“Aasta täis draamat” – 2019

Käisin esimest korda Tartu Elektriteatris, vaatasin filmi “Aasta täis draamat”. Mulle meeldis Elektriteatri teistmoodi õdus õhkkond võrreldes tavaliste kinosaalidega. Ma ei tea, miks ma seal varem pole käinud?

Ja see film. See oli hea. Kui 2017. aastal Kinoteater töökuulutuse avalikustas, et nad otsivad teatrivaatajat, siis see tundus mulle ühe üliägeda töökohana, meedia vahendusel teadsin, et väljavalituks sai Valga neiu Alissja ning paaril üksikul korral lugesin ta blogi ka, kus ta siis iga etenduse kohta oma arvamust ja muljeid avaldas.

Foto: filmi Facebooki lehelt

Alissja käis aasta jooksul vaatamas 224 teatrietendust. Kinoteatri seltskond tegi selle eksperimendi, et teada saada, mida see teeb inimesega, kes pole varem teatris käinud. Filmi alguses näidati põgusalt ka teisi kandidaate, mul on hea meel, et väljavalituks sai just 21-aastane Alissja. Ta oli ehe ja humoorikas, samas kohati ka depressiivne ja väga emotsionaalne, aga alati aus oma välja ütlemistes. Filmis ei näidata ainult seda, kuidas vene perest pärit Valga neiu etendusi käib vaatamas, vaid saame tuttavaks ka tema perekonnaga, sõpradega, saame kaasa elada tema armumisele ja näha lahkumineku pisaraid, kireva eluga neiu ei jäta vist küll kedagi külmaks. Mind kohati häiris, et nii tihti näidati peategelast suitsetamas, aga kuna see pahe temaga tugevalt kaasas käib, siis mõistan, miks seda nii kujutatud oli.

Eriti vahvalt oli minu arvates kujutatud Alissja suveetenduste väisamist, tihti oli tal telk kaasas ja peale etendust jäi ta kohapeale. Päris kurb oli vaadata publikut Narvas suure suure paduvihma käes istumas ja Joala laule kuulamas. Aasta ja eksperiment lõppes ohtrate jõuluetendustega, mis peamiselt kõik lastele suunatud. Natuke mind häiris see, et osade etenduste katkendite ette näidati, kus teatris Alissja seekord on, aga alati ei saanudki aru, mida ja kus ta vaatamas oli. Oli etendusi, mis tõid neiule une silma, paljud jätsid lihtsalt ükskõikseks ning oli ka väga meeldivaid teatritükke. Kinoteatri näitlejad ütlesid talle lõpus nii vahvasti, et enam pole Alissja neil palgal vaid on nüüd osa nende perest.

Peategelane, kes filmi alguses oli dilemma ees, kas minna Valga Maximasse tööle või välismaale seiklema, leidis selle eksperimendi käigus küll endale täiesti uue suuna. Mul ei hakanud filmi jooksul kordagi igav, kindlasti soovita vaatama minna, Alissja paneb endale esimesest minutist saati kaasa elama.

Ott Tänak: The Movie (2019)

Olen suur spordifänn, aga eriline rallifänn ma pole. Muidugi on mul hea meel, kui Tänakul ja Järveojal hästi läheb ning hoian meedia vahendusel ennast ikka nende tegemiste ja kiiruskatsete tulemustega kursis, aga ise kuhugi ralliraja äärde ei kipu ma üldse.

Tegelikult ei plaaninud ma ka filmi vaatama minna, aga vend ütles, et see on täitsalõpp kui hea film. Uudishimu sai minust võitu ja nii ma filmi Ott Tänak: The Movie vaatamas ikkagi käisingi.

