Taevaskodade matkarajal

Ma tavaliselt satun vaatamisväärsusi avastama ja matkaradadele pigem suvel või nädalavahetustel. Täitsa huvitav oli Taevaskojas olla hoopis ühel oktoobri argipäevahommikul, paduvihma sadas, aga me olime vaprad matkajad. Kes veel ei tea, siis Suur Taevaskoda on üks Lõuna – Eesti ilusamaid looduslikke vaatamisväärsuseid, asudes Põlvamaal Ahja jõe kaldal.

Rajal saab imetleda kauneid vaateid ning uhkeid paljandeid, ronida mööda ohtraid treppe, juua allikavett, lugeda seal elutsevate lindude ja loomade kohta ning käia mööda “Viimse reliikvia” radu. Rada ise on 3 kilomeetri pikkune ja seda saab läbida ringikujuliselt. Ilusad vaated on nii Suurele Taevaskojale, Väiksele Taevaskojale. Lisaks saab uudistada ja lugeda legende Emalätte, Neitsikoopa ja Salakuulajakivi kohta.

Minu suvelemmikud 2019

Täitsa kahju on öelda, et suvi sai läbi, kuigi ka sügisel on omad võlud on suvi siiski mu lemmik aastaaeg. Peale kaht lapsega kodus oldud aastat oli natukene põnev, aga samas ka ärev jälle tööle minna. Töökeskkond, kolleegid ja õpilased kõik on minu jaoks uus. Arvatavasti hakkan ma ka blogisse palju harvemini jõudma kui praegu, aga kes teab.

Sellel suvel rändasime päris palju ringi ja avastasime Eestimaa paiku, kus varem polnud käinud. Muidugi käisime ka kohtades, mis juba varasemast on meeldima hakanud ja saime kinnitust, et nad on ikka tasemel ja koha meie lemmikute listis kindlasti ära teeninud.

Vudila – käisime juulis, aga peame siiani õhtujuttu alustama Vutast. Meie kahese jaoks on see koht nagu paradiis, sai mängida, möllata, ujuda ja loomadele pai teha ning lõunaunest polnud sellel päeval juttugi. Kindlasti järgmisel suvel jälle.

Suveetendus “Kadri” – jõudsin sellel suvel kolmel korral teatrisse, aga “Kadri” läks kõige rohkem hinge. Loodan, et järgmisel suvel saab II osa vaatama minna.

Narva – Jõesuu Noorus spa vee- ja saunakeskus – kogu hotell oli ilus ja maitsekas, aga eriti meeldis mulle vee-ja saunakeskus. Külmadel talveõhtutel hakkan kindlasti seda kuuma Jaapani vanni igatsema ja õhtul saab seal õues mullivannis mõnuleda ja vaadata merd ja päikeseloojangut ning kuulata lainete kohinat. Lisaks on tegemist väga lastesõbraliku kohaga.

Elistvere loomapark – Väike Preili on suur loomasõber, tema eriline lemmik on karu. Elistvere karu oleks seda nagu teadnud ja viimasel korral näitas lapsele ikka kõiki trikke mida oskab. Piisavalt väike park, et saaks kõikide loomade tegemistesse süveneda, hea linnalähedal ka. Kahjuks ilvesepoegi me ikkagi ei näinud.

Pizza Olive – meile maitseb. Tundub, et teistele ka, sest rahvast on alati palju, kuigi Ihamaru asub ju ikkagi suhteliselt metsas.

Väikelinnade Võru ja Põlva keskväljakud – mõlemad on viimase paari aasta jooksul saanud uue kuue. Meie laps oleks Põlvasse tahtnud jäädagi, sest seal on purskkaevud, kus sai ennast mõnusalt märjaks lobistada. Võru omast sõitsime ainult mööda, aga jättis kutsuva mulje, peab kunagi minema lähemalt uudistama.

Tartu rattaringlus – kui alguses oli ratast võimatu saada ja linnapildis jäi iga päev silma mitmeid rattaid lõhkuvaid noori, siis nüüdseks on olukord rahunenud. Vähemalt ma olen alati ratast saanud, mugav on Toomemäest üles vurada.

