Kadri – Emajõe Suveteater

Foto: Emajõe Suveteater facebook

Silvia Rannama “Kadri” oli aastaid mu lemmik raamatuks, julgen arvata, et vähemalt kümme korda olen ma selle teose küll läbi lugenud. Kui ma kuulsin, et Andres Dvinjaninov lavastab “Kadri” ja minu üks teine lemmik kirjanikke pubeka ajast, Aidi Vallik teeb tükile dramatiseeringu ning Toomas Lunge on loonud muusika, siis teadsin, et seda suveetendust pean ma nägema.

Eile käisingi teatris, esimene kord sellel suvel ei hakanud mul teatris külm. Tükk oli hoogne, emotsionaalne ja kaasa haarav, mängupaigaks oli valitud koht, kus ma polnud jällegi kunagi käinud, aga mis sobis tüki edasi andmiseks suurepäraselt. Seda peaksid vaatamas käima kõik põhikooli klassid, sest koolikiusamise, armumise, pettumuste ja eneseotsingutega puutuvad kokku kõik lapsed või teismelised varem või hiljem nagunii. “Naerata ometi ja maailm naeratab sulle vastu”, lihtne põhimõte mille järgi elada, kas pole?

Mulle sellel korral väga meeldis, et lavastuses oli nii palju lapsi ja elukutselisi näitlejaid ainult neli, kes muidugi mängisid ka väga head rollid. See laste rõõm ja energia ja elevus oli võrratu. Mul oli nii hea meel, et publik neile etenduse lõppedes püsti seistes kaua aplodeeris. Minu arvates andsid noored näitlejad kõik endast 100%, eraldi kiitus muidugi peaosas säranud ja minult mõnegi pisara välja kiskunud Ella Cecilia Claessonile.

Jään siis Dvinjaninovilt järgmisel suvel järge ootama, “Kasuema” vaja ju ka lavale tuua!

Cantervilla lossi mängumaal

Kui me perega Põlvamaal Kanepi vallas Pikajärve külas asuvasse Cantervilla lossi mängumaale jõudsime valitses seal vaikus. Parklas oli null autot ja liikumas polnud näha ühtegi inimest. Õnneks ei olnud ma siiski millegagi eksinud, mängumaa avati ikka kell 11.00 ja tegevusi oli palju. Lihtsalt peale meie oli sellel päeval seal ainult veel kolm perekonda, ei mingeid rahvamasse ja järjekordi. Tore ju eks.

Ilm oli küll pilves, aga sooja oli 20 kraadi ja keskpäeval tuli isegi päike välja ja meil hakkas palav ning käisin Väikse Preiliga veeatraktsioone ka proovimas. Pärastlõunal, kui vihma hakkas sadama uudistasime siseruumides pakutavat, kokku veetsime mängumaal neli tundi.

Mul on väga hea meel, et Lõuna – Eestis mängumaa on ja tegevusi on seal ka palju, aga kõik jättis natukene kulunud ja nukra mulje. Vudila hellitas meid vist liiga ära. Töötajatel polnud seljas midagi, mis eristaks neid tavalistest külastajatest. Basseinide ja järve ääres polnudki ühtegi töötajat, me oleksime tahtnud küll seda veekarusselli proovida, aga otsima ka töötajaid ei viitsinud minna.

Aga räägin siis asjadest ja tegevustest, mida seal teha saab. Veealal on mitu liumäge, mis asuvad erinevatel kõrgustel. Kes ei soovi basseini ujuma minna saab ennast jahutada Pikajärve järves, mille kaldal see mängumaa asubki. Seal olid ka paadid ja vesirattad, millega siis arvatavasti võib järvele sõitma minna. Kõige ägedam asi tundus selles veepargis olema veetuubirada, mis oli päris pikk, umbes nii 60 meetrit. Pere pisematele oli suur kummibassein madala veega ja paadikestega. Meie Väikse Preiliga seal olimegi, sest seal oli vesi soojem ja talle väga meeldisid need paadid. Selles basseinis oli vesi küll suhteliselt must ma ütleks. Põhjas oli palju liiva ja põhi oli megalibe. Lapsel oli isegi basseinisussidega seal raske ise astuda. Järve kaldal oli ka väikse saunake ja üks riietuskabiin. Sellise suure mängumaa peale üks pisike tavaline rannakabiin on minu arvates ikka nadi, seal polnud isegi pinki kuhu asju panna, ainult nagid.

Meie lapse lemmikuks olid põrkeautod, koos issiga oli nii tore rallida ja rooli keerata. Peale põrkeautode on seal veel kolme rattalised velod, akuga autod ja trikiratas. Põrkeautodega sai ka vihmaga sõita, sest rada oli poolenisti majas sees.

Wii majas saab mängida erinevaid arvutimänge. Saab istuda erinevatele sõiduvahenditele, mis mõisates kasutusel olid, näiteks vankrisse ja kaarikusse. Mänge mängides sai samuti kaarikus istuda.

Ronimisväljak oli päris suur ja kõrge. Me seal ei käinudki, aga jättis päris hea mulje, ronimissõpradele kindlasti meeldib. Seal oli ka rippsild ja Tarzani rada, mida me ka ei külastanud. Batuute oli kokku vist kuus – kaks maabatuuti, 2 sportbatuuti ja 2 batuut takistusrada. Väikse Preili lemmikud olid maabatuudid.

