Super Skypargis

Käisin ka nüüd selles kurikuulsas kaubanduskeskuses T1 Mall of Tallinnas, kus pidi pidevalt tühjus valitsema. No tegelikult ma nägin seal kolme tunni jooksul lausa kümmet klienti veel ma arvan. Tegelikult oli veidi hirmus ka, astud tühja poodi sisse, teenindaja kohe elavneb, et yeee, inimene tuli poodi ja siis piidleb ja passib sind eriti aktiivselt, mul tekib sellistel hetkedel alati tunne, et saaks ruttu minema, aga no nad vasekesed näevadki vist kliente väga harva.

Tegelikult tahtsin rääkida hoopis millestki vahvast, mida see keskus endas peidab nimelt Super Skypargist. Kõigepealt käisime teaduskeskuses Skylab, seal oli väga vahvaid asju, näiteks saad sa seal teada, kui kõvasti sa kisada suudad, erinevatest peeglitest oma moonutatud keha uudistada, hoota kaugust hüpata. Ma suutsin mõtte jõul palli veerema panna, proovisin curlingus kätt ja mängisin hiigel yo-yoga. Mul täiskasvanuna oli seal väga lõbus, lapsed olid veel rohkem sillas kui mina.

Foto: puhkaeestis.ee

Batuudiala reklaamitakse kui Euroopa suurimat, ju ta siis on, batuute on seal tõesti meeletult palju ja igas suuruses. Lisaks hüppamisele saab kümne meetri kõrgusest liumäest alla sõita, põrkeautodega sõita ja muid hulluseid teha. Ka väikelastele on mõeldud, neil on omad atraktsioonid.

Foto: superskypark.ee

Palju on ka puhkenurki ja jätsikioskist saab osta maitsvaid jäätiseid ja kokteile. Kogu keskus jättis sümpaatse ja puhta mulje, sain aru, et atraktsioonid on ka valminud suures osas meie oma Eestis ja selle koha jaoks spetsiaalselt tehtud.

Peale hullamist olid kõhud väga tühjad. Einestasime seal samas asuvas pererestoranis CLAUDZ. Toit oli väga maitsev ja toodi kiiresti lauda, kakao maitses ka oivaliselt. Seal keskuses on vist üldse hea söömas käia, sest kliente pole ja seega saab ka toidud kiiresti, vähemalt peaks ju.

PROTO Avastustehases

Ma käin Tallinnas tõeliselt harva, aga vahel ma sinna ikka satun, et mõnda uut ägedat kohta avastama minna. Proto Avastustehas on hariduslik virtuaalreaalsuse keskus, seal on põimunud suured teadusavastused ja 21. sajandi moodsaim tehnoloogia, avati see uus huviväärsus oktoobris Noblessneri kvartalis.

Vaatamist jagub kahele avarale tehasekorrusele, argipäeva hommikul oli rahvast vähe ja kõiki asju sai ise katsetada, kui soovi oli. Liikvel oli ka palju töötajaid, kes vajadusel abistasid ja ülesandeid selgitasid.

Meeldejäävamad leiutised olid viguritega kuumaõhupall, vabalennumasin, õhujalgratas, moodne konveierilint ja palju elevust tekitas allmaareiside sõiduk. Ma ise kõiki asju ei proovinud, sest mulle see virtuaalreaalsuses värk väga ei istu, süda läheb ka kergesti pahaks jne. Igas vanuses lastel tundus seal küll väga huvitav olevat, täiskasvanud ka kindlasti igavust ei tunne. Väga koomiline oli kõrvalt vaadata, kuidas konveieril elektrilampi kokku pandi, vabalennumasin tekitas mulle kananaha, aga oli tegelikult väga lahe eksponaat. Ma üldiselt proovisingi selliseid lihtsamaid asju, saatsin raketti kosmosesse ja püüdsin rattaga võidusõitu teha.

Soovitan keskuse külastamiseks paar tundi ikka aega varuda. Seal on ka kohvik, kus ma ei käinud, aga mis oma sisustuse ja olemusega jättis väga õdusa mulje. Väikses poenurgas saab shopata, natuke sarnane AHHAA poele, aga lihtsalt pisem. Mulle meeldis, kui enda laps suurem, siis kindlasti lähme tagasi.

Ehh, Uhhuduur! Sina ei muuda Aafrikat, Aafrika muudab sind!