Foto: viv.ee

Kas mulle meeldis? Jah, meeldis küll. Tänak on meedia vahendusel jätnud pigem kinnise inimese mulje, aga filmis avas ennast meeldivalt palju. Meeldis, et filmitud oli maailma erinevates paikades ja võidujoovastuse ning kaotusekibeduse vahel räägiti, kuidas see pisike Saaremaa poiss üldse võidusõidu pisiku külge sai ning milliste keerdkäikude kaudu maailma tippu jõudis. Kuulata sai lähedaste ja toetajate mõtteid, mulle meeldisid ka spordireporterite intervjuud ning sain aimu, kuidas Tänak, Järveoja ralliks valmistuvad, rajaga tutvuvad ja legendi koostavad. Palju on eestlastest rallifänne, kes käivad Tänakut maailmas toetamas, aga ma ei teadnud seda, et nii palju eestlasi seal rallimaailmas toimetab, mehhaanikud, rallipargi ehitajad jne.

Enim meelde jäänud ja emotsioone tekitanud hetked filmist minu jaoks?

  • 2015. aasta Mehhiko ralli ja otse järve kihutamine.
  • Oti vanaema kaasa elamine oma lapselapsele tahvelarvuti vahendusel ja vaheaegu vihikusse kirjutades.
  • Ott lasteaia peolt ära minemas ja lastelaulu ümisemas.
  • Peale katkestamist tee ääres pikutav ja nuttev Ott, maailmameistritiitel jäi seekord tulemata.
  • Eesti lippude meri Soome rallil.

Oli meeldivad 2 tundi ja 15 minutit. Ma elan neile nüüd veel rohkem kaasa, kui varem. Tooge maailmameistritiitel koju!

Tõde ja õigus (2019)

Foto: cinamonkino.com

Vargamäe uus ja järeleandmatu peremees peab võitlema raske töö, kiusliku naabri ja omaenda tõekspidamistega, et oma söötis ja vilets maa viljakaks muuta. Ja et tõde ja õigus jumala poolt mahajäetud paigas jalule seada.

Lootusest ja teotahtest pakatav Andres tuleb koos noore abikaasa Krõõdaga võlgu ostetud soisele talukohale uut elu rajama. Vargamäe Mäe talust peab saama koht, mis perekonna eest hoolitseb. Majapidamine nõuab palju tööd ja järjekindlust – algab elukestev võitlus nii looduse ja saatuse kui ka kiusliku naabrimehe Pearu poolt mängitavate vingerpussidega. Kui elukaar jagab Andresele enam kannatusi kui kauaoodatud tulemusi, hakkab mees üha meeleheitlikumalt otsima tõde ja õigust nii kohtust, kõrtsist kui ka Piiblist, tuues oma otsinguil ohvriks perekonna, lähikondlased ja iseenda. Unelm õitsvast ja perekonna eest hoolt kandvast Vargamäest vajub üha sügavamale reaalsuse varju.

Loomulikult olen kooliajal lugenud ka raamatut, kui mälu ei peta, siis olen lugenud läbi I, II ja V osa, aga meeles on ainult esimese osa sisu ja just selle põhjal on Tanel Toom EV100 filmiprogrammi raames toonud Tammsaare teose kinolinale. Film “Tõde ja õigus” meeldis mulle väga, mind ei hirmutanud filmi pikk kestus. See kolm tundi läks kiirelt, igav ei hakanud ning kella ei piilunud.

Tugevad näitlejad, kaunis muusika, hea kaameratöö, suurepärane grimm, päikeseline Krõõt, kaunis Eestimaa loodus, aastaaegade vaheldumine, naabrimeeste teravad suhted, laste sündimine ja suremine, kohtuprotsessid, võitlus iseenda ja ühiskonnaga, tõe ja õiguse otsimine – usun, et see film jääb väga paljudeks aastateks eestlaste üheks armastatuimaks filmiks. Tõustes selliste filmide nagu “Kevade”, “Siin me oleme”, “Viimse reliikvia”, “Nimed marmortahvlil” ühele pulgale.

Ma kavatsen nüüd Tammsaare raamatu ka uuesti üle lugeda, seda teevad vist paljud teised filminautijad ka? Loodetavasti teismelised, kellel teos kohustusliku kirjanduse nimekirjas on ei lähe nüüd kergema vastupanu teed ja raamatu lugemise asemel ei vaata ainult filmi.