Mängumaal oli mitmeid karusselle, mida vanasti lõbustusparkides proovida sai. Laps nautis sõitu printsessi tõllaga, tegime vist kolm ringi, siis talle aitas.

Kui me jõudsime mängualale, kus olid karussellid “Viikingite laev” ning “Lendavad toolid”, siis ma küsisin seal olevalt töötajalt, kas meie laps on nende jaoks liiga väike. Ta vastas, et võib mõlemaga sõita, eeldasin, et ju see karussell siis käib aeglaselt ja madalalt ringi ja elukaaslane tõstiski lapse karussellile istuma ja kinnitas rihmad. Laps oli ka elevil, et sõita saab. Me pidime veidi hiljem mehega mõlemad ataki saama, sest meie laps vuhises kiireid ringe teha väga väga kõrgel. Laps ise istus nagu vana rahu ja nautis sõitu, aga meie palusime karusselli kinni pidada, sest kui laps oleks seal siplema hakanud oleks ta meie hinnangul võinud sealt toolist ikkagi ennast välja nihverdada ja kukkunud, sest ta on kaunis pisikene. Edaspidi hoidsime karussellidest eemale ja kodus vaatasin, et sinna “lendavate toolide” peale ei tohiks üldse nooremaid kui kolme aastaseid lubadagi, meie laps saab kuu aja pärast kaks. Meie usaldasime sellel hetkel pargi töötajat, aga jumal tänatud, et midagi ei juhtunud.

Vahepeal käisime söömas, lastepraad maksis 3.50 (friikartulid, viinerid, kurk, tomat) ning meie sõime elukaaslasega snitslipraadi (5.50). Toit oli selline tavaline sööklatoit, polnud halb, aga ei jätnud ka mingit elamust. Hea oli see, et samas majas asus mängudemaja, saime toitu oodates juba seal ringi uudistada.

Olemas oli mudilaste ronimisala, pallimeri, nukumaja, kööginurk. Suuremad saavad piljardit, õhuhokit ja lauajalgpalli mängida, et tegevusi jagus küll. Üks minu arvates kole asi oli lasermäng, selline tulistamise mäng, kus kohalikus kõrtsis tuleb tulistada erinevaid sihtmärke ja kui tabab, siis nad teevad erinevaid koledaid/hirmsaid hääli. Poistele vist läheb rohkem peale. Kostüümide toas kehastus meie Väike Preili printsessiks ja mõisapreiliks, nalja kui palju. Mind häirisid selle mängudetoa juures pimedus ja hästi niiske ning külm õhk. Muidugi vanas kivihoones on see vist paratamatu, aga hubasust ja valgust saaks ju ikka luua.

Palju aega veetsime Ait-Kuivati Muuseumi majas. Seal sai näha, kuidas 100 aastat tagasi see vilja kasvatamine ja kuivatamine käis ning kuidas puutööd tehti, õpetlikud aspektid mängumaadel on alati toredad. Mängisime ka palliviske mängu, hobuste võiduajamist, punktijahti ja pallirallit. Kõik väga vahvad ideed ja hästi teostatud ka.

Aeg läks tegelikult väga kiiresti ja kui paduvihma poleks sadama hakanud, oleksime seal veel tegevust leidnud, aga kas me lähme sinna järgmisel suvel tagasi? Kaldun arvama, et pigem mitte, Vudila kõrval see paik ikka kahvatub.

Mul ongi plaanis kirjutada ka Vudilat ja Cantervilla lossi mängumaad võrdlev postitus, kellegi blogist jäi silma ja tundus toreda ideeda ka oma arvamus kirja panna.

Spaapuhkus Narva – Jõesuus Noorus spas

Ma olin paarkorda elus varem ka Narva – Jõesuu rannas käinud, aga sealsed spaad olid minu jaoks kõik võõrad. Nüüd avanes meeldiv võimalus koos elukaaslase, lapse ja emaga kolm päeva Noorus Spa Hotellis mõnuleda. See on kuurortlinna uusim spaahotell. Tegelikult on seal 500m raadiuses lausa kaks Noorust, seega ma kordan igaksjuhuks üle, et meie olime Noorus Spa Hotellis mitte Noorus Spa Inn`is.

Kui ma peaksin hotelli ühesõnaga kirjeldama, siis ma ütleksin LUKSUSLIK. Teisena tuli mul kohe pähe LASTESÕBRALIK. Me jõudsime juba kell kaks pärastlõunal kohale, kuigi check-in on alates kella kolmest, siis sellest ei tehtud mingit probleemi ja saime varem oma toa kätte.

Me ööbisime suite toas, mis on siis kahetoaline tuba rõduga, vaatega merele. Eriti meeldiv oli, et toas oli hüdromassaaži vann kahele inimesele, laps sulistas seal küll kõige rohkem. Toas oli ka espresso kohvimasin, konditsioneer, veekeedukann ja tee valik, seif, minibaar, kus kaks pudelivett tasuta, asjad, mida just igas hotellis pole tasuta kasutamiseks igas toas.

