“Aasta täis draamat” – 2019

Käisin esimest korda Tartu Elektriteatris, vaatasin filmi “Aasta täis draamat”. Mulle meeldis Elektriteatri teistmoodi õdus õhkkond võrreldes tavaliste kinosaalidega. Ma ei tea, miks ma seal varem pole käinud?

Ja see film. See oli hea. Kui 2017. aastal Kinoteater töökuulutuse avalikustas, et nad otsivad teatrivaatajat, siis see tundus mulle ühe üliägeda töökohana, meedia vahendusel teadsin, et väljavalituks sai Valga neiu Alissja ning paaril üksikul korral lugesin ta blogi ka, kus ta siis iga etenduse kohta oma arvamust ja muljeid avaldas.

Foto: filmi Facebooki lehelt

Alissja käis aasta jooksul vaatamas 224 teatrietendust. Kinoteatri seltskond tegi selle eksperimendi, et teada saada, mida see teeb inimesega, kes pole varem teatris käinud. Filmi alguses näidati põgusalt ka teisi kandidaate, mul on hea meel, et väljavalituks sai just 21-aastane Alissja. Ta oli ehe ja humoorikas, samas kohati ka depressiivne ja väga emotsionaalne, aga alati aus oma välja ütlemistes. Filmis ei näidata ainult seda, kuidas vene perest pärit Valga neiu etendusi käib vaatamas, vaid saame tuttavaks ka tema perekonnaga, sõpradega, saame kaasa elada tema armumisele ja näha lahkumineku pisaraid, kireva eluga neiu ei jäta vist küll kedagi külmaks. Mind kohati häiris, et nii tihti näidati peategelast suitsetamas, aga kuna see pahe temaga tugevalt kaasas käib, siis mõistan, miks seda nii kujutatud oli.

Eriti vahvalt oli minu arvates kujutatud Alissja suveetenduste väisamist, tihti oli tal telk kaasas ja peale etendust jäi ta kohapeale. Päris kurb oli vaadata publikut Narvas suure suure paduvihma käes istumas ja Joala laule kuulamas. Aasta ja eksperiment lõppes ohtrate jõuluetendustega, mis peamiselt kõik lastele suunatud. Natuke mind häiris see, et osade etenduste katkendite ette näidati, kus teatris Alissja seekord on, aga alati ei saanudki aru, mida ja kus ta vaatamas oli. Oli etendusi, mis tõid neiule une silma, paljud jätsid lihtsalt ükskõikseks ning oli ka väga meeldivaid teatritükke. Kinoteatri näitlejad ütlesid talle lõpus nii vahvasti, et enam pole Alissja neil palgal vaid on nüüd osa nende perest.

Peategelane, kes filmi alguses oli dilemma ees, kas minna Valga Maximasse tööle või välismaale seiklema, leidis selle eksperimendi käigus küll endale täiesti uue suuna. Mul ei hakanud filmi jooksul kordagi igav, kindlasti soovita vaatama minna, Alissja paneb endale esimesest minutist saati kaasa elama.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga