Mamma Mia- Vanemuine

Tuleb tunnistada, et ma pole varem ühtegi Vanemuise muusikali vaatamas käinud. Mamma Mia on muusikal, mis põhineb Rootsi kultusbändi ABBA hittidel, kes ei teaks laule “Thank You for the Music”, “Money, Money, Money” ja “Dancing Queen” Filmi olen ma korduvalt näinud ja laulud on väga tuttavad ja panevad jala kaasa tatsuma, ainult esialgu oli veidi võõristav neid eesti keelsetena kuulda, aga tegelikult tore, et Leelo Tungal tekstid emakeelde on kohendanud.

Pulmadeks valmistuva Sophie õnne varjutab mure: tütarlaps igatseb altari ette sammudes toetuda isa kindlale käsivarrele, ent paraku pole tal aimugi, kes on ta isa ja kust teda leida! Avastanud ema päevikust kolme mehe nimed, kellega ema suhtles saatuslikul suvel 20 aastat tagasi, otsustab ta isakandidaadid salaja pulma kutsuda ning selgitada välja oma sündimise saladuse. Sophie ema Donna satub ootamatult silmitsi oma selgeks rääkimata minevikusuhetega ning üks tragikoomiline segadus järgneb teisele…

Muusika oli ilus, kostüümid ja lavakujundus ning koreograafia mitmekesine ja särav ning lavalaudadel nägi paljusid tuntud näitlejaid – Birgit Sarrapit (tema küll pigem laulja), Sepo Seemani, Andres Dvinjaninovit, Terje Penniet ja Anne Reemanni näiteks. Just kaks viimasena nimetatud daami suutsid mind ka kõige rohkem naerma ajada.

Foto: Maris Savik

Esietendus oli Vanemuises küll juba 2016. aastal, aga ka nüüd oli saal rahvast täis ja publik aplodeeris muusikali lõppedes püsti seistes. Mina jäin väga rahule, kolm tundi läks väga kiiresti ja igav ei hakanud kordagi.

Foto: Tarmo Haud

Kloun Kärts ja pannkoogid

Tulime Väikse Preiliga just Teatri Kodust, kus toimus pannkoogihommik, tänane külaline oli kloun Kärts. Ega lapsel enne tänast aimu polnud, mis või kes see kloun üldse on, aga tundub, et talle meeldis. Kloun oli rõõmsameelne ja särav ning suutis kiirelt köita kõikide laste tähelepanu endale.

Klouniga koos sai kadumistrikke teha, kotist asju välja võluda, tantsida ja mängida ning meisterdada ka ja osavusharjutusi teha, kui soovi oli. Meie väike häbelik küll alles lõpus oli valmis kaasa tegema ja klouniga mängima, aga vaadata talle meeldis niisama ka ja pannkoogid kadusid peale Kärtsu etteastet kiirelt kõhtu ning nüüd põõnab mõnusasti lõunaund.

Jõudsime kohale veidi varem ja saime ka allkorrusel olevaid näituseid uudistada. Väikse Preili lemmik oli nukuteater, ma oleks võinud talle lugusid jutustama jäädagi, kilkas ainult, et veel ja veel.

Vaatasin, et novembris tuleb veel üks pannkoogihommik, seal on nukuetendus “Piibeleheneitsi”, kui kuupäev sobib saame minna. Veel tundub vanuse poolest sobivat “Piip ja Tuut loomad”, aga eks näis, kas me sinna jõuame.

Esmaspäev AHHAAs

Vaheajal on energiat ja aega veidi rohkem, et lapsele lasteaia vabu päevi teha ja perega kuskil koos käia. Täna hommikul läksime AHHAAsse. Ajutiste näituste saalis on juba maist saati näitus “Ahhaa, võidujooks kosmosesse!”, aga me külastasime teaduskeskust viimati vist märtsis seega oli kosmosenäitus veel nägemata.

Näitusel sai aimu kosmose vallutamise ajaloost, kosmosetehnikast, kosmonautidest ning vaadata sai ehtsat kosmoseskafandrit ja kosmoses käinud tehiskaaslast Sputnikku, lisaks erinevaid teleskoope ja muud tehnikat.

Püsinäitustelgi oli uusi asju mida uudistada ning vanu lemmikuid, mida taasavastada. Väike Preili oli enim võlutud tibudest ja tuletõrjeautost. Õnnepäev, sai roolida ja võis kõiki nuppe vajutada, ilma et keegi keelaks ja midagi juhtuks ning muidugi kõik veeatraktsioonid panid tal ka silma särama ning labürinti pidime tema soovil ka mitmeid kordi läbima.