Mõlema toa kaudu pääses suurele rõdule ning mõlemas toas oli ka wcd, need olid jällegi väga luksuslikud. Ma võib olla rumal, aga me ei saanud pihta, miks iga vetsupoti kõrval peab ka telefon olema?

Hommikusöögi valik oli küll külluslik, aga ma olin toidu valimisel ikka kuidagi raskustes. Minu lemmikuks kujunesid sõrnikud, neile sai lisada maasikakastet, karamellikastet ja sokolaadikastet. Mmmm….kui head. Putru sai valida nii veega tehtut kui piimaga valmistatut, munad, peekon, munakook, viinerid, vorstikesed, kala valik, võileivamaterjal, saiakesed, müsli ja mitmekülgne joogivalik ning vähemalt kolme sorti puuviljad täitsid kõhtu hästi.

Õhtusöök. Esimesel õhtul oli vau efekt ikka korralik. Sõime palju ja kõht lõi nurru, sest kõik oli nii maitsev. Eelroaks erinevad tikuvõileivad ja soolased korvikesed ning juustud. Pearoaks sai valida nii sealiha, kana, kala, ahjukartulit, friikartuleid, riisi, kusskussi, lihapalle ja veel ja veel muid asju. Ainult sõime ja kiitsime. Magusavalik oli ka imehea ja valida sai kolme erineva roa vahel, mina maitsesin muidugi kõike. Ainus mida ma igatsesin olid värsked salatid, neid põhimõtteliselt ei olnudki ei hommikusöögil ega õhtusöögil. Tavaliselt on just salatite valik hotellides väga suur.

Ootused teiseks õhtuks olid kõrgele kruvitud, aga kahjuks tuli hoopis kerge pettumus vastu võtta. Söögid olid täpselt samad, mis esimesel õhtul ja kala ei maitsenud üldse hästi, oli kastmeta ja kuiv. Kana polnud selline mahlane nagu eelmisel päeval. Magusroad olid ka läbi proovitud ja teisel päeval olid nad kuidagi maitsetumad, tekkis kerge pettumus, et polegi midagi uut proovida, mida päev otsa oodata sai. Kõhud saime muidugi jällegi punni ja häid asju oli ka palju.

Vee- ja saunakeskus on küll üks parimaid, kus ma käinud olen. Keskuses on kaheksa erinevat sauna, atraktsioonidega bassein, 25-meetrine bassein, välibassein, lastebassein, mullivannid, baar ja avatud terass. Kogu kompleks jättis tervikliku ja väga läbi mõeldud mulje.

Saunadest meeldis mulle kõige rohkem aurusaun, aroomisaun oli ka täitsa mõnus. Olen muidu suhteliselt suur soolasauna fänn, aga sealne sool tundus kuidagi eriti jäme ja kehal oli pigem valus, kui seda oma nahale hõõrusin. Olemas on veel lakoonium, kadakasaun, klassikaline Soome saun, kuum Soome saun ning Soome saun ime vaatega. Ime vaade seisneb siis selles, et näeb välja terassile ja merele. Proovisin sinna eriti kuuma Soome sauna ka minna, aga mul hakkasid tallaalused kärssama ja ma ei viitsinud plätusid ning rätikut pepu alla tooma minna. Lamamistoolid olid soojendava efektiga, sinna oleks võinud lausa tuttu jääda, nii mõnusalt soojendasid selga.

Veeasjadest meeldis mulle kõige rohkem Jaapani vann, seal on vesi 40 kraadi kuum ja lõõgastus on täielik.

Tore oli ka see, et lasteala oli täiesti eraldi ruumi tehtud, seega ei häiri kilkavad ja lustivad lapsed teisi spa külastajaid ning lapsed ise ei saa ka kuskile jooksu panna. Lastealal oli kaks basseini, ühes soojem vesi ja sügavus 40cm ning teises veidi jahedam vesi ning sügavus vist umbes 90cm. Kasutamiseks oli pandud palju erinevaid vahendeid väikelastele – kätised, rõngad, vestid.

Õhtul oli super romantiline õues soojas mullivannis istuda ja koos kaaslasega loojuvat päikest vaadata. Õue sai läbi Soome sauna ja ka ujudes pääses välialale.

Positiivne oli see, et mullivanne ja veeatraktsioone oli mitmes kohas ja see tekitas privaatsema tunde ning alati kuskile vanni/basseini mahtus minna. Baaris oli suur valik erinevaid karastusjooke ja kokteile. Väike Preili jõi mingit piimakokteili marjadega, see oli küll väga hea.

Lisaks on olemas veel VIP-oaas, kuhu pääsevad ainult täiskasvanud ning mille pilet maksab hotelli külastajale 15.- Seal on neli sauna, bassein lõõgastavate veemassaaži allikatega, jaapani vann, baar ja terrass ning tasuta joogid, söögid. Seal me seekord ei käinud.

Soolatuba Esagono Halo külastus 30 minutiks oli meil baketis sees ja seal me ka ära käisime. Sauna seinad olid vooderdatud himaalaja roosa soola blokkidest, saun ise ja pingid okume puidust ning maas on siis hästi palju soola, mis näeb kaugemalt vaadates välja nagu liiv. Lapsele anti mänguasjad ja ämbrid, kühvlid kaasa ning tema jaoks oligi see nagu põnev liivakastis käik. Istusime seal ujumisriietes, sest temperatuur on saunas umbes 40 ja higi sai lahti küll. Ega see millegi erilisena ei tundunudki tegelikult, aga pärast olid küll jalad ja käed mõnusalt pehmed.