Tartu kohvikute koogid – sattusime kuidagi tihti välja maiustama ja avastasime päris mitu eriti maitsvat kooki. Näiteks iga kell võiksin uuesti süüa Pahade Poiste Toorjuustu-sokolaadi marmorkooki vaarikakastmega ning RP9 laimikook valge sokolaadi ja toorjuustuga oli super maitsev. Werneri koogivalikust ma ei hakka üldse rääkimagi, lemmikud meil seal napoleoni kook ja uue leiuna laulupeo kook.

Sibulatee – käisime kahel korral, aga ikka ei jõudnud kõigega nii põhjalikult tutvuda kui oleks tahtnud. Soovitan kindlasti Sibulateele aardeid otsima minna ja sibulaid varuma. Mina lähen kindlasti järgmisel suvel jälle, et sealne rattaring ära teha.

Pärnu- aastaid tagasi sattusin pea iga nädal Pärnusse, nüüd polnud kaks aastat käinud, aga tekkis ikka kergelt kodune tunne. Steffani pitsa oli ikka sama hea kui vanasti.

Kubija Spa – oleme käinud viimase kolme aasta jooksul vist viis korda. Mulle meeldib seal kõik. Teenindus, toad, veekeskus, toit, hoolitsused ja neid saab tarbida minu arvates ikka väga mõistliku raha eest ka. Me ei pidanud ka seekord pettuma.

Nooritsmetsa küün – mul oli võimalus osa saada küünipulmast, väga vahva küün Põlvamaal.

Tartu muuseumid – kuna meie laps tahaks iga päev muuseumis käia, siis on mul ülihea meel, et muuseumites nii tihti uusi näituseid avatakse. Spordimuuseum ja Mänguasjamuuseum on täielikud hitid tema jaoks, kui ta pikemaid lauseid oskab moodustada, siis võib seal ekskursioone läbi viia 😀 aga tal on põnev olnud ka AHHAAs, Loodusmuuseumis ja ERMis.

Ma arvan, et see oli esimene suvi mu elus kui ma ei käinud Kauksis. Lihtsalt läks kuidagi nii, et ilusate ilmadega olime kuskil mujal ja külma ning vihmaga ei mõju rand minu jaoks just kutsuvalt.

Järgmisel suvel juba uued käigud, nüüd siis jälle töölainele tagasi.

Vudila versus Cantervilla

Me käisime sellel suvel nii Vudilas kui ka Cantervilla lossi mängumaal. Ühest blogist jäi nende võrdlus silma ja jagan siis nüüd enda vaateid ka, mis ja kus meeldis ja mis mitte.

Asukoht. Vudila asub Tartust 28 kilomeetri kaugusel ning Cantervilla 44 kilomeetri kaugusel. Vudila lähedal on kohe Elistvere loomapark, mida soovikorral ka külastada saab. Cantervilla lähedal on Otepää linn, kus mitmeid huviväärsuseid, igale maitsele midagi. Mõlemad mängumaad asuvad järve kaldal, Vudila territoorium tundub veidi suurem olevat, aga ma pole kindel, kas see ka päriselt nii on, looduslikult kaunid kohad mõlemad.

Hinnad. Vudilas maksab täiskasvanu pilet 13.- ning 4. – 17. aastase noore pilet 17.-, 1. – 3. aastased mudilased peavad maksma 7.- ning nooremad on tasuta. Cantervillas on pilet 15.- ning saatja pileti saab 8.- euro eest, see pääse ei sisalda siis mehitatud atraktsioonide kasutamist. Sinna mängumaale pääsevad alla 1 meetri pikkused lapsed tasuta. Mõlemad mängumaad on esmaspäeviti suletud ning teistel päevadel saab mängida kell 11.00 – 19.00.

Veetegevused. Minu arvates on Vudila basseinid ja veeatraktsioonid kordades vägevamad kui Cantervillas, kuigi ka seal on asju, mis toovad pargile suured plusspunktid, näiteks veetuubirada tundub vahva ja seal oli ka karussell, millega sõites saab kaaslaseid pritsida. Kahjuks me ei saanud seda katsetada, sest Cantervillas polnud basseinide alal lihtsalt mitte ühtegi töötajat. Riietuskabiine oli ka ainult üks, selline tavaline nagu igas rannas. Vudilas olid korralikud majakesed, kus sai riietuda. Vudila basseini vesi jättis puhtama mulje ning seal olid töötajad igal pool turvamas ning ülemeelikuid lapsi keelamas.

