Rakveres söömas – Grillers, Pihlaka kohvik ja Fresco

Veetsime Rakveres ainult nädalalõpu, aga jõudsime külastada kolme erinevat toidukohta. Peale linnuse külastust olid kõhud väga tühjad, parkisime auto juba spa juurde ära ja jalutasime läheduses asuvasse Grillers Burgerikohvikusse.

Mina tellisin majaburgeri, mis on siis klassikaline veiseburger tomati, salati, punase sibula, kastme ja käsitööketsupiga. Elukaaslane võttis kana-peekoni burgeri. Üldiselt jäime oma burksidega mõlemad rahule, kuna veisepihv on ka kohapeal valmistatud, siis oli burger mõnusalt mahlane ja maitserikas, nuriseda pole nagu millegi kallal, aga kõige lemmikumaks ka ei tõusnud.

Edasi kõndisime Pihlaka kohvikusse ehk magusasõprade paradiisi. Kui ma väike olin ja vanematega Rakveres käisin, siis sain sealt kohvikust alati ühe koogikese kaasa valida ja tähtpäevadelgi olid meie peres tihti laual ikka Pihlaka tordid. Kohvikus oli palju rahvas, mõistlikud hinnad ja hõrgud road olid kohale meelitanud ka palju turiste.

Me tellisime kaaslasega mõlemad endale kaks erinevat koogikest ja valikut millist võtta, millist jätta polnud üldse lihtne langetada. Lõpuks valisin Šokolaadi-kirsikoogikese, see oli mõnusa kakaobiskviidipõhjaga, mahlasust lisasid punasesõstra kreem ja kirsizelee ning marja ekleeri, mis oli ka väga maitsev.

Õhtustasime spa sohvabaaris Fresco, kuna sellel päeval oli söödud juba omajagu ja kõhud kõige tühjemad ei olnud, siis piirdusime mõlemad ainult ühe roaga. Mina tellisin lasanje ja elukaaslane rigatoni, mis on siis kanakebabiga ja koorese ürdipestoga pasta.

Kõik hotelli numbritoad olid läbi müüdud ja baari pidi tunde varem laua kinni panema ning enamus laudu olid külastajate poolt hõivatud, aga toitu ei pidanud üldse kaua ootama, mis oli esimeseks meeldivaks üllatuseks. Minu koha pealt sai vaadata, kuidas kokad roogasid valmistasid, kõik tundusid Aasia päritolu olevad ja toimetasid üliusinalt ja energiliselt süüa teha. Teenindus oli ka Frescos kiire ja professionaalne. Minu lasanje maitses väga hästi, mu suure lemmiku La Dolce Vita lasanje vastu küll ei saa, aga muidu suurepärane maitseelamus. Eriti meeldis mulle lasanje kõrvale serveeritud tomatisalat, mis tasakaalustas rooga. Kaaslane jäi oma pastaga ka väga rahule, teinekordki võiks Frescosse minna.

Rakvere linnuses

Tähistasime vaheaja algust spaapuhkusega, sihtkohaks valisime seekord Rakvere Aqva spa. Jõudsime varakult Rakveresse ja kuna ilm oli ilus, siis otsustasime ka kohalike vaatamisväärsustega tutvuda. Esmalt ronisimegi Tarva juurde, ürgveise kuju asub kohe ordulinnuse juures seega kaks vaatamisväärsust ühe hoobiga. Kuju avati juba 2002. aastal ning sellega tähistati 700 aasta möödumist Rakvere linnaõiguse saamisest.

Tarva juurest jalutasimegi linnusesse, täispilet maksis 11.- perepileti saab 22 euro eest. Kassast anti kaasa ka Rakvere linnuse plaan, mille järgi oli linnuses hea orienteeruda. Koosneb linnus siis konvendihoonest, millel on kaks korrust ning eeshoovist.

Kõige rohkem aega veetsimegi me hoovis, seal sai piigiharjutusi teha, vibu lasta, loomi ja linde paitada ja vaadata, laskemoonakeldrisse piiluda, aga ka punaste laternate tänaval jalutada ja lugeda koledusi seksuaalelust keskajal. Olemas on ka nukuteater, soovidekaev, kõrts ning isegi keskaegne peldik ja häbipost. Eesel jalutas hoovis vabalt ringi ja tuli pai küsima, aga ta nägi sellel hommikul kuidagi väga kurb välja.

Näha saab ka kuute suurtükki, mis on lahinguvalmis ja vahepeal külastajate rõõmuks tehaksegi pauku ka. Palju oli linnuses lapsi, ka neile on mitmeid erinevaid tegevusi, peame oma Väikse Preili ka sinna kunagi viima.

Konvendihoones käisime ajalookambris, seal oli arheoloogianäitus linnusest leitud esemetest. Sisse sai piiluda ka Teaduste kambrisse, kabelisse, kapiitlisaali, refektooriumisse ning ronida mööda tornitreppi, kaitsekäigust peaks olema parim vaade kogu linnale, praegu sügisel teevad kirevad puulehed vaatepildi eriti vahvaks. Piinakambri ust käisime mitu korda katsumas, aga sinna me ei pääsenud.

Oli hariv jalutuskäik keskaega, sain teada, et linnus on aegada jooksul kuulunud Taani kuningatele, Liivi ordula ja Poola ja Rootsi riigile.

