgastuma minna. Tahtsin kõige rohkem Rakvere Aqvasse, kodulehelt väga head pakkumist ei leidnud, aga siis oppa Booking.com pakkus päris soodsa diili ja nii me oktoobris Rakveresse põrutamegi.

Minu suvelemmikud 2019

Täitsa kahju on öelda, et suvi sai läbi, kuigi ka sügisel on omad võlud on suvi siiski mu lemmik aastaaeg. Peale kaht lapsega kodus oldud aastat oli natukene põnev, aga samas ka ärev jälle tööle minna. Töökeskkond, kolleegid ja õpilased kõik on minu jaoks uus. Arvatavasti hakkan ma ka blogisse palju harvemini jõudma kui praegu, aga kes teab.

Sellel suvel rändasime päris palju ringi ja avastasime Eestimaa paiku, kus varem polnud käinud. Muidugi käisime ka kohtades, mis juba varasemast on meeldima hakanud ja saime kinnitust, et nad on ikka tasemel ja koha meie lemmikute listis kindlasti ära teeninud.

Vudila – käisime juulis, aga peame siiani õhtujuttu alustama Vutast. Meie kahese jaoks on see koht nagu paradiis, sai mängida, möllata, ujuda ja loomadele pai teha ning lõunaunest polnud sellel päeval juttugi. Kindlasti järgmisel suvel jälle.

Suveetendus “Kadri” – jõudsin sellel suvel kolmel korral teatrisse, aga “Kadri” läks kõige rohkem hinge. Loodan, et järgmisel suvel saab II osa vaatama minna.

Narva – Jõesuu Noorus spa vee- ja saunakeskus – kogu hotell oli ilus ja maitsekas, aga eriti meeldis mulle vee-ja saunakeskus. Külmadel talveõhtutel hakkan kindlasti seda kuuma Jaapani vanni igatsema ja õhtul saab seal õues mullivannis mõnuleda ja vaadata merd ja päikeseloojangut ning kuulata lainete kohinat. Lisaks on tegemist väga lastesõbraliku kohaga.

Elistvere loomapark – Väike Preili on suur loomasõber, tema eriline lemmik on karu. Elistvere karu oleks seda nagu teadnud ja viimasel korral näitas lapsele ikka kõiki trikke mida oskab. Piisavalt väike park, et saaks kõikide loomade tegemistesse süveneda, hea linnalähedal ka. Kahjuks ilvesepoegi me ikkagi ei näinud.

Pizza Olive – meile maitseb. Tundub, et teistele ka, sest rahvast on alati palju, kuigi Ihamaru asub ju ikkagi suhteliselt metsas.

Väikelinnade Võru ja Põlva keskväljakud – mõlemad on viimase paari aasta jooksul saanud uue kuue. Meie laps oleks Põlvasse tahtnud jäädagi, sest seal on purskkaevud, kus sai ennast mõnusalt märjaks lobistada. Võru omast sõitsime ainult mööda, aga jättis kutsuva mulje, peab kunagi minema lähemalt uudistama.

Tartu rattaringlus – kui alguses oli ratast võimatu saada ja linnapildis jäi iga päev silma mitmeid rattaid lõhkuvaid noori, siis nüüdseks on olukord rahunenud. Vähemalt ma olen alati ratast saanud, mugav on Toomemäest üles vurada.

Tartu kohvikute koogid – sattusime kuidagi tihti välja maiustama ja avastasime päris mitu eriti maitsvat kooki. Näiteks iga kell võiksin uuesti süüa Pahade Poiste Toorjuustu-sokolaadi marmorkooki vaarikakastmega ning RP9 laimikook valge sokolaadi ja toorjuustuga oli super maitsev. Werneri koogivalikust ma ei hakka üldse rääkimagi, lemmikud meil seal napoleoni kook ja uue leiuna laulupeo kook.

Sibulatee – käisime kahel korral, aga ikka ei jõudnud kõigega nii põhjalikult tutvuda kui oleks tahtnud. Soovitan kindlasti Sibulateele aardeid otsima minna ja sibulaid varuma. Mina lähen kindlasti järgmisel suvel jälle, et sealne rattaring ära teha.

Pärnu- aastaid tagasi sattusin pea iga nädal Pärnusse, nüüd polnud kaks aastat käinud, aga tekkis ikka kergelt kodune tunne. Steffani pitsa oli ikka sama hea kui vanasti.