Klassikokkutulek 3

On mulgi nüüd “Klassikokkutuleku” sarja viimane ehk kolmas osa “Klassikokkutulek 3: ristiisad” vaadatud. Otsus just täna kinno minna sündis tunnike enne filmi algust, kartsin, et võib olla on saal väljamüüdud, sest tegu on ju väga popi linateosega. Reaalsus oli see, et peale minu oli umbes 20 inimest veel filmi vaatamas ja vabu kohti küll ja veel.

Triloogia viimase peatüki alguses leiame kolm klassivenda olukorrast, kus kuri saatus on kõige hullemini asunud just Andrest väntsutama. Alustades eksnaise Anne uuest imalalt sulnist pereidüllist koos nägusa rikkurist abikaasa ja vastsündinud beebiga, kuni ootamatult kaelasadanud kohustusest hooldada invaliidistunud isa. Miks küll on teistel elu kõige ilusam just siis, kui sinul kõige hullemaks kisub? Kui Anne teeb Andresele ettepaneku hakata beebi ristiisaks, otsustab vapper mees leida ristsetele minekuks oma käevangu maailma kauneima kaaslanna. Sünnib äärmiselt loogiline plaan suunduda naisejahile tantralaagrisse. Pakkinud kaasa ratastoolis isa ja suured lootused, alustab Andres koos kaimude Toomase ja Mardiga stiihilist amokki läbi Eesti kuuma suve. 

Naerda saab filmi vaadates küll, mulle meeldis kolmas osa oluliselt rohkem kui teine, aga esimene osa jääb siiski lemmikuks, siis tekitasid vulgaarsed naljad elevust, aga nüüd kolmandas osas tundub samade nõksude kasutamine juba natuke tüütuna.

Oli olukordi, kus rahvas saalis naeris ja mina olin surmtõsine. Kuidas on naljakas olukord, kui keegi nihverdab oma invaliidist isa suvalise hooldekodu uksest sisse ja tahad siis ise jooksu panna? Põgenemise käigus niidab Andres veel paar vanurit pikali, jälle kõik naeravad. Jah, ma tean, et filmitegijad lihtsalt lõõbivad, aga mulle need naljad ei istunud. Ju ma veedan hetkel olude sunnil liiga palju aega hooldushaiglas ja olen selle teema suhtes ülitundlik. Samas pole muidugi reaalsuses naljakas ka pissihäda, mis ründab iga viie minuti tagant, aga Mait Malmsteni pidev sirtsutamine ja vetsu otsimine ajab ikka muigama küll. Tantralaagri naljad olid minu jaoks ka suhteliselt vaimukad.

Kõrvalosatäitjatest meeldisid mulle Jan Uuspõld (tantrakoolitaja), Ott Sepp (gei tantralaagris), Sandra Ashilevi (tantralaagri registraator) ning Saskia Alusalu (Pille). Ma mitu korda jäin mõttesse, et üks osatäitja nii Alusalu moodi, alles pärast kodus tegin kindlaks, et oligi tema ise.

Aga oli tore argiõhtu Eesti ülemeelikut komöödiat vaadates. Triloogia sai väärika punkti. Mulle meeldis, et filmitud oli Kauksis. Kauksi rand ja Peipsi järv, minu suvede lahutamatud kaaslased.

Ines&Taukar ja Eia jõulud

Täitsa haruldane, aga eelmisel nädalal jõudsin nii kontserdile kui ka kinno. Haruldane sellepärast, et peale lapse sündi on sellist väljas käimise aega ikka piiratult, õigemini käime väljas palju, aga koos lapsega ja mitte väga õhtuti. Käisime üle pika aja koos elukaaslasega kultuuri nautimas, Väike Preili jäi rahumeelselt koju ja sai onuga koos pättust teha ja uusi sõnu õppida. Meie jalutasime Vanemuise Kontserdimajja Inese ja Karl – Erik Taukari kontserdile “Aastalõpu tähed”. Ma olen varasemalt pühade ajal pigem kirikus kontserdil käinud, aga vahelduseks oli tore, ennast lille lüüa ja muusikat hoopis kontserdimajas nautida. 