Hoolitsusi meil paketis ei olnud ja juurde me ka ei ostnud, aga nimetused tundusid küll väga huvitavad olevat. Kindlasti kunagi tahaksin tagasi minna ja ennast poputada lasta. Kleopatra unelm, Siiditee, Nooruse purskkaev ja teised taolised nimetused kõlavad ju hästi küll.

Lastetuba oli päris suur. Väiksele Preilile meeldis takistusrada läbida ja pallimerre liugu lasta. Tegelikult oli seal toas küll mitmeid kappe ja ruumi ka, aga kapid olid tühjad ja mänguasju mõned üksikud. Pliiatsid olid olemas, pabereid mitte, sellised pisiasjad.

Ka õues oli laste peale mõeldud, hotelli sisehoovis oli lastel tegevust küllalt. Sai nii kiikuda, ronida, liugu lasta, liivakastis mängida kui lihtsal teiste lastega sõprust sobitada.

Üldse oli see minu arvates üks väga lastesõbralik hotell. Restoranis oli palju söögitoole, veekeskuses oli lastele oma privaatne ala, kus olid olemas kätised,vestid ja rõngad. Lastega peresid oli hotellis palju.

Ka spordiarmastajatele ja treenijatele on mõeldud. Suur jõusaal ja erinevad rühmatreeningud ootasid külastajaid. Laenutada sai ka rattaid ja elektri tõukse, et Narva – Jõesuud uudistama minna.

Narva – Jõesuu tõmbenumber on muidugi kaunis ja pikk liivarand. Me käisime rannas täpselt ühe korra, sest ainult esimesel päeval oli ilm ilus, teisel päeval sadas pidevalt ja kolmandal päeval oli nii tuuline ja külm, et vaatasime kuidas ruttu autosse ja koju saaks.

Kokkuvõttes jäime oma spaapuhkusega muidugi väga rahule. Noorusesse tasub teinekordi minna.

Jalutuskäik Narvas

Enne kui Narva – Jõesuusse spapuhkusele sõitsime, jalutasime paar tundi piirilinnas Narvas ringi. Parkisime auto kindluse ja piiripunkti lähedale linnavalitsuse ees asuvasse tasulisse parklasse ja suundusime esimese asjana lõunatama. Mulle tuli üllatusena fakt, et eestlasi elab Narvas kõigest umbes 5%, ma arvasin, et eestlaste osakaal on ikka sinna 15 – 20% ligi.

Tartu Ülikooli Narva kolledži esimesel korrusel asub kohvik Muna. Kolledž asub kohe Narva raekoja kõrval. Me võtsime kõik päevapraed ehk lihapallid kartuli ja salatiga ning magustoiduks valisin samuti päevapakkumises olnud sõrnikud. Kahjuks me pettusime ikka täiega. Lihapallid olid täiesti maitsetud ja kuivad ning kartul oli ka maitseta. Unustati maitseaineid kasutada? Sõrnikud olid õnneks head ja leib ning sinna peale määritav maitsevõi olid suurepärased, kõhud saime ikka täis.

Edasi suundusime promenaadile, mis on imekaunis ja ehitatud pea kilomeetri pikkuseks. Promenaad on idast piiratud Narva jõega, läänest bastionimüüride ja Hermanni kindlusega, põhjast Narva Sadamaga ja lõunast Joaoru rekreatsioonialaga. Seal on hea jalutada, lastele on ka mängimisplatse ning mõned seal sõitsid ka rulluiskudega ringi.

Jaanilinna linnus Venemaal

Korraks põikasime ka Narva linnuse sisehoovi, aga linnusesse sisse seekord ei läinud. Seal mingid remonttööd vist käsil, igal pool oli ehitusjäätmeid ja sissepääs oli restorani kaudu.

Esimestkoda Narva sattujatel soovitan promenaadil jalutada, linnust külastada. Suhteliselt uus huviväärsus on Victoria Bastioni kasematid, kus ma pole veel ise käinud. Kirikud paistavad ka eemalt väga võimsatena. Kreenholmi ekskursioonile tahaksin ka kunagi minna. Narvas jagub tegevust kindlasti terveks päevaks.

Elistvere loomapargis

Meie Väikse Preili südames on karumõmmidel suur koht, ta oli ülipettunud, et Tallinna loomaaias pruunkaru ei olnud. Juba nädal aega ajab hommikuti issi üles ja korrutab: “Kalu puudu”. Kuna tema karu vaimustus sai alguse Elistverest, siis otsustasime ta “esimese lapsepõlve trauma” kaotada ja läksime jälle loomaparki.

Valisime hommikuse aja, temperatuur oli 20, aga oli pilvine ja kerge tuulega ilm, mis lõi head eeldused, et loomad väljas oleksid ja ringi ka liiguksid. Nirgid ja mink olid väga aktiivsed ja lapsel oli lõbu kui palju.