Kubija Spa – oleme käinud viimase kolme aasta jooksul vist viis korda. Mulle meeldib seal kõik. Teenindus, toad, veekeskus, toit, hoolitsused ja neid saab tarbida minu arvates ikka väga mõistliku raha eest ka. Me ei pidanud ka seekord pettuma.

Nooritsmetsa küün – mul oli võimalus osa saada küünipulmast, väga vahva küün Põlvamaal.

Tartu muuseumid – kuna meie laps tahaks iga päev muuseumis käia, siis on mul ülihea meel, et muuseumites nii tihti uusi näituseid avatakse. Spordimuuseum ja Mänguasjamuuseum on täielikud hitid tema jaoks, kui ta pikemaid lauseid oskab moodustada, siis võib seal ekskursioone läbi viia 😀 aga tal on põnev olnud ka AHHAAs, Loodusmuuseumis ja ERMis.

Ma arvan, et see oli esimene suvi mu elus kui ma ei käinud Kauksis. Lihtsalt läks kuidagi nii, et ilusate ilmadega olime kuskil mujal ja külma ning vihmaga ei mõju rand minu jaoks just kutsuvalt.

Järgmisel suvel juba uued käigud, nüüd siis jälle töölainele tagasi.

Sibulateel aardeid otsimas (I osa)

Mulle väga meeldib Sibulatee kodulehekülg, nad postitavad pidevalt uusi ja ägedaid fakte või uudistamist väärivaid paiku oma piirkonnast, näiteks kas te teate millised on Sibulatee kõige instagrammitavamad kohad või kõige põnevamad hoovid?

Me oleme igal suvel mingit nutimängu mänginud mille raames saab Eestit avastada. 2017 suvel mängisime kodulinnas mängu “Tartus on rohkem” ehk külastasime Tartu tuntumaid ja ka vähem teada olevaid paiku ja vastasime viktoriiniküsimustele. Eelmisel suvel mängisime nutimängu EV100, mida sai mängida NaviCup mobiilirakenduse kaudu. Olin väga elevil, kui kevadel nägin uudist, et Sibulatee teeb oma mängu “Sibulatee 25 aaret”.

Mängima jõudsime me küll alles nüüd suve lõpus, aga hasarti tekitas küll see paikade üles otsimine. Mängida saab seda siis, kui kodulehel www.eesti100aaret.ee  kasutajakonto lood. Sealt näeb ka millised need 25 aaret on, mida üles peab leidma ja kus nad asuvad. Olles kohapeale jõudnud ja aarde üles leidnud tuleb vastata erinevatele küsimustele ja kõik need leiud ja vastused annavad punkte ja sügisel võib usinaid punktide kogujaid oodata ka auhinnad.

Me seiklesime täna Sibulateel veidi üle viie tunni ja leidsime üles 12 aaret. Lisaks aardejahile käisime ka söömas, discgolfi mängimas ja matkarajal. Ühte aaret me ei suutnud leida või noh meie telefon lihtsalt ei registreerinud kuidagi neid Välgi metsasid kuigi gps oli sees ja olime nagu õiges kohas küll. 12 aaret jätsime meelega järgmiseks nädalaks, sest teisipäeval vaja jälle sealt kandist läbi sõita.

Vara kirik oli meie esimene peatuspaik ja suutsime ka kõigi vastustega täppi panna, veidi segadust tekitas meis Vara mõisapargis ette tulnud uste küsimus, käisime mingi kolm ringi ümber maja, aga saime ikka vale vastuse, me ei tea kuidas. Välgi kiriku juures oli ka surnuaed, elukaaslane tegi nalja, et ei tea, kas seal peab surnud üle lugema ja siis oppaa tuli küsimus: “Millise perekonnanimega inimesi on surnuaiale kõige rohkem maetud?” Seal haudade vahel me siis jalutasime ja teineteisele erinevaid perekonnanimesid hõikasime, vastuse saime ikka õige.