Foto: Rasmus Kooskora

Mulle meeldis, et nad laulsid oma parimaid lugusid läbi aja, saime esmaettekandes kuulda ka Taukari kõige uuemat lugu, mis ka kahtlemata hitiks kujuneb. Praegu on kümneid jõulutuure käimas, aga meil oli hea meel, et Ines ja Taukar otsustasid omi lugusid laulda ja olid jõululaulud repertuaarist välja jätnud. Kogu kontsert oli mõnus ja kaasahaarav, igav küll ei hakanud. Esimene osa kestis umbes 40 minutit, pausi ajal tulime liiga hilja mõttele, et ostaks ikka kooki ka. Järjekorrad olid väga pikad, järgmisel korral reageerime kiiremini, kui maiustada tahame. Teine osa kontserdist kestis tunnikese, publik plaksutas paar lisalugu ka välja ja oligi aeg taas karges külmas koju vudida. Koju jõudes tervitas meid rõõmsameelne Väike Preili, kelle hoidmisega onu hästi hakkama sai. Tõdesime mehega mõlemad, et selliseid kontserdi või teatriõhtuid peaks üheskoos rohkem ette võtma. 

Pühapäeva hommikul läks mees lapsega õue möllama ja mina läksin kinno. “Eia jõulud Tondikakul” võiks olla uus niiöelda kohustuslik film, mida jõulude ajal telekast näidatakse, midagi ka neile, kellele Üksinda kodus ja Visa hing enam pinget ei paku. Mulle väga meeldis, jõulutunne puges südamesse.

“Eia jõulud Tondikakul” on seiklusrikas laste jõulufilm 10-aastasest Eiast, kelle plaanid võtavad ootamatu pöörde, kui linnatüdruk viiakse talvevaheajaks ürgse loodusega salapärasesse Lõuna-Eesti tallu. Eia ei oska esialgu aimatagi, et õige pea asub ta päästma hukule määratud põlismetsa, kokku viima kaht armastavat inimest ning lahti harutama oma pere kiivalt hoitud saladus

Mulle meeldis, et nii palju oli filmis näidatud maalilisi loodusvaateid ja erinevaid metsaelanikke. Näitlejad sobisid ka kõik oma osadesse nagu valatult, mind ei häiri, et vennad Piusid ja Mirtel Pohla pea igas uues Eesti filmis mängivad. 

Kõige rohkem meeldis mulle filmis lust ja naer ja lõbusad tegevused, mida iga perekond võiks jõuludel koos teha. Minu arvates ei peaks jõulud olema hull laristamise aeg, kus peab palju pakke tegema ning valikute ning hindade pärast stressama. Olge koos lähedastega, tehke koos süüa, mängige lauamänge, suusatage, uisutage, pidage maha üks vägev lumesõda, tehke tõukekelgu rallit, lebage koheval lumel ja siputage jõuluingleid. 

Foto: Facebooki lehelt “Eia jõulud Tondikakul”

Kinost välja jalutades kumises kõrvus Pokineni laul “No näed”, mis sobis filmi kui valatult. Peale filmi oli mu esimene soov kallistada oma vanaisa ning nii ma sammud haiglasse seatsingi. 

Foto: Facebooki lehelt “Eia jõulud Tondikakul”

Mäed, mida polnud

Käisin minagi vaatamas Eesti rattatippudest Rein Taaramäest ja Tanel Kangertist tehtud filmi “Mäed, mida polnud”. Saalis oli peale minu mõned vanemad inimesed, paar jalgratturit ja terve istmerida noori umbes 7. – 10. aastaseid jalgrattatrenni poisse koos treeneriga. Nad vaatasid tõesti süvenenult kinolinale, oli näha, et film liigutas, inspireeris ja motiveeris neid.

Inimlik. Isiklik. Inspireeriv. Selliste sõnadega filmi kirjeldataksegi. Tegelikult ei tundu kuu aega Tour de Franc`il rassimist ja võistlemist just väga inimliku katsumusena, aga sellise töö on nad valinud ja  naudivad seda enamasti väga. Kaamera olid mehed endale tõesti lähedale lasknud, filmiti nii Reinu pulma, vanniskäiku kui ka Taneli arstilkäike. Mulle just see meeldiski, et väga palju ei näinud ratta sõitu, vaid sai kuulda meeste endi ja pereliikmete mõtteid ja intervjuusid, piiluda ratturite argipäeva.

