Mängukeskuses Marakratt hullamas

Kuna täna on vastikult niiske ja vihmane ilm, siis mänguväljakule ma ei tahtnud Väikse Preiliga minna, aga mingit vahvat tegevust tahtsin talle pakkuda küll. Googeldasin Tartus asuvaid laste mängumaasid ja valisin asukoha järgi kõige paremini sobiva välja.

Täna sai valituks Kvartali keskuses asuv laste mängukeskus Marakratt. Asub see neljandal korrusel ehk on V Spa veekeskuse naaber. Sõitsime liftiga õigele korrusele, parkisime käru ukse taha ning astusimegi marakrattide maailma.  1-aastasele maksis 60 minuti pilet 3.-, täitsa mõistlik hind minu arvates.

Esimesena suundusime muidugi pallimerre, mis on siiani mängutubades Väikse Preili lemmik koht olnud. Seal samas oli kohe ka liumägi nii, et seal mängumaa osas veetsime ikka enamuse ajast.

https://www.marakratt.ee/galerii/

Veel pakkus lapsele huvi nukunurk, koos köögi ja tarvikutega. Sai hoogsalt kapi uksi ja sahtleid avada ja kraami välja tõsta, nukukäruga nukku ringi sõidutada ja erinevaid puuvilju korvi ja potti tõsta.

Autodele mõeldud ringrajal oli alati palju sõitjaid, sinna ta eriti minna ei julgenud, aga üks väiksem auto pakkus talle muidu huvi küll. Raamaturiiuli juures vaatasime pusled üle ja sirvisime paari raamatut ka. Suurematele mõeldud atraktsioone ma väga uudistada ei jõudnud, aga tegevust jagub seal tundideks ka suurematele lastele. Olemas on ronimisala, pallikahurite mänguala, liumägi läbi kahe korruse ja palju muudki. 4. – 12. aastaseid lapsi saavad vanemad sinna mängima viia ka nii, et ise lähevad ära näiteks Kvartalisse shoppama.

Mängukeskuses on olemas ka sünnipäevatuba, kuhu mahub 30 külalist. 3 tunnise sünnipäeva hinnad algavad 60 eurost nädala sees ja on 100 euro ringis nädalavahetustel.

https://www.marakratt.ee/galerii/

Ma arvan, et tegu on ühe ägeda mängukeskusega, kuhu me ka teinekord mängima suundume. Tund aega hullamist väsitas Väikse Preili täitsa ära, oli kärus teel koju väga rahulik, tavaliselt tahab ikka vankrist välja rabeleda.

 

Õhtusöök La Dolce Vitas

Ma sattusin Tartu vanalinnas Gildi tänaval asuvasse Itaalia restorani La Dolce Vita esimest korda juba Tartu ülikooli rebasena ehk siis 13 aastat tagasi. See armas restoran on mul siiani üks lemmikuid ning aegajalt ikka käin seal ennast maitsvate roogadega premeerimas.

Täna saime koos mehega õhtusöögile minna, tähistasime tema esimese veerandi lõppu õpetajana, Väike Preili jäi onuga koju mängima. La Dolce Vita avati 2003. aastal itaallaste poolt ning restorani saalis on alati mõnus sumin nagu üks suur Itaalia perekond sööks õhtust ja jagaks teistega oma päevamuljeid, samas pole see sumin häiriv ning jagub privaatsust, et kallimaga koos õhtusööki nautida. Meie jõudsime restorani juba kella viie ajal ja rahvast polnud väga palju, õhtul hiljem ja nädalavahetustel minnes soovitan laua ette broneerida, sest tegemist on väga populaarse restoga.

Mina sõin täna esimest korda Ravioli al salome`d ehk värskeid ravioole koore, lõhe, tomatikastme, punase sibula ja parmesani juustuga. Oli väga maitsev täidisega pastaroog, aga minu jaoks oli seda sibulat seal liiga palju.

