Ines&Taukar ja Eia jõulud

Täitsa haruldane, aga eelmisel nädalal jõudsin nii kontserdile kui ka kinno. Haruldane sellepärast, et peale lapse sündi on sellist väljas käimise aega ikka piiratult, õigemini käime väljas palju, aga koos lapsega ja mitte väga õhtuti. Käisime üle pika aja koos elukaaslasega kultuuri nautimas, Väike Preili jäi rahumeelselt koju ja sai onuga koos pättust teha ja uusi sõnu õppida. Meie jalutasime Vanemuise Kontserdimajja Inese ja Karl – Erik Taukari kontserdile “Aastalõpu tähed”. Ma olen varasemalt pühade ajal pigem kirikus kontserdil käinud, aga vahelduseks oli tore, ennast lille lüüa ja muusikat hoopis kontserdimajas nautida. 

Foto: Rasmus Kooskora

Mulle meeldis, et nad laulsid oma parimaid lugusid läbi aja, saime esmaettekandes kuulda ka Taukari kõige uuemat lugu, mis ka kahtlemata hitiks kujuneb. Praegu on kümneid jõulutuure käimas, aga meil oli hea meel, et Ines ja Taukar otsustasid omi lugusid laulda ja olid jõululaulud repertuaarist välja jätnud. Kogu kontsert oli mõnus ja kaasahaarav, igav küll ei hakanud. Esimene osa kestis umbes 40 minutit, pausi ajal tulime liiga hilja mõttele, et ostaks ikka kooki ka. Järjekorrad olid väga pikad, järgmisel korral reageerime kiiremini, kui maiustada tahame. Teine osa kontserdist kestis tunnikese, publik plaksutas paar lisalugu ka välja ja oligi aeg taas karges külmas koju vudida. Koju jõudes tervitas meid rõõmsameelne Väike Preili, kelle hoidmisega onu hästi hakkama sai. Tõdesime mehega mõlemad, et selliseid kontserdi või teatriõhtuid peaks üheskoos rohkem ette võtma. 

Pühapäeva hommikul läks mees lapsega õue möllama ja mina läksin kinno. “Eia jõulud Tondikakul” võiks olla uus niiöelda kohustuslik film, mida jõulude ajal telekast näidatakse, midagi ka neile, kellele Üksinda kodus ja Visa hing enam pinget ei paku. Mulle väga meeldis, jõulutunne puges südamesse.

“Eia jõulud Tondikakul” on seiklusrikas laste jõulufilm 10-aastasest Eiast, kelle plaanid võtavad ootamatu pöörde, kui linnatüdruk viiakse talvevaheajaks ürgse loodusega salapärasesse Lõuna-Eesti tallu. Eia ei oska esialgu aimatagi, et õige pea asub ta päästma hukule määratud põlismetsa, kokku viima kaht armastavat inimest ning lahti harutama oma pere kiivalt hoitud saladus

Mulle meeldis, et nii palju oli filmis näidatud maalilisi loodusvaateid ja erinevaid metsaelanikke. Näitlejad sobisid ka kõik oma osadesse nagu valatult, mind ei häiri, et vennad Piusid ja Mirtel Pohla pea igas uues Eesti filmis mängivad. 

Kõige rohkem meeldis mulle filmis lust ja naer ja lõbusad tegevused, mida iga perekond võiks jõuludel koos teha. Minu arvates ei peaks jõulud olema hull laristamise aeg, kus peab palju pakke tegema ning valikute ning hindade pärast stressama. Olge koos lähedastega, tehke koos süüa, mängige lauamänge, suusatage, uisutage, pidage maha üks vägev lumesõda, tehke tõukekelgu rallit, lebage koheval lumel ja siputage jõuluingleid. 

Foto: Facebooki lehelt “Eia jõulud Tondikakul”

Kinost välja jalutades kumises kõrvus Pokineni laul “No näed”, mis sobis filmi kui valatult. Peale filmi oli mu esimene soov kallistada oma vanaisa ning nii ma sammud haiglasse seatsingi. 

Foto: Facebooki lehelt “Eia jõulud Tondikakul”