Nende töökus ja tahtmine peaksid inspireerima küll iga inimest. Pole Eestis siledal maal esimene, sellepärast ei tasu ju spordiga lõpparvet teha ja pead norgu lasta, treenid hoopis veel tugevamalt ja usud endasse ning oma võimete realiseerimisse välismaa mägedes. Nemad mitte ainult ei uskunud, vaid tegid selle ka teoks ning pääsesid maailma-areenile kõige tugevamatega võidu sõitma.

Selle kõik tegi võimalikuks üks suur entusiast, kellele ka filmis toredalt palju tähelepanu pöörati. Mulle meeldiski kõige rohkem, kuidas läbi filmi kujutati meeste esimest treenerit Erich Pernerit. Filmi kõige südantsoojendavam hetk oligi minu jaoks see, kui Erich Kangertiga Pariisis kohtus ja Astana tiimi pidustustesse kaasati.

Pilt: Forum Cinemas

Üks paremaid spordidokumentaale, mida vaadata. “Küljetuule” kõrval uus ratturite lemmik film vast. Natuke kahju hakkas, et Kangertist oli filmis pigem need mustade päevade kaadrid ainult, aga eks elus olegi tõusud ja mõõnad. Muidugi oli tore näha Reinu säravaid hetki.

Film “Tuulte tahutud maa”

matsalufilm.ee

Filmi tutvustatakse nii:

Joosep Matjuse eepiline loodusfilm “Tuulte tahutud maa” teeb kummarduse Eesti loodusele, loodusele mis on meie visiitkaardiks Aegadest, mida keegi ei mäleta, kõnelevad meile aastatuhandete jooksul kootud maastikud. Ükski element ei ole siia potsatanud juhuslikult, vaid on tahutud siinsete asukate ja stiihiate omavahelise võitluse kiuste. Igat puud ja rohukõrt on hoolikalt lõigatud või lõikamata jäetud, loomi on hoitud ja eemale peletatud, hääled on toodud lähemale ja sätitud kooris kõlama. Kõik vastavalt võimalustele-tarvidusele. Maastike mustrites on kestma jäänud meie esivanemate püüdlused ja ilumeel. Tuulte tahutud maa on film Eestimaa metsikust ja ürgsest loodusest, kus vaataja ees avanevad meie kodumaa eriilmelised maastikud koos metsloomade ja tuhandete läbirändavate lindudega.

Käisin filmi vaatamas Cinamoni kinos pühapäeva hommikul, peale minu oli saalis veel kümmekond filmisõpra. See film oli nii teistmoodi kõikidest teistest linateostest, mida ma kinos vaatamas olen käinud. Soovitan kõigil komöödiate ja märulite asemel või nendele lisaks minna ja vaadata ilusat Eesti filmi, kus peatähelepanu pole inimestel vaid loodusel ja loomadel.

Filmis näeme meie maa loodust läbi erinevate aastaaegade ning saame juurde teadmisi lindude ja loomade elust ning harjumustest. Kuna mul oli suhteliselt magamata öö, sest Väike Preili oli öösel väga rahutu ja ärkas kordi ja kordi, siis filmi muusika ja loodushääled tahtsid mind mitmel korral unne suigutada, aga kuna filmi oli koguaeg põnev vaadata, siis magama ma siiski ei jäänud.

Ma arvan, et see oli kõige ilusam Eesti film, mida ma näinud olen ja millised sümpaatsed ja suursugused peategelased, üliarmsad põdrad.  See film on suurepärane kingitus EV100 auks.  Filmi lõppedes mõtlesin, et peaksin ning kõik me peaksime rohkem looduses aega veetma, sest milliseid ilusaid vaatemänge loodus ja loomad meile siin kodumaal pakuvad, uskumatult fantastiline on see meie elukeskkond ikka.