Mees tellis Pollo al limone ehk kanafilee koore-sidrunikastmes, ta kiitis oma pearooga väga. Kõige lemmikumad toidud on mul La Dolce Vitas Lasanje, Rigatoni ai quattro formaggi ning kõik pitsad on ka hirmushead.

Magustoiduks sõin mina Tiramisut, mis oli hea nagu alati. Ma üldse ei mäletagi, et ma oleks seal kunagi mõnes toidus pettuma pidanud. Mees tellis Fagottino alla banana ehk traditsioonilise Itaalia piruka sokolaadi, maskarpoone juustu ja banaaniga. Esimene mõte tema magustoitu nähes oli mul: “Appi, kui suur ja rammus ports”

Jäätised on ka seal restoranis väga head, tavaliselt suvel, kui Emajõe äärde jalutama suundume, siis põikame La Dolce Vitast läbi ja võtame jäätisetuutud maiustamiseks kaasa.

Spordi – ja Olümpiamuuseumis

Minu lemmik muuseum asub Tartus Rüütli tänaval, kohe Treffneri koolimaja vastas. Ma pole üheski teises muuseumis nii mitmeid kordi käinud kui Spordimuuseumis. Miks ma sinna siis nii tihti satun? Seal on alati midagi uut vaadata, muuseum pingutab tõsiselt selle nimel, et külastajatele elamusi pakkuda, näiteks suvel sai imetleda Real Madridi karikaid ja medaleid ning muud nänni. Samuti on muuseumis palju interaktiivseid eksponaate, saab ise palli mängida, Ott Tänakule kaardilugejat mängida, oma reaktsiooni testida ning palju muid asju veel teha, mis põnevust ja pinget pakuvad kõikidele, kel väikegi spordihuvi või võistluspisik sees.

Meie alustasime muuseumi külastust elamusnäitusel “See on ralli!” Näitusel on palju ralliga seotud esemeid nii mootorispordi algusaegadest, kui praegustelt tähtedelt Ott Tänakult ja Martin Järveojalt. Interaktiivsetel atraktsioonidel saab enda rallisõidu oskuseid katsetada, kaardilugeja ametit proovida ning enda mehaaniku oskuseid testida. Meie Väiksele Preilile meeldis kõige rohkem poodjumi esimesel astmel istumine ja meile ehk publikule lehvitamine.

spordimuuseum.ee

Edasi suundusime püsinäituste juurde, mis kannab üldnime “Hortus Atleticus”. Sealt leiab igas vanuses spordihuviline enda jaoks põnevat, tõsisem spordihuviline saab süüvida spordiajalukku, lapsed saavad osavust proovida jalgrattasimulaatoril ja köieveos, pildistada ennast koos jõumeestega ning veel palju muudki. Ja eestlaste olümpiamedaleid uudistades on oma maa sportlaste üle alati uhke tunne ja tulevad meelde emotsionaalsed kaasaelamised teleka ees.

Kõige kauem aega veetsime näitusel “Kõik mängu!” Reaktsiooni mäng oli mul üks lemmikuid, mis sest, et ma sain järjekordselt kinnitust, et mu mehel on palju kiirem reageerimisvõime.  Spordikommentaatori rolli me ennast küll ei asetanud, aga võimalus on seal olemas lasta Kalev Kruusil ennast küsitleda.  Samuti saab näitusesaalis mängida nii käsipalli, jalgpalli kui ka teisi pallimänge proovida, pere pisemaid lõbustab ja meelitab suur pallimeri.

Suvel oli jalkasõpradel kahe nädala jooksul võimalik näha näitust “Real Madrid. Sajandi kollektsioon.” Kas me käisime seda vaatamas? Jah, muidugi, sest tegemist on väga erilise väljapanekuga, mida pole varem Batikumis ega Skandinaavias nähtud, aga meie oma koduses Tartus sai imetleda suursuguseid ja säravaid trofeesid, mida jagatakse ainult maailma parimatele.

