Tartu rattahullus

Tartu rattaringlus alustas eelmisel laupäeval ja juba tänaseks on tehtud üle 55000 sõidu. Mitte keegi ei uskunud, et see vahva idee nii popiks muutub. Linnapildid tekib vahepeal tunne, et muid rattaid ei näegi, kui neid rattaringluse omi. Ka Wolti töötajad kasutavad vist ainult nüüd neid rattaid, olen mingi viiel korral näinud neid töösõitudel.

Ma pole võõraste tartlastega kunagi ühe päeva jooksul nii palju suhelnud kui eile, kui rattaringlust esimest korda proovisin. Sisestasin küll äppi ratta numbri, aga ei osanud näpuga õigest kohast üle ekraani libistada, üks rõõmsameelne naisterahvas tuli appi ja näitas kuidas asi käib.

Kui sõit tehtud ja tahtsin ratast tagastada ja dokki panna, siis ma ei kujutanud ette, et seda peab nii jõuliselt tegema. Üks naisterahvas andis jällegi nõu, et tuleb lükata jõuga. Ise läksin appi ühele tütarlapsele, kes ei saanud sadulat madalamaks ning minu poole pöördus üks härra, kes oli samuti peale koodi sisestamist hädas ratta kätte saamisega.

Aga sõit ise? Alguses oli harjumatu, et mäest üles saab nii lihtsalt. Elektriratas ikkagi. Ratas ise oli mugav, koti sai ilusti ette korvi panna ja sadula kõrguse saab ka kenasti endale sobivaks reguleerida.

Kuna linnlaste huvi on nii suur, siis lihtsalt ei pruugi igas parklas rattaid olla ja akud on enamusel ka pidevalt tühjad. Ma usun, et esmane hullus siiski veidi jahtub ja kui tasuta sõiduõigused läbi saavad, siis jääb ka probleeme vähemaks. Nii paha on uudistest lugeda, kuidas noored rattaid retsivad.

Kiitus linnale sellise ägeda idee elluviimise eest!

Eesti Lennundusmuuseumis


Tartu külje all asuv Eesti Lennundusmuuseum on avatud aprilli lõpust oktoobri lõpuni, muuseum asub seal juba 2002. aastast alates. Talvel on muuseum suletud, sest tegu on põhimõtteliselt õuemuuseumiga, eksponaadid on väljas ja telkides-angaarides. Meie pere jäi muuseumi külastusega küll rahule, vaatamiseks on välja pandud väga palju lennukeid, helikopterid, lennutehnikat, kahurid, raketid, tank jne, muuseumi maa-ala on väga suur ja külastuseks peaks ikka paar tundi aega varuma.

Lennumasinatest on esindatud nii hävitajad, pommitajad, hävitus-ründelennukid, treeninglennukid, reisilennukid ja helikopterid. Mõndadesse lennukitesse sai ka sisse minna ja kõike lähemalt uudistada. Lennukite juures olid ka redelid, et kellel suurem huvi, saab lennu-masinatesse sisse piiluda ja oma uudishimu rahuldada ja uusi teadmisi koguda.

Lisaks lennukite vaatamisele on olemas atraktsioonid nii lastele kui ka täiskasvanutele. Külastajate sportlikuks ja huviteenindamiseks on muuseumis olemas sellised atraktsioonid nagu 20-meetri kõrgune katapult, Ameerika mägede ja piloteerimissimulaatorid, langevarjuhüppe simulaatorid. Lapsi rõõmustavad batuudid ja eriti pisikesi ka kiikhobune, mis samuti lennundusvõtmes tehtud. Territooriumil on ka vaatetorn, kuhu me tänase tuulega ei tahtnud ronida.


Tiigi ääres on ka laudade-toolidega puhkealad, kus pea või pikniku. Ma pole varem nii valjuhäälseid konni kuskil kuulnud, kui seal tiigis. Väike Preili pidas ennast hästi üleval ja jooksis rõõmsalt ringi, tuju viis veidi alla kukkumine ja huulest jooksev veri, aga põnev oli lennukitesse ronida ja tiigi ääres ringi joosta.

Järgmisel nädalal toimuvad seal samas lennunduspäevad, juba täna oli näha, et selleks tehakse hoogsalt ette valmistusi.

Gustav Sule memoriaal 2019

Foto: Argo Ingver

Eile Tartus Tamme staadionil toimunud 55. Gustav Sule memoriaal pakkus häid emotsioone. Tribüünidel oli rohkelt kergejõustikusõpru, sportlased näitasid tugevaid tulemusi ning ilmataat otsustas ka ikka viimasel hetkel, et on võistluse poolt ning vihm ja hall taevas asendus päikesega.

Mis siis mulle enam silma jäi?

Magnus Kirt – publiku lemmik ja seda teenitult. Eelmisel aastal sain samal võistlusel ta esimese Eesti rekordi sündi näha, seekord nii hästi ei läinud, aga 87.65 ikkagi tippklassi tulemus.