Edasi viis tee meid Padakõrva looduskaitsealale, sain rohkelt uusi teadmisi sipelgatest ehk kuklastest, Kalevipoja sängi juures polnud me ka varem käinud. Nina külast on uudistes tavaliselt juttu kevadeti, kui sinna jäämineku aegu suured jäämäed tekivad. Saime ka teada, et Nina küla tuletorn on tegelikult tulepaak, sest selle tuletorni nähtavus on alla kümne meremiili. Nina kiriku väravad olid küll kinni, aga kirikuõpetaja toimetas seal ringi ja kõrvalt hoovist meid kirikuhoovi vastuseid jahtima lubati.

Alatskivi oli juba tuttav paik, esimese peatuse tegime hoopis Kivi kõrtsis. Seasnitsel oli maitsev, aga mulle see juustukatte maitse väga ei meeldinud, küüslauguleivad, mida toidu kõrvale võtta võis olid imehead. Kõrtsis olid ka igal laual aaretemängu kaardid, hea reklaamimise koht. Kõhud täis jalutasime Alatskivi lossi juurde. Vastasime küsimustele ja hakkasime discgolfi mängima. Seal on tegelikult päris keeruline taldrikuid lennutada, sest turiste käib palju ja korvid on pargis, kus on tihti palju jalutajaid.

Truuduse tamme ja punase allika otsimine viis meid Alatskivi matkarajale, kuna oli palav ja tekkis kerge väsimus, siis hakkasime Tartusse tagasi sõitma. Käisime veel Liivi muuseumis ja otsisime küsimustele vastuseid ja läksime koju.

Aaretejaht on väga mõnus mäng, lastele meeldib ka kindlasti. Soovitan seiklema minna! Kuidas meie ülejäänud 12 aarde jaht edeneb sellest muljetan juba järgmisel nädalal.

Lõunakeskuse mängudžunglis

Tänane pühapäev ikka väga vihmane, otsustasin, et viin Väikse Preili mängumaale hullama ja proovime seekord mõnda teist kohta peale Kvartali Marakrati. Käisime Lõunakeskuses asuvas Mängudžunglis. Seal saavad mängimas käia kuni 8. aastased lapsed, kes pole pikemad kui 140cm. Tunniaja pilet maksis 3.50 ja meie lapse jaoks oli see täitsa piisav aeg, et kõik meeldiva saaks ära proovida.

Minu arvates on see mängumaa väga nutikalt üles ehitatud. Ruum ei ole just väga suur, aga laed on kõrged ja ronimisatraktsioon lõppebki lae all. Tegevusi, mida teha saab on väga palju ja ruum ise on rõõmus ja avar. Kõik asjad ja kogu ruum jätsid puhta ja hea mulje.

Väiksemaid kliente rõõmustavad nukumaja, kööginurk, rongilaud, ninjakilpkonnade mänguala ja autorada, kus mudelautosid sõidutada. Kõik mõnusalt koos ühes mängumajas.

Erinevaid autosid oli ka, millega ringi rallida ning hobused, millega ratsutamist harjutada. Ronimisatraktsioon oli uhke ja Väike Preili oleks seal meeleldi ringi turninud, aga kuna juures oli keelav silt lapsevanemate rajale mineku kohta, siis ma ei julgenud teda üksinda lasta. Laps peab veel veidi kasvama, et üksinda ronima minna.

Spordisõbrad saavad palli korvi visata ja jalkalööke väravasse virutada ning batuudil hüpata ning õhuhoki lahingut pidada. Lisaks ronimisrajale on ka eraldi ronimissein, saab ka raamatuid lugeda ning ennast erinevatest kõverpeeglitest vaadata ning lego klotsidest ehitada.

Tund aega möödus väga kiiresti. Mulle jättis mängumaa sümpaatse mulje, kindlasti külastame millalgi veel Mängudžunglit.

Vudila versus Cantervilla

Me käisime sellel suvel nii Vudilas kui ka Cantervilla lossi mängumaal. Ühest blogist jäi nende võrdlus silma ja jagan siis nüüd enda vaateid ka, mis ja kus meeldis ja mis mitte.

Asukoht. Vudila asub Tartust 28 kilomeetri kaugusel ning Cantervilla 44 kilomeetri kaugusel. Vudila lähedal on kohe Elistvere loomapark, mida soovikorral ka külastada saab. Cantervilla lähedal on Otepää linn, kus mitmeid huviväärsuseid, igale maitsele midagi. Mõlemad mängumaad asuvad järve kaldal, Vudila territoorium tundub veidi suurem olevat, aga ma pole kindel, kas see ka päriselt nii on, looduslikult kaunid kohad mõlemad.