Ma ei tea kuidas me varem Elistveres käies pole jäneste puuride juurde sattunud, aga seekord olime seal pikalt. Nägime ka kuidas jänksidele süüa ja juua anti, kõigile üks suur õun, aga ühele eriti hea isuga jänkule kaks õuna. Saime teada, et ilvestel on pojad, aga me ei näinud juba teistkorda ühtegi ilvest. Oravad olid mänguhoos ja andsid nagu tsirkuse etendust.

Karu oli olemas ja tegutses ikka kogu raha eest. Nägime kuidas ta jooksis, kahele käpale tõusis ja enda selga puu vastu sügas, oma väiksesse basseini hüppas ja ennast jahutas ning pesi. Laps oli õnne tipul, kui karu talle otsa vaatas ja puuri lähedale maha istus.

Elistveres on alati vahva, aga nüüd tahaksime ka Alaveski loomaparki uudistama minna, sest seal peaks lausa mitu karu olema. Tartust veidi üle 100km sõitu, aga vaatasin, et seal lähedal on ka Filmi Vargamäe ehk koht, kus “Tõde ja õigust” filmiti ja vahva oleks seda paikagi külastama minna. Augustis võtame plaani.

Spordimuuseumis on uued näitused

Üllatus, üllatus,me sattusime jälle Spordimuuseumisse. Tegelikult oli seekord vaatamiseks lausa kaks näitust, mida me polnud varem näinud “Tartu põleb” ja “Eesti sport Kanadas”.

Nii sügavale Spordimuuseumi keldrikorruse ruumidesse ma varem ei olnudki sattunud. Keskaegsete müüride vahel on avatud keskkond, mis jutustab 1775. aasta tulekahjust, mis hävitas lausa 2/3 Tartust. Arvatakse, et põleng saigi alguse umbes sealt muuseumi alalt Rüütli tänavalt. Täitsa huvitav oli lugeda selle õnnetuse kohta ja seal keldris tekkis kergelt kõhe tunne ka, aga näitus ja efektid olid küll hästi läbi mõeldud.

Foto: spordimuuseum.ee

“Eesti sport Kanadas” oli hariv vaatamine, sai imetleda erinevaid karikaid, medaleid ja spordivahendeid, aga ma väga süveneda ei saanud, sest Väike Preili sikutas mind pidevalt varrukast, et ma temaga pallimerre läheksin.

Muidugi käisime me jälle ka ülejäänud muuseumi läbi. Väike Preili tahtis kangi tõsta, Otiga pilti teha ja reaktsioonimängu mängida ning ralliauto rooli keerata. Ma väga ootan juba muuseumi uue püsinäituse valmimist.

Vudisime Vudilasse

Ma ostsin piletid Vudilasse juba aprillis valmis, siis kui neid kampaania korras poole hinnaga sai, märkimisväärne vahe ikka, kas maksta 18 eurot või 36 euri. Lapsele sai mingist ajakirjast Vudila reklaami näidatud ja ta tõi seda meile ikka pidevalt nina alla: “Vuta, vuta juurde.” Ilmad olid juuli esimeses pooles nagu külmal ja vihmasel sügisel seega pidi Väike Preili kannatlikult päris suve ootama. Täna oli megamõnus ja päikeseline päev ja nii me Vudilasse vurasimegi.

Arvasime, et oleme eriti varajased, juba 10.45 parkisime auto mängumaa parklasse, aga seal elu juba kees. Käru me lapsele kaasa ei võtnud, aga kohe peale sisenemist haarasime selle seal pakutava sõiduk-käru, laadisime lapse ja kotid sinna sisse ja sõitsime basseini äärde. Väike Preili vaimustus kõikidest asjadest, kokku veetsime Vudilas 5 tundi. Peaaegu kahese jaoks oli see täpselt piisav aeg, aga kujutan ette, et järgmisel aastal läheb juba tunduvalt kauem.

Arvatavasti on Vudilas Eesti üks ägedamaid väliveeparke. Täna oli vesi 22 kraadi ehk mitte just ülearu soe, aga ma ütleks, et sellise kuuma ilmaga just parajalt jahutav. Külmakartlikumad saavad ennast enne saunades kuumaks leilitada ja siis vette joosta. Olemas on kolm erineval tasandil asuvat liumäge, kus saab ikka megasuure hoo sisse. Liumäele pääsevad lapsed alates neljandast eluaastast. Liutorusid on üks, aga see on 60 meetri pikkune ja kiire ning elamust pakkuv. Ujuda saab kaare kujulises liikuva veega basseinis. Väiksele Preilile meeldis ka väikelaste ujumisalal, seal oli vesi 45cm kõrge ja sõita sai ka väikeste paadikestega. Natuke eemal oli ka päris väikestele mudilastele üks madala veega bassein, kus sees väga suur punane pall. Basseini ääres oli palju lamamistoole ja varjualustega istepinke. Meie parkisimegi oma käru ühe lamamistooli juurde ja seal oli mugav Väikse Preiliga toimetada – riideid vahetada, süüa, kuivada ja jälle ujuma minna. Kui muude atraktsioonide juurde läksime, siis asjad jätsime ikka basseini äärde ja kaduma küll midagi ei läinud.