Muuseumi täispilet maksab 6.- ja perepilet 15.-, aga kodulehelt tasub soodustuste kohta ka uurida. Muuseum on avatud kolmapäevast pühapäevani, millegi pärast on mul just alati esmaspäeviti sealt mööda jalutades tahtmine sisse astuda.

Muuseum pakub mitmeid erinevaid haridusprogramme ka, samuti töötubasid ning giidiga ekskursioone ning talvel muutub muuseum mõneks ajaks lausa Päkapikumaaks. Üsna tihti on muuseumis esinemas mõni Eesti tippsportlane, keda saab siis kuulama ja autogrammi sooviga pommitama minna. Mina olen korra kasutanud teenust “Muuseum tuleb külla”, lastele läks see üritus väga peale, vaadati huviga kaasa võetud eksponaate, kuulati loengut ning üritus lõppes vahva viktoriiniga, kus parimatele jagati ka auhindu.

Eesti parim pitsa?

Kui me satume Põlva kanti, siis meid tõmbab nagu magnetiga ka Postitee ääres asuvasse Ihamaru kõrtsi, kus tegutseb külakohvik Pizza Olive. Pitsa valmib külastajate silme all puuküttega pitsaahjus. Suvel on toidukoht igapäevaselt avatud, aga praegu ainult nädalavahetustel. Rahvast on kohvikus alati palju, aga meie küll oma pitsasid väga kaua ootama pole pidanud.

Väike pitsa on 28cm ning suur 40cm läbimõõduga.  Väike pitsa maksab keskmiselt 7.- ja suur 15.- Meie pere lemmikud on Toscana, Extra ning Prosciutto di Parma pitsad.

Kohvikus on mõeldud ka laste peale, olemas on söögitool ning mänguasjad, raamatud ning joonistustarbed.

Meie ühildame seal einestamise alati mõne vaatamisväärsuse külastamisega. Oleme käinud Maanteemuuseumis, Meenikunno rabas ja Põlva linnas. Kohviku lähedal on ka Viia – Jaani labürinditalu. Postiteel on aga veel nii palju avastamata kohti, et suvel sinna kanti kindlasti jälle satume.

Film “Tuulte tahutud maa”

matsalufilm.ee

Filmi tutvustatakse nii:

Joosep Matjuse eepiline loodusfilm “Tuulte tahutud maa” teeb kummarduse Eesti loodusele, loodusele mis on meie visiitkaardiks Aegadest, mida keegi ei mäleta, kõnelevad meile aastatuhandete jooksul kootud maastikud. Ükski element ei ole siia potsatanud juhuslikult, vaid on tahutud siinsete asukate ja stiihiate omavahelise võitluse kiuste. Igat puud ja rohukõrt on hoolikalt lõigatud või lõikamata jäetud, loomi on hoitud ja eemale peletatud, hääled on toodud lähemale ja sätitud kooris kõlama. Kõik vastavalt võimalustele-tarvidusele. Maastike mustrites on kestma jäänud meie esivanemate püüdlused ja ilumeel. Tuulte tahutud maa on film Eestimaa metsikust ja ürgsest loodusest, kus vaataja ees avanevad meie kodumaa eriilmelised maastikud koos metsloomade ja tuhandete läbirändavate lindudega.

Käisin filmi vaatamas Cinamoni kinos pühapäeva hommikul, peale minu oli saalis veel kümmekond filmisõpra. See film oli nii teistmoodi kõikidest teistest linateostest, mida ma kinos vaatamas olen käinud. Soovitan kõigil komöödiate ja märulite asemel või nendele lisaks minna ja vaadata ilusat Eesti filmi, kus peatähelepanu pole inimestel vaid loodusel ja loomadel.