Foto: vudila.ee

Batuudid. Cantervillas oli vist kuus batuuti ja Vudilas umbes kümmekond. Mõlemas paigas oli tavalisi sportbatuute, maabatuute ning batuut takistusradasid. Vudila suured batuudid olid vägevamad ja rohkem oskusi nõudvad, Cantervillas jätsid osad batuudid väga kulunud ja amortiseerunud mulje.

Mängudemaja. Mõlemas kohas jagus meie lapsel tegevusi kauaks. Minu jaoks oli Vudila katusealune mängudemaa suur, avar, rõõmus ja õhurohke, Cantervilla oma jällegi külm, rõske ja pigem pime. Laps leidis mõlemas kohas endale palju tegevusi ja tundis mängimisest rõõmu.

Toit. Hinnaklassilt olid mõlemad kohad sarnased. Vudilas oli bistroos suurem valik toite, sai tellida ka suppi ja lasanjet näiteks. Cantervillas sellel päeval kui meie käisime suppi ei pakutud ja valikus oli vist neli praadi. Cantervillas saab minna ka lossirestorani sööma, kes peenemaid maitseid taga ajab. Vudilas on bistroo, forellipüük ja grillmaja.

Teenindus. Mõlemas paigas olid tööl hästi noored inimesed, paljudel arvatavasti tegemist esimese töökohaga. Vudila töötajaid oli märgata igal pool, neil olid ka ühesugused särgid seljas. Kõik tundusid rõõmsad ja lahked. Cantervillas nägime kokku vist nelja töötajat, jah nad olid viisakad, aga rõõmsameelne oli ainult põrkeautodega tegelev neiu. Kui klient eemaldus haarasid kõik kohe oma nutitelefonide järele, Vudilas ma seda ei märganud. Vudila töötajad jätsid professionaalsema ja koolitatud mulje.

Ainult Vudilas on sky-jump, 4d kinokapsel, liutoru vette, discgolf, välitrenazöörid, tasakaaluliinid, kiiking, teatrietendused, vaatetorn, loomapark.

Ainult Cantervillas on veetuubirada, karussellid, labürint, printsessi rongisõit, kostüümide tuba, õpetlikud vanaaegsed mängud ja tegevused, mis tutvustavad mõisaelu ja talupoegade tööd 100 aastat tagasi.

Üldine olme on Vudilas kindlasti parem. Väikelapsi ootavad juba väravas kärud, millega on mugav vanematel lapsi ühest paigast teise sõidutada. Prügikaste, vetse ja riietusbokse on väga mitmes kohas. Pesemis võimalused nii siseruumides kui väljas. Viidad juhatavad igale poole. Piknikuplatse, lamamistoole on rohkelt. Cantervilla mulle üldiselt nii positiivselt silma ei jäänud.

Turvalisus tundub Vudilas olevat kõrgel tasemel. Cantervillas tunduvad paljud asjad kulunud ja amortiseerunud olevat ning töötajad ei jätnud igal pool pädevat muljet. Ükskõik kui vähe külastajaid pargis parasjagu on, turvaline peaks olema ju igal pool ja klient peab oma raha eest saama kõiki lubatud atraktsioone proovida kui soovib.

Vudilas oli meeletult palju rahvast, aga seal olles ei tekkinud tunnet, et inimesi on liiga palju. Suur territoorium kõik leidsid endale koha ja atraktsioonidel ei olnud eriti järjekordi. Cantervillas oli kokku maksimum 15 inimest, siis peaks just ju pingutama, et need vähesed, kes on ka järgmisel korral tagasi tuleksid. Sai kuidagi väga negatiivne jutt Cantervilla kohta, aga jah, me sinna tagasi ei kipu.

Cantervilla lossi mängumaal

Kui me perega Põlvamaal Kanepi vallas Pikajärve külas asuvasse Cantervilla lossi mängumaale jõudsime valitses seal vaikus. Parklas oli null autot ja liikumas polnud näha ühtegi inimest. Õnneks ei olnud ma siiski millegagi eksinud, mängumaa avati ikka kell 11.00 ja tegevusi oli palju. Lihtsalt peale meie oli sellel päeval seal ainult veel kolm perekonda, ei mingeid rahvamasse ja järjekordi. Tore ju eks.