Foto: vudila.ee

Üpriski palju aega veetsime batuutide juures, sest Väike Preili on usin ronija. Keerukamate ja suuremate batuutide peale läksin temaga kaasa ja saime koos ronida ja liugu lasta. Maabatuudid olid minu jaoks kõige hirmsamad, mul oli pidevalt tunne, et kukun maha. Pakun, et kokku külastasime umbes kaheksat erinevat batuuti.

Suur mängudetuba oli teisel korrusel ja nii avar ja seal oli nii mitmeteks tegevusteks võimalusi. Meie laps tegi mängumajas süüa, uudistas suurt nukumaja, kiikus, vaatas ennast kõverpeeglitest, tegin talle natuke nukuteatrit, ronis läbi toru, hullas liumäega pallimeres. Seal on võimalik veel keeglit, lauatennist ja minigolfi mängida. Rohkete võimalustega mängutuba. Lisaks on olemas veel elektrooniliste mängude maja, seal me käisime ainult korraks ja eriti ei süvenenud. Ainsana proovisime aja peale korvpalle korvi visata, tekitas hasarti küll.

Motoradadel ja elektriautodega sõitmas me ei käinudki, 4D kino tekitas juba vaadates kõhedus, see asi pole minu jaoks. Seiklusraja jaoks on laps veel liiga väike ning igale poole lihtsalt ei jõuagi, valikuid on lihtsalt nii palju. Üks popimaid atraktsioone oli sky-jump, seal oli küll koguaeg järjekord taga. Natuke lennutasime discgolfi kettaid ka, minigolfi seekord ei proovinud. Paatide ja vesijalgratastega saab järvele sõitma minna, ma ütleks, et mängumaal leiavad ka täiskasvanud, kes pidevalt lapsi ei pea patrullima endale piisavalt tegevust.

Mulle väga meeldib, et Vudilasse võib siseneda oma söökide ja jookidega. Territooriumil on piknikuplatsid ja grillimisalad, me võtsime ka veed ja puuviljad näksimiseks kaasa. Lõunatasime Vuti Bistroos, pokaal kartulisalatit maksis näiteks 2.90, friikartulite ja viinerite praad 4.50 ja lasanje 5.50. Järjekorras seisin kaua, aga toidu saime kätte väga kiiresti. Lisaks saab süüa grillmajas, kus menüüs liha- ja kalaroad, mis valmivad seal samas tulel, saab ka ise forelli kinni püüda ja enda jaoks siis puhastada ja valmistada lasta. Jäätisekioskeid oli ka mitu ja kokteile sai ka osta.

Enne kojusõitu käisime Vudila loomapargis. Seal vist selline süsteem, et kes ostab vankrisõidu saab seal loomadega lähemalt tutvust teha ja näiteks küülikute, lindude aedikusse sisse minna. Kes 3.- piletit osta ei taha saab ka loomaparki loomi uudistama minna, aga aedikusse sisse ei pääse. Meie mingit lisapiletit ei ostnud, aga hobune, kitsed ja lambad tulid kohe aia äärde ja me saime neid paitada ikka.

Minu üldmulje Vudilast on igatahes väga positiivne. Kõik oli puhas ja atraktsioonid töökorras. Töötajad olid enamasti väga noored, aga alati viisakad ja sõbralikud. WC oli väga mitmes kohas ja puhtad, prügikaste oli territooriumil palju. Atraktsioonide rohkusest ja tegevustest juba rääkisin. Mulle meeldisid ka kolm vutti, keda uudistada sai, on Vudila ju vutifarmi järgi oma nime saanud. Meie lapse jaoks oli tegemist vist küll elu parima päevaga.

Tallinna loomaaias

Kui ma laps olin viisid vanemad meid ikka korra aastas loomaaeda, tahan seda traditsiooni ka oma Väikse Preiliga jätkata. Täna võtsimegi ette pika autosõidu Tallinnasse, neli põlvkonda naisi koos loomaaeda avastamas, ilus!

Me viibisime loomaaia territooriumil kella üheteistkümnest kella poole kolmeni pärastlõunal. Selline päikeseline aeg vist peletab loomad pigem peitu, pluss lõunasöögi aeg ka veel. Ma vähemalt arvan, et just nendel põhjustel jäid meil paljud loomad nägemata. Sisenesime loomaaeda Lääneväravast ehk Õismäe poolt. Seal oli kohe laste loomaaed, kus elavad lambad, kitsed, alpakad, küülikud, närilised ja linnud. Õueaedikutes sai kääbuskodukitsede puuri ka ise sisse minna ja kitsi paitada ning neid harjata. Alpakad nautisid dušši, mis neile voolikuga oli tekitatud.

Tore oli ikka, aga natukene nagu olime pettunud ka. Väike Preili oli Elistvere loomapargis käies lummatud karust, kui ta sai aru, mis koht see loomaaed on, siis ta hakkas hõikama: “Karu, uuu, karu”. Meie ikka lohutasime, et küll karu puurini ka jõuame. Kahjuks oli meil kodutöö tegemata ja me ei teadnud, et hetkel polegi Tallinna loomaaias pruunkaru, vot nii.