Selles Baltimaade suurimas teaduskeskuses pole huvitav ainult lastel, ma proovisin ise ka päris paljusid eksponaate. Tartlastena on meil sinna hea ligi minna, arvan, et paar korda aastas ongi seal huvitav käia, näeb kõik uued näitused ja uued eksponaadid ära ja on ikka põnev ning huvitav.

Enne koju minekut käisime ka teaduspoes, seal on müügil tõeliselt ägedaid lauamänge ja igasugust muud põnevat kraami, mis võiks näiteks jõuluvana kingikotti hästi sobida.

Rakvere Aqva Spa – tahan juba tagasi!

Juba septembris hakkasin unistama, et oktoobri vaheajal tahaks kuhugi spaasse mõnulema minna, et veidikeseks argirutiinist välja saada. Vaatasin erinevaid pakkumisi, aga sõelale jäi Rakveres asuv Aqva Spa, kuna olen seal varem käinud ja alati väga rahule jäänud, siis oli selline kindla peale minek.

Hotelli jõudsime mõni minut enne kella kahte, rõõmsameelne administraator andis meile uksekaardid ja saime majutuse uues majas XL toas. Mulle meeldib, et kohe sissepääsu juures on suur akvaarium, väikelastele saab üks vanematest näiteks kalu näidata senikaua kui teine sisse registreerub.

Mina broneerisin toa Bookingu kaudu, XL tuba kahele koos hommikusöögi ja vee- saunakeskuse piiramatu külastusega maksis 139.- Nädala sees on võimalik saada ka soodsamaid pakkumisi.

Toas oli olemas nii televiisor, minibaar, konditsioneer, miniseif, rõdu kui ka veekeetja ja kohvi-tee valik, lisaks hommikumantlid, sussid ja kõik muu vajalik. Kõik oli puhas ja korras, aga minu jaoks oli tuba tervikuna natuke liiga tumedates toonides.

pilt: aqvahotels.ee

Pikutasime veidi ja suundusime vee- ja saunakeskusesse. Veekeskuse osas oli väga palju rahvast, ikkagi nädalavahetus ja koolivaheaeg, aga saunakeskuses sai ka privaatsust nautida. Õhtul üheksa ajal oli ka veepargis ainult mõni inimene ja mulistasime rohkem ringi.

Veekeskus on väga lastesõbralik, olemas on kaks lastebasseini, ühes vesi 35cm ja teises 90cm sügav, üldiselt oli õhk ka veemaailmas suhteliselt soe. Käisime lainebasseinis “Tormine meri”, välibassein oli minu jaoks liiga jahe, liutorusse ja suurde basseini me ka ei jõudnud, aga kõik muud veeatraktsioonid katsetasime ära. Veekeskuse baarist tellitud jäätisekokteil oli ka ülimaitsev.

pilt: aqvahotels.ee

Saunakeskus osutus minu totaalseks lemmikuks, ma olen muidu ka suur saunasõber, aga seal oli tõeliselt mõnus. Viimati käisin Rakveres ujumas ja saunatamas kolm aastat tagasi ja selle vahe sees on saunakeskust uuendatud ja peaaegu igas saunas tekkis vau-efekt.

Näiteks sanaariumis on sammal laes ja hubasust loovad erinevad valguslahendused, saunas on meeldiv aroom ja madal temperatuur. Lõõgastav koht, kus kaaslasega juttu puhuda ja sauna nautida.

pilt: aqvahotels.ee

Mulle meeldisid väga ka leilisaun (+75kraadi) ja aurusaun ning kadakasaun. Kadakasauna lagi oli vaatamisväärsus omaette. Lisaks on saunamaailmas olemas veel leilisaun (+100) ja leilisaun (+85), soola-aurusaun ning infrapunasaun. Tore, et sauna uste peal on konkreetsed juhised, kas sellesse sauna peaks rätiku istmiku alla võtma või on rätiku kasutamine keelatud, sama plätudega.

pilt: aqvahotels.ee

Kõige suurem elamus meie jaoks oli saunarituaalil osalemine. Toimus see 75- kraadises leilisaunas, saunameister viskas leili, esimene leil oli piparkoogi aroomiga, ta vibutas õhus vihtasid ja aroom tuli veel rohkem esile. Kokku viskas ta leili neli korda, igakord erinev aroom ja järjest tulisem leil. Vahepeal ta vihtles kõigi jalgu, andis juua ja apelsini süüa, rääkis juttu ja lõpus peale neljandat leili, mis oli eukalüpti lõhnaline, kallas kõik jääga üle ning kaks ämbrit külma vett said ka soovijad pähe. Peale kogu rituaali oli väga väsinud, aga samas väga puhanud tunne. Ma kahe leili vahel jooksin korraks külmavee basseini jahutama ka. Peale selle rituaali läbimist tuli tuppa jõudes uni peaaegu silmapilkselt. Väga lahe kogemus, kindlasti soovitan teistele ka.

