Lõunakeskuse mängudžunglis

Tänane pühapäev ikka väga vihmane, otsustasin, et viin Väikse Preili mängumaale hullama ja proovime seekord mõnda teist kohta peale Kvartali Marakrati. Käisime Lõunakeskuses asuvas Mängudžunglis. Seal saavad mängimas käia kuni 8. aastased lapsed, kes pole pikemad kui 140cm. Tunniaja pilet maksis 3.50 ja meie lapse jaoks oli see täitsa piisav aeg, et kõik meeldiva saaks ära proovida.

Minu arvates on see mängumaa väga nutikalt üles ehitatud. Ruum ei ole just väga suur, aga laed on kõrged ja ronimisatraktsioon lõppebki lae all. Tegevusi, mida teha saab on väga palju ja ruum ise on rõõmus ja avar. Kõik asjad ja kogu ruum jätsid puhta ja hea mulje.

Väiksemaid kliente rõõmustavad nukumaja, kööginurk, rongilaud, ninjakilpkonnade mänguala ja autorada, kus mudelautosid sõidutada. Kõik mõnusalt koos ühes mängumajas.

Erinevaid autosid oli ka, millega ringi rallida ning hobused, millega ratsutamist harjutada. Ronimisatraktsioon oli uhke ja Väike Preili oleks seal meeleldi ringi turninud, aga kuna juures oli keelav silt lapsevanemate rajale mineku kohta, siis ma ei julgenud teda üksinda lasta. Laps peab veel veidi kasvama, et üksinda ronima minna.

Spordisõbrad saavad palli korvi visata ja jalkalööke väravasse virutada ning batuudil hüpata ning õhuhoki lahingut pidada. Lisaks ronimisrajale on ka eraldi ronimissein, saab ka raamatuid lugeda ning ennast erinevatest kõverpeeglitest vaadata ning lego klotsidest ehitada.

Tund aega möödus väga kiiresti. Mulle jättis mängumaa sümpaatse mulje, kindlasti külastame millalgi veel Mängudžunglit.

Vudila versus Cantervilla

Me käisime sellel suvel nii Vudilas kui ka Cantervilla lossi mängumaal. Ühest blogist jäi nende võrdlus silma ja jagan siis nüüd enda vaateid ka, mis ja kus meeldis ja mis mitte.

Asukoht. Vudila asub Tartust 28 kilomeetri kaugusel ning Cantervilla 44 kilomeetri kaugusel. Vudila lähedal on kohe Elistvere loomapark, mida soovikorral ka külastada saab. Cantervilla lähedal on Otepää linn, kus mitmeid huviväärsuseid, igale maitsele midagi. Mõlemad mängumaad asuvad järve kaldal, Vudila territoorium tundub veidi suurem olevat, aga ma pole kindel, kas see ka päriselt nii on, looduslikult kaunid kohad mõlemad.

Hinnad. Vudilas maksab täiskasvanu pilet 13.- ning 4. – 17. aastase noore pilet 17.-, 1. – 3. aastased mudilased peavad maksma 7.- ning nooremad on tasuta. Cantervillas on pilet 15.- ning saatja pileti saab 8.- euro eest, see pääse ei sisalda siis mehitatud atraktsioonide kasutamist. Sinna mängumaale pääsevad alla 1 meetri pikkused lapsed tasuta. Mõlemad mängumaad on esmaspäeviti suletud ning teistel päevadel saab mängida kell 11.00 – 19.00.

Veetegevused. Minu arvates on Vudila basseinid ja veeatraktsioonid kordades vägevamad kui Cantervillas, kuigi ka seal on asju, mis toovad pargile suured plusspunktid, näiteks veetuubirada tundub vahva ja seal oli ka karussell, millega sõites saab kaaslaseid pritsida. Kahjuks me ei saanud seda katsetada, sest Cantervillas polnud basseinide alal lihtsalt mitte ühtegi töötajat. Riietuskabiine oli ka ainult üks, selline tavaline nagu igas rannas. Vudilas olid korralikud majakesed, kus sai riietuda. Vudila basseini vesi jättis puhtama mulje ning seal olid töötajad igal pool turvamas ning ülemeelikuid lapsi keelamas.