Ilm oli küll pilves, aga sooja oli 20 kraadi ja keskpäeval tuli isegi päike välja ja meil hakkas palav ning käisin Väikse Preiliga veeatraktsioone ka proovimas. Pärastlõunal, kui vihma hakkas sadama uudistasime siseruumides pakutavat, kokku veetsime mängumaal neli tundi.

Mul on väga hea meel, et Lõuna – Eestis mängumaa on ja tegevusi on seal ka palju, aga kõik jättis natukene kulunud ja nukra mulje. Vudila hellitas meid vist liiga ära. Töötajatel polnud seljas midagi, mis eristaks neid tavalistest külastajatest. Basseinide ja järve ääres polnudki ühtegi töötajat, me oleksime tahtnud küll seda veekarusselli proovida, aga otsima ka töötajaid ei viitsinud minna.

Aga räägin siis asjadest ja tegevustest, mida seal teha saab. Veealal on mitu liumäge, mis asuvad erinevatel kõrgustel. Kes ei soovi basseini ujuma minna saab ennast jahutada Pikajärve järves, mille kaldal see mängumaa asubki. Seal olid ka paadid ja vesirattad, millega siis arvatavasti võib järvele sõitma minna. Kõige ägedam asi tundus selles veepargis olema veetuubirada, mis oli päris pikk, umbes nii 60 meetrit. Pere pisematele oli suur kummibassein madala veega ja paadikestega. Meie Väikse Preiliga seal olimegi, sest seal oli vesi soojem ja talle väga meeldisid need paadid. Selles basseinis oli vesi küll suhteliselt must ma ütleks. Põhjas oli palju liiva ja põhi oli megalibe. Lapsel oli isegi basseinisussidega seal raske ise astuda. Järve kaldal oli ka väikse saunake ja üks riietuskabiin. Sellise suure mängumaa peale üks pisike tavaline rannakabiin on minu arvates ikka nadi, seal polnud isegi pinki kuhu asju panna, ainult nagid.

Meie lapse lemmikuks olid põrkeautod, koos issiga oli nii tore rallida ja rooli keerata. Peale põrkeautode on seal veel kolme rattalised velod, akuga autod ja trikiratas. Põrkeautodega sai ka vihmaga sõita, sest rada oli poolenisti majas sees.

Wii majas saab mängida erinevaid arvutimänge. Saab istuda erinevatele sõiduvahenditele, mis mõisates kasutusel olid, näiteks vankrisse ja kaarikusse. Mänge mängides sai samuti kaarikus istuda.

Ronimisväljak oli päris suur ja kõrge. Me seal ei käinudki, aga jättis päris hea mulje, ronimissõpradele kindlasti meeldib. Seal oli ka rippsild ja Tarzani rada, mida me ka ei külastanud. Batuute oli kokku vist kuus – kaks maabatuuti, 2 sportbatuuti ja 2 batuut takistusrada. Väikse Preili lemmikud olid maabatuudid.

Mängumaal oli mitmeid karusselle, mida vanasti lõbustusparkides proovida sai. Laps nautis sõitu printsessi tõllaga, tegime vist kolm ringi, siis talle aitas.

Kui me jõudsime mängualale, kus olid karussellid “Viikingite laev” ning “Lendavad toolid”, siis ma küsisin seal olevalt töötajalt, kas meie laps on nende jaoks liiga väike. Ta vastas, et võib mõlemaga sõita, eeldasin, et ju see karussell siis käib aeglaselt ja madalalt ringi ja elukaaslane tõstiski lapse karussellile istuma ja kinnitas rihmad. Laps oli ka elevil, et sõita saab. Me pidime veidi hiljem mehega mõlemad ataki saama, sest meie laps vuhises kiireid ringe teha väga väga kõrgel. Laps ise istus nagu vana rahu ja nautis sõitu, aga meie palusime karusselli kinni pidada, sest kui laps oleks seal siplema hakanud oleks ta meie hinnangul võinud sealt toolist ikkagi ennast välja nihverdada ja kukkunud, sest ta on kaunis pisikene. Edaspidi hoidsime karussellidest eemale ja kodus vaatasin, et sinna “lendavate toolide” peale ei tohiks üldse nooremaid kui kolme aastaseid lubadagi, meie laps saab kuu aja pärast kaks. Meie usaldasime sellel hetkel pargi töötajat, aga jumal tänatud, et midagi ei juhtunud.