Elamuslikke hetki pakkusid ja ennast lähedalt näitasid meile täna makaagid, kes kiikusid, jooksid, mängisid ja lapsi naerutasid. Ühel ahvil oli tilluke beebi käes ja ta kussutas teda parasjagu tuttu, super nunnu. Lõvid olid hoos, eriti isa lõvi toimetas ja tormas pidevalt ringi. Hülged ujusid kahekesi, sukeldusid, puhusid ninast vett välja ja tekitasid meie lapses vaimustust.

Elevandid on ikka võimsad ja ilusad küll. Kahe küüruga kaamlid olid ka valmis igati poseerima, jõehobu oli lihtsalt omamoodi üliarmas, sõralisi oli palju erinevaid ja neid sai ka pikalt uudistada. Tahtsin väga näha jää-karudele ehitatud polaariumi, see on tõesti kena ja ruumikas, kindlasti miljon korda parem, kui nende varasemad elutingimused, aga kahjuks me nägime ainult jääkaru taguotsa ja pidime sellega leppima. Nimelt oli näha ainult üks jääkaru, kes närviliselt ust tagus, ju ootas süüa.

Ma oleksin tahtnud näha ka ninasarvikuid, leopardi, tiigrit, kängurusid, aga seekord ei õnnestunud. Troopikamajja me seekord ei läinud, sest sisenedes andis Väike Preili kohe märku, et seal ta olla ei taha.

Lõunat sõime Illu kohvikus, mis on kohe polaariumi juures, toidud toodi lauda väga kiiresti. Meenepoest ostsime jääkarudega magneti, et see väike meene jääks lapsele meenutama tema elu esimest loomaaia külastust. Karu peame siis Elistverre vaatama minema.

Kubija Spa – meie lemmik

Viimased kolm aastat oleme vähemalt korra aastas sõitnud Võru külje all asuvasse Kubija Spaasse puhkama, mõnel aastal lausa mitu korda. Seal on lihtsalt nii mõnus! Just jälle tulime sealt. Miks just Kubija, küsite?

Hotell asub Võru linnast umbes viis kilomeetrit eemal männimetsade ja järvede vahel väga rahulikus ja kenas looduskaunis paigas. Teenindus on väga sõbralik, veekeskuses on hea mõnuleda, hoolitsused viiakse läbi äärmiselt asjatundlikult ja toit maitseb imehästi ning hotelli ümbruses on mitmeid vaba aja veetmise võimalusi, need vist ongi need suurimad plussid, miks me sinna ikka ja jälle tagasi kipume, aga nüüd kõigest lähemalt.

Me broneerisime paketi “Suverõõm”, see sisaldab nii kõiki söögikordi buffee lauas kui ka kolme hoolitsust ning piiramatut spaa- ja saunakeskuse külastust ning hotellis viibisime pühapäevast teisipäevani.

Me ööbisime standard toas, kodulehel on kirjas, et check-in on alates kella 15.00st, aga kahjuks kui me peale nelja kohale jõudsime, siis meie tuba ei olnud veel valmis, aga sellepärast väga vabandati ja me saime juba 15 minuti pärast ka tuppa minna seega ma seda negatiivse asjaoluna välja ei too. Hotell oli välja müüdud ja koristajatel oli kiire, et kõik õigeks ajaks valmis jõuda. Tuba oli meil kena ja puhas, olemas nii spaasussid kui ka hommikumantlid. Kuni 3. aastased lapsed saab tasuta kaasa võtta ja neile pannakse siis võrevoodi või tugitool-voodi, olenevalt lapse suurusest. Meie Väike Preili põõnas seekord meie kaisus.

Foto: kubija.ee

Spaa- ja saunakeskus ei ole väga suur, aga neljast saunast ja viiest erineva temperatuuriga veesilmast on rohkem kui küll. On olemas 90°C leilisaun, aroomisaun, aurusaun ja kadakasaun, nädalavahetusel töötavad lisaks veel ka välisaunad ning soovi korral saab saunast tulles ennast jahutada ka seal samas asuvas Kubija paisjärves. Minu lemmik on spa aurusaun.

Kõige suuremas ja samas ka kõige külmemas basseinis on temperatuur 28°C . Beebidele ja väikelastele on oma bassein, sügavust seal alla poole meetri ja temperatuur 32°C. Mullidega veesilmasid on kaks ning on olemas ka üks eriti kuum bassein, kus temperatuur lausa 42°C. Mulle tegelikult meeldibki see kõige kuumem vann enim, see väsitab küll ära, aga mõnusalt lõõgastab ka. Kui varem pole Väike Preili lastebasseinist eriti hoolinud, siis sellel korral pidime seal väga palju aega veetma. Teisel päeval käisime veekeskuses kolm korda ja veetsime seal kokku umbes 4,5 tundi, vot sellised kalad.

Foto: kubija.ee

Spaahoolitsustest oli meil paketis seljamassaaž ürdiõliga 40 min ning pehme parafiini teraapia kätele ning ka jalgadele, mõlemad kestsid umbes 20 minutit. Eelmisel suvel sain ma seal suurepärast seljamassaaži ja lootsin sarnast õndsust kogeda ka sellel korral. Ja isegi veel parem oli, lavendli ja mingi teise õli mõjul muutus selg mõnusalt soojaks ja massöör leidis kõik mu pinged ja blokid üles ja mudis neid kohti eriti ning ma tundsin ennast peale massaaži palju kergemana. Eriti mõnus oli ka käte massaaž. Elukaaslasele tegi sama naine massaaži ja ta jäi ka väga rahule.