Filmis näeme meie maa loodust läbi erinevate aastaaegade ning saame juurde teadmisi lindude ja loomade elust ning harjumustest. Kuna mul oli suhteliselt magamata öö, sest Väike Preili oli öösel väga rahutu ja ärkas kordi ja kordi, siis filmi muusika ja loodushääled tahtsid mind mitmel korral unne suigutada, aga kuna filmi oli koguaeg põnev vaadata, siis magama ma siiski ei jäänud.

Ma arvan, et see oli kõige ilusam Eesti film, mida ma näinud olen ja millised sümpaatsed ja suursugused peategelased, üliarmsad põdrad.  See film on suurepärane kingitus EV100 auks.  Filmi lõppedes mõtlesin, et peaksin ning kõik me peaksime rohkem looduses aega veetma, sest milliseid ilusaid vaatemänge loodus ja loomad meile siin kodumaal pakuvad, uskumatult fantastiline on see meie elukeskkond ikka.

 

Hedon Spa, sa meeldid mulle!

Käisin ema ja oma Väikse Preiliga Pärnus Hedonis minipuhkusel. Emal on nimelt nii tore töökoht, et tööjuubelitel kingitakse alati mõne spaa kinkekaart. Olime Väikse Preiliga muidugi rõõmsad, et ta meid kaasa kutsus, sest suuremat veesõpra kui meie laps ma vist ei teagi.

ASUKOHT, TEENINDUS
Hedon Spa asub ajaloolises mudaravila hoones kohe rannapromenaadi ääres. Eriti suvel saaks see spaa oma asukoha eest maksimumpunktid, aga kuna ilmad sattusid meile sügise kohta uskumatult soojad ja päikeselised oli ka oktoobri kuus mõnus mere ääres jalutada.

https://www.hedonspa.com/galerii/

Teenindus oli väga meeldiv ning sõbralik nii hotelli registreerumisel kui ka protseduuridel, puutusin kokku ainult naerusuiste teenindajatega. Hotelli saab check-in`i teha juba alates kell 14.00st. Juba välisuksest sisendes meeldis mulle hotelli värvikontseptsioon ja sisekujundus.

INTERJÖÖR, TUBA
Väga moodsa disainiga hotell, meie tuba asus uues hoones ning oli merevaatega. Toas oli konditsioneer, mis oli väga suureks plussiks, sest Väike Preili on harjunud magama jahedamas toas ning enamasti ei saa hotellides toa temperatuuri ise meelepäraseks sättida. Toas oli loomulikult valmis pandud hommikumantlid ja sussid ning ka spaa-kott, et oleks mugav spaa supelusala külastada. Ka oli toas olemas tee- ja kohvi valmistamise võimalus ning lisatasu eest minibaar. Meie palusime tuppa ka võrevoodi, selle sai tasuta ning tekikott oli vahvate loomakestega, kes Väiksele Preilile palju rõõmu valmistasid. Kahjuks võrekas ta ei maganud minutitki ja oli sellel ööl täielik kaisukas. Vannituba oli mõnusalt ruumikas ja praktiline.

Hotellil on ka oma ajaleht, mida oli mul hea sirvida, kui Väike Preili lõunauinakut tegi.
Neile, kes soovivad suuremat privaatsust on sobivad ajaloolises Mudaravila hoones asuvad unikaalsed toad, sest need asuvad peamajast eraldi ning on oma privaatse sissepääsuga.

SPA
Butiikspa koosneb kahest osast, supelusalast ning vaiksest spaast. Meie paketiga oli pääs ainult supelusalale, vaikse spaa pileti oleksime pidanud juurde ostma. Kuna sinna lapsi ei lubata, siis poleks ma sinna nagunii minna saanud ka. Meile piisas supelusalast ka, käisime Väikse Preiliga seal kahel korral ning mõlemal juhul olime ainsad külastajad, privaatne värk. Supelusalal on kaks basseini, nendest üks väike madala veega lastebassein ning teine suurem bassein, kus on niiöelda mullivanni osa, kosk ja mõned veeatraktsioonid veel.

https://www.hedonspa.com/galerii/

Saunadest on olemas aurusaun ning leilisaun. Meie käisime ainult aurusaunas, see oli täitsa mõnus. Soome sauna me ei saanud minna, sest seal oli küllaltki hämar ning Väike Preili kartis seal olla ning nägu kiskus kohe nutule ära.