Õhtust sõime Fresco sohvabaaris, miljöö mulle meeldis, teenindus oli kiire ja sõbralik ning toidud maitsvad. Meeldis, et leiba, kukleid, maitsevõid sai endale ise võtmas käia ja see laud oli väga maalähedase ja nunnu kujundusega. Toitudest mida tellisime rääkisin oma eelmises postituses juba lähemalt.

Varasematest külastustest on mul meeles, et Aqvas on väga rikkalik hommiku-buffee, muidugi oli ka seekord. Suured lõhed ja üldse väga suur kala valik, rikkalik võileiva materjal, muna, peekon, omlett, pannkoogid, puuviljad, puuviljasalat, müslid, jogurtid, kohupiimakreemid, koogid, saiakesed jne jne. Ma ei jaksanud kõiki asju proovidagi, mida oleks tahtnud. Eraldi kiidaksin veelkord kala valikut, pannkooke ja puuviljasalatit. Ka jookide valik on lai, erinevad kohvid, teed, kakao, veed, mahlad ja mis kõik veel. Nälga ei tohiks küll keegi jääda. Hommikusööki pakuti kell 07.00 – 11.00 ehk päris pika ajavahemiku jooksul.

Hoolitsusi me seekord ei võtnud, aga kui keegi mõtleb, mida valida, siis minu vaieldamatu lemmik hoolitsus üldse Eestis on olnud Aqva Spa Shirodhara. Hoolitsus kestab tunni, esmalt pea ja kehamassaaž sooja õliga ja seejärel umbes 40 minutit voolab su laubale kuum õli, see lõdvestab ja lõõgastab meeletult, ma käisin veel kaks kuud peale protseduuri naeratades ringi ja peavaludest ei teadnud ma peale seda ka kaua midagi. Minu jaoks oli see väga müstiline kogemus.

pilt: aqvahotels.ee

Käisime seekord spaatamas ilma lapseta, aga Aqva on kahtlemata väga peresõbralik spa. Lastele on eraldi mängutuba, kus tegevust on päris väikestele, kui ka natuke suurematele. Tuppa on võimalik küsida lisavoodeid ning veekeskuse temperatuurid on beebisõbralikud, saabudes saavad lapsed värviraamatu ja ka restoranis saavad nad joonistades toitu oodata.

Oeh, tahaks juba tagasi! Jõuluvaheajal võiks jälle kuskil spaas mõnuleda, eks peab vaatama, kas lähme jälle Aqvasse või proovime midagi uut. Ma tahaksin käia millalgi ka lossispaas Wagenküll.

Rakveres söömas – Grillers, Pihlaka kohvik ja Fresco

Veetsime Rakveres ainult nädalalõpu, aga jõudsime külastada kolme erinevat toidukohta. Peale linnuse külastust olid kõhud väga tühjad, parkisime auto juba spa juurde ära ja jalutasime läheduses asuvasse Grillers Burgerikohvikusse.

Mina tellisin majaburgeri, mis on siis klassikaline veiseburger tomati, salati, punase sibula, kastme ja käsitööketsupiga. Elukaaslane võttis kana-peekoni burgeri. Üldiselt jäime oma burksidega mõlemad rahule, kuna veisepihv on ka kohapeal valmistatud, siis oli burger mõnusalt mahlane ja maitserikas, nuriseda pole nagu millegi kallal, aga kõige lemmikumaks ka ei tõusnud.

Edasi kõndisime Pihlaka kohvikusse ehk magusasõprade paradiisi. Kui ma väike olin ja vanematega Rakveres käisin, siis sain sealt kohvikust alati ühe koogikese kaasa valida ja tähtpäevadelgi olid meie peres tihti laual ikka Pihlaka tordid. Kohvikus oli palju rahvas, mõistlikud hinnad ja hõrgud road olid kohale meelitanud ka palju turiste.

Me tellisime kaaslasega mõlemad endale kaks erinevat koogikest ja valikut millist võtta, millist jätta polnud üldse lihtne langetada. Lõpuks valisin Šokolaadi-kirsikoogikese, see oli mõnusa kakaobiskviidipõhjaga, mahlasust lisasid punasesõstra kreem ja kirsizelee ning marja ekleeri, mis oli ka väga maitsev.

