“Minu Tartu”

Kui ma nägin reklaame, et raamatulettidele ilmub selline teos nagu “Minu Tartu”, siis olin ma kindel, et selle teose pean ma ostma ja parem varem kui hiljem.

Enne kui asun raamatut kiitma, siis räägin milline on minu enda Tartu. Tartu on minu lemmik linn juba ammusest ajast, Tartus elanud olen ma kokku umbes kaheksa aastat. Lapsepõlvest mäletan jäätisekioskit, mis oli kuskil Kaubahalli kandis ja loomulikult lõbustusparki, mis toona laululava juures paiknes. Sai sõita nii vaateratta kui autodega ning erinevate karussellidega, olid õnnepäevad kui Tartusse tulla saime.

Ülikooli ajast kui Tartu kolisin ja siinseid tudengielu võlusid avastama hakkasin võiks peamiste märksõnadena öelda Emajõgi, TÜ Spordihoone, Rüütli tänav, Comarket, Crepp, Ekraan, Püssirohukelder, Atlantis, Eeden, rulluisutamine, Tähtvere spordipark, ülikooli staadion, Ruuni pitsa, Taverna, pubi pool kuus, TÜ raamatukogu.

Olles nüüd jälle kolm aastat peale ära käimisi tartlane olnud ja vahepeal lapsevanemaks saanud on lemmikud veidi teised – Toomemägi, Spordimuuseum, Mänguasjamuuseum, Taverna, Creppi soe kanasalat, La Dolce Vita, Tamme staadioni mänguväljak, Supilinn, Tassikoogid, Tähtvere spordipark, Emajõgi, Marja mängukas, Vanemuine, Elektriteater, Salvesti tehasepood, Da Vinci, Saiasahwer, Mandel, Teatri Kodu, V spa, elektrirattad, Arena jne.

Nüüd lõpuks raamatust ka. Lauri Räpp on minu jaoks seni tundmatu inimene olnud, aga ta kirjutab väga kaasa haaravalt ja huvitavalt, oskab oma mõtted nii ilusti kirja panna, et ise mõtlen, et paremini ei saakski öelda. Ma olen varem päris palju Petrone prindi välja antud minu sarja raamatuid lugenud, aga “Minu Tartu” tõusis mu kõige lemmikumaks.

Minu jaoks oli eriti huvitav lugeda Ihaste kohta, olen sinna ainult korra külla sattunud ja siis oli ka väljas pime ning eriti midagi ei näinud. Lugedes meenus mulle asju, millele muidu pole mõelnud, näiteks Anne turul olen isegi kunagi isaga käinud kassette jahtimas. Meeldis ka Tartu kohvikute peatükk, muidugi tuli seda lugedes suur Creppi sooja kanasalati isu peale. See on vist enamuste tartlaste lemmik salat linnas? Kuna ma pole aastaid öösiti väljas klubitamas käinud, siis oli ka raamatu vahendusel huvitav ennast kurssi viia tänaste poppide pidutsemise paikadega.

Aitäh, ühe viimase aja parima lugemiselamuse eest, lugesin raamatu kahe õhtuga läbi. Sai naerda, sai mõelda, sai nostalgitseda ja kaasa noogutada. Meeldis, et raamatus oli pildialbum, eriti huvitav oli vaadata pilte aastakümnete tagusest Tartust. Olen nõus autoriga, kes ütleb, et Tartu on nagu üllatusmuna, väljast väike, seest suur!

Super Skypargis

Käisin ka nüüd selles kurikuulsas kaubanduskeskuses T1 Mall of Tallinnas, kus pidi pidevalt tühjus valitsema. No tegelikult ma nägin seal kolme tunni jooksul lausa kümmet klienti veel ma arvan. Tegelikult oli veidi hirmus ka, astud tühja poodi sisse, teenindaja kohe elavneb, et yeee, inimene tuli poodi ja siis piidleb ja passib sind eriti aktiivselt, mul tekib sellistel hetkedel alati tunne, et saaks ruttu minema, aga no nad vasekesed näevadki vist kliente väga harva.

Tegelikult tahtsin rääkida hoopis millestki vahvast, mida see keskus endas peidab nimelt Super Skypargist. Kõigepealt käisime teaduskeskuses Skylab, seal oli väga vahvaid asju, näiteks saad sa seal teada, kui kõvasti sa kisada suudad, erinevatest peeglitest oma moonutatud keha uudistada, hoota kaugust hüpata. Ma suutsin mõtte jõul palli veerema panna, proovisin curlingus kätt ja mängisin hiigel yo-yoga. Mul täiskasvanuna oli seal väga lõbus, lapsed olid veel rohkem sillas kui mina.

Foto: puhkaeestis.ee

Batuudiala reklaamitakse kui Euroopa suurimat, ju ta siis on, batuute on seal tõesti meeletult palju ja igas suuruses. Lisaks hüppamisele saab kümne meetri kõrgusest liumäest alla sõita, põrkeautodega sõita ja muid hulluseid teha. Ka väikelastele on mõeldud, neil on omad atraktsioonid.

Foto: superskypark.ee

Palju on ka puhkenurki ja jätsikioskist saab osta maitsvaid jäätiseid ja kokteile. Kogu keskus jättis sümpaatse ja puhta mulje, sain aru, et atraktsioonid on ka valminud suures osas meie oma Eestis ja selle koha jaoks spetsiaalselt tehtud.

Peale hullamist olid kõhud väga tühjad. Einestasime seal samas asuvas pererestoranis CLAUDZ. Toit oli väga maitsev ja toodi kiiresti lauda, kakao maitses ka oivaliselt. Seal keskuses on vist üldse hea söömas käia, sest kliente pole ja seega saab ka toidud kiiresti, vähemalt peaks ju.

PROTO Avastustehases

Ma käin Tallinnas tõeliselt harva, aga vahel ma sinna ikka satun, et mõnda uut ägedat kohta avastama minna. Proto Avastustehas on hariduslik virtuaalreaalsuse keskus, seal on põimunud suured teadusavastused ja 21. sajandi moodsaim tehnoloogia, avati see uus huviväärsus oktoobris Noblessneri kvartalis.

Vaatamist jagub kahele avarale tehasekorrusele, argipäeva hommikul oli rahvast vähe ja kõiki asju sai ise katsetada, kui soovi oli. Liikvel oli ka palju töötajaid, kes vajadusel abistasid ja ülesandeid selgitasid.

Meeldejäävamad leiutised olid viguritega kuumaõhupall, vabalennumasin, õhujalgratas, moodne konveierilint ja palju elevust tekitas allmaareiside sõiduk. Ma ise kõiki asju ei proovinud, sest mulle see virtuaalreaalsuses värk väga ei istu, süda läheb ka kergesti pahaks jne. Igas vanuses lastel tundus seal küll väga huvitav olevat, täiskasvanud ka kindlasti igavust ei tunne. Väga koomiline oli kõrvalt vaadata, kuidas konveieril elektrilampi kokku pandi, vabalennumasin tekitas mulle kananaha, aga oli tegelikult väga lahe eksponaat. Ma üldiselt proovisingi selliseid lihtsamaid asju, saatsin raketti kosmosesse ja püüdsin rattaga võidusõitu teha.

Soovitan keskuse külastamiseks paar tundi ikka aega varuda. Seal on ka kohvik, kus ma ei käinud, aga mis oma sisustuse ja olemusega jättis väga õdusa mulje. Väikses poenurgas saab shopata, natuke sarnane AHHAA poele, aga lihtsalt pisem. Mulle meeldis, kui enda laps suurem, siis kindlasti lähme tagasi.

Ehh, Uhhuduur! Sina ei muuda Aafrikat, Aafrika muudab sind!