Vaikses spaas on tepidaarium, kaldaarium, lakoonium, soolabassein, aurusaun, massaazibassein, jalavannid, Soome saun ning puhkeala. Mida need asjad endast kõik täpsemalt kujutavad loodan mõnel teisel korral järele proovida.

https://www.hedonspa.com/galerii/

PROTSEDUURID
Meil oli broneeritud pakett “Hedonistlik rännak Indiasse”. Protseduuridest sisaldas see vannihoolitsust ning Ayurveda maassaažirituaali.
Bengalore vannihoolitsus (30 minutit) – täielik rahu ja vaikus kuumas ja imeliselt lõhnavas vees ning romantilise valguse ja küünaldega kaunistatud ruumis. Tõesti oli tore seal mõnuleda ja omi mõtteid mõelda. Keha oli peale vanni siidisem ning vaim lõõgastunud.

India Ayurveda massaažirituaal (50 minutit) – massöör õlitas ja mudis mind varbaotstest pealaeni välja, mõnusad aroomid ja soe õli mõjusid väga lõõgastavalt. Massaaž ise oli ka mõnus, aga mulle meeldib pigem selline tugevam lihaste töötlemine, mis ilmselt ei olnud selle massaaži mõtteks. Samas oli Ayurveda hoolitsus hea uus kogemus ja mõnus ikka ju ka.

Peale protseduure suundusin Päikesealale teed jooma. Päikeselamp imiteerib naturaalset päikesevalgust, aga on tervisele kasuliku intensiivsusega. Kuna mul alles hiljuti mõõdeti liiga madal D-vitamiini tase, siis oli hea seal puhata.

TOIT
Hommikusöögi valik oli väga rikkalik, mis te arvate, mis oli kõige populaarsem toode? Õige vastus on shampus, peale meie oli vist küll ainult üks laudkond, kellel shampusepokaale laual polnud. Juba jookide valik oli väga lai, erinevad teed, kohvid, mahlad, vesi, piim, keefir jne. Söögiks pakuti nii palju erinevaid asju, et raske oli valida, oleks kõike tahtnud proovida. Sõime putru, pannkooke, kala, saiakesi, puuvilju ja kindlasti veel midagi, mis kohe meelde ei tule.

Restorane on hotellis kaks, Raimond ja Akord, me ei külastanud küll seekord kumbagi, aga mõlemad kohad nägid väga stiilsed välja. Resto Akordi toite sai ka tuppa tellida, menüü oli toas olemas.

LAPSEGA HEDONISSE?
Millegi pärast oli mul kuskilt meelde jäänud, et lastega Hedonisse väga ei oodata. Tegelikult oli see info täitsa väär, on küll jah Vaikne spa, kuhu lapsed ei pääse, aga muidu oli hotell igati lastesõbralik. Olemas oli eraldi mängutuba, kus meie Väike Preili lustida sai. Sööma minnes silmasin päris mitut beebide söögitooli, riietusruumis oli olemas mähkimisalus.

Küll läheksingi ma sinna spaasse umbes kuni 3-aastase lapsega, suurematega ei läheks. Neil hakkaks supelusalal igav ja üldse pigem läheksin ma sinna spaasse tagasi koos elukaaslasega. Mõnusalt luks ja huvitavate hoolitsustega koht.

HINNAKLASS
Hinnaklassilt on Hedon pigem kallim, aga vahel tuleb ennast ju poputada ka 🙂

XSMNYJWT