Õhtustasime spa sohvabaaris Fresco, kuna sellel päeval oli söödud juba omajagu ja kõhud kõige tühjemad ei olnud, siis piirdusime mõlemad ainult ühe roaga. Mina tellisin lasanje ja elukaaslane rigatoni, mis on siis kanakebabiga ja koorese ürdipestoga pasta.

Kõik hotelli numbritoad olid läbi müüdud ja baari pidi tunde varem laua kinni panema ning enamus laudu olid külastajate poolt hõivatud, aga toitu ei pidanud üldse kaua ootama, mis oli esimeseks meeldivaks üllatuseks. Minu koha pealt sai vaadata, kuidas kokad roogasid valmistasid, kõik tundusid Aasia päritolu olevad ja toimetasid üliusinalt ja energiliselt süüa teha. Teenindus oli ka Frescos kiire ja professionaalne. Minu lasanje maitses väga hästi, mu suure lemmiku La Dolce Vita lasanje vastu küll ei saa, aga muidu suurepärane maitseelamus. Eriti meeldis mulle lasanje kõrvale serveeritud tomatisalat, mis tasakaalustas rooga. Kaaslane jäi oma pastaga ka väga rahule, teinekordki võiks Frescosse minna.

Rakvere linnuses

Tähistasime vaheaja algust spaapuhkusega, sihtkohaks valisime seekord Rakvere Aqva spa. Jõudsime varakult Rakveresse ja kuna ilm oli ilus, siis otsustasime ka kohalike vaatamisväärsustega tutvuda. Esmalt ronisimegi Tarva juurde, ürgveise kuju asub kohe ordulinnuse juures seega kaks vaatamisväärsust ühe hoobiga. Kuju avati juba 2002. aastal ning sellega tähistati 700 aasta möödumist Rakvere linnaõiguse saamisest.

Tarva juurest jalutasimegi linnusesse, täispilet maksis 11.- perepileti saab 22 euro eest. Kassast anti kaasa ka Rakvere linnuse plaan, mille järgi oli linnuses hea orienteeruda. Koosneb linnus siis konvendihoonest, millel on kaks korrust ning eeshoovist.

Kõige rohkem aega veetsimegi me hoovis, seal sai piigiharjutusi teha, vibu lasta, loomi ja linde paitada ja vaadata, laskemoonakeldrisse piiluda, aga ka punaste laternate tänaval jalutada ja lugeda koledusi seksuaalelust keskajal. Olemas on ka nukuteater, soovidekaev, kõrts ning isegi keskaegne peldik ja häbipost. Eesel jalutas hoovis vabalt ringi ja tuli pai küsima, aga ta nägi sellel hommikul kuidagi väga kurb välja.

Näha saab ka kuute suurtükki, mis on lahinguvalmis ja vahepeal külastajate rõõmuks tehaksegi pauku ka. Palju oli linnuses lapsi, ka neile on mitmeid erinevaid tegevusi, peame oma Väikse Preili ka sinna kunagi viima.

Konvendihoones käisime ajalookambris, seal oli arheoloogianäitus linnusest leitud esemetest. Sisse sai piiluda ka Teaduste kambrisse, kabelisse, kapiitlisaali, refektooriumisse ning ronida mööda tornitreppi, kaitsekäigust peaks olema parim vaade kogu linnale, praegu sügisel teevad kirevad puulehed vaatepildi eriti vahvaks. Piinakambri ust käisime mitu korda katsumas, aga sinna me ei pääsenud.

Oli hariv jalutuskäik keskaega, sain teada, et linnus on aegada jooksul kuulunud Taani kuningatele, Liivi ordula ja Poola ja Rootsi riigile.

Jalutasime ka keskväljakule ja tutvusime erinevate Rakvere toidukohtadega, järgmiseks korraks jätsime Politseimuuseumi külastuse.

Jäähoki MM-karikat imetlemas!

Napilt jõudsime! Täna oli viimast päeva Eesti Spordi – ja Olümpiamuuseumis võimalik näha Soome jäähokikoondise võidetud maailmameistrivõistluste võidukarikat. Näitus on avatud olnud küll juba 2. oktoobrist, aga me varem ei jõudnud. Nüüd on karikas ja muu näitusele pandu nähtud ja saan endiselt öelda, et olen viimase aasta jooksul kõik Spordimuuseumi näitused ära näinud, mis seal vaatamiseks välja on pandud.