Foto: vudila.ee

Batuudid. Cantervillas oli vist kuus batuuti ja Vudilas umbes kümmekond. Mõlemas paigas oli tavalisi sportbatuute, maabatuute ning batuut takistusradasid. Vudila suured batuudid olid vägevamad ja rohkem oskusi nõudvad, Cantervillas jätsid osad batuudid väga kulunud ja amortiseerunud mulje.

Mängudemaja. Mõlemas kohas jagus meie lapsel tegevusi kauaks. Minu jaoks oli Vudila katusealune mängudemaa suur, avar, rõõmus ja õhurohke, Cantervilla oma jällegi külm, rõske ja pigem pime. Laps leidis mõlemas kohas endale palju tegevusi ja tundis mängimisest rõõmu.

Toit. Hinnaklassilt olid mõlemad kohad sarnased. Vudilas oli bistroos suurem valik toite, sai tellida ka suppi ja lasanjet näiteks. Cantervillas sellel päeval kui meie käisime suppi ei pakutud ja valikus oli vist neli praadi. Cantervillas saab minna ka lossirestorani sööma, kes peenemaid maitseid taga ajab. Vudilas on bistroo, forellipüük ja grillmaja.

Teenindus. Mõlemas paigas olid tööl hästi noored inimesed, paljudel arvatavasti tegemist esimese töökohaga. Vudila töötajaid oli märgata igal pool, neil olid ka ühesugused särgid seljas. Kõik tundusid rõõmsad ja lahked. Cantervillas nägime kokku vist nelja töötajat, jah nad olid viisakad, aga rõõmsameelne oli ainult põrkeautodega tegelev neiu. Kui klient eemaldus haarasid kõik kohe oma nutitelefonide järele, Vudilas ma seda ei märganud. Vudila töötajad jätsid professionaalsema ja koolitatud mulje.

Ainult Vudilas on sky-jump, 4d kinokapsel, liutoru vette, discgolf, välitrenazöörid, tasakaaluliinid, kiiking, teatrietendused, vaatetorn, loomapark.

Ainult Cantervillas on veetuubirada, karussellid, labürint, printsessi rongisõit, kostüümide tuba, õpetlikud vanaaegsed mängud ja tegevused, mis tutvustavad mõisaelu ja talupoegade tööd 100 aastat tagasi.

Üldine olme on Vudilas kindlasti parem. Väikelapsi ootavad juba väravas kärud, millega on mugav vanematel lapsi ühest paigast teise sõidutada. Prügikaste, vetse ja riietusbokse on väga mitmes kohas. Pesemis võimalused nii siseruumides kui väljas. Viidad juhatavad igale poole. Piknikuplatse, lamamistoole on rohkelt. Cantervilla mulle üldiselt nii positiivselt silma ei jäänud.

Turvalisus tundub Vudilas olevat kõrgel tasemel. Cantervillas tunduvad paljud asjad kulunud ja amortiseerunud olevat ning töötajad ei jätnud igal pool pädevat muljet. Ükskõik kui vähe külastajaid pargis parasjagu on, turvaline peaks olema ju igal pool ja klient peab oma raha eest saama kõiki lubatud atraktsioone proovida kui soovib.

Vudilas oli meeletult palju rahvast, aga seal olles ei tekkinud tunnet, et inimesi on liiga palju. Suur territoorium kõik leidsid endale koha ja atraktsioonidel ei olnud eriti järjekordi. Cantervillas oli kokku maksimum 15 inimest, siis peaks just ju pingutama, et need vähesed, kes on ka järgmisel korral tagasi tuleksid. Sai kuidagi väga negatiivne jutt Cantervilla kohta, aga jah, me sinna tagasi ei kipu.

Elistvere loomapargis

Meie Väikse Preili südames on karumõmmidel suur koht, ta oli ülipettunud, et Tallinna loomaaias pruunkaru ei olnud. Juba nädal aega ajab hommikuti issi üles ja korrutab: “Kalu puudu”. Kuna tema karu vaimustus sai alguse Elistverest, siis otsustasime ta “esimese lapsepõlve trauma” kaotada ja läksime jälle loomaparki.

Valisime hommikuse aja, temperatuur oli 20, aga oli pilvine ja kerge tuulega ilm, mis lõi head eeldused, et loomad väljas oleksid ja ringi ka liiguksid. Nirgid ja mink olid väga aktiivsed ja lapsel oli lõbu kui palju.