Hans Kristjan Hausenberg – seda, et ta suudab kaugele hüpata teame juba ammu, aga kahjuks pole harv juhus, kui ta kauguses hoopis tulemuseta jääb, sest ei saa kuidagi pakule määrustepäraselt pihta. Seekord sai ja kuidas veel. Kõik kuus katset mõõdeti, parim neist 7.52 ja halvim 7.41. Imeline seeria ja kaasa haarav emotsionaalne sportlane.

Kristo Galeta – Tahtis MM normi tõugata, aga seekord ei tulnud, siiski haarav võistlus.

Luna – Aleksandra Lagoda – pisikene väle jooksupiiga, kellele kõik kaasa elasid. Jäi küll viimaseks, aga omavanuste hulgas üks Euroopa kui mitte maailma väledamaid. 1500m tema jaoks liiga lühike maa. Huviga ootan, milleks ta tulevikus võimeline on.

Eerik Haamer – teivashüppe talent. Seekord uusi rekordnumbreid ei sündinud, aga igal võistlusel ei saagi ju neid ka oodata.

Kahju, et paljud välja kuulutatud sportlased pidin viimasel hetkel loobuma, näiteks Liina Laasma odaviset ootasin ka põnevusega. Sule memoriaal on alati huvitav võistlus, nii hea oli taas tribüünil olla ja kergejõustikut fännata.

Näitusel “Meie oma odavise”

Spordimuuseumi keldrikorrusel on avatud uus näitus “Meie oma odavise”, eks ole ju odavise olnud ala, mis Eesti sportlastele on pannud ärevalt kaasa elama ning mida on alati põnev jälgida.

Näitusel sai vaadata nii odasid, odaviske naelikuid, medaleid, võistlussärke, dresse, eestlaste kirjutatud raamatuid odaviskest jne. Seinadel olid infotahvlid, mis heitsid pilgu odaviske ajaloole ja olulistele hetkedele Eesti odaviske eduloos. Huvitav oli lugeda lugusid võitmata ja võidetud medalitest.

Kõige hinnalisemate tiitlitena on huvilistele vaatamiseks välja pandud Andrus Värniku maailmameistrivõistluste medalid, aga vaadata saab ka Magnus Kirdi Euroopa meistrivõistluste pronksmedalit, Heino Puuste, Mart Paama ja Moonika Haava medaleid. Odad ja odaviske tehnika on aastatega palju muutunud. Odaviske kui iseseisva võistlusala loomise au kuulub skandinaavlastele ja sakslastele.

Värniku MM medalid. Foto: spordimuuseum.ee

Jääb loota, et varsti jõuavad eestlased ka olümpiamängudel odaviske medaliteni. Magnus Kirt võiks selle võita ju küll!

Once – Ugala

Ma pole väga suur muusikalide sõber, viimati käisin vist neli aastat tagasi Oliver Twisti vaatamas oma klassi lastega. Kui tuli teade, et Ugala teater on oma repertuaari võtnud muusikali “Once” ja peaosas on Priit Võigemast, siis teadsin, et seda tahan ma väga näha. Minu rõõmuks andsid nad külalisetendusi Vanemuises ja ma saingi seda armastuslugu vaatama minna.

Foto: Maris Savik

Juba esimestest sekunditest alates, kui Priit Võigemast lavale astus ja laulma hakkas olin ma müüdud. Armuvalus iirlasest tolmuimejate parandaja ja hobimuusik kohtub Dublini tänaval noore tšehhi neiuga. Esialgu ühendab neid suur armastus muusika vastu, hiljem lisanduvad tugevad tunded teineteise vastu, aga mõlemal on eelmised suhted lõpetamata. Lisaks peategelastele on kogu trupp tasemel ja kõik laval olevad 12 näitlejat on pidevalt kohal ja toimivad lavabändina. Enamus mängivad etenduse jooksul mitmeid pille. Etenduses teevad kaasa Priit Võigemast, Laura Kalle, Tarvo Vridolin, Jaanus Mehikas, Maarja Mitt, Sänni Noormets, Margus Vaher, Terje Pennie või Garmen Tabor, Mihkel Kuusk, Karl Kena, Martin Mill, Andre Maaker, Eliisabet Kena või Sonja Aardam.

Foto: Maris Sarvik

John Carney mängufilmil “Once” põhineva muusikali lavastas Taago Tubin, muusikajuhid on Peeter Konovalov ja Andre Maaker. 2008. aasta Oscarite jagamisel pälvis lugu “Falling Slowly” auhinna parima algupärase muusikapala eest. “Once” esietendus muusikalina 2011. aastal Off-Broadwayl ja on pälvinud terve rea mainekaid auhindu, sealhulgas kaheksa Tony Awardi.

Etenduse lõppedes seisis teatripublik püsti ja aplodeeris valjult. Mulle meeldis nähtu ja kuuldu väga – ilus, maitsekas, kandvate pausidega, kaunid ja südamlikud laulutekstid. Kindlasti üks selle aasta suuremaid teatrielamusi mul. Laulud kummitasid veel järgmiselgi päeval peas ja plaanin John Carney filmi ka ära vaadata.

Foto: Maris Sarvik