Ammu pole siia teinud ühtegi raamatupostitust, aga nüüd see taas tuleb. Ma vaatan viimasel ajal ülivähe telekast saateid ja sarju, tõsi tugitooli-sportlaseks kehastun ma tihti. Üks mu lemmik saateid on “Ehh, uhhuduur”, mida laupäeviti mõnus peale saunas käiku vaadata. Ma ostsin kunagi ammu nende Aafrika rännakust kirjutatud raamatu, aga viisin esmalt vanaemale lugeda ja sinna see lektüür jäigi. Nüüd aastaid hiljem jäi riiulist silma ja lugesin kahe õhtuga läbi.

Reis toimus 2014. aastal, mehed läbisid ratastel 5000 kilomeetrit Etioopiast Namiibiasse. Raamatut on kerge lugeda, selline mõnus õhtune meelelahutus peale tööpäeva. Oleksin oodanud, et kõik reisiseltskonnast väljendavad seal rohkem omi mõtteid, aga seekord oli see pigem ühe rännulise nägemus Aafrikast ja rattamatkast.

Enim meeldisid lood, kus mehed kohtusid eestlastega, kes oma elud ja tööd välismaale sättinud ja lahkelt rattureid võõrustasid, tore oli nende elukäikude kohta lugeda. Eestlasi pole küll maailmas meeletult palju, aga nagu näha, siis isegi Aafrikas võid kogemata juhuslikult nendega kohtuda kuskil suhteliselt pärapõrgus.

Peaksin nüüd sammud raamatukokku seadma, et teised osad ka läbi lugeda.

Foto: õhtuleht

“Aasta täis draamat” – 2019

Käisin esimest korda Tartu Elektriteatris, vaatasin filmi “Aasta täis draamat”. Mulle meeldis Elektriteatri teistmoodi õdus õhkkond võrreldes tavaliste kinosaalidega. Ma ei tea, miks ma seal varem pole käinud?

Ja see film. See oli hea. Kui 2017. aastal Kinoteater töökuulutuse avalikustas, et nad otsivad teatrivaatajat, siis see tundus mulle ühe üliägeda töökohana, meedia vahendusel teadsin, et väljavalituks sai Valga neiu Alissja ning paaril üksikul korral lugesin ta blogi ka, kus ta siis iga etenduse kohta oma arvamust ja muljeid avaldas.

Foto: filmi Facebooki lehelt

Alissja käis aasta jooksul vaatamas 224 teatrietendust. Kinoteatri seltskond tegi selle eksperimendi, et teada saada, mida see teeb inimesega, kes pole varem teatris käinud. Filmi alguses näidati põgusalt ka teisi kandidaate, mul on hea meel, et väljavalituks sai just 21-aastane Alissja. Ta oli ehe ja humoorikas, samas kohati ka depressiivne ja väga emotsionaalne, aga alati aus oma välja ütlemistes. Filmis ei näidata ainult seda, kuidas vene perest pärit Valga neiu etendusi käib vaatamas, vaid saame tuttavaks ka tema perekonnaga, sõpradega, saame kaasa elada tema armumisele ja näha lahkumineku pisaraid, kireva eluga neiu ei jäta vist küll kedagi külmaks. Mind kohati häiris, et nii tihti näidati peategelast suitsetamas, aga kuna see pahe temaga tugevalt kaasas käib, siis mõistan, miks seda nii kujutatud oli.

Eriti vahvalt oli minu arvates kujutatud Alissja suveetenduste väisamist, tihti oli tal telk kaasas ja peale etendust jäi ta kohapeale. Päris kurb oli vaadata publikut Narvas suure suure paduvihma käes istumas ja Joala laule kuulamas. Aasta ja eksperiment lõppes ohtrate jõuluetendustega, mis peamiselt kõik lastele suunatud. Natuke mind häiris see, et osade etenduste katkendite ette näidati, kus teatris Alissja seekord on, aga alati ei saanudki aru, mida ja kus ta vaatamas oli. Oli etendusi, mis tõid neiule une silma, paljud jätsid lihtsalt ükskõikseks ning oli ka väga meeldivaid teatritükke. Kinoteatri näitlejad ütlesid talle lõpus nii vahvasti, et enam pole Alissja neil palgal vaid on nüüd osa nende perest.