Vahepeal käisime söömas, lastepraad maksis 3.50 (friikartulid, viinerid, kurk, tomat) ning meie sõime elukaaslasega snitslipraadi (5.50). Toit oli selline tavaline sööklatoit, polnud halb, aga ei jätnud ka mingit elamust. Hea oli see, et samas majas asus mängudemaja, saime toitu oodates juba seal ringi uudistada.

Olemas oli mudilaste ronimisala, pallimeri, nukumaja, kööginurk. Suuremad saavad piljardit, õhuhokit ja lauajalgpalli mängida, et tegevusi jagus küll. Üks minu arvates kole asi oli lasermäng, selline tulistamise mäng, kus kohalikus kõrtsis tuleb tulistada erinevaid sihtmärke ja kui tabab, siis nad teevad erinevaid koledaid/hirmsaid hääli. Poistele vist läheb rohkem peale. Kostüümide toas kehastus meie Väike Preili printsessiks ja mõisapreiliks, nalja kui palju. Mind häirisid selle mängudetoa juures pimedus ja hästi niiske ning külm õhk. Muidugi vanas kivihoones on see vist paratamatu, aga hubasust ja valgust saaks ju ikka luua.

Palju aega veetsime Ait-Kuivati Muuseumi majas. Seal sai näha, kuidas 100 aastat tagasi see vilja kasvatamine ja kuivatamine käis ning kuidas puutööd tehti, õpetlikud aspektid mängumaadel on alati toredad. Mängisime ka palliviske mängu, hobuste võiduajamist, punktijahti ja pallirallit. Kõik väga vahvad ideed ja hästi teostatud ka.

Aeg läks tegelikult väga kiiresti ja kui paduvihma poleks sadama hakanud, oleksime seal veel tegevust leidnud, aga kas me lähme sinna järgmisel suvel tagasi? Kaldun arvama, et pigem mitte, Vudila kõrval see paik ikka kahvatub.

Mul ongi plaanis kirjutada ka Vudilat ja Cantervilla lossi mängumaad võrdlev postitus, kellegi blogist jäi silma ja tundus toreda ideeda ka oma arvamus kirja panna.

Valgesoo matkarada-Põlva-Pizza Olive

Pidime täna Vudilasse minema, aga hommikune ilm ei tõotanud just sooja suplusvett ja kuna seal kõige ägedamad ongi veeatraktsioonid, siis jätsime mineku mõnele teisele päikselisemale päevale. Läksime hoopis Põlvamaale.

Esimene peatus oli Valgesoos, seal on 1,8km pikkune rada, mis kulgeb ümber Valgesoo raba, rabas on ka National Geographicu kollane aken, üks 21st Lõuna – Eesti avastamist väärt paigast. Matkaraja alguses on uhiuus vaatetorn, mis pea 30 meetrit kõrge. Mina argpüks jäin muidugi alla, aga Väike Preili ja mu elukaaslane ronisid ikka tippu ja imetlesid vaadet. Või noh elukaaslane üritas ümbrust vaadata ja Väike Preili lihtsalt jooksis meeletult ringi tornis.

Mulle meeldis matkaraja rabaosa, laudtee oli vahepeal mõnusalt sinkavonkaline ja vaade oli ilus, kollane aken oli ka kena koha peal, metsaosa ehk pool rajast oli samas igav, polnud nagu midagi vaadata, peale paari kuklasepesa.

Järgmise peatuse tegime Põlva linnas, täpsemalt külastasime linna uuenenud keskväljakut, mis aasta tagasi avati. Ilus koht, purskaevud, puhkealad, park, mänguväljak, pinksilaud ja isegi poksikott. Ma pole varem kuskil avalikus kohas poksikotti näinud. Kogu tervik jättis väga sümpaatse mulje.

Foto: lounaeestlane.ee

Viimane peatus oli Ihamaru külas Pizza Olive`s. Endiselt arvan, et seal on Eesti parim pitsa. Mina valisin singipizza, Väike Preili sõi ka ja kiitis, elukaaslane sõi peekoni pitsat ja jäi ka väga rahule. Jõudsime kohale 15 minutit peale avamist ja elu seal juba kees, kohe peale meid tuli veel mitu mitu autotäit inimesi. Väga pop paik, aga õigustatult ka.