Hinnad. Vudilas maksab täiskasvanu pilet 13.- ning 4. – 17. aastase noore pilet 17.-, 1. – 3. aastased mudilased peavad maksma 7.- ning nooremad on tasuta. Cantervillas on pilet 15.- ning saatja pileti saab 8.- euro eest, see pääse ei sisalda siis mehitatud atraktsioonide kasutamist. Sinna mängumaale pääsevad alla 1 meetri pikkused lapsed tasuta. Mõlemad mängumaad on esmaspäeviti suletud ning teistel päevadel saab mängida kell 11.00 – 19.00.

Veetegevused. Minu arvates on Vudila basseinid ja veeatraktsioonid kordades vägevamad kui Cantervillas, kuigi ka seal on asju, mis toovad pargile suured plusspunktid, näiteks veetuubirada tundub vahva ja seal oli ka karussell, millega sõites saab kaaslaseid pritsida. Kahjuks me ei saanud seda katsetada, sest Cantervillas polnud basseinide alal lihtsalt mitte ühtegi töötajat. Riietuskabiine oli ka ainult üks, selline tavaline nagu igas rannas. Vudilas olid korralikud majakesed, kus sai riietuda. Vudila basseini vesi jättis puhtama mulje ning seal olid töötajad igal pool turvamas ning ülemeelikuid lapsi keelamas.

Foto: vudila.ee

Batuudid. Cantervillas oli vist kuus batuuti ja Vudilas umbes kümmekond. Mõlemas paigas oli tavalisi sportbatuute, maabatuute ning batuut takistusradasid. Vudila suured batuudid olid vägevamad ja rohkem oskusi nõudvad, Cantervillas jätsid osad batuudid väga kulunud ja amortiseerunud mulje.

Mängudemaja. Mõlemas kohas jagus meie lapsel tegevusi kauaks. Minu jaoks oli Vudila katusealune mängudemaa suur, avar, rõõmus ja õhurohke, Cantervilla oma jällegi külm, rõske ja pigem pime. Laps leidis mõlemas kohas endale palju tegevusi ja tundis mängimisest rõõmu.

Toit. Hinnaklassilt olid mõlemad kohad sarnased. Vudilas oli bistroos suurem valik toite, sai tellida ka suppi ja lasanjet näiteks. Cantervillas sellel päeval kui meie käisime suppi ei pakutud ja valikus oli vist neli praadi. Cantervillas saab minna ka lossirestorani sööma, kes peenemaid maitseid taga ajab. Vudilas on bistroo, forellipüük ja grillmaja.

Teenindus. Mõlemas paigas olid tööl hästi noored inimesed, paljudel arvatavasti tegemist esimese töökohaga. Vudila töötajaid oli märgata igal pool, neil olid ka ühesugused särgid seljas. Kõik tundusid rõõmsad ja lahked. Cantervillas nägime kokku vist nelja töötajat, jah nad olid viisakad, aga rõõmsameelne oli ainult põrkeautodega tegelev neiu. Kui klient eemaldus haarasid kõik kohe oma nutitelefonide järele, Vudilas ma seda ei märganud. Vudila töötajad jätsid professionaalsema ja koolitatud mulje.

Ainult Vudilas on sky-jump, 4d kinokapsel, liutoru vette, discgolf, välitrenazöörid, tasakaaluliinid, kiiking, teatrietendused, vaatetorn, loomapark.

Ainult Cantervillas on veetuubirada, karussellid, labürint, printsessi rongisõit, kostüümide tuba, õpetlikud vanaaegsed mängud ja tegevused, mis tutvustavad mõisaelu ja talupoegade tööd 100 aastat tagasi.

Üldine olme on Vudilas kindlasti parem. Väikelapsi ootavad juba väravas kärud, millega on mugav vanematel lapsi ühest paigast teise sõidutada. Prügikaste, vetse ja riietusbokse on väga mitmes kohas. Pesemis võimalused nii siseruumides kui väljas. Viidad juhatavad igale poole. Piknikuplatse, lamamistoole on rohkelt. Cantervilla mulle üldiselt nii positiivselt silma ei jäänud.