Peategelane, kes filmi alguses oli dilemma ees, kas minna Valga Maximasse tööle või välismaale seiklema, leidis selle eksperimendi käigus küll endale täiesti uue suuna. Mul ei hakanud filmi jooksul kordagi igav, kindlasti soovita vaatama minna, Alissja paneb endale esimesest minutist saati kaasa elama.

Mamma Mia- Vanemuine

Tuleb tunnistada, et ma pole varem ühtegi Vanemuise muusikali vaatamas käinud. Mamma Mia on muusikal, mis põhineb Rootsi kultusbändi ABBA hittidel, kes ei teaks laule “Thank You for the Music”, “Money, Money, Money” ja “Dancing Queen” Filmi olen ma korduvalt näinud ja laulud on väga tuttavad ja panevad jala kaasa tatsuma, ainult esialgu oli veidi võõristav neid eesti keelsetena kuulda, aga tegelikult tore, et Leelo Tungal tekstid emakeelde on kohendanud.

Pulmadeks valmistuva Sophie õnne varjutab mure: tütarlaps igatseb altari ette sammudes toetuda isa kindlale käsivarrele, ent paraku pole tal aimugi, kes on ta isa ja kust teda leida! Avastanud ema päevikust kolme mehe nimed, kellega ema suhtles saatuslikul suvel 20 aastat tagasi, otsustab ta isakandidaadid salaja pulma kutsuda ning selgitada välja oma sündimise saladuse. Sophie ema Donna satub ootamatult silmitsi oma selgeks rääkimata minevikusuhetega ning üks tragikoomiline segadus järgneb teisele…

Muusika oli ilus, kostüümid ja lavakujundus ning koreograafia mitmekesine ja särav ning lavalaudadel nägi paljusid tuntud näitlejaid – Birgit Sarrapit (tema küll pigem laulja), Sepo Seemani, Andres Dvinjaninovit, Terje Penniet ja Anne Reemanni näiteks. Just kaks viimasena nimetatud daami suutsid mind ka kõige rohkem naerma ajada.

Foto: Maris Savik

Esietendus oli Vanemuises küll juba 2016. aastal, aga ka nüüd oli saal rahvast täis ja publik aplodeeris muusikali lõppedes püsti seistes. Mina jäin väga rahule, kolm tundi läks väga kiiresti ja igav ei hakanud kordagi.

Foto: Tarmo Haud

Kloun Kärts ja pannkoogid

Tulime Väikse Preiliga just Teatri Kodust, kus toimus pannkoogihommik, tänane külaline oli kloun Kärts. Ega lapsel enne tänast aimu polnud, mis või kes see kloun üldse on, aga tundub, et talle meeldis. Kloun oli rõõmsameelne ja särav ning suutis kiirelt köita kõikide laste tähelepanu endale.

Klouniga koos sai kadumistrikke teha, kotist asju välja võluda, tantsida ja mängida ning meisterdada ka ja osavusharjutusi teha, kui soovi oli. Meie väike häbelik küll alles lõpus oli valmis kaasa tegema ja klouniga mängima, aga vaadata talle meeldis niisama ka ja pannkoogid kadusid peale Kärtsu etteastet kiirelt kõhtu ning nüüd põõnab mõnusasti lõunaund.

Jõudsime kohale veidi varem ja saime ka allkorrusel olevaid näituseid uudistada. Väikse Preili lemmik oli nukuteater, ma oleks võinud talle lugusid jutustama jäädagi, kilkas ainult, et veel ja veel.