Ma ei tea kuidas me varem Elistveres käies pole jäneste puuride juurde sattunud, aga seekord olime seal pikalt. Nägime ka kuidas jänksidele süüa ja juua anti, kõigile üks suur õun, aga ühele eriti hea isuga jänkule kaks õuna. Saime teada, et ilvestel on pojad, aga me ei näinud juba teistkorda ühtegi ilvest. Oravad olid mänguhoos ja andsid nagu tsirkuse etendust.

Karu oli olemas ja tegutses ikka kogu raha eest. Nägime kuidas ta jooksis, kahele käpale tõusis ja enda selga puu vastu sügas, oma väiksesse basseini hüppas ja ennast jahutas ning pesi. Laps oli õnne tipul, kui karu talle otsa vaatas ja puuri lähedale maha istus.

Elistveres on alati vahva, aga nüüd tahaksime ka Alaveski loomaparki uudistama minna, sest seal peaks lausa mitu karu olema. Tartust veidi üle 100km sõitu, aga vaatasin, et seal lähedal on ka Filmi Vargamäe ehk koht, kus “Tõde ja õigust” filmiti ja vahva oleks seda paikagi külastama minna. Augustis võtame plaani.

Spordimuuseumis on uued näitused

Üllatus, üllatus,me sattusime jälle Spordimuuseumisse. Tegelikult oli seekord vaatamiseks lausa kaks näitust, mida me polnud varem näinud “Tartu põleb” ja “Eesti sport Kanadas”.

Nii sügavale Spordimuuseumi keldrikorruse ruumidesse ma varem ei olnudki sattunud. Keskaegsete müüride vahel on avatud keskkond, mis jutustab 1775. aasta tulekahjust, mis hävitas lausa 2/3 Tartust. Arvatakse, et põleng saigi alguse umbes sealt muuseumi alalt Rüütli tänavalt. Täitsa huvitav oli lugeda selle õnnetuse kohta ja seal keldris tekkis kergelt kõhe tunne ka, aga näitus ja efektid olid küll hästi läbi mõeldud.

Foto: spordimuuseum.ee

“Eesti sport Kanadas” oli hariv vaatamine, sai imetleda erinevaid karikaid, medaleid ja spordivahendeid, aga ma väga süveneda ei saanud, sest Väike Preili sikutas mind pidevalt varrukast, et ma temaga pallimerre läheksin.

Muidugi käisime me jälle ka ülejäänud muuseumi läbi. Väike Preili tahtis kangi tõsta, Otiga pilti teha ja reaktsioonimängu mängida ning ralliauto rooli keerata. Ma väga ootan juba muuseumi uue püsinäituse valmimist.

Vudisime Vudilasse

Ma ostsin piletid Vudilasse juba aprillis valmis, siis kui neid kampaania korras poole hinnaga sai, märkimisväärne vahe ikka, kas maksta 18 eurot või 36 euri. Lapsele sai mingist ajakirjast Vudila reklaami näidatud ja ta tõi seda meile ikka pidevalt nina alla: “Vuta, vuta juurde.” Ilmad olid juuli esimeses pooles nagu külmal ja vihmasel sügisel seega pidi Väike Preili kannatlikult päris suve ootama. Täna oli megamõnus ja päikeseline päev ja nii me Vudilasse vurasimegi.

Arvasime, et oleme eriti varajased, juba 10.45 parkisime auto mängumaa parklasse, aga seal elu juba kees. Käru me lapsele kaasa ei võtnud, aga kohe peale sisenemist haarasime selle seal pakutava sõiduk-käru, laadisime lapse ja kotid sinna sisse ja sõitsime basseini äärde. Väike Preili vaimustus kõikidest asjadest, kokku veetsime Vudilas 5 tundi. Peaaegu kahese jaoks oli see täpselt piisav aeg, aga kujutan ette, et järgmisel aastal läheb juba tunduvalt kauem.