Ammu pole siia teinud ühtegi raamatupostitust, aga nüüd see taas tuleb. Ma vaatan viimasel ajal ülivähe telekast saateid ja sarju, tõsi tugitooli-sportlaseks kehastun ma tihti. Üks mu lemmik saateid on “Ehh, uhhuduur”, mida laupäeviti mõnus peale saunas käiku vaadata. Ma ostsin kunagi ammu nende Aafrika rännakust kirjutatud raamatu, aga viisin esmalt vanaemale lugeda ja sinna see lektüür jäigi. Nüüd aastaid hiljem jäi riiulist silma ja lugesin kahe õhtuga läbi.

Reis toimus 2014. aastal, mehed läbisid ratastel 5000 kilomeetrit Etioopiast Namiibiasse. Raamatut on kerge lugeda, selline mõnus õhtune meelelahutus peale tööpäeva. Oleksin oodanud, et kõik reisiseltskonnast väljendavad seal rohkem omi mõtteid, aga seekord oli see pigem ühe rännulise nägemus Aafrikast ja rattamatkast.

Enim meeldisid lood, kus mehed kohtusid eestlastega, kes oma elud ja tööd välismaale sättinud ja lahkelt rattureid võõrustasid, tore oli nende elukäikude kohta lugeda. Eestlasi pole küll maailmas meeletult palju, aga nagu näha, siis isegi Aafrikas võid kogemata juhuslikult nendega kohtuda kuskil suhteliselt pärapõrgus.

Peaksin nüüd sammud raamatukokku seadma, et teised osad ka läbi lugeda.

Foto: õhtuleht

“Aasta täis draamat” – 2019

Käisin esimest korda Tartu Elektriteatris, vaatasin filmi “Aasta täis draamat”. Mulle meeldis Elektriteatri teistmoodi õdus õhkkond võrreldes tavaliste kinosaalidega. Ma ei tea, miks ma seal varem pole käinud?

Ja see film. See oli hea. Kui 2017. aastal Kinoteater töökuulutuse avalikustas, et nad otsivad teatrivaatajat, siis see tundus mulle ühe üliägeda töökohana, meedia vahendusel teadsin, et väljavalituks sai Valga neiu Alissja ning paaril üksikul korral lugesin ta blogi ka, kus ta siis iga etenduse kohta oma arvamust ja muljeid avaldas.

Foto: filmi Facebooki lehelt

Alissja käis aasta jooksul vaatamas 224 teatrietendust. Kinoteatri seltskond tegi selle eksperimendi, et teada saada, mida see teeb inimesega, kes pole varem teatris käinud. Filmi alguses näidati põgusalt ka teisi kandidaate, mul on hea meel, et väljavalituks sai just 21-aastane Alissja. Ta oli ehe ja humoorikas, samas kohati ka depressiivne ja väga emotsionaalne, aga alati aus oma välja ütlemistes. Filmis ei näidata ainult seda, kuidas vene perest pärit Valga neiu etendusi käib vaatamas, vaid saame tuttavaks ka tema perekonnaga, sõpradega, saame kaasa elada tema armumisele ja näha lahkumineku pisaraid, kireva eluga neiu ei jäta vist küll kedagi külmaks. Mind kohati häiris, et nii tihti näidati peategelast suitsetamas, aga kuna see pahe temaga tugevalt kaasas käib, siis mõistan, miks seda nii kujutatud oli.

Eriti vahvalt oli minu arvates kujutatud Alissja suveetenduste väisamist, tihti oli tal telk kaasas ja peale etendust jäi ta kohapeale. Päris kurb oli vaadata publikut Narvas suure suure paduvihma käes istumas ja Joala laule kuulamas. Aasta ja eksperiment lõppes ohtrate jõuluetendustega, mis peamiselt kõik lastele suunatud. Natuke mind häiris see, et osade etenduste katkendite ette näidati, kus teatris Alissja seekord on, aga alati ei saanudki aru, mida ja kus ta vaatamas oli. Oli etendusi, mis tõid neiule une silma, paljud jätsid lihtsalt ükskõikseks ning oli ka väga meeldivaid teatritükke. Kinoteatri näitlejad ütlesid talle lõpus nii vahvasti, et enam pole Alissja neil palgal vaid on nüüd osa nende perest.

Peategelane, kes filmi alguses oli dilemma ees, kas minna Valga Maximasse tööle või välismaale seiklema, leidis selle eksperimendi käigus küll endale täiesti uue suuna. Mul ei hakanud filmi jooksul kordagi igav, kindlasti soovita vaatama minna, Alissja paneb endale esimesest minutist saati kaasa elama.