Vaatasin, et novembris tuleb veel üks pannkoogihommik, seal on nukuetendus “Piibeleheneitsi”, kui kuupäev sobib saame minna. Veel tundub vanuse poolest sobivat “Piip ja Tuut loomad”, aga eks näis, kas me sinna jõuame.

Esmaspäev AHHAAs

Vaheajal on energiat ja aega veidi rohkem, et lapsele lasteaia vabu päevi teha ja perega kuskil koos käia. Täna hommikul läksime AHHAAsse. Ajutiste näituste saalis on juba maist saati näitus “Ahhaa, võidujooks kosmosesse!”, aga me külastasime teaduskeskust viimati vist märtsis seega oli kosmosenäitus veel nägemata.

Näitusel sai aimu kosmose vallutamise ajaloost, kosmosetehnikast, kosmonautidest ning vaadata sai ehtsat kosmoseskafandrit ja kosmoses käinud tehiskaaslast Sputnikku, lisaks erinevaid teleskoope ja muud tehnikat.

Püsinäitustelgi oli uusi asju mida uudistada ning vanu lemmikuid, mida taasavastada. Väike Preili oli enim võlutud tibudest ja tuletõrjeautost. Õnnepäev, sai roolida ja võis kõiki nuppe vajutada, ilma et keegi keelaks ja midagi juhtuks ning muidugi kõik veeatraktsioonid panid tal ka silma särama ning labürinti pidime tema soovil ka mitmeid kordi läbima.

Selles Baltimaade suurimas teaduskeskuses pole huvitav ainult lastel, ma proovisin ise ka päris paljusid eksponaate. Tartlastena on meil sinna hea ligi minna, arvan, et paar korda aastas ongi seal huvitav käia, näeb kõik uued näitused ja uued eksponaadid ära ja on ikka põnev ning huvitav.

Enne koju minekut käisime ka teaduspoes, seal on müügil tõeliselt ägedaid lauamänge ja igasugust muud põnevat kraami, mis võiks näiteks jõuluvana kingikotti hästi sobida.

Rakvere Aqva Spa – tahan juba tagasi!

Juba septembris hakkasin unistama, et oktoobri vaheajal tahaks kuhugi spaasse mõnulema minna, et veidikeseks argirutiinist välja saada. Vaatasin erinevaid pakkumisi, aga sõelale jäi Rakveres asuv Aqva Spa, kuna olen seal varem käinud ja alati väga rahule jäänud, siis oli selline kindla peale minek.

Hotelli jõudsime mõni minut enne kella kahte, rõõmsameelne administraator andis meile uksekaardid ja saime majutuse uues majas XL toas. Mulle meeldib, et kohe sissepääsu juures on suur akvaarium, väikelastele saab üks vanematest näiteks kalu näidata senikaua kui teine sisse registreerub.

Mina broneerisin toa Bookingu kaudu, XL tuba kahele koos hommikusöögi ja vee- saunakeskuse piiramatu külastusega maksis 139.- Nädala sees on võimalik saada ka soodsamaid pakkumisi.

Toas oli olemas nii televiisor, minibaar, konditsioneer, miniseif, rõdu kui ka veekeetja ja kohvi-tee valik, lisaks hommikumantlid, sussid ja kõik muu vajalik. Kõik oli puhas ja korras, aga minu jaoks oli tuba tervikuna natuke liiga tumedates toonides.

pilt: aqvahotels.ee

Pikutasime veidi ja suundusime vee- ja saunakeskusesse. Veekeskuse osas oli väga palju rahvast, ikkagi nädalavahetus ja koolivaheaeg, aga saunakeskuses sai ka privaatsust nautida. Õhtul üheksa ajal oli ka veepargis ainult mõni inimene ja mulistasime rohkem ringi.