Arvatavasti on Vudilas Eesti üks ägedamaid väliveeparke. Täna oli vesi 22 kraadi ehk mitte just ülearu soe, aga ma ütleks, et sellise kuuma ilmaga just parajalt jahutav. Külmakartlikumad saavad ennast enne saunades kuumaks leilitada ja siis vette joosta. Olemas on kolm erineval tasandil asuvat liumäge, kus saab ikka megasuure hoo sisse. Liumäele pääsevad lapsed alates neljandast eluaastast. Liutorusid on üks, aga see on 60 meetri pikkune ja kiire ning elamust pakkuv. Ujuda saab kaare kujulises liikuva veega basseinis. Väiksele Preilile meeldis ka väikelaste ujumisalal, seal oli vesi 45cm kõrge ja sõita sai ka väikeste paadikestega. Natuke eemal oli ka päris väikestele mudilastele üks madala veega bassein, kus sees väga suur punane pall. Basseini ääres oli palju lamamistoole ja varjualustega istepinke. Meie parkisimegi oma käru ühe lamamistooli juurde ja seal oli mugav Väikse Preiliga toimetada – riideid vahetada, süüa, kuivada ja jälle ujuma minna. Kui muude atraktsioonide juurde läksime, siis asjad jätsime ikka basseini äärde ja kaduma küll midagi ei läinud.

Foto: vudila.ee

Üpriski palju aega veetsime batuutide juures, sest Väike Preili on usin ronija. Keerukamate ja suuremate batuutide peale läksin temaga kaasa ja saime koos ronida ja liugu lasta. Maabatuudid olid minu jaoks kõige hirmsamad, mul oli pidevalt tunne, et kukun maha. Pakun, et kokku külastasime umbes kaheksat erinevat batuuti.

Suur mängudetuba oli teisel korrusel ja nii avar ja seal oli nii mitmeteks tegevusteks võimalusi. Meie laps tegi mängumajas süüa, uudistas suurt nukumaja, kiikus, vaatas ennast kõverpeeglitest, tegin talle natuke nukuteatrit, ronis läbi toru, hullas liumäega pallimeres. Seal on võimalik veel keeglit, lauatennist ja minigolfi mängida. Rohkete võimalustega mängutuba. Lisaks on olemas veel elektrooniliste mängude maja, seal me käisime ainult korraks ja eriti ei süvenenud. Ainsana proovisime aja peale korvpalle korvi visata, tekitas hasarti küll.

Motoradadel ja elektriautodega sõitmas me ei käinudki, 4D kino tekitas juba vaadates kõhedus, see asi pole minu jaoks. Seiklusraja jaoks on laps veel liiga väike ning igale poole lihtsalt ei jõuagi, valikuid on lihtsalt nii palju. Üks popimaid atraktsioone oli sky-jump, seal oli küll koguaeg järjekord taga. Natuke lennutasime discgolfi kettaid ka, minigolfi seekord ei proovinud. Paatide ja vesijalgratastega saab järvele sõitma minna, ma ütleks, et mängumaal leiavad ka täiskasvanud, kes pidevalt lapsi ei pea patrullima endale piisavalt tegevust.

Mulle väga meeldib, et Vudilasse võib siseneda oma söökide ja jookidega. Territooriumil on piknikuplatsid ja grillimisalad, me võtsime ka veed ja puuviljad näksimiseks kaasa. Lõunatasime Vuti Bistroos, pokaal kartulisalatit maksis näiteks 2.90, friikartulite ja viinerite praad 4.50 ja lasanje 5.50. Järjekorras seisin kaua, aga toidu saime kätte väga kiiresti. Lisaks saab süüa grillmajas, kus menüüs liha- ja kalaroad, mis valmivad seal samas tulel, saab ka ise forelli kinni püüda ja enda jaoks siis puhastada ja valmistada lasta. Jäätisekioskeid oli ka mitu ja kokteile sai ka osta.

Enne kojusõitu käisime Vudila loomapargis. Seal vist selline süsteem, et kes ostab vankrisõidu saab seal loomadega lähemalt tutvust teha ja näiteks küülikute, lindude aedikusse sisse minna. Kes 3.- piletit osta ei taha saab ka loomaparki loomi uudistama minna, aga aedikusse sisse ei pääse. Meie mingit lisapiletit ei ostnud, aga hobune, kitsed ja lambad tulid kohe aia äärde ja me saime neid paitada ikka.

Minu üldmulje Vudilast on igatahes väga positiivne. Kõik oli puhas ja atraktsioonid töökorras. Töötajad olid enamasti väga noored, aga alati viisakad ja sõbralikud. WC oli väga mitmes kohas ja puhtad, prügikaste oli territooriumil palju. Atraktsioonide rohkusest ja tegevustest juba rääkisin. Mulle meeldisid ka kolm vutti, keda uudistada sai, on Vudila ju vutifarmi järgi oma nime saanud. Meie lapse jaoks oli tegemist vist küll elu parima päevaga.