Turvalisus tundub Vudilas olevat kõrgel tasemel. Cantervillas tunduvad paljud asjad kulunud ja amortiseerunud olevat ning töötajad ei jätnud igal pool pädevat muljet. Ükskõik kui vähe külastajaid pargis parasjagu on, turvaline peaks olema ju igal pool ja klient peab oma raha eest saama kõiki lubatud atraktsioone proovida kui soovib.

Vudilas oli meeletult palju rahvast, aga seal olles ei tekkinud tunnet, et inimesi on liiga palju. Suur territoorium kõik leidsid endale koha ja atraktsioonidel ei olnud eriti järjekordi. Cantervillas oli kokku maksimum 15 inimest, siis peaks just ju pingutama, et need vähesed, kes on ka järgmisel korral tagasi tuleksid. Sai kuidagi väga negatiivne jutt Cantervilla kohta, aga jah, me sinna tagasi ei kipu.

Elistvere loomapargis

Meie Väikse Preili südames on karumõmmidel suur koht, ta oli ülipettunud, et Tallinna loomaaias pruunkaru ei olnud. Juba nädal aega ajab hommikuti issi üles ja korrutab: “Kalu puudu”. Kuna tema karu vaimustus sai alguse Elistverest, siis otsustasime ta “esimese lapsepõlve trauma” kaotada ja läksime jälle loomaparki.

Valisime hommikuse aja, temperatuur oli 20, aga oli pilvine ja kerge tuulega ilm, mis lõi head eeldused, et loomad väljas oleksid ja ringi ka liiguksid. Nirgid ja mink olid väga aktiivsed ja lapsel oli lõbu kui palju.

Ma ei tea kuidas me varem Elistveres käies pole jäneste puuride juurde sattunud, aga seekord olime seal pikalt. Nägime ka kuidas jänksidele süüa ja juua anti, kõigile üks suur õun, aga ühele eriti hea isuga jänkule kaks õuna. Saime teada, et ilvestel on pojad, aga me ei näinud juba teistkorda ühtegi ilvest. Oravad olid mänguhoos ja andsid nagu tsirkuse etendust.

Karu oli olemas ja tegutses ikka kogu raha eest. Nägime kuidas ta jooksis, kahele käpale tõusis ja enda selga puu vastu sügas, oma väiksesse basseini hüppas ja ennast jahutas ning pesi. Laps oli õnne tipul, kui karu talle otsa vaatas ja puuri lähedale maha istus.

Elistveres on alati vahva, aga nüüd tahaksime ka Alaveski loomaparki uudistama minna, sest seal peaks lausa mitu karu olema. Tartust veidi üle 100km sõitu, aga vaatasin, et seal lähedal on ka Filmi Vargamäe ehk koht, kus “Tõde ja õigust” filmiti ja vahva oleks seda paikagi külastama minna. Augustis võtame plaani.

Spordimuuseumis on uued näitused

Üllatus, üllatus,me sattusime jälle Spordimuuseumisse. Tegelikult oli seekord vaatamiseks lausa kaks näitust, mida me polnud varem näinud “Tartu põleb” ja “Eesti sport Kanadas”.

Nii sügavale Spordimuuseumi keldrikorruse ruumidesse ma varem ei olnudki sattunud. Keskaegsete müüride vahel on avatud keskkond, mis jutustab 1775. aasta tulekahjust, mis hävitas lausa 2/3 Tartust. Arvatakse, et põleng saigi alguse umbes sealt muuseumi alalt Rüütli tänavalt. Täitsa huvitav oli lugeda selle õnnetuse kohta ja seal keldris tekkis kergelt kõhe tunne ka, aga näitus ja efektid olid küll hästi läbi mõeldud.

Foto: spordimuuseum.ee

“Eesti sport Kanadas” oli hariv vaatamine, sai imetleda erinevaid karikaid, medaleid ja spordivahendeid, aga ma väga süveneda ei saanud, sest Väike Preili sikutas mind pidevalt varrukast, et ma temaga pallimerre läheksin.

Muidugi käisime me jälle ka ülejäänud muuseumi läbi. Väike Preili tahtis kangi tõsta, Otiga pilti teha ja reaktsioonimängu mängida ning ralliauto rooli keerata. Ma väga ootan juba muuseumi uue püsinäituse valmimist.