Veekeskus on väga lastesõbralik, olemas on kaks lastebasseini, ühes vesi 35cm ja teises 90cm sügav, üldiselt oli õhk ka veemaailmas suhteliselt soe. Käisime lainebasseinis “Tormine meri”, välibassein oli minu jaoks liiga jahe, liutorusse ja suurde basseini me ka ei jõudnud, aga kõik muud veeatraktsioonid katsetasime ära. Veekeskuse baarist tellitud jäätisekokteil oli ka ülimaitsev.

pilt: aqvahotels.ee

Saunakeskus osutus minu totaalseks lemmikuks, ma olen muidu ka suur saunasõber, aga seal oli tõeliselt mõnus. Viimati käisin Rakveres ujumas ja saunatamas kolm aastat tagasi ja selle vahe sees on saunakeskust uuendatud ja peaaegu igas saunas tekkis vau-efekt.

Näiteks sanaariumis on sammal laes ja hubasust loovad erinevad valguslahendused, saunas on meeldiv aroom ja madal temperatuur. Lõõgastav koht, kus kaaslasega juttu puhuda ja sauna nautida.

pilt: aqvahotels.ee

Mulle meeldisid väga ka leilisaun (+75kraadi) ja aurusaun ning kadakasaun. Kadakasauna lagi oli vaatamisväärsus omaette. Lisaks on saunamaailmas olemas veel leilisaun (+100) ja leilisaun (+85), soola-aurusaun ning infrapunasaun. Tore, et sauna uste peal on konkreetsed juhised, kas sellesse sauna peaks rätiku istmiku alla võtma või on rätiku kasutamine keelatud, sama plätudega.

pilt: aqvahotels.ee

Kõige suurem elamus meie jaoks oli saunarituaalil osalemine. Toimus see 75- kraadises leilisaunas, saunameister viskas leili, esimene leil oli piparkoogi aroomiga, ta vibutas õhus vihtasid ja aroom tuli veel rohkem esile. Kokku viskas ta leili neli korda, igakord erinev aroom ja järjest tulisem leil. Vahepeal ta vihtles kõigi jalgu, andis juua ja apelsini süüa, rääkis juttu ja lõpus peale neljandat leili, mis oli eukalüpti lõhnaline, kallas kõik jääga üle ning kaks ämbrit külma vett said ka soovijad pähe. Peale kogu rituaali oli väga väsinud, aga samas väga puhanud tunne. Ma kahe leili vahel jooksin korraks külmavee basseini jahutama ka. Peale selle rituaali läbimist tuli tuppa jõudes uni peaaegu silmapilkselt. Väga lahe kogemus, kindlasti soovitan teistele ka.

Õhtust sõime Fresco sohvabaaris, miljöö mulle meeldis, teenindus oli kiire ja sõbralik ning toidud maitsvad. Meeldis, et leiba, kukleid, maitsevõid sai endale ise võtmas käia ja see laud oli väga maalähedase ja nunnu kujundusega. Toitudest mida tellisime rääkisin oma eelmises postituses juba lähemalt.

Varasematest külastustest on mul meeles, et Aqvas on väga rikkalik hommiku-buffee, muidugi oli ka seekord. Suured lõhed ja üldse väga suur kala valik, rikkalik võileiva materjal, muna, peekon, omlett, pannkoogid, puuviljad, puuviljasalat, müslid, jogurtid, kohupiimakreemid, koogid, saiakesed jne jne. Ma ei jaksanud kõiki asju proovidagi, mida oleks tahtnud. Eraldi kiidaksin veelkord kala valikut, pannkooke ja puuviljasalatit. Ka jookide valik on lai, erinevad kohvid, teed, kakao, veed, mahlad ja mis kõik veel. Nälga ei tohiks küll keegi jääda. Hommikusööki pakuti kell 07.00 – 11.00 ehk päris pika ajavahemiku jooksul.

Hoolitsusi me seekord ei võtnud, aga kui keegi mõtleb, mida valida, siis minu vaieldamatu lemmik hoolitsus üldse Eestis on olnud Aqva Spa Shirodhara. Hoolitsus kestab tunni, esmalt pea ja kehamassaaž sooja õliga ja seejärel umbes 40 minutit voolab su laubale kuum õli, see lõdvestab ja lõõgastab meeletult, ma käisin veel kaks kuud peale protseduuri naeratades ringi ja peavaludest ei teadnud ma peale seda ka kaua midagi. Minu jaoks oli see väga müstiline kogemus.

pilt: aqvahotels.ee

Käisime seekord spaatamas ilma lapseta, aga Aqva on kahtlemata väga peresõbralik spa. Lastele on eraldi mängutuba, kus tegevust on päris väikestele, kui ka natuke suurematele. Tuppa on võimalik küsida lisavoodeid ning veekeskuse temperatuurid on beebisõbralikud, saabudes saavad lapsed värviraamatu ja ka restoranis saavad nad joonistades toitu oodata.

Oeh, tahaks juba tagasi! Jõuluvaheajal võiks jälle kuskil spaas mõnuleda, eks peab vaatama, kas lähme jälle Aqvasse või proovime midagi uut. Ma tahaksin käia millalgi ka lossispaas Wagenküll.

Rakveres söömas – Grillers, Pihlaka kohvik ja Fresco

Veetsime Rakveres ainult nädalalõpu, aga jõudsime külastada kolme erinevat toidukohta. Peale linnuse külastust olid kõhud väga tühjad, parkisime auto juba spa juurde ära ja jalutasime läheduses asuvasse Grillers Burgerikohvikusse.

Mina tellisin majaburgeri, mis on siis klassikaline veiseburger tomati, salati, punase sibula, kastme ja käsitööketsupiga. Elukaaslane võttis kana-peekoni burgeri. Üldiselt jäime oma burksidega mõlemad rahule, kuna veisepihv on ka kohapeal valmistatud, siis oli burger mõnusalt mahlane ja maitserikas, nuriseda pole nagu millegi kallal, aga kõige lemmikumaks ka ei tõusnud.

Edasi kõndisime Pihlaka kohvikusse ehk magusasõprade paradiisi. Kui ma väike olin ja vanematega Rakveres käisin, siis sain sealt kohvikust alati ühe koogikese kaasa valida ja tähtpäevadelgi olid meie peres tihti laual ikka Pihlaka tordid. Kohvikus oli palju rahvas, mõistlikud hinnad ja hõrgud road olid kohale meelitanud ka palju turiste.

Me tellisime kaaslasega mõlemad endale kaks erinevat koogikest ja valikut millist võtta, millist jätta polnud üldse lihtne langetada. Lõpuks valisin Šokolaadi-kirsikoogikese, see oli mõnusa kakaobiskviidipõhjaga, mahlasust lisasid punasesõstra kreem ja kirsizelee ning marja ekleeri, mis oli ka väga maitsev.

Õhtustasime spa sohvabaaris Fresco, kuna sellel päeval oli söödud juba omajagu ja kõhud kõige tühjemad ei olnud, siis piirdusime mõlemad ainult ühe roaga. Mina tellisin lasanje ja elukaaslane rigatoni, mis on siis kanakebabiga ja koorese ürdipestoga pasta.

Kõik hotelli numbritoad olid läbi müüdud ja baari pidi tunde varem laua kinni panema ning enamus laudu olid külastajate poolt hõivatud, aga toitu ei pidanud üldse kaua ootama, mis oli esimeseks meeldivaks üllatuseks. Minu koha pealt sai vaadata, kuidas kokad roogasid valmistasid, kõik tundusid Aasia päritolu olevad ja toimetasid üliusinalt ja energiliselt süüa teha. Teenindus oli ka Frescos kiire ja professionaalne. Minu lasanje maitses väga hästi, mu suure lemmiku La Dolce Vita lasanje vastu küll ei saa, aga muidu suurepärane maitseelamus. Eriti meeldis mulle lasanje kõrvale serveeritud tomatisalat, mis tasakaalustas rooga. Kaaslane jäi oma pastaga ka väga rahule, teinekordki võiks Frescosse minna.