Päris vahva fakt on see, et karikat sai Eestis enne imetleda kui Soomes. Soome spordimuuseumisse karikas alles nüüd rändab. Ma pole just eriti suur jäähoki fänn, aga seda teadsin ikka, et enne MMi soomlased pigem ei olnud kullasoosikud ning ihaldatud karikas ongi neil varem õnnestunud koju viia ainult kahel korral – 1995. ja 2011. aastal.

Lisaks karikale sai vaadata mängusärke ja ja muud jäähokivarustust. Natuke tundus see näitusesaal tühi olevat ja oleks tahtnud rohkem fakte ja teadmisi sealt juurde lugeda, aga selliseid kahe nädalaseid näitusi vist väga põhjalikuks ka ei saa ajada.

Väikse Preili soovil käisime muidugi ka rallinäitusel ja Otti imetlemas ning reaktsioonimängu mängimas, iga külastuskorraga saavad ka pallidega mängualad temalt järjest rohkem tähelepanu. Pallimeri tundub nüüd juba liiga titekas, vaja on ikka jalgpalle väravasse lüüa ja korvpalle muuseumis ringi veeretada.

Taevaskodade matkarajal

Ma tavaliselt satun vaatamisväärsusi avastama ja matkaradadele pigem suvel või nädalavahetustel. Täitsa huvitav oli Taevaskojas olla hoopis ühel oktoobri argipäevahommikul, paduvihma sadas, aga me olime vaprad matkajad. Kes veel ei tea, siis Suur Taevaskoda on üks Lõuna – Eesti ilusamaid looduslikke vaatamisväärsuseid, asudes Põlvamaal Ahja jõe kaldal.

Rajal saab imetleda kauneid vaateid ning uhkeid paljandeid, ronida mööda ohtraid treppe, juua allikavett, lugeda seal elutsevate lindude ja loomade kohta ning käia mööda “Viimse reliikvia” radu. Rada ise on 3 kilomeetri pikkune ja seda saab läbida ringikujuliselt. Ilusad vaated on nii Suurele Taevaskojale, Väiksele Taevaskojale. Lisaks saab uudistada ja lugeda legende Emalätte, Neitsikoopa ja Salakuulajakivi kohta.

Beatrice – Vanemuine

Beatrice esietendus Vanemuises juba 2017. aasta sügisel, aga mina käisin seda põnevat Siret Campbelli kirjutatud ja Ain Mäeotsa lavastatud tulevikuromanssi vaatamas alles nüüd. Ma polegi kunagi käinud vaatamas etendust mille tegevus toimub tulevikus ning julgen arvata, et ükski seninähtud lavastus pole koju jalutades pannud pähe nii palju mõtteid ja küsimusi. Lahe oli!

Foto: Heikki Leis

 Tom ja Kristi on tavalised inimesed, kes püüavad elada oma elu ja teineteist armastada. Hetkel, kui nad kaotavad kõik, avaneb ootamatu lahendus, mille abil oma maailm tagasi saada. Kaotus jääb, kuid elu võib jätkuda. See elu on aga midagi väga enneolematut. Digivahendite suhtes skeptiline Tom peab langetama otsuse, kas digiteerida avariisse sattunud Kristi mõistus või lasta tal rahus minna? Hiljem otsustab ta oma naisele ka surrogaatkeha tellida, aga see paneb proovile kõik suhted, nii mehe ja naise, perekonna kui sõprussuhted. Kui teadvus panna teise inimese sisse, siis kas see inimene oleks sel juhul ikka tema või oleks ta keegi muu? Teadusele ja tulevikutehnoloogiatele vaadatakse igavese elu kontekstis aina suuremate ootusega. Ühte sellist võimalust uurib ka „Beatrice“.

Ma rohkem sisust ei räägi, sest muidu pole teatrisse minejal huvitav, aga saalis istudes oli ikka koguaeg põnevus õhus ja ootusärevus säilis, mis nüüd edasi?

Lavakujundus oli väga moodne ja kõrgtehnoloogiline, mulle meeldis, et stseenid ja tegevuspaigad nõnda kiirelt vahetusid, videolahendused lisasid loole modernsust. Ära olid kasutatud vist küll kõik tehnoloogilised võimalused, mis praegusaja teatris võimalik teha on.

Foto: Karoliina Kase

Näitlejad moodustasid koos kena meeskonna, esile tõstaksin võibolla Veiko Porkaneni mängitud Yocki ja Tamarat mänginud Liina Tennossaar meeldis ka. Samas ükski osatäitja ei häirinud ka. Kaasa tegid veel Priit Strandberg, Marian Heinat, Karol Kuntsel, Kärt Tammjärv, Linda Kolde, Kaisa Riivald.

Suurepärane teatrielamus!