Jalutasime ka keskväljakule ja tutvusime erinevate Rakvere toidukohtadega, järgmiseks korraks jätsime Politseimuuseumi külastuse.

Jäähoki MM-karikat imetlemas!

Napilt jõudsime! Täna oli viimast päeva Eesti Spordi – ja Olümpiamuuseumis võimalik näha Soome jäähokikoondise võidetud maailmameistrivõistluste võidukarikat. Näitus on avatud olnud küll juba 2. oktoobrist, aga me varem ei jõudnud. Nüüd on karikas ja muu näitusele pandu nähtud ja saan endiselt öelda, et olen viimase aasta jooksul kõik Spordimuuseumi näitused ära näinud, mis seal vaatamiseks välja on pandud.

Päris vahva fakt on see, et karikat sai Eestis enne imetleda kui Soomes. Soome spordimuuseumisse karikas alles nüüd rändab. Ma pole just eriti suur jäähoki fänn, aga seda teadsin ikka, et enne MMi soomlased pigem ei olnud kullasoosikud ning ihaldatud karikas ongi neil varem õnnestunud koju viia ainult kahel korral – 1995. ja 2011. aastal.

Lisaks karikale sai vaadata mängusärke ja ja muud jäähokivarustust. Natuke tundus see näitusesaal tühi olevat ja oleks tahtnud rohkem fakte ja teadmisi sealt juurde lugeda, aga selliseid kahe nädalaseid näitusi vist väga põhjalikuks ka ei saa ajada.

Väikse Preili soovil käisime muidugi ka rallinäitusel ja Otti imetlemas ning reaktsioonimängu mängimas, iga külastuskorraga saavad ka pallidega mängualad temalt järjest rohkem tähelepanu. Pallimeri tundub nüüd juba liiga titekas, vaja on ikka jalgpalle väravasse lüüa ja korvpalle muuseumis ringi veeretada.

Taevaskodade matkarajal

Ma tavaliselt satun vaatamisväärsusi avastama ja matkaradadele pigem suvel või nädalavahetustel. Täitsa huvitav oli Taevaskojas olla hoopis ühel oktoobri argipäevahommikul, paduvihma sadas, aga me olime vaprad matkajad. Kes veel ei tea, siis Suur Taevaskoda on üks Lõuna – Eesti ilusamaid looduslikke vaatamisväärsuseid, asudes Põlvamaal Ahja jõe kaldal.

Rajal saab imetleda kauneid vaateid ning uhkeid paljandeid, ronida mööda ohtraid treppe, juua allikavett, lugeda seal elutsevate lindude ja loomade kohta ning käia mööda “Viimse reliikvia” radu. Rada ise on 3 kilomeetri pikkune ja seda saab läbida ringikujuliselt. Ilusad vaated on nii Suurele Taevaskojale, Väiksele Taevaskojale. Lisaks saab uudistada ja lugeda legende Emalätte, Neitsikoopa ja Salakuulajakivi kohta.

Beatrice – Vanemuine

Beatrice esietendus Vanemuises juba 2017. aasta sügisel, aga mina käisin seda põnevat Siret Campbelli kirjutatud ja Ain Mäeotsa lavastatud tulevikuromanssi vaatamas alles nüüd. Ma polegi kunagi käinud vaatamas etendust mille tegevus toimub tulevikus ning julgen arvata, et ükski seninähtud lavastus pole koju jalutades pannud pähe nii palju mõtteid ja küsimusi. Lahe oli!

Foto: Heikki Leis

 Tom ja Kristi on tavalised inimesed, kes püüavad elada oma elu ja teineteist armastada. Hetkel, kui nad kaotavad kõik, avaneb ootamatu lahendus, mille abil oma maailm tagasi saada. Kaotus jääb, kuid elu võib jätkuda. See elu on aga midagi väga enneolematut. Digivahendite suhtes skeptiline Tom peab langetama otsuse, kas digiteerida avariisse sattunud Kristi mõistus või lasta tal rahus minna? Hiljem otsustab ta oma naisele ka surrogaatkeha tellida, aga see paneb proovile kõik suhted, nii mehe ja naise, perekonna kui sõprussuhted. Kui teadvus panna teise inimese sisse, siis kas see inimene oleks sel juhul ikka tema või oleks ta keegi muu? Teadusele ja tulevikutehnoloogiatele vaadatakse igavese elu kontekstis aina suuremate ootusega. Ühte sellist võimalust uurib ka „Beatrice“.

Ma rohkem sisust ei räägi, sest muidu pole teatrisse minejal huvitav, aga saalis istudes oli ikka koguaeg põnevus õhus ja ootusärevus säilis, mis nüüd edasi?

Lavakujundus oli väga moodne ja kõrgtehnoloogiline, mulle meeldis, et stseenid ja tegevuspaigad nõnda kiirelt vahetusid, videolahendused lisasid loole modernsust. Ära olid kasutatud vist küll kõik tehnoloogilised võimalused, mis praegusaja teatris võimalik teha on.

Foto: Karoliina Kase

Näitlejad moodustasid koos kena meeskonna, esile tõstaksin võibolla Veiko Porkaneni mängitud Yocki ja Tamarat mänginud Liina Tennossaar meeldis ka. Samas ükski osatäitja ei häirinud ka. Kaasa tegid veel Priit Strandberg, Marian Heinat, Karol Kuntsel, Kärt Tammjärv, Linda Kolde, Kaisa Riivald.

Suurepärane teatrielamus!