Parafiini hoolitsused olid ka head, esmalt jalad/käed kooritakse, siis kreemitatakse ja pannakse peale pehme parafiin, seejärel tulevad jalgade/käte ümber kilekotid ja soojendusest võetud kindad/sokid sinna otsa ning 10 minutit saab mõnuleda. Seejärel veel kreemitatakse ja pärast tunduvad käed ning jalad imepehmetena.

Süüa saab hotellis hästi ja palju. Me pole restorani menüüst kunagi midagi tellinud, sest buffee laud kolmel korral päevas on meile niigi alati lisakilosid kaasa toonud, sest seal on raske piiri pidada, kui hõrke roogi on valikus nii palju. Eriti lapsega on see buffeelaud kuldaväärt asi, saab mitmeid roogi maitsta ja lemmikuid valida.

Lastele on mängutuba ja õues on mänguväljak. Mängutoas on tegevust pigem koolieelikule, saab joonistada, legotada, kiikuda, ehitada ja rollimänge mängida. Kahjuks oli see tuba koguaeg sassis, isegi hommikul varakult minnes oli näha, et õhtul seda korda tehtud küll pole. Muidugi peaksid ja võiksid kõik ise asjad oma kohale tagasi panna, aga kahjuks enamus seda ei teinud.

Vaba aja veetmise võimalusi on mitmeid. Tasuta saab mängida minigolfi, jalgrattaid saab laenutada. Tervisespordi radu on Kubijal palju, ujuda saab nii kohe hotelli juures olevas paisjärves kui veidi maad eemal asuvas Kubija järves. Mõned kilomeetrid eemal on Kubija discgolfi väljak.

Meie lemmikuks on kujunenud minigolf, elukaaslane käis ühel õhtul ka disce loopimas. Ma olen mitmeid kordi googeldanud, kus veel Eestis minigolfi radu on, nii meeldima hakkas see mäng.


Hotelli fuajees on pronksskulptuur teivast hüppavast Erki Noolest, üks sviit on ka tema nimeline. Austusavaldus olümpiavõitjale.

Järgmisel suvel kindlasti jälle Kubijale sõit. Väike Preili hõiskas ka selle peale: “Jaaa, jaaa” Ma ei oskagi midagi negatiivset välja tuua, veekeskuse põrandad olid väga märjad ja libedad, aga sama on ka igalpool mujal.

Puhkus Võrumaal

Alustasime Võrru sõitu pühapäeva pärastlõunal, ajal, kui kõik suured rallisõbrad just Saverna kiiruskatselt tagasi Tartusse vurasid. Reaalselt autode katkematu rivi oli umbes 40 kilomeetrit pikk, vaesed kiirabiautod, kes pidid vigastatuid linna transportima ning vastassuunas kihutama, lootes, et kõik vastu tulevad autod ruttu tee äärde tõmbavad.

Me käime igal suvel Kubija hotell-loodusspaas, seal lihtsalt on nii mõnus, aga sellest spaast põhjalikult juba järgmises postituses. Toidupeatuse tegime Võrus asuvas Ränduri pubis. Seal on õues mõnus lasteala, kus Väike Preili sai piraaadilaeval “Must Pärl” turnida ja peitust mängida, lisaks saab veel kiikuda ja puidust sõidukil istuda ja juhti mängida. WCs oli isegi laste pissipott ka nii, et lastele on igati mõeldud.

Rahvast oli palju ja kuna lapsel oli tegevust ka, siis me 45 minutilise ooteaja üle nurisema ei hakanud. Praed olid sellised tavalised pubitoidud, ei midagi erilist, lapse “tibutitate” kana oli pigem kehvasti tehtud. Rahule jäime magustoitudega, kreembrülee oli tõesti maitsev. Kui me lahkuma hakkasime oli rahvast juba palju vähem, aga uutele tulijatele öeldi, et ootaeg on üle tunni, sest kokk on uus. Tegelikult peakski järgmisel korral vahelduse mõttes mõnda uut toidukohta proovima.

Puhkuse teisel päeval käisime Hinni kanjonis. Viit kanjonile on ka meile varem silma jäänud, kui oleme Rõugesse ja Ööbikuorgu sõitnud, aga sellel korral läksimegi spetsiaalselt kanjonit vaatama. Tegemist on 15-20 m sügavuse ja 300 m pikkuse järskude nõlvadega sälkoruga, mille põhjas on voolab  kiirevooluline Enni oja. Allikavett saab kohapeal ka juua, selleks on valmis pandud kannud ja kopsikud.

Käisime ka Tamula järve äärsel promenaadil jalutamas, aga kuna Väike Preili oli veidi virilas tujus, siis ei saanud Võrus nii palju ringi vaadata, kui oleks tahtnud. Promenaad ja Katariina allee on meile ka eelmisest aastast tuttavad kohad, seal on tõesti kaunis. Võrus on valmis saanud ka keskväljak, mis on väga lahe ja omanäoline, kahjuks seekord uudistasime seda ainult autoaknast. Võru on ilus ja kutsub alati tagasi, vähemalt meid küll.

Foto: lounaeestlane.ee